Ma teadsin küll, et Obama on üpris kõva mees aga seda ma poleks küll uskunud, et tal nii suur lennuk on. Postimehe andmetel kavatseb USA president Euroopat külastada umbes Malta suuruse õhulaevaga, mille põrandapind laiub 371,6 ruutkilomeetril. P.S. Normaalne ökoloogiline jalajälg, Barack!

Ma usun, et mingitel tingimustel võib Vabadussõja mälestussambast kunagi saada Tallinna linnaruumi loomulik osa. Võib olla isegi ilus osa. Rõhutan: mingitel asjaoludel. Ma olen ka veendunud, et ajalugu peab mäletama ning seda hindama. Ja ma tahan ka, et vabadusvõitlejaid tunnustataks. Kuid suurim respekt võitlejate suhtes oleks see, kui nende teenete hindamise eest pandaks vastutama inimesed, kes seda oskavad ja tahavad teha.

Kui sa midagi saada tahad, siis harva piisab sellest, et sa seda nuiama lähed. Isegi nii võib minna, et soovitud asja nõudlemine lõpeb lausa vastupidise tulemusega. Kujutage ette näiteks (äri)meest, kes ettevõtte loomise asemel oleks hoopis otse läinud kaatripoodi ning hakanud nõudma: “andke mulle see kõige suurem kaater, tasuta!”. Ei, enne tuli ikka firma luua, sebida ja harjutada ning isegi kui ärimeheks sai hakatud sellepärast, et oli unistus sellest kaatrist, tuli ideed veel kaua alla suruda, kuni lõpuks oli raha koos ja…

Sama kehtib poliitikas. Kunagi liikus Eesti kuluaarides üks muidu teenekas, kuid poliitikas võõras mees, keda nimetati “härra presidendikandidaadiks”, põhjus oli see, et ta andis kõigile hästi varakult teada, et ta tahab presidendiks saada. Kõik teadsid sellest soovist. Nagu ka sellest, et ta mitte kunagi presidendiks ei saa. Selle tagajärjel sai temast wannabe (sõnaraamat annab selle sõna eestikeelseks vasteks “hakatis” ).

Millegipärast ei lähe hästi neil, kes ainult ühte asja tahavad ja seda muude tegevustega toetada ja vajadusel isegi varjata ei oska. Olgu obsessiooniks siis raha, hääled, klikid või kuulsus. Te võite vastu vaielda, kuid kui minu väide lõpuni loogiliselt läbi mõtlete, siis näete, et ainult ühe sooviga inimene on tegelikult kerjus, kuna ta on ülimalt vaene paljudest kohtadest ja väga haavatav ühest kohast.

Vahel lunijale isegi antakse seda, mida ta tahab, kuid sellest on tal raske rõõmu tunda, sest kuskilt immitseb mürgist hõngu. Vaadatakse viltu, räägitakse anekdoote, kritiseeritakse. Istud üksi oma kullast palees, Midas. Sellest hetkest saab sinust uusrikas – oled küll saanud raha, mida ihaldasid aga nüüd tahad, et kõik seda saavutust ka tunnustaks. Tahaks olla äge.

Kui uusrikka kujundit võtta pisut laiema edukuse kontekstis, rääkides mitte ainult rahast, vaid näiteks ootamatult kättesadanud ametipostist või populaarsusest, siis on näiteid rohkem. Alates jõmmist, kes kuskil praamisabas praalib, et “te ei tea, kes ma olen” ning nõuab enda eelisjärjekorras üleviimist kuni igasuguste isehakanud rojaliteetide ja rojaliteeditarideni äri-, meedia- ja mitmel juhul kahjuks ka poliitikavallas.

Üldiselt ma muidugi ei peaks Eestit kõige hullemaks uusrikkurluse pesaks, kuid kui ma hakkasin täna mõtlema, kui palju meie meediapilti “raputanud” juhtumeid võiks asetada ühisnimetaja alla “tõusiklikkus” või “wannabe-ism”, sain heleda valgustuse osaliseks. Meil on olemas täiesti oma ja arvukas Eesti tõugu nouveau riche. Nende seas on palju ka inimesi, kes võiksid olla muidu lugupeetavad, kuid kes teevad endist tolad, sest soovivad olla keegi, kes nad pole.

Pealkirjas sai välja lubatud sõna “teejuht”. Ehk siis mida teha, kui tahta tõesti ägedaks hakata? Äkki peaks õppima neilt, kes tegelikult ka on paljude arvates lugupidamist väärt – näiteks sportlased, kes on teinud 15-20 aastat iga päev trenni, et võita medal? Või inimesed, kes on sama kaua mõnda ettevõtet üles ehitanud, töötades tihtipeale 200 tundi kuus? Ehk hoopis kirjanikud, kes on kirjutanud 20 aastat enne kui on rahvusvaheliselt tunnustatud? Või siis jälle helilooja, kes ei jookse iga uue noodikäiguga kohe meediasse, kuid on pingeliselt aastakümneid süvenedes arenenud maailmakuulsaks elavaks klassikuks?

Häid näiteid leiab palju. Ja üldse poleks piinlik ka nimesid nimetada.

Ma olen päris palju igasuguseid üritusi juhatanud ning ise esinenud ja muretsenud selle pärast, et kas eestlased ikka küsivad esinejatelt küsimusi. Ajapikku olen ma aru saanud, et jutt eestlastest kui rahvast, kes ei julge küsimusi küsida on müüt. Nad ei julge esimest küsimust küsida vahel, kuid kui sellest üle saab, läheb ägedamalt käima kui mõnes teises riigis.

Me ei pruugi kohe kätt püsti visata nagu esimese klassi lapsed Turovskiga kohtudes, kuid kui ürituse juht suudab kuidagi ära kannatada piinliku vaikuse või ise paar-kolm küsimust sissejuhatuseks ära küsida, võib vabalt juhtuda, et küsimustevoolu ei saa enam pidama. See on ühtlasi täna ka minu viimane postitus, mida ajendasid presidendi kärajad . Laval olijad näisid liialt mures olevat küsimuste vähesuse pärast, kuid pärast ei saanud enam kõiki äragi vastatud.

P.S. Küsimustega võib muidugi ka probleeme olla, kui esineja on halb või teema vale aga see on mujal ka nii.

Panen siia veel mõtteid täna Tehnopolis toimunud kärajatelt. Üks Ilvese oma kõlas umbes nii: “Ma tahaksin, et tuleks päev, mil Michael Porter õpetaks Harvardi ülikooli kursust, mille pealkirjaks on “Kuidas saada selliseks nagu Eesti”".

Tabasin ennast mõtlemast, et kõigepealt peab Eesti ise saama selliseks nagu Eesti. Ehk siis me peame välja mõtlema, kuidas olla selline riik, mis väärib eeskujuks toomist. Kui te tähele olete pannud, siis ma kaldun arvama, et hoolimata väikestest puudustest, on meil siiski päris palju häid omadusi nii et minu meelest mitte sugugi võimatu eesmärk.

Selle kohta oli Ilvesel ka üht teist öelda, mille kohaselt peaks väikesel riigil olema rohkem võimalusi ka kriisi ajal õigeid asju teha, sest me oleme nagu “kanuu, mis on palju kergemini pööratav kui tanker”.

Ja lisaks tuletas ta veel meelde seda, et Ateena oli 400 aastat enne Kristust linn, kus elas 40 000 meest, kuid nende ideedele toetub terve Lääne tsivilisatsioon. Olgu pealegi, Ateena suurus võrreldes tolle ajastu maailma kogu rahvaarvuga teeb ta siiski suhteliselt suuremaks, kuid ärgem rikkugem ilusat kujundit, the point remains!

Natuke iPhone’i lomograafiat kärajatelt.

Selle postituse lugemise ajal soovitan kuulata alljärgnevat Jeweli coverit John Denveri loost “Leaving on a Jet Plane”.

Toomas Hendrik Ilvese kärajad koos Skype CEO Josh Silvermaniga olid minu tagasihoidliku hinnangu põhjal paras õnnestumine. Kaks asja, mida Eestis võib olla vähem osatakse tähele panna on Toomas Hendrik Ilvese teadmistepagas, mis väljendub siis, kui ta tunneb ennast arutledes vabalt ning vestleb intelligentse partneriga ning teine on see, et siinsamas Eestis, meie kõrval töötab globaalse haarde ja teadmisega inimesi nagu näiteks Josh Silverman.

Vähemalt praegu.

Üks teema, mis väljendus üritusel valusalt, selgelt, sirgjooneliselt, kahe silma vahele ja mõlema jalaga selga, oli see, et Eesti peab midagi tegema oma lennuühendustega. Seda tuleb käsitleda infrastruktuurina, mis aitab muuta meie geograafilist asukohta. Jah, geograafiat, nagu selles vanas vendade Johansonide laulus, mis eriti kuulata ei kannata aga kus nad ütlevad, et “lükkame Eesti Venemaa küljest lahti…”.

Kaardi peal paistvad vahemaad ei ole tegelikult need, mida inimesed kogevad reisides ja vahemaid tegelikult läbides. Võrreldes Lätiga võiksime samahästi asuda 500 kilomeetrit Põhja pool, sest siia jõudmine on lihtsalt nii palju keerulisem kui parema lennuühendusega Lätis.

Kui rääkida valitsuse rollist ettevõtluse arendamisel, siis pole mingit kasu madalatest maksudest, kui keegi ei saa siia kohale sõita. Ja kahjuks nii praegu näib minevat, kuna lennuliine välismaailmaga jääb üha vähemaks.

Kujutan ette dialoogi rahvusvahelise suurettevõtte kontoris:

Bill (räägib skype teel): “Hei kutid, ma olen siin superkohas, mille nimi on Eesti! Naised on raskelt ilusad, õlli on, ilm on küll natuke kehvem aga rahvas on sõbralik!”
Alex: “Aga su puhkus lõppes juba 10 päeva tagasi!?”
Bill (hääl kahtlaselt muretu: “No tead, siin see et, järgmine lend Londonisse tuleb kahe nädala pärast, ma mõtlesin, et saan äkki Skype teel kuidagi kaasa lüüa… Kuulge, neil on siin päris norm maksusüsteem ka, äkki tulete kogu kontoriga siia?”
Alex (paneb kõne vaikse peale, vaatab nõupidamiste laua taga ringi ja ütleb kohalolijatele):
“Katsuge ta sealt kuidagi välja saada…ning kes see oli kellega sa täna pärastlõunal kohtuma pidid, Jim?”
Jim: “Keegi Parts…Majandusminister vist…” (Laua taga kostab itsitamine, mis katkeb järsult kõik vaatavad kurja näoga noore programmeerija suunas).
Alex: “Lõpeta see jama “Partsiga” ära, ütle, et oled kinni…helista Makedoonia majandusministeeriumi…”

On ju loogiline? Saate aru, ettevõtted lähevad ära, kui lennundust ei ole. Ah?

Kui Pätsi hauatähis teadmata asjaoludel punase värviga kokku sai, asuti kohe vaenlast otsima. Marko Mihkelson püüab oma blogipostis sel teemal justkui hoiduda igasuguste äärmuste õhutamisest, kuid paraku kukub ikkagi välja ikka nii, et nähtamatu käsi (mitte Adam Smithi oma) näitab ühes väga konkreetses suunas. Küllap ikka üks va provokaator seda tegi.

Nõus, tähise rüvetamise puhul on tegemist piinliku looga. Aga võib olla tegi seda laps? Võib olla tegi hull? Võib olla tegi mõni meie oma äärmuslane (viimane võib küll ka kergesti provokaatorite hulka liigituda). Võib olla tegi hoopis keegi Eesti patrioot, kes arvas, et Päts oli diktaator? Kuigi ka mina usun, et Mihkelsonil võis olla õigus, ei asenda see uskumus fakti.

Me ei tea, kas tegemist oli provokaatori või vaenlasega. Meil pole faktilist infot plätserdaja kohta. Seda me täna ei valda. Ilmselt vajame praegusel ajal ratsionaalset mõtlemist enam kui kunagi varem. Nii et kirjutan seda kolm korda:

Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!

Kuidas poliitik peaks käituma? Väga lihtsalt. Ta peaks ütlema nii: “Ootame ära uurimistulemused ja siis mõistame kurikaelad hukka, enneaegsed süüdistused võivad külvata asjatut vaenu. Mina usun Eesti politsei võimesse värvikangelased kinni püüda.”

Kui muidu ei usu, siis see on tavaline kriisikäitumise protseduur. Soovitan soojalt. Sel kevadel.

Raimo Ülavere twitterfeedi kaudu jõudsin väga hea artiklini ajalehtedest. Mitte, et selliseid artikleid iga päev ei ilmuks aga see on oma kaugeleminevuses üks konkreetsemaid ja paremaid. Näiteks üks lõik sellest:

Kolmapäev Vilniuses lõppes alles hilisõhtul kuupkilomeetri suurusest peaaegu inimvabast kaubanduskeskusest ketse otsides, seepärast sõitsin Tallinnasse peaaegu terve öö. Vähemalt pimeduses on Balti riigid sarnased. Ma tean, et nad on päeval ka ühte moodi aga ma ei viitsi sellel teemal vaielda. Pühapäevaskandinaavlased nagu me oleme. Pealegi rikuks minu argumendid ära mõni möödasõitev Läti BMW numbrimärgiga BUMER.

Mul oli ka kaasas gorillapod ja väike digikaamera, nii et vaadake ise, kui time-lapse filmid sobivad. Kui aga laul meeldib, minge kindlasti ja vaadake Lalehi kodulehte ja ostke tema muusikat http://www.laleh.se/. Loodan, et ta ei pahanda, et tema lugu kasutasin, see sobis kuidagi.