ÄP lugemist (või pigem tellimist) jätkan. Lihtsalt pole veel sellist väga head alternatiivi, kust majandusasjades kohalikku fooni kätte saada. Samas olen ma korduvalt tabanud ennast mõttelt, et kas selline mõnevõrra ärapanev käsitlusviis sellises väikeses riigis lõpuks ei jõua olukorrani, kus suur osa reklaamitellijatest on kuidagi ise olnud ÄP poolt sedavõrd hingepõhjani solvatud, et nad seetõttu ka ÄP-s reklaamimisse kriitilisemalt suhtuvad.
Lugedes US või UK meediat, võib ka sealt leida muidugi äärmiselt kriitilisi arvamusi, aga sügavamal tasemel on sealsed ajakirjanikud ikkagi pahatihti tuntavalt “omade” poolt. Mistõttu näiteks WSJ võib vabalt olla USA suhtes kallutatud analüüsiga (näiteks USA aktsiaindeksite “suurema tõusu” väitmine valuutakursside mõju arvestamata). Kes on need “omad”, kelle poolt ÄP ajakirjanikud on, jääb igatahes tavaliselt selgusetuks.

EPL. Ärileht on kohati täitsa hea, kuigi enamasti on see rahvusvaheline osa juba kusagil (tihti Ft’s) varem silma jäänud.

Postimees käib mul kodus, kuna seda loeb mu naine ja tema arvates peab ka lastele mingit lehelugemisharjumust kasvatama. Eks näis, kas see selleks kõlbab.

Ekspress käib ka, kuna ma mängin Priit L.-ga koos vollet. Ta peab ju ka kuidagi oma osamakse selle eest ära maksma

Ning kui tuleb nõustuda, et Eesti meedias tõesti ei ole mingit minevikulist kuldaega mida taga nutta, siis praegune kollektiivne peataolek seoses vanade mudelite äravajumisega on rämpsu ja mitte-päris-rämpsu vahekorda veelgi viimase kahjuks kallutanud. Kindlasti on oma osa ka (mõnede) lugejate ootuste nihkumises.

Isiklikult ma tean lihtsalt seda, et kunagi ma lugesin lehti – Ekspressi, EPL-i, Postimeest, isegi Äripäeva – aga nüüd enam ei loe juba ammu, ostmisest rääkimata. Eelmisel aastal ostsin mõned Sirbid ja paar Vikerkaart ja ongi kõik. Samas käib mul kodus kolm tellitud ajalehte välismaisest nišimeediast – nii et asi ei ole selles, et mulle enam lehte lugeda ei meeldiks. Ja sama kehtib (või kehtis kui ma veel Eestis olin) laias laastus ka muu emakeelse meedia suhtes, olgu see siis TV või online.

Ja nii ma ei saagi aru – kui tänaseid lehti tehakse nii, et need massidele peale läheks – aga massid neid ei osta ja senised lugejad lõpetavad oma tellimusi just nimelt seepärast, et NEILE ei lähe see peale… siis midagi tundub selle pildi juures väga valesti olevat.

Lauril on õigus, et meie ajakirjandus polegi ju kunagi liiga tugev olnud, 30ndatel olid asjad ju päris halvasti… No aga ega mina ka ei nuta taga 76nda aasta Postimeest. 80ndate lõpus alustati ilma eriliste teadmisteta…

Need staarid, kes olid, on võib olla pisut üle heroiseeritud ajaloo käigus, kahtlemata on nende teened muidugi samas tähtsad…

Kuid rahvuse kujunemisel 19nda sajandi lõpus oli meedial kindlasti absoluutselt keskne roll ja asi on lihtsalt selles, et rahvused ONGI ühise meedia produkt, mitte mingi jumala poolt ilmutuse läbi kokku aetud kogukond (meedia alla läheb ka kirjandus ja kunst). Sellepärast ei piisa meile vist ikka sellest, et lepime vigaste tekstide helpimisega ja ei püüdlegi enam kuhugi.

Võib isegi väita, et kui me ei saavuta piisavalt tugevat meediat, siis ilmselt ei ole ka eriti veenvat riiki ja rahvust (teema ka palju suuremate riikide jaoks!). Ja seda kõike peab proovima saavutada ajal, mil tehnoloogilised muutused sulevad mingeid vanu uksi ja avavad uusi.

ma ei pretendeeri laiale või sügavale teadmisele meediateooriast või -ajaloost. wikipediast pärit teadmistega ka ei viitsi vehkida.

lihtsalt paar tähelepanekut. maal sauna küttes meeldib mulle vanu ajalehti sirvida, on teisi päris suur pakk seal erinevatest perioodidest.

ma ei saa ikka täpselt aru, mida me igatseme, kas eestis on siis kunagi olnud seda ideaalmeediat, uurivat, faktitäpset eetilist vahikoera?

edasi 1984: 8 mustvalget lehekülge, nlkp pleenumi otsused, tartu parteiaktiivi uudised, tööeesrindlase foto, reportaazh tartusse saabunud lõõtsaga ungari bussidest ja lõpuks surmakuulutused.

kas see on see juhan peegli vaim, mida me taga nutame?

postimees 1992: leht on paksem, osa teemasid selgelt kollased, fakt ja kommentaar endiselt selgi nagu puder ja kapsad, välisuudised on esitatud üsna obskuursel moel (loeks nagu rubriiki kirev gloobus).

kõigi oma hädadega on tänane paberpostimees mu meelest parem leht, kui 10, 15 või 25 aastat tagasi.

kas häda pole mitte selles, et me võrdleme oma kodust meediat FT, NYT-i, WP-i või ka HeSa vastu ja see pilt ei kannata võrdlust kuidagi välja? kas ta saakski?

economisti arvates (eelviimane number) aitavad meediatööstust just needsamad ärilised ja tehnoloogilised uuendused, millele nii daniel kui priit hõbemägi viitasid (nt micropayments).

aga eestis? mina ka ei tea, kes neid paberlehti loeb ja kas nad oma marginaliseerumisest kuidagi pääseksid. äkki kannataks eesti välja ühte nädalalehte, sellist economisti, speigeli (aga mitte kadunud luubi või ärielu) moodi paksemat ja analüütilisemat, kui kõik päevalehed ja ekspress kokku/kinni panna? kas nii ei kannataks mingit toimetust ikka alles jätta ja ka kvaliteetsemat online-sisu pakkuda?

erinevalt nt new york timesist (kes kaotas esimeses kvartalis ca usd 75m), läheb economistil siiani väga hästi – viimati raporteerisid nad 12% käibe ja 7% kasumi kasvu…

Mida selle olukorraga täpselt teha on muidugi eraldi palju keerulisem teema ja on hea meel näha, et see on asi mille üle asjaga igapäevaselt tegelevad inimesed ka Eestis tegelikult mõtlevad. Aga selle mõtlemise edukusele tuleks kahtlemata kasuks mitte lähtuda positsioonist, et massimeedia on n.ö. masside vähim ühisnimetaja, sest niimoodi jõuamegi väga kähku Tissi-Maarjani või Soojaku-Elmari juurde ja nendime, et polegi midagi teha – ju me siis sellised olemegi.

Kuigi meedia puhul on ju ka tegelikult tore, kui see “massidele peale läheb”. Samas kui sellest saab juhtiv printsiip ja valikute tegemise alus, on “massimeedia” tähendusest veidi vildakalt aru saadud. Massimeedia ei ole mitte mingi sellist tüüpi meedia mis võimalikult paljudele meeldib, vaid meedia, mis ulatub suurte rahvahulkadeni – mõiste ise tekkis muide 1920ndatel seoses raadio ja rahvusliku levikuga ajakirjanduse levikuga. Ja suurte rahvahulkadeni jõudmise tähtsus ei olnud algupäraselt taaskord mitte see, et oleks äkki leitud asi mis kõigile meeldis, vaid nimelt see, et läbi massimeedia sai suuri masse LIITA RAHVAKS, käsitledes teemasid, mis olid laialt olulised ja kinnistades väärtusi, mis defineerisid neid uusi, ka Danieli poolt viidatud raamatus käsitletud “imaginaarseid kogukondi”, mille all Anderson pidas silmas just nimelt tärganud rahvusi, millele meedia andis teatava selgroo ja (kujuteldava) küünarnukitunde.

Selliselt on meedial aga tõepoolest teatav elitaarne funktsioon mitte olla pelgalt oma ühiskonna peegel vaid ka kujundaja. Sellega seoses meenub mulle kohe stseen kultusfilmst Big Lebowski, kus Walter Sobchack ütleb “Say what you like about the tenets of National Socialism, Dude, at least it’s an ethos”. See rida võtab väga hästi kokku suurema osa praeguse Eesti meedia kurva seisu – ta pole mitte niivõrd halb kui lihtsalt kaotanud kogu oma relevantsuse.