Kirjutasin Manuel Castellsi raamatust Communication Power pikemalt Varraku raamatublogisse, kuid siia selle kritiseerimise teema alla sobib üks lõik sama raamatu leheküljelt 302:

“Without contesting the images created and projected in the public space by the powers that be, individual minds cannot reconstruct a new public mind, and so societies would be trapped in an endless process of cultural reproduction, walling off innovation, alternative projects and ultimately social change”.

Üheksa aastat tagasi, Milleniumi silla avamisel Londonis, hakkas ehitis inimeste jalge all mõnevõrra tilbendama, mispeale proovisid kõik sillalolijad oma samme seada vastukaaluks nii, et kõikumine väheneks. Tagajärjeks oli veel suurem kõikumine, sest nüüd kõigutas silda juba inimeste püüd seda kambakaupa paigale sundida. Olgugi, et tegemist oli konstruktsiooniprobleemiga, mis hiljem lahendati ja olgugi, et ma toon selle paralleeli naljaga pooleks, on destruktiivse resonantsi probleemi võimalik ka tõsiselt üle kanda kommunikatsiooniprotsessidesse.

Lühike dokumentaalkatke Milleniumi silla probleemist.

Põhimõtteliselt oli Milleniumi silla näite puhul tegemist tavalise tagasisideprotsessiga, kus üritati kompenseerida väliskeskkonnast saadavat signaali, kuid kompenseeriti üle, mille tagajärjel probleem hoopis suurenes. Sarnast nähtus on kirjeldanud ka näiteks Norbert Wiener oma raamatutes Cybernetics ja Human Use of Human Beings. Ta tõi näiteid masinatest, mille asendit pidi väga täpset ja pidevalt muutma umbes nagu laeva tüür või siis õhutõrjekahur.

Kui masinasse on ehitatud tagasisidemehanism, mis kontrollib tema tegelikku asendit ja võrdleb seda soovituga, seejärel muudab masina asendit tahetud suunas, võib juhtuda et tekib ülereageerimise tsükkel, kus masin korrigeerib asendit liiga palju, seepeale on sunnitud seda uuesti korrigeerima, umbes nagu libedal teel libisemisse sattunud autojuht, kes keerab rooli liiga palju paremale, seejärel jälle liiga palju vasakule. Tagajärjeks on masina puhul vibratsioon ja lagunemine ning auto puhul kraavisõit. Selleks, et selliseid asju ei juhtuks, saab masinasse ehitada erinevaid kaitsemehanisme ja kompensaatoreid.

Osalt samadel põhjustel on inimorganisatsioonides ning ühiskonnas laiemalt tarvis kompensaatori rolli. Oleme muide jälle tagasi eelmises postis mainitud Spectatori artikli juures, mis väitis, et kui koos on väga sarnaselt mõtlevad inimesed, siis võivad nad muutuda ebaadekvaatseks või isegi radikaalseks. Ja kaitsemehanismiks siinkohal on eriarvamus ning loomulikult ka selline eriarvamus, mida kuulda võetakse ja mis on väärt seda, et teda kuulda võetakse.

Kogu rahva (isegi ainult näiliselt) ühte sammu astumise tulemuseks võib olla maailma parim laulupidu, kuid uskumatult halb juhtimisotsus… Selleks, et ära hoida ebaadekvaatseid reageeringuid, on tarvis inimesi, kes ei astuks samal ajal, ei vaataks samas suunas, ei teeks sama häält. Nii püsib sild paigal ja tüür sirge. Või mis teie arvate?

Anvar Samost levitab Twitteris aeg ajalt ikka häid linke 181 aastasest Briti kvaliteetajakirjast Spectator.  Tänane link puudutas inimeste radikaliseerumist olukordades, kus nad suhtlevad endale sarnaselt mõtlevate inimestega. See on üks suur probleem, sest nagu lingi avaldamisele järgnenud diskussioonis märkis minu kunagine kolleeg Villu Arak, on inimestel lisaks komme selekteerida välja endale sobivad arvamused ja jätta tähelepanuta need, mis ei sobi nende seniste veendumustega.

Üks parimaid stseene filmist 25th Hour, kus peategelane kallab välja kõik endasse koondunud vimma teistsuguse vastu, kasutades sõna “fuck” umbes 50 korda… ning hoolimata sõimurahest  on see stseen ja kogu film tegelikult ülistus mitmekesisusele.

Kokkuvõttes ei ole inimestel oht äärmuslikele seisukohtadele jõuda mitte ainult sellepärast, et nende naaber arvab nendega täpselt sarnaselt, et teise tänava omad on “väärakad”, vaid ka sellepärast, et me ise otsime endale sobivaid naabreid, kellega meie arvamused juba sarnanevad. Või teine näide – enamus inimesi loeb samu raamatuid samadelt autoritelt, mida nad juba harjunud on lugema ja kuulab oma sõprade arvamusi rohkem kui mittesõprade omasid. Kahjuks ei muuda see meid tingimata adekvaatsemaks faktide hindamisel.

Selle lihtsa diskussiooniga on ümber lükatud üks väga suur sotsiaalpsühholoogiline eksitus, mille kohaselt tõde levib maailmas sirgjooneliselt ning igaüks, kellele on TÕDE näidatud, jääb seda uskuma. Vaata ka eelmise sajandi esimesel poolel levinud hypodermic needle theory kohta. Ja te ei kujuta ette, kui paljud inimesed seda lineaarset teooriat siiani usuvad…

Prooviks nüüd jälle vaadata, kuidas see kõik Eestile kohandub. Ma usun, et Eestil on kindlasti oht erinevate seltskondade radikaliseerumiseks, kuna kapseldumine polariseerivate teemade ümber on üsna tuntav. Mõelgem kasvõi “ristivastaste” ja “ristipooldajate” vahelise vaidluse peale, kus olukord meenutas vahepeal juba religioosset konflikti.

Senikaua kuni eriarvamused on olemas ja toimub nendevaheline infovahetus diskussiooni vormis, on asjad korras, kuid sellest alates, kui eriarvamuste väljendamine muutub võimatuks, keeruliseks või ebasoovitavaks, on ekstremismi tekkimiseks järjekordne tingimus loodud.

Seejuures tuleb kindlasti rõhutada, et ekstremismimonopol pole mingisuguse ühe seltskonna kätes. Oletame, et mingisugused inimesed ajavad ennast väga jõuliselt leili ühe küsimuse teemal, kinnitades üksteisele, et neil on õigus ja kõik kes eksivad, peavad vaikima. Selle peale reageerivad teised vähemalt sama vihaselt, hakkavad kuskil koopas või chatroomis koos käima ja üksteisele kinnitama, et Eestist on saanud ekstremistide pesa ning selle vastu tuleb astuda radikaalseid samme. Tulemuseks ei ole mitte üks punt ekstremiste, vaid lausa kaks. Ja see on meiesugusele väikesele riigile päris õudne unenägu.

Seepärast kutsun ma üles mitte vait olema, kui näete kuskil midagi valesti. Mitte uskuma jutte sellest, et kriitilisel ajal peaks olema mingeid kriitikavabu nurkasid, sest just vaikimisest ja üksteisele kinnitamisest, et kõik on korras, sünnib palju ebaadekvaatsust. Samuti kutsun ma üles olema valmis ka taluma enda või oma lemmikidee pihta suunatud kriitikat eriti kui arvustamine põhineb faktidel ja loogilistel argumentidel. Ainult nii saab säilitada kaine pea ja kaine valitsuse.

Jätkub…