Esimene neist kohustaks tõesti kõike jälgima ja reageerima, teine (ning see, mida klassikaliselt notice-and-takedown all mõeldakse) aga nõuab reageerimist konkreetsetele põhjendatud nõuetele.

Viimati kui ma tutvusin asjassepuutuva seadusandlusega siit ja sealtpoolt lompi, sh direktiivid ning neist mugandatud seadused, siis tulenes kogu see notice and takedown loogikast mille kohaselt teenusepakkujad on vabastet nende teenuse peal toimuva jama eest vastutamisest kuniks nad adekvaatselt reageerivad nõuetele jama maha võtta. Ning levinuim probleem selles vallas on teenusepakkujate valmisolek mahavõtmistaotlustesse mitte süveneda ning kõik kaebdusealune koheselt allavett saata. (muidugi on ka erandeid kus viivitamine on äriplaani osa, aga siis jõuavad jutud sageli välja RBNi, Intercage’i, EstDomains’i, McColo ja muude sääraste toredate organisatsioonideni).

Kogu Leedo-kampaania puänt on selles, et notice’it ei ole toimunud. Ma saan aru, et Sinu kaasuses on sama lugu.

Aga mul on umbes 5 saadet veel toota ja ma heameelega kulutaks ühe neist sellele teemale. Delfiga oleks igav vaielda, Sinuga palju lõbusam – sest mind huvitab selle kõige juures piiri tõmbamine Delfi ja kolhoos.ee vahele.

Eriti pakub mulle huvi see, kuidas me suudame kommenteerijate kohtusse kaebamise edukuse tõestada olukorras kus RIAA oluliselt paremini rahastatud aktsioonid oodatud tulemust pole andnud – ja siis et kuidas me peaks reguleerima juhtumeid, kus mina (kui delfi.ee põline vastane) ühe ammuse delfi.ee uudise alla TORPARKi kasutades ennast solvava kommentaari pistan ja siis Delfi kohtusse kaeban.

Sorry see kuri ja kahtlustav algus, aga ma tõesti tahaks teada vastuseid neile kahele probleemile.

Kommentaatorite kaela vastutust lükata oleks samas siiski vale, nagu Sa ka ise viitad, asi on rohkem selles, et anonüümne süsteem filtreerib eemale ka normaalsed kommentaatorid. Ühesõnaga, ikkagi, kas tahaksid käia jalutamas pargis, kus anonüümselt kolki saamine on reegel? Kas mitte nii ikka ei ole, et anonüümset kaikamehed hoiavad eemal ka need kommentaatorid, kes võiksid esineda ratsionaalselt ja rahulikult?

ma ise muidugi otsustasin kah natu aega tagasi, et lõpetan suures meedias sõnavõtmise ära, aga seda pigem tingituna tuututamise olematust tulemuslikkusest – lisaks pole tuuleveskitega võitlemine rohelise energia ajastul eriti rahvameelne…

ehk probleem on selles, et ei Leedo ega Palo suuda oma positsiooni kommunikeerida. selles on osa nende kommunikatsioonil ja osa ajakirjanduse suutlikkusel positsioonidesse süveneda.

kui me nüüd probleemi järsku kommenteerijate peale lükkame siis läheb kõik see põhjuslik pool korda, eksju? ja kas see, et muu maailma ajakirjanduses leian ma autori kommentaariumist (ning tema oma blogist) on kommentaaride kvaliteedi põhjus või tagajärg?

Ning aja jooksul korrastub selliselt kindlasti ka netspace – sinna tekkivad keskused ja jäävad omad getod. Samas, püüda kehtestada ühtset ja detailset “avaliku ruumi” reeglistikku üle kogu selle meediumi on minu arust tuuleveskitega võitlemine. Kui delfi ei meeldi siis kõige konkreetsem ja lihtsam asi on sinna lihtsalt mitte minna. Paraku on praegune seis jah kahjuks pigem selline, et meil on ainult üks suur geto ja ei ühtegi džentelmenide klubi ja selliselt on tõesti oht pesuveega koos ka laps välja visata.

Esmatingimus ütleja jaoks peaks olema see, et see, kelle kohta avalikult midagi öeldakse, peab saama teada, kes ütles. Usun, et sellega kaasneb suurem hulk vastutust, mis on juba ise aja jooksul ennastreguleeriva toimega.

See kehtib nii Briti avalikus ruumis, kui mingi (ja minu arvates mõistliku piirini) isegi kellegi juures kodus.

Politseisse pöördumise mõte ei ole mitte see, et hakata arutlema sõna “litsikese” semantika üle, mis viib enamasti naeruväärsete tulemusteni, vaid jõuda selleni, et sõjakas anonüümsus ei ületaks neid piire, kus see hakkab segama teiste inimeste õigusi, mis iganes need ei oleks.

Selleks aga, et selleni jõuda, saavad kodanikud üht teist ära teha, nii nagu nad saavad paljudes muudeski küsimustes, mis puudutavad elu korraldust Eestis.

Tulles tagasi netikeskondade juurde – ma olen nõus, et seal on tegemist “avaliku ruumiga” (jättes hetkeks kõrvale mida täpselt see tähendab ja mis sellest siis tuleneb). Aga valikku ruumi on mitut sorti – Londonis on nii parlamendi alamkoja saal kui Hyde Park’i speakers’ corner ühtmoodi avalik ruum. Ometigi ei kehti neis lõpuni samad reeglid – kas keegi saab Gordon Browni bitchiks nimetada ja mis on sellise asja tagajärjed on neis kahes kohas ilmselt erinevad.

Ja kuigi ka mina arvan, et inimesed võiksid endale (ning teistele) ka internetis vähemalt samu viisakusreegleid kohaldada nagu kaubanduskeskuste fuajeedes, närib mind ikkagi kahtlus, et võibolla on oluline osa tänasest segadusest tulenev muuhulgas ka just selles, et me endiselt üritame mahutada neti-ruumi kaubanduskeskuse šablooni alla.

Nagu sa isegi tead – not all spaces are places.

Samas saavad vähesed kodanikud üldse aru, et ajalehe kommentaarium on samasugune avalik ruum nagu näiteks kaubanduskeskuse fuajee. Ja mõnel neist oleks kindlasti põhjust ka politseisse pöördude (see pole tegelikult nii keeruline ja aeganõudev protseduur, tuleb lihtsalt avaldus esitada).