Sõnakasutus “inisemine” ja “mölisemine” ei ole kaunis ja põhjustab kritiseeritud kritiseerijas samu tõrjereaktsioone mida kritiseeritavas. Samas, peamine probleem on, et kriitika tema praegusel kujul on oma mõju minetamas. Kriitika-alane multiresistentsus. Kritiseeritavate ja oleks veel halvem kui ka kritiseerijate poolne.

Ma natuke kahtlen, et kas lisaks kriitilise meele taastootmisele on meil oidu kujundada ümber valitsuse/koalitsiooni kriitikakasutuse harjumusi re: “…see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri…” “…mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks…”. Valitsust võib hetkel võrrelda lennukit õhus hoida püüdva lennukimeeskonnaga, kus reisijatega väga nõu ei peeta. Natuke paratamatu, natuke inimlik.

Olukord muutuks, kui resijate hulgast ilmuks kolm seppa, kes ütleks, et “mina olen aeronautikainsener, mina arst ja mina meteoroloog ja me mõtlesime, et äkki peaks nii tegema”. Alles see ületaks meeskonna/kapteni/valitsuse tähelepanukünnise. Kuni tolle hetkeni on tegemist surmahirmus paanitseva reisijaskonnaga ja praegune nö kriitika võrdsustub 14-ndast reast kokkpitti karjuda üritava reisijaga, et “krt pane 2. mootori thrusti juurde ja kaldtüürid paremale”

Minu poolehoidu valgustatud despootiale oled Sa vast natuke üle hinnanud. Pigem tuleb konstateerida, et nii see praegu kipub olema ja kurb oleks kui see süveneb. Üks mis seda süvendab on hajusa ja vastuolulise “kriitikluse” kestmine ja (mitte)mõjumine. Parlamendi/parteiline opositsioon ei ole neile ju kindlasti mitte sisendiks. “Kriitiklus” lihtsalt ei ületa künnist. Vaja on midagi kolmandat (me: teoretiseerides …)

Kui ma teaksin praegu “toda päris lahendust” praegusele olukorrale, siis ma juba oleksin ilmselt meie aja Martin L King või Obama. Valitsuse toimimises on midagi mäda ja kriitiklusega on midagi mäda. Nendevaheline toru ei tööta ja kõige kurvem oleks kui kriitikud langevad samasugusesse eskapismisohu kuhu valitsus on langenud.

Konstruktiivselt vait olemise ja kriitikute poolse lahenduste pakkumise alased tähelepanekud on Sul õiged aga pädeksid minu arusaama järgi mõne praegusele olukorrale eelnenud faasi kohta. Vait olemine praegu ei tähendaks mitte eneseväljendusest loobumist vaid selle kanaliseerimist mõjusamatesse vahenditesse. Hetkel osutub järjekordne üksik-kriitika osaks stohhastilisest taustamürast.

Samal põhjusel ei kasuta ma lahenduste pakkumise soovitust kui demagoogiavõtet vaid kui täiesti siirast soovi, sest mul on tunne, et valitsust on kõikidel kritiseeritavatel teemadel juba kritiseeritud ja edasi on võimalik ainult enesekordus ja mürastumise süvenemine.

Nii eesmärkide kui ka meetmete osas on olukord ju hullumeelne. Kõik õiged ja õilsad meetmed on liiga pika vinnaga ja kõik lühiajalised meetmed on valusad ning ükspuha millise meetme rakendamine on mingis mõttes halb. Küsimus on ehk meedete määras ja järjestuses. Üldistes ja pikaajalistes eesmärkides on kõik ju ühel nõul.

Sest isegi kui osa kriitikat võiks mingil moel “mölisemise” sildi alla kuuluda, on sellise paralleeli käibeleminek esimene samm täieliku võimetuse suunas vahet teha kriitilistel argumentidel ja suvalisel auru välja laskmisel. Lisaks toodab see täpselt samasuguseid silte neilt, keda “mölisejateks” nimetatakse.

Valitseja hinnang, et “ükskõik mida me teeme, inisejaid tuleb ainult juurde, meil on siin tõsised asjad vaja joonde ajada, mitte siis sõnu loopida,” on selge märk sellest, et võimupositsiooni käsitletakse kui mingisugust tingimusteta kätte saadud privileegi või siis paljudel juhtudel ka koormat (“proovige siis ise, kui arvate, et paremini oskate!”).

See on ehk inimlik, kuid siiski nagu ka muud inimlikud asjad, tuleb see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri, sest see on strateegia, mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks, mitte millekski, mis asub väljaspool mõtlemist.

See kultuuri küsimus toob muidugi ka täiesti teise asja juurda, mida sa samuti puudutasid ning see puudutab oskust kritiseerida.

Peab tunnistama, et hämmastavalt palju justkui tarku inimesi võiksid olla ka head valitsuse kriitikud, kuid nad justkui ei oska seda teha, lähevad ülepea emotsionaalseks ning tõesti ründavad valitsust pigem siltidega nagu “neoliberalistlik” või “vastutustundetult õhuke riik” selle asemel, et joonistada välja faktilisi probleeme ning pakkuda neile arukaid lahendusi.

Selles mõttes pakuksin sinu lahendusele panna kriitikud kinni ühte ruumi veel ühe lisanduse – panna kriitikud kinni ühte ruumi koos valitsejatega ning panna nad lahendusi välja mõtlema, kuid mitte ilmtingimata selleks, et neid lahendusi saada, vaid selleks, et õppida olema kriitilised ning õppima seda kriitikat ka vastu võtta.

P.S. Sa oled arvamusel, et praegu on eriline aeg, kus ühelt poolt on rohkem kriitikuid ning teiselt poolt on just vaja kergekujulist despotismi, et otsuseid kiiresti ellu viia. See on ohtlik tee, ma ütlen. Esiteks, kes ütleb, millal raske aeg on läbi? Võib olla see kestab veel näiteks 3 aastat? Kas siis peaks jätkama kergdespootliku valitsusega ja kriitika kui sellise ammendunuks lugema?

Sa viitad ka võimalusele, et vahel peaksid mõned inimesed konstruktiivselt vait olema. Mulle tundub, et see on just Eesti põhiline probleem, et paljud inimesed on “konstruktiivselt vait” ning selle tulemusena on rohkem sõna neil inimestel, kes on ebakonstruktiivselt mittevait. Tulemuseks kriitilise kultuuri veelgi kiirem allakäik.

Lisaks veel üks asi – ootus, et kriitikud ilmtingimata alati lahendust välja pakkuma peaks, on väga demagoogiline ning seda kasutatakse liigagi tihti. Kriitika ja lahendus ei ole kuidagi lahutamatult seotud, need on juba funktsionaalselt erinevad asjad. Loomulikult võivad nad koos, supertore, kui on, aga nad ei pea olema koos. Kriitika on ikkagi mõeldud sisendina otsustaja lahendisse.

1) Kui kodanik, eriti arvamusliidrist kodanik kritiseerib valitsust, siis on ta omamoodi priviligeeritud seisundis – ta ei vastuta eriti millegi eest, ta ei pea oma sõnade eest tegudega vastutama, ta ei pea lubama või kartma lubaduste murdmist (v.a. seisukohtade ülemäärane muutumine). Ta võib vabalt öelda, et “tehakse valesti” pakkumata mingeidki positiivseid lahendusi;

2) See, et on _lubatud_ kritiseerida ja on negatiivseid ilminguid _mida_ kritiseerida ei tähenda, et seda _peab_ tegema. Võib (konstruktiivselt) vait olla, võib rääkida lahendustest, võib verbaalselt läbi mõelda alternatiivid, võib rääkida millestki hoopis kolmandast, mis sobib konteksti. Vaja on ju liikuda lahenduste poole.

Kui lihtsad lahendused (kritiseeritud poliitikate antipoodid) on ammendatud, siis järgnevad võimalused ei pruugi olla enesestmõistetavad, on mitme mõttesammu kaugusel ja tihti paradoksaalsed (nt majanduskasvu stimuleerimine “raiskamisega” eelarve kärpimise tingimustes)

3) Lihtsalt kritiseerimine süvendab vastastikkust võõrandumist võimu ja kodanikkonna vahel. Kinnistab kodaniku suhtumist avalikku võimu kui pretensioonika kliendi mölinat kehvakese teenindaja suhtes.

4) Keerulised olukorrad on tihti näiliselt väljapääsmatud ja paradoksaalsed. Eelarvedefitsiiti on vaja vähendada aga avalikku tarbimist suurendada. Avalikku tarbimist suurendada aga maksukoormust mitte ülemäära tõsta. Tarbimist tõsta aga ülemäärast inflatsiooni mitte stimuleerida. Jne. Ad hoc kriitika keskendub tihti üksikmeetme-vastuolu analüüsile ja unustab kuratliku terviku;

5) Sisuliselt toimib meil praegu lühiajaliselt (ja sarnastes olukordades ka teistes demokraatlikes riikides) valgustatud despootia (või valgustatud oligarhia), kus valitsus ja koalitsioon peavad väga lühikese aja jooksul langetama palju väga vastikuid otsuseid. Kõikide taustade ja põhjuste laialdane selgitamine või konsensuslik läbi arutamine tähendab viivitust, mis muudaks meetmed ebaefektiivseks. Sisuliselt balanseerime piiril, et kas ilmselgelt teatud hulga vigadega poliitika jätab meil kiire tegutsemisega nina vee peale või upume lõpututes aruteludes niikuinii. Kui lolluste hulk ületab kriitilise piiri, siis tuleb rahvas tänavale või protestihääletatakse opositsiooni poolt isegi siis kui on osutub või on teada, et see on veel halvem.

6) Kui kriitikule on teada, et kõik kritseeritavale poliitikale alternatiivsed poliitikad on veel halvemad, siis on kritiseerija lihtsalt iniseja. Kui ta nonde poliitikate halvemusest aru ei saa siis ta on loll. Kui see teda ei huvita, siis ta on pohhuist. Pigem kulutagu oma energia veel halvemate alternatiivide olemuse / halvemuse selgitamisele.

Kui kriitikule on teada, et kritiseeritava poliitiku, erakonna, koalitsiooni alternatiivid on veel halvemad, siis võiks vähemalt regulaarselt seda asjaolu rõhutada, et lugejal, et tekiks illusioon, et kusagil siiski on keegi parem, sest lihtinimese jaoks projitseerub päästja kujuks see, keda parasti ei kritiseerita ehk siis pahatihti näiteks see, keda kriitik ise ka lahenduseks ei soovi;

7) Kahtlemata on see nii kodanikuna isiklike valikute ja professionaalina innovatsiooni küsimus aga kui kujuneb olukord nagu praegu, et on valitus/koalitsioon, kelle tegevus tundub “halb” või “tõmblev”, on opositsioon, keda nii ehk nii ei soovita ning on hulk üksik-kriitikuid, kelle arvamuste kokkupanek loob veel omakorda vastuolulise pildi, siis on küsimus selles, et kas poleks aeg need üksik-kriitikud ühte tuppa kokku panna seniks kuni nad tulevad välja konsensusliku strateegiga või saavad aru, et nende üksikfookustega kriitikad ei ole asjakohased. Võimalusi on mitmeid – kel amet võimaldab erakonda astumine ja selle kaudu tulemuse mõjutamine, ajakirjanikuna ümarlaudade ja süvitsi diskussioonide korraldamine, mitte-erakondlike ekspertgruppide algatamine või programmiliste dokumentide koostamine. Kodanik olemine ei tähenda ainult individuaalseid kriitilisi väljaütlemisi;

8) Täiesti ilmselt tehakse teatud samme ja jäetakse teatud sammud tegemata põhjusel, et tulemas on valimised vms poliitiliselt tundlikud sündmused. Üritatakse kinni hoida oma poliitilistest printsiipidest või valimislubadustest (re: vanemapalga kärpimine, tulumaksu langetamine jms). Ühtpidi on see inimlik, et ei soovita sõna murda kuigi tihti murtakse, teisalt on see paratamatu poliitika, sest teatud hulgale lojaalsest valijaskonnast selline jäärapäisus “müüb”. Arvata, et alternatiivne koalitsioon või juhterakond käituks enne valimisi teistmoodi, on naiivne. Poliitikud ja poliitika on kord juba selline ja sellest tuleb aru saada.

9) Iga üksik-kriitik võib end oma rambivalguse hetkedel küll lahedalt tunda, kuid praegu on kujunemas olukord, kus üksik-kriitikute arv on paisunud üsna suureks, nende üksikseisukohtade spekter ja vastuolulisus on paisumas üle mõistuse kirjuks pilveks ja avalikkust tuimestab reaalsete tagasilöökide kaskaad. Tulemuseks on see, et üksik-kriitikuid hakatakse võtma üha enam järjekordse tarkpeana, kelle jutt midagi ei muuda. Lihtinimene tuimeneb apaatiani, millest välja toob ainult äärmuseni viidud surutis ja siis juba irratsionaalse mässuhimuna. Eriti paradoksaalne on see, et sellegi sisuka paremliberaalse kriitika poolt loodud emotsionaalsel foonil minnakse ja hääletatakse valimistel hoopis vasakpopulismi ja teadmata ideoloogiaga protsetikandidaatide/erakondade poolt.

* * *

Ilmselt oskavad kaaskommenteerijad veel soovitada sarnaseid paradokse ja kriitikukriitikaid aga pakuks, et väljapääs on kusagil suunal “kriitikate konsolideerimine”, “nõudlik poolehoid” vms.

Kontseptsioon nimega “valitsuse kritiseerimine” tundub hetkel olevat end ammendanud ja on muutunud millekski, mille puhul on ebaselge, et kas adressaat on valitsus, mille kriitiline olemine on küsitav ja mille peamine eesmärk – mõjutada olemasolevat olukorda või adressaati – jääb ilmselt täitmata.

Sõnakasutus “inisemine” ja “mölisemine” ei ole kaunis ja põhjustab kritiseeritud kritiseerijas samu tõrjereaktsioone mida kritiseeritavas. Samas, peamine probleem on, et kriitika tema praegusel kujul on oma mõju minetamas. Kriitika-alane multiresistentsus. Kritiseeritavate ja oleks veel halvem kui ka kritiseerijate poolne.

Ma natuke kahtlen, et kas lisaks kriitilise meele taastootmisele on meil oidu kujundada ümber valitsuse/koalitsiooni kriitikakasutuse harjumusi re: “…see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri…” “…mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks…”. Valitsust võib hetkel võrrelda lennukit õhus hoida püüdva lennukimeeskonnaga, kus reisijatega väga nõu ei peeta. Natuke paratamatu, natuke inimlik.

Olukord muutuks, kui resijate hulgast ilmuks kolm seppa, kes ütleks, et “mina olen aeronautikainsener, mina arst ja mina meteoroloog ja me mõtlesime, et äkki peaks nii tegema”. Alles see ületaks meeskonna/kapteni/valitsuse tähelepanukünnise. Kuni tolle hetkeni on tegemist surmahirmus paanitseva reisijaskonnaga ja praegune nö kriitika võrdsustub 14-ndast reast kokkpitti karjuda üritava reisijaga, et “krt pane 2. mootori thrusti juurde ja kaldtüürid paremale”

Minu poolehoidu valgustatud despootiale oled Sa vast natuke üle hinnanud. Pigem tuleb konstateerida, et nii see praegu kipub olema ja kurb oleks kui see süveneb. Üks mis seda süvendab on hajusa ja vastuolulise “kriitikluse” kestmine ja (mitte)mõjumine. Parlamendi/parteiline opositsioon ei ole neile ju kindlasti mitte sisendiks. “Kriitiklus” lihtsalt ei ületa künnist. Vaja on midagi kolmandat (me: teoretiseerides …)

Kui ma teaksin praegu “toda päris lahendust” praegusele olukorrale, siis ma juba oleksin ilmselt meie aja Martin L King või Obama. Valitsuse toimimises on midagi mäda ja kriitiklusega on midagi mäda. Nendevaheline toru ei tööta ja kõige kurvem oleks kui kriitikud langevad samasugusesse eskapismisohu kuhu valitsus on langenud.

Konstruktiivselt vait olemise ja kriitikute poolse lahenduste pakkumise alased tähelepanekud on Sul õiged aga pädeksid minu arusaama järgi mõne praegusele olukorrale eelnenud faasi kohta. Vait olemine praegu ei tähendaks mitte eneseväljendusest loobumist vaid selle kanaliseerimist mõjusamatesse vahenditesse. Hetkel osutub järjekordne üksik-kriitika osaks stohhastilisest taustamürast.

Samal põhjusel ei kasuta ma lahenduste pakkumise soovitust kui demagoogiavõtet vaid kui täiesti siirast soovi, sest mul on tunne, et valitsust on kõikidel kritiseeritavatel teemadel juba kritiseeritud ja edasi on võimalik ainult enesekordus ja mürastumise süvenemine.

Nii eesmärkide kui ka meetmete osas on olukord ju hullumeelne. Kõik õiged ja õilsad meetmed on liiga pika vinnaga ja kõik lühiajalised meetmed on valusad ning ükspuha millise meetme rakendamine on mingis mõttes halb. Küsimus on ehk meedete määras ja järjestuses. Üldistes ja pikaajalistes eesmärkides on kõik ju ühel nõul.

Sest isegi kui osa kriitikat võiks mingil moel “mölisemise” sildi alla kuuluda, on sellise paralleeli käibeleminek esimene samm täieliku võimetuse suunas vahet teha kriitilistel argumentidel ja suvalisel auru välja laskmisel. Lisaks toodab see täpselt samasuguseid silte neilt, keda “mölisejateks” nimetatakse.

Valitseja hinnang, et “ükskõik mida me teeme, inisejaid tuleb ainult juurde, meil on siin tõsised asjad vaja joonde ajada, mitte siis sõnu loopida,” on selge märk sellest, et võimupositsiooni käsitletakse kui mingisugust tingimusteta kätte saadud privileegi või siis paljudel juhtudel ka koormat (“proovige siis ise, kui arvate, et paremini oskate!”).

See on ehk inimlik, kuid siiski nagu ka muud inimlikud asjad, tuleb see reaktsioon maha suruda ning toetada kriitikatihedat kultuuri, sest see on strateegia, mis muudab kriitika igapäevaseks sisendiks, mitte millekski, mis asub väljaspool mõtlemist.

See kultuuri küsimus toob muidugi ka täiesti teise asja juurda, mida sa samuti puudutasid ning see puudutab oskust kritiseerida.

Peab tunnistama, et hämmastavalt palju justkui tarku inimesi võiksid olla ka head valitsuse kriitikud, kuid nad justkui ei oska seda teha, lähevad ülepea emotsionaalseks ning tõesti ründavad valitsust pigem siltidega nagu “neoliberalistlik” või “vastutustundetult õhuke riik” selle asemel, et joonistada välja faktilisi probleeme ning pakkuda neile arukaid lahendusi.

Selles mõttes pakuksin sinu lahendusele panna kriitikud kinni ühte ruumi veel ühe lisanduse – panna kriitikud kinni ühte ruumi koos valitsejatega ning panna nad lahendusi välja mõtlema, kuid mitte ilmtingimata selleks, et neid lahendusi saada, vaid selleks, et õppida olema kriitilised ning õppima seda kriitikat ka vastu võtta.

P.S. Sa oled arvamusel, et praegu on eriline aeg, kus ühelt poolt on rohkem kriitikuid ning teiselt poolt on just vaja kergekujulist despotismi, et otsuseid kiiresti ellu viia. See on ohtlik tee, ma ütlen. Esiteks, kes ütleb, millal raske aeg on läbi? Võib olla see kestab veel näiteks 3 aastat? Kas siis peaks jätkama kergdespootliku valitsusega ja kriitika kui sellise ammendunuks lugema?

Sa viitad ka võimalusele, et vahel peaksid mõned inimesed konstruktiivselt vait olema. Mulle tundub, et see on just Eesti põhiline probleem, et paljud inimesed on “konstruktiivselt vait” ning selle tulemusena on rohkem sõna neil inimestel, kes on ebakonstruktiivselt mittevait. Tulemuseks kriitilise kultuuri veelgi kiirem allakäik.

Lisaks veel üks asi – ootus, et kriitikud ilmtingimata alati lahendust välja pakkuma peaks, on väga demagoogiline ning seda kasutatakse liigagi tihti. Kriitika ja lahendus ei ole kuidagi lahutamatult seotud, need on juba funktsionaalselt erinevad asjad. Loomulikult võivad nad koos, supertore, kui on, aga nad ei pea olema koos. Kriitika on ikkagi mõeldud sisendina otsustaja lahendisse.

1) Kui kodanik, eriti arvamusliidrist kodanik kritiseerib valitsust, siis on ta omamoodi priviligeeritud seisundis – ta ei vastuta eriti millegi eest, ta ei pea oma sõnade eest tegudega vastutama, ta ei pea lubama või kartma lubaduste murdmist (v.a. seisukohtade ülemäärane muutumine). Ta võib vabalt öelda, et “tehakse valesti” pakkumata mingeidki positiivseid lahendusi;

2) See, et on _lubatud_ kritiseerida ja on negatiivseid ilminguid _mida_ kritiseerida ei tähenda, et seda _peab_ tegema. Võib (konstruktiivselt) vait olla, võib rääkida lahendustest, võib verbaalselt läbi mõelda alternatiivid, võib rääkida millestki hoopis kolmandast, mis sobib konteksti. Vaja on ju liikuda lahenduste poole.

Kui lihtsad lahendused (kritiseeritud poliitikate antipoodid) on ammendatud, siis järgnevad võimalused ei pruugi olla enesestmõistetavad, on mitme mõttesammu kaugusel ja tihti paradoksaalsed (nt majanduskasvu stimuleerimine “raiskamisega” eelarve kärpimise tingimustes)

3) Lihtsalt kritiseerimine süvendab vastastikkust võõrandumist võimu ja kodanikkonna vahel. Kinnistab kodaniku suhtumist avalikku võimu kui pretensioonika kliendi mölinat kehvakese teenindaja suhtes.

4) Keerulised olukorrad on tihti näiliselt väljapääsmatud ja paradoksaalsed. Eelarvedefitsiiti on vaja vähendada aga avalikku tarbimist suurendada. Avalikku tarbimist suurendada aga maksukoormust mitte ülemäära tõsta. Tarbimist tõsta aga ülemäärast inflatsiooni mitte stimuleerida. Jne. Ad hoc kriitika keskendub tihti üksikmeetme-vastuolu analüüsile ja unustab kuratliku terviku;

5) Sisuliselt toimib meil praegu lühiajaliselt (ja sarnastes olukordades ka teistes demokraatlikes riikides) valgustatud despootia (või valgustatud oligarhia), kus valitsus ja koalitsioon peavad väga lühikese aja jooksul langetama palju väga vastikuid otsuseid. Kõikide taustade ja põhjuste laialdane selgitamine või konsensuslik läbi arutamine tähendab viivitust, mis muudaks meetmed ebaefektiivseks. Sisuliselt balanseerime piiril, et kas ilmselgelt teatud hulga vigadega poliitika jätab meil kiire tegutsemisega nina vee peale või upume lõpututes aruteludes niikuinii. Kui lolluste hulk ületab kriitilise piiri, siis tuleb rahvas tänavale või protestihääletatakse opositsiooni poolt isegi siis kui on osutub või on teada, et see on veel halvem.

6) Kui kriitikule on teada, et kõik kritseeritavale poliitikale alternatiivsed poliitikad on veel halvemad, siis on kritiseerija lihtsalt iniseja. Kui ta nonde poliitikate halvemusest aru ei saa siis ta on loll. Kui see teda ei huvita, siis ta on pohhuist. Pigem kulutagu oma energia veel halvemate alternatiivide olemuse / halvemuse selgitamisele.

Kui kriitikule on teada, et kritiseeritava poliitiku, erakonna, koalitsiooni alternatiivid on veel halvemad, siis võiks vähemalt regulaarselt seda asjaolu rõhutada, et lugejal, et tekiks illusioon, et kusagil siiski on keegi parem, sest lihtinimese jaoks projitseerub päästja kujuks see, keda parasti ei kritiseerita ehk siis pahatihti näiteks see, keda kriitik ise ka lahenduseks ei soovi;

7) Kahtlemata on see nii kodanikuna isiklike valikute ja professionaalina innovatsiooni küsimus aga kui kujuneb olukord nagu praegu, et on valitus/koalitsioon, kelle tegevus tundub “halb” või “tõmblev”, on opositsioon, keda nii ehk nii ei soovita ning on hulk üksik-kriitikuid, kelle arvamuste kokkupanek loob veel omakorda vastuolulise pildi, siis on küsimus selles, et kas poleks aeg need üksik-kriitikud ühte tuppa kokku panna seniks kuni nad tulevad välja konsensusliku strateegiga või saavad aru, et nende üksikfookustega kriitikad ei ole asjakohased. Võimalusi on mitmeid – kel amet võimaldab erakonda astumine ja selle kaudu tulemuse mõjutamine, ajakirjanikuna ümarlaudade ja süvitsi diskussioonide korraldamine, mitte-erakondlike ekspertgruppide algatamine või programmiliste dokumentide koostamine. Kodanik olemine ei tähenda ainult individuaalseid kriitilisi väljaütlemisi;

8) Täiesti ilmselt tehakse teatud samme ja jäetakse teatud sammud tegemata põhjusel, et tulemas on valimised vms poliitiliselt tundlikud sündmused. Üritatakse kinni hoida oma poliitilistest printsiipidest või valimislubadustest (re: vanemapalga kärpimine, tulumaksu langetamine jms). Ühtpidi on see inimlik, et ei soovita sõna murda kuigi tihti murtakse, teisalt on see paratamatu poliitika, sest teatud hulgale lojaalsest valijaskonnast selline jäärapäisus “müüb”. Arvata, et alternatiivne koalitsioon või juhterakond käituks enne valimisi teistmoodi, on naiivne. Poliitikud ja poliitika on kord juba selline ja sellest tuleb aru saada.

9) Iga üksik-kriitik võib end oma rambivalguse hetkedel küll lahedalt tunda, kuid praegu on kujunemas olukord, kus üksik-kriitikute arv on paisunud üsna suureks, nende üksikseisukohtade spekter ja vastuolulisus on paisumas üle mõistuse kirjuks pilveks ja avalikkust tuimestab reaalsete tagasilöökide kaskaad. Tulemuseks on see, et üksik-kriitikuid hakatakse võtma üha enam järjekordse tarkpeana, kelle jutt midagi ei muuda. Lihtinimene tuimeneb apaatiani, millest välja toob ainult äärmuseni viidud surutis ja siis juba irratsionaalse mässuhimuna. Eriti paradoksaalne on see, et sellegi sisuka paremliberaalse kriitika poolt loodud emotsionaalsel foonil minnakse ja hääletatakse valimistel hoopis vasakpopulismi ja teadmata ideoloogiaga protsetikandidaatide/erakondade poolt.

* * *

Ilmselt oskavad kaaskommenteerijad veel soovitada sarnaseid paradokse ja kriitikukriitikaid aga pakuks, et väljapääs on kusagil suunal “kriitikate konsolideerimine”, “nõudlik poolehoid” vms.

Kontseptsioon nimega “valitsuse kritiseerimine” tundub hetkel olevat end ammendanud ja on muutunud millekski, mille puhul on ebaselge, et kas adressaat on valitsus, mille kriitiline olemine on küsitav ja mille peamine eesmärk – mõjutada olemasolevat olukorda või adressaati – jääb ilmselt täitmata.

Kuid mingisuguse indulgentsi pärast seda loomulikult tegema ei pea, ma saan aru, mida sa mõtled, kuid see on juba üks teine probleem.

Sinu jårgnevast kommentaarist loen aga vålja et tuleb kritiseerida sest see oleks nagu indulgents selle eest et muidu neid toetad.

S.t. et sa ei ole paljude nende viimase aja tegemistega vœi nende esitusega pœhimœttleiselt nœus, aga kuna nende yldine filosoofia sinu omaga yhilduv, siis vœiks justkui nendele eriarvamustele silmad pigistada? Pealegi kedagi paremat nagunii ei ole? No ok, tegelikult lykkad sellise positsiooni oma kommentaaris ymber. Kui kas sellest peaks piisama?

Olen sellele påris palju viimasel ajal mœelnud, ja mul on tunne et selline suhtumine ongi Eestis tånaseks mainstream – “oleme olnud pahad – valisime pukki mingeid kummalisi tegelasi, vastutada selle eest enam ei taha, kritiseerime neid natuke mingites pealiskaudsetes kysimustes, åkki siis saab kœik jålle korda…”

No ma ei tea, kas selline “indulgentsikriitika” on just see mida oleks vaja?