Paljud Eesti suuremad ettevõtted on aastatega oma malakad kätte saanud ning isegi kui nad teevad samme, mis kõigile ei meeldi, ei katsu nad neid enam mingi haleda ähmajutuga õigustada. Kõige targemad neist annavad halvast uudisest teada ning toovad lihtsalt välja selle põhjused.

Postimehega see päris nii pole. Ilmselt sellepärast, et kuna meediaettevõtted üksteist üpris kartellihõnguliselt kunagi ei arvusta, puudubki nende suhtes tõsiseltvõetav kriitika ja nad saavad sisuliselt teha, mida nad tahavad.

Igatahes. Pärast seda kui olin täna saanud Postimeest lugedes just rikkamaks “piltuudise” võrra, mis kujutas räime nosivat piisonit, jõudsin Postimehe peadirektor Erik Roose alljärgneva tsitaadini, mille peale tõmbasin endale kõigepealt teed peaaegu kurku. Seejärel mõistsin, et vähemalt Postimehel puudub igasugune enesekriitiline arusaam reaalsusest:

Väljaande jaoks jääb olulisimaks usaldus – põhjus, miks postimees.ee raketina taevasse sööstis, oli see, et kandsime paberlehe usaldusväärsuse internetti üle.

http://www.e24.ee/?id=112969

Lisaks sellele, et see on täiesti uskumatu korporatiivne BS, on selles lauses ka üks huvitav tükk infot. Nimelt on Postimehe paberlehe ajakirjanikud ise ja omavahel üldiselt jätnud mulje, et nad ei taha midagi teada sellisest asjast nagu postimees.ee ning nad on ka väitnud, et see “on täiesti erinev kanal päris Postimehest”. Ma olen sellesse väitesse alati skeptiliselt suhtunud, kuid Erik Roose tsitaadist ilmneb kenasti, et ajalehe kõrgem juhtkond peab postimees.ee-d Postimehega vägagi seotuks.

Mis puudutab aga usaldusväärsuse ülekandmist Postimehest võrguväljaandesse, siis üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna:

Allikas: Postimees.ee

Just siis kui ettevõte vajab värsket raha aga pangad on kitsiks muutunud, tuleb appi meie lõbus väike meediasõber Äripäev.

Loo “Laenukraan avaneb elujõulisust tõestanule” juures on laenutest, millest tuleb välja, et laenusaamisele tuleb kasuks sage pangavahetus ning hea on ka see, kui teile on ärikeeld kehtestatud. Kui teil on üldiselt enamus nõudeid täidetud aga näiteks ärikeeldu veel pole, siis soovitab ajaleht: “Pinguta veidi veel!”. Sürr.

Tabeli allikas: Tänase Äripäeva paberleht, lk 4.

Õigupoolest kirjutan ma seda posti sellepärast, et lubasin kohvipausi ajal professor Lauristinile sel teemal Arengufoorumil sõna võtta aga kahjuks pidin vahepeal ära käima ja magasin sobiva hetke maha.

Arengufondi tänasel foorumil oli palju õigeid mõtteid. Ka Arengufondi Valge paber Riigikogule sisaldab hulka meetmeid, mille elluviimisel võib teatud tõenäosusega loota, et meie majandusel hakkab paremini minema. Ja õigupoolest polegi Arengufondil kerge rääkida ühest poliitilisest probleemist. Kuid üks poliitiline elevant seisis siiski ruumis ja keerutas võidukalt lonti iga kord kui keegi ütles midagi talentide Eestisse meelitamise või tolerantsi kohta.

Me võime rääkida investeeringute ja andeka inimese siia meelitamisest palju tahame, kuid jälgides üldisi arvamussuundumisi, näeme Eestis pigem suletuse kasvu, sallimatuse tõusu võõramaise tööjõu ja sealhulgas paratamatult ka talentide suhtes. See tähendab, et me võime raha raisata, lennuliinid avada aga talent ei tule siia. Lisaks näeme monumendi avamist, mille kohta Briti DJ nimega Rhythm Doctor on öelnud nii:

“Its also very militaristic as it looks to me like the iron cross awarded to german (& nazi) soldiers. i think it’s actually the medal awarded to estonian freedom fighters but i imagine to most of the world its an iron cross.”

Ma ei usu, et rütmidoktor on oma arvamuses päris üksi. Kas teie usute? Ma ei usu seda kohe üldse. Ja kui see on nii, siis me peame topelt vaeva nägema, et tema moodi arvavad talendid ära ei ehmuks.

Ma ei näe eriti ühtegi poliitilist jõudu, kes julgeks praegu jõudsalt kasvava maineprobleemi suunas isegi vaadata, rääkimata siis selle ärakirjeldamisest. Või siis teeb seda Keskerakond, mis keerab asja veel eriti kummuli. Samas võivad ju majandusinimesed mõelda välja ükskõik kui kavalaid Eesti müümise meetmeid, kuid need lihtsalt ei tööta seni, kuni me elevandiga midagi ette ei võta.

* Elevant ruumis on inglise keelest pärit väljend, mis kirjeldab tõde, millest on võimatu mööda vaadata, kuid mida inimesed proovivad siiski kramplikult ignoreerida. Seetõttu keskendutakse muudele teemadele.

AK, 23.04.09

Fakt 1. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et vanemahüvitist ei kärbita.
Fakt 2. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et pensionid ei vähene
Fakt 3. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et ainus väljapääs praegusest majandusolukorrast on euroga liitumine
Fakt 4. Peaminister Ansip on teinud avalduse, et devalveerimist ei tule
Fakt 5. Eesti Pank (ja mitte ainult nemad), leiavad, et Eesti peaks kärpima eelarvet veel 8,5 miljardi krooni võrra.
Fakt 6. Eelarvelaekumised on jätkuvalt halvad ning eraisikute maksuvõlg on kiiresti kasvanud miljardi võrra, ulatudes 5,2 miljardi kroonini.
Fakt 7. Pensionireformi teise samba maksete peatamise ajal teatas Rahandusminister, et see oli halbadest valikutest üks parimaid ning täiesti vältimatu. (Sellest võib järeldada, et enam polnud kuskilt kärpida).

Järeldus. Päkapikud on olemas.

EPL, 24.04.09

Naljakas, kuidas me mängime jätkuvalt seda mängu, et Eesti meediaettevõtetele kuuluvates kommentaariumides luuakse sõnavabadust, kuigi samal ajal on üha vähem ja vähem inimesi, kes üldse soovivad enam avalikes meediakanalites sõna võtta ehk tegelikult toimub sõnavabaduse poolpehme vähendamine.

Heaks, kuid valusalt küüniliseks näiteks sellest on hiljuti kuuldud lugu sellest, et ühes päevalehes on inimesi, kes on palunud ennast online-toimetusest üle viia muule tööle, kuna isegi hea palga eest polnud nad nõus taluma seda soppa, mida kommenteerijad neile kaela valasid. Nii et sõnajulguse hääbumine toimub isegi toimetuste endi sees!

Lisaks on kuskil keegi vastutav väljaandja või peatoimetaja, kes tegelikult ei vastuta. Kui see teema avalikult jutuks tuleb, on nad ju tegelikult kadunud! Teiseks paneb mind imestama, et on palju lugupeetud ajakirjanikke, kes seda mängu kaasa mängivad. Te ju saate ikka aru, et see ei ole ammu enam normaalne?

Proovige korra toimetuse koosolekul sirge näoga üksteisele otsa vaadates öelda: “Meie väljaanne seisab sõnavabaduse leviku eest ja rõve sõim kommentaariruumides peab jätkuma” või et “notice and take down poliitika” on piisav tagatis, et kaitsta lugude allikaid, autoreid või ükskõik keda. Ja kui te ei suuda seda tõsiselt öelda, kuidas me saame teie muud juttu pärast seda uskuda, kui te ise ka ei usu iseennast .

Ühes hiljutises Eesti Ekspressis oli lugu noorest abielupaarist, kes muuhulgas andsid mõista, et loodavad saada kiiresti teise lapse, et leevendada oma töötust vanemapalgaga. Olen veel paarist kohast kuulnud, et selliseid ideid levib. Kui järele mõelda, siis see esmapilgul briljantne lahendus võib inimesed viia kehvemasse olukorda kui sms-laen. Eriti Eesti Panga kevadprognoosi valguses, mille kohaselt riik peab suutma eelarvet kärpida veel 8,5 miljardi krooni võrra.

Mul puuduvad igasugused sisemised infoallikad selle koha pealt ning ma usun tõesti, et kuigi praegune koalitsioon läks pensionireformi kallale väga kergekäeliselt, siis vanemapalga vähendamine tuleb tõelise vere hinnaga. Aga loogika ütleb, et see siiski tuleb. Teist varianti ei ole. Raha saab lihtsalt otsa. Lisaks võib juhtuda nii, et mida rohkem inimesi vanemapalka saab, seda kiiremini see kuldmune poetav hani ehk toetussüsteem otsad annab.

Inimesed kes praegu loodavad riigi lubadusele maksta vanemapalka, peaksid igaks juhuks rahulikult analüüsima, kas nad on ikka võimelised veel rohkem lapsi üleval pidama ja seda isegi juhul, kui vanemapalgaga midagi juhtub.

Järgmine teema puudutab seda, mis saab pärast, kui vanemapalk ära lõpeb. Kas on ikka mõistlik mõte leida ennast töötuna põllu pealt koos 5 aastase, 3 aastase ja 2 aastase lapsega, keset võlgu ja masendust? Kas on kindel, et nende laste ja ka nende vanemate endi elu on täisväärtuslik, kui sissetulekut lihtsalt pole?

On inimesi, kes käsitlevad lapsi kui võimalikku pensionisammast. Minu vaatlused elus näitavad seda, et mitte kõik lapsed ei toeta oma vanemaid, paljud ei saagi seda teha. Lisaks on toetust vajavad vanemad lastele kindlasti ka koormaks, mis võivad rikkuda nende endigi valikuid (kui peab tööle minema enne ülikooli lõppu ja nii edasi). Loomulikult on palju ka neid, kes toetavad oma vanemaid ja on muidu ka edukad, kuid see ei ole asi, millele saab kindlalt loota.

Ma muidugi ei ole laste saamise vastu, täpsustan veelkord, et räägin ainult sellest küsimusest, kas töötuks jäämise silumine vanemapalgaga on tark tegu.

Ükskord ammu ütles üks erakondlane mulle, et ei tasuks tema parteid nõrga eelarveprotsessi tundmise pärast väga kritiseerida, “sest meil lihtsalt ei olegi piisavalt asjalikke inimesi, kes sel teemal sõna oskaks võtta”. “Asi on halb, me teame seda ise ka,” lisas ta mureliku näoga. Tema hirm oli see, et pekstakse maaslamajat. Küsimus muidugi jõuab kuskilt kaarega selleni välja, et on mingid “muidu mõistlikud inimesed, keda ei tasuks praegu klobida, sest muidu tuleb Moskva-Edgar ja me oleme kõik probleemi ees”.

Mida siis teha? Hakata ennast kontrollima ja proovima mitte kritiseerida nii öelda “häid” jõude? Kui paljudes asjades tuleks poolvigastele õiglusekunnidele händikäppi anda, et kõik hästi oleks? Kas selline enesekärbe polegi mitte kõige suurem oht demokraatiale? Maailma ajalugu näitab hästi, et erinevate arvamuste vältimine viib ühiskonnas täpselt samasuguse mullini nagu kunstlikult odav laenuraha majanduses ja sellest tuleneva ohu vältimise ainus võimalus on luua soodsad tingimused erisuguste arvamuste levikuks.

Nii edasi mõeldes avastasin veel vähemalt viis erinevat olukorda, kus surve enesetsensuurile on tavaline.

1. Hirm ebameeldivuste ees
Kellegi jaoks radioaktiivset juttu on raske ajada, sest sellele võib järgneda üsna ebameeldiv ja tihti anonüümne kambakas. Seda võivad läbi viia parteide lakeid kuskil kommentaariruumides, teatud blogides, kuid see võib aset leida ka palju kõrgemal tasemel. Kukub ära mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta. Ebameeldivus võib tähendada ka arvaja sildistamist ullikeseks, fanaatikuks, pahatahtlikuks või punaprofessoriks, mille juurest ongi hea minna järgmise alapunkti juurde.

2. Hirm olla ebalojaalne
Peale pronkskriisi sai päris palju nalja nende valitsuspoliitikutega, kes leidsid, et raskel ajal valitsuse otsuste kritiseerimine on sisuliselt “vaenlase poole üle minek”. Samas, paljud need, kes midagi teist moodi arvasid, lõpetasid ikkagi ebalojaalsuse stigmaga otsaees ja kannavad seda siiamaani. Kukub ära veel mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta.

3. Ebasoodne karjäärile või ärile.
Iseenesest ongi selge, et soov äri teha seab omad piirid sõnavabadusele, kuid kuskil on koht, millest alates see läheb imelikuks. Mida väiksem ühiskond, seda raskem on midagi väita ilma kellegi varba peale astumata. Seda lihtsam on üldse mitte midagi väita. Ja ongi jälle sõnavõtjaid vähem.

4. Isetäituvus
“Ära sellest praegu räägi, sest need, kes teavad, teavad praegu juba nagunii ja ülejäänud ei saa aru”. Niisugust argumenti kasutatakse plahvatusohtlike teemade puhul nagu devalveerimine, rahvarahutused, probleemid sambaga jne jne. Kardetakse, et muredest rääkimine muudabki probleemi veel suuremaks. Tagajärjeks on üks vastikumaid olukordi, kus saladustest sosistatakse, õhk on haisust paks, kuid sirgjooneline väljaütlemine oleks justkui viga. Ja sõnavõtjaid on juba päris vähe.

5. Savisaare argumendid
Mäletan aastatetagust olukorda, kus üks poliitik (üldse mitte keegi, kellega mina koos töötasin) leidis, et ta ei saa kasutada sõna “majanduslangus”, sest see on “Savisaare väljend”. Märkasin sarnast asja ka hiljuti, kui Savisaar kritiseeris meediat argumentidega, millest mõned olid tegelikult õiged ka minu arvates, kuid mille edasine kasutamine oli keeruline, sest kohe küsiti mitmelt poolt: “ahaa, oled ka Savisaarega sama meelt, jah?” Ja jälle – kes see enam sõna tahab võtta, kui selline kahtlus üleval on. Tegelikult on mul tõsine hirm, et Savisaar hakkab kunagi rääkima euro vajalikkusest või muust sellisest… tagajärjed oleks kohutavad, sest mida räägiksid siis ülejäänud poliitikud?

Mõni võib öelda, et olukord ei ole nii hull ning ikka jääb inimesi, kes on piisavalt tugevad, et oma arvamust avaldada. See on tema arvamus ja ma loodan, et tal on õigus. Mina väidan, et meil on Eestis siiski pisut liiga palju enesetsensuuri, selle tagajärjel süveneb lõhe inimeste vahel, kes midagi teavad ja nende vahel, kes midagi ei tea. Pikaajaliselt on see kõige idiootsem strateegia üldse. Inimesed kannavad saladusi vaikides, töökoha, karjääri, hetkelise hingerahu või mõne muu sellise asja nimel. See viibki selleni, et ühel päeval kui mingi suur probleem ukse ees on, siis keegi sellest eriti ei tea, keegi ei huvitu ja seda jääb lahendama käputäis lolle, kes ei osanud õigel hetkel ära joosta.

Videode hulk youtube’is on katastroofiliselt vähenenud! Peate seekord leppima Manic Street Preachersiga ja muide, selle sõnad on tegelikult spot on topic.

Tiit Hennostel on Sirbis mõnusalt üle visanud Eesti pealkirjad. Tähelepanuväärset tööd samas suunas on teinud ka Sulev.ee, meie meediakriitikapõllu napisõnaline harija. Samas ei ole ju mõtet kogu aeg kurta, kui halvasti asjad on. Siin on mõned ideed, mis loodetavasti lasevad teil ennast päikeselisel laupäeval hästi tunda.

1. Kui “meediat” ei nimeta meediaks, vaid veidraks meelelahutuseks, siis ei ole ka pettumust.
2. Kui ajalehe tellimus tühistada, ei tule see ka koju kollitama. Hea on saata toimetusele ka e-kiri loobumise põhjustega.
3. Kui pealkirja mitte klikkida, siis ei toeta me selle kordumist.
4. Nõukogude ajal olevat ka meedia kirjutanud igasugust jama ja alternatiivkanaliks oli Soome televisioon. Meie oleme täna palju paremas seisus.
5. Internetis on jätkuvalt palju normaalseid blogisid ja foorumeid, kui kulutada natuke aega selle väljaotsimisele, siis tasub see ennast kvaliteetsema kuhjaga ära (kuid ka siin muidugi tuleb ootustega ettevaatlik olla, blogidel on loomulikult ka probleeme info analüüsiga ja põhjalikkusega).
6. Kui otsida erinevusi, siis tuleb näiteks välja, et Eestis on meediakanaleid, mis on natukene paremas seisus. Näiteks EPL-is on uudised vähem üle võlli ja pealkirjad paremad, ERR teeb mõningaid päris häid saateid. BNS-is on üsna normaalsed uudised. Sirbis on häid kolumneid. Ekspress armastab kohutavalt “skeemitada” aga neil on vahel ka mõned head lood.

Ei ole ju hullu midagi, saame hakkama.

Mul on hea meel teatada, et Memokraat võtab alates nüüdsest vastu ka külalispostitusi ning neist esimene pärineb Tarmo Jüristo sulest. Loodan ka tulevikus aeg ajalt nii temalt kui teistel huvitavatelt inimestelt kaastöid saada. Head lugemist ja kommenteerimist!

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?