Poliitiku mõõt on tekst

See idee tuli mulle üsna ootamatult, kui me istusime eelmisel aastal pärast Lennart Meri Hõbevalgele pühendatud konverentsi koos Toomas Kiho, Marek Tamme ja mitme teise inimesega ühes kohas ja lõime enne vastuvõtu algust pisut aega surnuks. Toomas Kiho ütles siis, et 1976. aastal ilmunud Hõbevalget võis pidadagi Lennart Meri poliitiliseks manifestiks, mida ta järgis ka presidendina. Niisugune avaldus pani mind mõtlema teiste poliitikute ja nende tekstide peale ning korraga ma sain aru, et kõigil suurtel poliitikutel on olemas vähemalt üks oluline tekst.

Võib muidugi laskuda lõputusse vaidlusse, mis on tekst ja kui paljud poliitikud üldse oma tekste ise kirjutavad, rääkimata sellest, et mis asi ülepea on suur poliitik, kuid ma väidan, et kui poliitik suudab kirjutada teksti, mis on pikem kui kaks lõiku nii, et sellest huvitub ja saab aru kaasaegne valijaskond, siis ta suudab kõike. Sellisel poliitikul pole vaja ennast müüa bussi tagaotsa peal kui margariini.

Head tekstid ei sünni tavaliselt korraga, vaid need ongi sellise poliitiku elu, kogemuste, visiooni ja uskumuste sulam. Need tekstid manifesteerivad poliitikut ennast ja sellepärast on need harva head, kui poliitik pole isiklikult nende teese paika pannud. Lisaks peab ta suutma kõike seda arusaadavalt igapäevakeelde tõlkida. Jah, võib olla on lõplik sõnastus üle lihvitud nõustajate ja toimetajate kaasabil, kuid algne tõuge ja kontseptsioon, see peaks poliitikult endalt tulema.

Teine omadus sellistel tekstidel on see, et nad korduvad ja varieeruvad poliitiku jutus sageli läbi aastate ilma igavaks muutumata. Mitte kinnisidee või mantrana, vaid areneva suunana. See näitab, et poliitik on võimeline oma vaadet ajakohastama ning endaga kaasas kandma läbi erinevate ajalooliste kontekstide, seda pidevalt puhastades, rafineerides ning võib olla ka teatud muudatusi tehes. See tähendabki seda, et poliitikul üleüldse on idee.

Seetõttu on vahel naljakas ette kujutada mõne poliitiku arutlust, et huvitav, mida ma peaksin oma kõnes nüüd seekord rääkima, eelmine kord sai ju räägitud  riigikaitsest juba. Räägime seekord majandusest! Ja kui me selles lõigus räägime midagi kaevuritele, siis võib olla järgmises peaks rääkima ka midagi postiljonidele. Tulemuseks on kõned või artiklid, mis üritavad meeldida kõigile (ja ühtlasi mitte kellelegi!). Kõnepidajad üritavad haakuda mõne moodsa teemaga nagu kuskil rodeol hobuseid taltsutavad farmerid. Peaasi, et kuidagi publikut ära ei tüütaks, peaasi, et oleks värske, isegi kui teemat ei valda ja see peagi sadulast viskab.

Ei ole ma ka näinud, et sellised kõned või muidu tekstid oleksid kuidagi mõjukad. Enamasti on nad sellised “ühelt poolt” ja “teiselt poolt” tekstimassiivid, mis sobivad vaid tapeediks kokku löödavate šampuseklaasidele kõlinale. Nende sisse torgatakse mingeid haletobedaid ja ammu äraleierdatud kujundeid a la “riigikogu pole kummitempel”, “põhiseadusega ei mängita” või muud taolist.

Teemade ohutu konstrueerimine ja sihtgrupiline kombineerimine ei võimaldagi tegelikult kirjutada suuri tekste, sest öeldes midagi seppadele, solvame meditsiiniõdesid ja vastupidi. Selline poliitika ei võimalda öelda välja seda, mida tegelikult mõeldakse, sest kampaaniameeskonnas on nõuandja, kes teatab, et “selline väljaütlemine viiks meilt väliseestlaste või pensionäride hääled”.

Mikrotasandil on sellel nõunikul isegi õigus, kuid ainult korraks. Hääli võib niimoodi ju koguda, isegi valimistel edukas olla, kuid poliitika suurkujusid sellise jõhvimise tulemusel ei sünni. Suurmehed sünnivad siis, kui poliitik on valmis minema oma veendumustega lõpuni. See on raske protsess ja vahel tähendab see talle ka ebapopulaarsust, opositsiooni minekut või muud sellist. Muide, see tähendabki, et poliitika on sulle midagi enamat kui lihtsalt töökoht, kus liisingumakset tasa teenimas käia.

Miks üldse tahta olla poliitika suurkuju, keegi keda nimetatakse riigimeheks? Noh, kui muud põhjust ei leia, siis ehk sobib see, et sellised tegelased võtavad pärast läbimurret elu lõpuni hääli ilma igasuguse pingutuseta. Tõenäoliselt lõpetavad nad ajalooraamatutes ning neid mäletatakse pikalt.

Viimane kord, kui ma Eesti poliitikas midagi tekstisarnast nägin ei olnudki väga ammu ja see oli Jaak Aaviksoo kiri valitsuskaaslastele. Sellest tekstist õhkus teatavat retoorilist musklit, mis koheselt väljendus ka selles, et see lühike kiri tõusis pisut kõrgemale tavalisest blogikaikaveost. Kahjuks tappis selle mõju  mõnevõrra ära nii öelda lekitamistrikk ja kindlasti ei olnud see nüüd ka Jaak Aaviksoo poliitiline manifest, vaid lihtsalt üks päevakajaline sõnavõtt. Kuid midagi selles ütles, et võimalik, et sealkandis on ehk püssirohtu ka manifesti jaoks.

Ma ei mäleta, kes, kuid keegi oli kunagi üllatunud Siim Kallase artiklikogumiku ilmumise järel, et lugedes artikleid, ilmneb, et Kallas on algusest peale justkui sama asja ajanud. Kallast mõnevõrra teades, ei olnud ma ise kuigi rabatud. Lugedes palju ja muutes oma meelt mingisugustes küsimustes, on tema jutus alati kostmas üks refrään, mis ei ole palju muutunud ja mis tundub täna täpselt sama kaasaegne kui 20 aastat tagasi ja mida kokkuvõttes võiks kirjeldada kui intelligentset liberalismi, andku püha Toomla ja Kivirähk mulle andeks, kui ma nüüd midagi valesti ütlesin.

Mainimata on ka Laar ja Savisaar, kes mõlemad on mingis mõttes olnud oma põhitekstides keskmisest järjepidevamad. Rõhutan, põhitekstides, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse, mitte ilmtingimata igas võimalikus avalduses. Laar oma ajaloomüütide konstrueerimisega ja populariseerimisega ning Savisaar oma SRÜ-tüüpi revanšismiga. Loomulikult, kahjuks või õnneks ei ole lihtsalt teksti olemasolu tasuta pilet suurpoliitikuks saamiseks, sest see ei pruugi lihtsalt inimestele piisavalt sobida ning Laar ja Savisaar suudavad olla siiski pidevalt ka oportunistlikud ja väga laialivalguvad.

Võimalik, et Villu Reiljan oli ka omamoodi tekstiga poliitik, raske öelda, kas need naljad ja segased asjaolud väljendasid mingit laiemat ideed või mitte, jäägu see kellelegi teisele arutada, kuid enamus ülejäänud Eesti poliitikuid on siiski üsna tekstitud. Nad on nagu margariin, mis lihvib parlamendi kiirmenetlusvärki, sealt ilmselt ka reklaamide kujundus. Mis oleks, kui need inimesed hakkaksid oma teksti leidmise nimel tööle? Ma arvan, et see võiks mõne aasta pärast anda mõne märkimisväärse tegelase. Kinldasti ei sünni see kohe, sest idee leidmine, arendamine ja seda väljendama õppimine võtab aega ning neid asju ei saa konsultatsioonifirmast osta.

Häid tekste on maailma poliitikas palju ja nendega tasub tutvust teha. USA praegune president on retooriliselt tugev ning sealne kõnetraditsioon on üldiselt väga tugev. Loomulikult ei piisa Kingi “I Have A Dream” või Kennedy “Ich Bin Ein Berliner” kõnede parafraseerimisest. Poliitiku tekst peab olema originaalne ja vastama geograafilisele, ajaloolisele ja sotsiaalsele kontekstile, muidu jääb sõnum õhku rippuma.

Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et poliitikategelased ei usalda tekste ning neil on hirm, et nad ei suuda neid ise piisavalt hästi luua. Selle tagajärjel on tekstid jäetud nõunike, copy-writerite ja muude selliste inimeste hooleks. Äkki peaksime andma tekstidele siiski veel mõne võimaluse?

  • http://twitter.com/tarmojuristo Tarmo Jüristo

    Hmmm… ühelt poolt on sellel “poliitik on tekst”-tüüpi vaatel muidugi pikk ja auväärt ajalugu, mis läheb kindlasti tagasi Rooma impeeriumi kõrgaegadeni (vt. nt. Marcus Aurelius või Cicero) ja joonib veelkordselt alla tähelepaneku, et valitsemine (või siis võime inimesi innustada ja nende toetust pälvida) on väga lähedaselt seotud retoorikaga. Ning mitmes mõttes me ilmselt ise ka *ootame* oma juhtidelt sellele mallile vastavust – suur poliitik peaks justkui olema midagi enamat, kui võimekas administraator ja hea spetsialist. Sellest siis ka nähtused nagu “Mein Kampf” või “Qaddafi “Roheline raamat” (viimast ei ole ma küll ise lugenud, nii et vabandust kui juhtumisi peaks olema tegemist sisutiheda ja mõjuka tekstiga).

    Teisalt aga ei ole ju raske leida ka väga karismaatilisi ja edukaid poliitikuid, kellel selline manifestatiivne tekst puudub. Või noh, sõltub mis täpselt kvalifitseerub sellisena – minu jaoks nt. Kennedy “Ich bin Ein Berliner” päris manifest-teksti mõõtu välja ei anna, see on pigem siiski lihtsalt oma aja ja koha konteksti väga hästi sobinud poliitiline kõne, mitte vähemalt mõningasele ajatusele pretendeeriv platvorm.

    Ja nii ongi selliselt vaadatuna küsimus pigem selles, et kas me arvame, et meie poliitilised juhid peaks olema nagu Marcus Aurelius, Lenin, Hitler, Gandhi, Mussolini, Churchill, Qaddafi, Mao, Mandela või Havel? Krutski selles küsimuses on mõistagi selles, et see nimede rida sisaldab nii inimkonna ajaloo kõrgeid tippe kui ja sügavamaid kuristikke.

  • hans89

    Kas Savisaare manifest on “Peaminister”? Ei tea, pole lugenud. Kuid Villu Reiljan sobib siin esitatud poliitiku-ja-teksti teooriasse ideaalselt kui kontranäide: mees, kes saavutas võimu, kuid kel nappis filosoofilist jalgealust, kel polnud oma teksti. Ja see oli ehk ta lõpu algus.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Tarmo,

    ma olin muidugi absoluutselt kindel, et see küsimus tuleb ja tõesti, trikiga koht on see, et mõnede mõjusate tekstide autorid ja/või ettekandjad on osutunud nii öelda kurjuse esindajateks.

    Samas, loogiliselt võttes peaks nii olema, et asjaolu, et Hitleril, Türkmenbashill või Gaddaffil on olnud omas ajaloolises hetkes mõjusad tekstid, ei tohiks muuta teksti kirjutamise ja esitamise oskust probleemseks poliitiku isikuomaduseks, kuna seesama retoorika valdamine on tootnud maailma poliitikuid, keda üldiselt meie kultuuriruumis ka imetletakse. Nagu iga oskusega, võib ka retoorikaga nii tappa kui üles ehitada.

    Seejuures on aga hoopis oluline point see, et, ma arvan, et jõuliste ja autoritaarsete tüüpide esilekerkimist soodustabki see, kui ülejäänud inimesed on retooriliselt läbipõlenud ja käega löönud. Seega, ma põikleksin selle eest, et öelda, et Eestil peaks olema oma Clinton, Havel vms, sest see kõlab umbes samamoodi nagu kõmuleht nimetab algajat lauljatari “Eesti Madonnaks”, kuid ütleksin samas, et minu arvates oleks küll Eestile väga oluline omada retoorikas tugevaid poliitikuid, et kaitsta meid oma Gaddafi, Milosevici või ütleme siis lihtsalt, manipuleeriva, korrumpeerunud totalitaari esilekerkimise eest.

    P.S. Kennedy Ich Bin Berlineri tõin mängu selle pärast, et olen seda märganud parafraseeritavat siin seal. Kuid teisalt ei tähenda see seda, et lühike tekst ei võiks mõjuda manifestina, eriti kui see on osa laiemast ideoloogiast, ma pole politoloog ega ajaloolane, kuid mulle tundub, et Kennedyl oli terviklik “tekst”, mida ühe väljendina võttis ehk kõige paremini kokku sõnapaar “free world”, kas see oli hea ja edukas tekst, on teine küsimus.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Hans89,

    ma pole ka seda raamatut lugenud. Võib olla see isegi on tema suur tekst.

  • Jaanus

    Kas “teksti” asemel võiks ka öelda, et poliitiku mõõt on ideoloogia? Tekst on ju lihtsalt ideoloogia väljendus.

  • TiinaS

    Poliitikuid võib mõõta erinevate kriteeriumide järgi. Ja ehk need poliitikud, kellel on tekst, paistavad teistest paremini lihtsalt välja? Erinevad ajad on loonud erinevaid poliitikuid, nn suure teksti loojad annavad teatud kindlustunde tuleviku suhtes, arvan ma.
    Seda, et kirjanik “kirjutab terve elu ühte raamatut”, on inimesed tõepoolest märganud. Nii võib ka poliitik terve elu ühte teksti kirjutada-esitada. Ning lõpuks võib kogu inimese olemust ja tegu tekstina tõlgendada, ning inimene teadupärast on stereotüüpne.
    See, kui ajalugu parasjagu tõlgendab ühe poliitiku mingis areaalis mingil ajahetkel kurjaks, ei tähenda, et ta veel poliitik poleks, ning jõuline tekstiloomise oskus tuleb talle ikka kasuks.
    Aga muidugi – kuulates viimase aja turundusgurusid – “Riigikogu pole kummitempel” ning “Põhiseadusega ei mängita” on juba kindlalt liiga pikad tekstid : ) – inimesed ei taha nii pikki tekste lugeda. Et jõuda inimeseni, tuleb kogu mõte panna ühte sõnasse. Tõenäoliselt tuleb peagi see ühte tähte panna… Ja siis hieroglüüfidele üle minna või jätta maailma alles 27 kategooriat, mille piires opereerida…

  • TiinaS

    Lugesin kunagi ühe posu maailmakuulsaks saanud kõnesid – ega nad stiililiselt ja loogiliselt seotuselt suuremad asjad olnud. Kuid vaevalt, et need, kellele see kõne kunagi peeti, sellele mõtlesid. Siis oli olnuline loodav ja kantav emotsioon, vajadus, pürgimus.
    Ehk pole aeg nii suurte sündmuste rikas, et keegi võiks sellest endale “suure teksti” luua? Nii ongi, sutsuke sünnib riigikaitses, sutsuke sünnib majanduses. Seppasid ja kaevureid ei ühenda praegu just palju ideid.
    Eks see va alalhoidlikkus ole meil ka veres. Suured ideed toovad kaasa suuri muutusi. Ja need “lõpuniminemised” on ju tihtipeale küllalt… enneaegselt lõppenud ning… see pole praegu moes.

  • http://twitter.com/TELLAKVERE TELLAKVERE

    “põhiseadusega ei mängita” – 7 viidet Googles
    “maksudega ei mängita” – 1200 viidet

  • http://twitter.com/TELLAKVERE TELLAKVERE

    philosopher-kings vs. technocrats
    http://www.economist.com/world/britain/displays

  • http://twitter.com/tarmojuristo Tarmo Jüristo

    Daniel, mõistagi nõus, et Mein Kampf ei muuda “teksti kirjutamise ja esitamise oskust probleemseks poliitiku isikuomaduseks”. S.t. see ei tähenda, et suurte tekstide kirjutamine oleks olemuslikult evil. Küll aga viitavad need näited sellele, et sedatüüpi Suurtel Juhtidel on sageli käes selline võim, mis näiteks liberaalse demokraatia ideaalide seisukohalt vaadates mitmes mõttes hirmuäratav välja näeb.

    Samuti olen ma endiselt nõus sellega, et lai kriitiline lugemis- ja kuulamisoskus on tugeval vundamendil seisva demokraatia seisukohalt hädavajalik oskus – aga paraku praktikas vähemalt minu arvates lootusetu eesmärk. See on töö, mida enamuses ühiskondades kus demokraatiaga erinevatel aegadel lood suhteliselt paremad on, teevad meedia ja selline mõneti amorfne seltskond nagu “avalik intelligents”. Nende kahe institutsiooni üsna epic fail oli kindlasti ka USA demokraatia hiljutise väga keerulise perioodi taga.

    Ning “free world” ei ole vähemalt minu jaoks tekst ega ka ideoloogia – see on lihtsalt loosung mida Ameerikas nii enne kui peale JFK-d veel mitu meest on masti tõmmanud.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Kas ma saan õigesti aru, et Sa tahad siis öelda, et igaks juhuks tuleks inimeste tekstilisi oskusi kärpida või valida neid, kellel neid pole, et nad ei saaks poliitikas suurt võimu haarata, kuna see võim ühe isiku käes on liiga ohtlik?

  • http://twitter.com/tarmojuristo Tarmo Jüristo

    Ei saa õigesti aru. Ma püüdsin öelda, et karismaatiline ja populaarne poliitik on tore siis ja niikaua kui ta juhtumisi jagab liberaalseid ja demokraatlikke poliitilisi ideaale. Ja mõistagi pole midagi valesti karismaatiliste ja retooriliselt võimekate inimeste valimises – aga sellisel puhul tasub olla eriliselt valvas ja tähelepanelik selles osas, et sellised liidrid ei tõuseks kõrgemale demokraatiast, mis neid valis.

    Ja teisalt arvan ma tõesti ka seda, et pole midagi valesti ka selliste inimeste valimises enda liidriteks, kellel ei ole ei ambitsiooni ega võibolla isegi omadusi, et saada Suureks Juhiks. Mõnikord on meil vast tõesti vaja Gandhisid, Obamasid, Cheguevarasid ja Nelsonmandelasid – aga mõnikord pole ka Ahtisaari* millegi poolest halvem valik.

    *Ahtisaari tuli pähe lihtsalt ühe näitena pigem üsna mitte-karismaatilisest poliitikust, koduvabariigist võiks sellise näitena kõlvata vast nt. Juhan Parts.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Igasugune võim korrumpeerib. Aga karismaatilisuse või tekstiosavuse kuritarvitamise vastu aitab minu arvates tekstiliste oskuste ühtlasem jaotus, kuid muidugi mitte neid kunstlikult vähendades – nali – vaid pigem siiski läbi selle, et tekstid on poliitilises kultuuris levinud oskus.

    Kui tekstiline eneseväljendus on levinum, võimaldabki see ära hoida äärmusi ja siinkohal ma ei mõtle utoopiliselt, et kõik inimesed riigis peaksid õppima poliitilisi tekste lugema, vaid et vähemalt mina tunnen ennast kindlamini riigis, kus on 10 ennast hästi väljendada oskavat poliitikut kui sellises kus pole ühtegi või on ainult üks.

    Samas tahan ma selle postitusega väita veel seda, et tekstidega pingutamine töötab hästi ning on ka täiesti poliitiliselt ratsionaalne nende loomisega vaeva näha. (Populaarne müüt tänapäeval on see, et ei loeta ja ei mõisteta midagi, mis on pikem kui kaks rida).

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Rääkides suurtest kõnemeestest on kerge unustada, et karisma ja tekst pole samad asjad. Samuti ei ole ilmtingimata alati samad asjad need tekstid, millest massid aru saavad ja need, mis massidele meeldivad.

    Nii et Ahtisaari, kelle karisma võib olla pole tema parim külg, võib sellegipoolest olla tekstiliselt tugev ja olla ajaloo kujundaja hoolimata sellest, et tema tekst ei ole vaimukas. Tema tekst võib olla napisõnaline, täpne, kaasaegne ja lõpuks mõjukas, kuna sellel on oma oluline auditoorium.

    Siit kommentaaridest on mitmel korral läbi käinud ka “anti-teksti” meeste idee ja see on tõepoolest asi, mida poliitikas esineb ja mis on üks võimalus vastanduda sellele, et osad mehed on tekstiliselt head. Alati leidub siis keegi, kes jätab mulje, et ta on “ei räägi, vaid ta teeb”, alavääristades sellega justkui neid, kes “ainult räägivad”.

    Veel üks anti-tekstiline variant on Arnold Rüütel, kellel on teatud inimeste jaoks karisma, kuid tekst on täiesti puudu. Rüütel on sellist tüüpi poliitik, kes on ise nagu valge paber, millele kõik saavad oma teksti joonistada.

    Ka selliseid on vaja, kuid ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et meil ongi suur hulk anti-teksti mehi ja peaaegu puuduvad tekstimehed ning sellel olukorral on mõned tugevad miinused normaalse poliitilise protsessi seisukohalt.

  • http://twitter.com/tarmojuristo Tarmo Jüristo

    Okei, ma tegelikult tõesti isegi ei vaidle või vastandu siin sinu seisukohale, et “heal poliitikul võiks olla tekst”, ma püüan öelda midagi veidi teistsugust. Seega üritan ennast ühe korra veel selgemalt väljendada ja siis ühtlasi jätan käesoleva omalt poolt viimaseks repliigiks.

    Kuigi ma ise pean nii tekste kui nende kriitilise lugemise oskust väga tähtsateks ei usu ma, et asi on niisama lihtne, et tekstimehed poliitilise protsessi päästavad. Mõistagi on masendav, kui poliitiline diskursus koosneb valdavas osas loosungitest nagu “riigikogu ei ole kummitempel” või saba ja sarvedeta mõttejuppidest á la “Eestis ei ole majanduslangus peatunud, järelikult on vaja korraldada rahvahääletus”, ja mõistagi oleks selles osas normaalse poliitilise kultuuri seisukohalt abiks, kui see latt veidi kõrgemal oleks. Ning jah, oleks tore, kui iga poliitik oleks identifitseeritav mingi selge ideoloogia või teksti raamiga. Selle kõigega nõus.

    Mis mind esimest kommentaari kirjutama ajendas oli Lennart Meri viitest läbi kumav ideaal (suurest) poliitikust kui aate ja (eelistatavalt) igavikulise sõnumiga kujust. Ja see on koht, kus ma tahtsin öelda, et selline asi võib olla rohkem või vähem tore sõltuvalt sellest aatest või sõnumist ning ajalugu on näidanud, et sageli oskame me seda asja ühiskonnana alles tagantjärgi hinnata. Ning see on omakorda põhjus, miks mina isiklikult olen umbusklik suurte liidrite osas ja leian, et demokraatia tervis sõltub eeskätt poliitilise protseduralismi (selle kõige laiemas mõistes, hõlmates ka meedia ja kodanikkonna sisulist kaasatust) tugevusest. Ja vääritimõistmise ärahoidmiseks: see jällegi ei tähenda, et retooriline tugevus peaks poliitiku juures taunitav asi olema – väga tore, kui see olemas on, aga see lihtsalt ei ole mingi garantii selleks, et tulemus kokkuvõttes hea on.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Täpsustaks, et ega me ei räägigi poliitilise protsessi päästmisest, vaid lihtsalt selle parandamisest. Päästmised, uputamised ja muud sellised asjad kõlavad pisut dramaatiliselt nii ehk nii.

    Mis puudutab veel tagantjärele hindamist, siis seda ma mõnes mõttes ütlengi, et poliitik peab oskama arvestada oma tekstide muutumisega ajas ja sellega, et mõnda teksti väärtustatakse alles pärast surma. Üks on kindel, kõige kiiremini devalveeruvaid tekste on bussi tagaküljel olev reklaam.

  • ristovariksaar

    IRL-i eestseisus Kallase kohta EPL Onlines: „Eesti volinik peab olema suuteline taotlema tõelist portfelli ehk teemat, mida meil praegu ei ole. Kallasel ühena vähestest puudub läbiv teema…”

    Nad on Su blogi lugenud ja valikuliselt m6tteid ammutanud :)

    Vahel on tunne, et poliitikas saab vist üksk6ik kelle kohta peaaegu üksk6ik mida väita. Ka argumenteerida ei ole tingimata vaja, nagu siinsest juhtumist nähtub. V6imalik muidugi, et EPL tsiteeris samuti valikuliselt IRLi.

  • arve

    Meriga tuleb kaks asja meelde. Esiteks, kuuldavasti kirjutas ta oma kõned ikka viimasel hetkel. Ja põhjenduseks sellisele ebaprotestantlikule venitamisele tõi ajastuse – et tekst saaks tabada kümnesse, peabki ta olema 12. tunni oma. Sellel taustal tundub jutt, et “rahvas ei taha tekste lugeda” (vabandust) nagu sita grafomaani halin, et tema tekstid kedagi ei huvita. Jama on see, et meie poliitikutel enamasti polegi häält, oma häält.

    Teiseks – võtame Meri kuulsa peldikuintervjuu. Huvitav, kas “tekst” seal oli see, mis ta seal rääkis (kes mäletab?) või pigem see, kus ja kuidas ta seda tegi – ehk siis lavastus. Te siin pigem mõistate teksti kitsamas tähenduses kui klassikalist puhast verbaalset väljendust, samas kui teksti on võimalik mõista ka hoopis laiemalt, nii et see hõlmab mistahes väljendusvormid (luulest plakati, stepptantsu ja peeretusteni). Sellises laias tähenduses ei ole vist mõtet vaieldagi, et poliitiku mõõduks on tekst, aga rõhk asetub siis sellele, kelle tekst see on. Kodanikuna tasub seda enda käest tihemini küsida – kes räägib? Kas nägu ja tekst lähevad kokku või kellele hääl maski taga võiks kuuluda jms. Kõhurääkijatest on kõrini.

  • ilmarraag

    Tekst vs. lavastus teema jätkuks, tahaksin laiendada Danieli esialgset väidet teksti kohta. Teatavasti omanadab iga tekst tähenduse oma kasutushetkes ja kavatsuses. Lausung on vist eestikeelne vaste sellele teksti töölehakkamise hetkele. Vôi nagu too tuntud austria-inglise analüütiline filosoof ütles “Meaning is usage.”
    See tähendab seda, et iseenesest ei pea poliitik seda teksti ka selgelt kirjutama, piisab kui ta tegevus (à la president Meri peldikus) väljendaks kogu aeg sama sônumit. Huvitav on näiteks ladina keele ôppimise puhul, et kôrvuti antakse algajale tihti Cicero ja ka Ceasari tekste. Ühe keel on barokne ja teise keelt hinnatakse justnimelt lihtsa selguse tôttu. Kui me usume, et ka Ceasarist on maha jäänud mingi tekst, siis kitsas vôtmes on tegemist pärast Gallia vallutussôda kirjutatud tagantjärele tekstiga. Ceasari laiem tekst poliitikuna on aga siiski peidus tema tegude summas ja populistina kandis see sônumit, et detsentraliseeritud vabariik ei ole efektiivne.

  • arve

    Minu teada on Caesari kõige kuulsam tekst “veni, vidi, vici”, aga teatud analüütilise tegevuse tulemusel võib see sama välja teha nagu “detsentraliseeritud vabariik ei ole efektiivne”.

    Ma tahaks lugeda iga poliitiku valimisplakati pealt head vihjet selle poliitiku tekstile (või teksti puudumisele). Ilmselt ei saa eeldada, et see vihje ilmuks plakatile poliitiku enda tellimusel. Lisaks peaks igal plakatil olema selle kampaania hinnasilt – ja ma tahaks elada riigis, kus selline nõue oleks seaduses sees.

  • arve

    Meriga tuleb kaks asja meelde. Esiteks, kuuldavasti kirjutas ta oma kõned ikka viimasel hetkel. Ja põhjenduseks sellisele ebaprotestantlikule venitamisele tõi ajastuse – et tekst saaks tabada kümnesse, peabki ta olema 12. tunni oma. Sellel taustal tundub jutt, et “rahvas ei taha tekste lugeda” (vabandust) nagu sita grafomaani halin, et tema tekstid kedagi ei huvita. Jama on see, et meie poliitikutel enamasti polegi häält, oma häält.

    Teiseks – võtame Meri kuulsa peldikuintervjuu. Huvitav, kas “tekst” seal oli see, mis ta seal rääkis (kes mäletab?) või pigem see, kus ja kuidas ta seda tegi – ehk siis lavastus. Te siin pigem mõistate teksti kitsamas tähenduses kui klassikalist puhast verbaalset väljendust, samas kui teksti on võimalik mõista ka hoopis laiemalt, nii et see hõlmab mistahes väljendusvormid (luulest plakati, stepptantsu ja peeretusteni). Sellises laias tähenduses ei ole vist mõtet vaieldagi, et poliitiku mõõduks on tekst, aga rõhk asetub siis sellele, kelle tekst see on. Kodanikuna tasub seda enda käest tihemini küsida – kes räägib? Kas nägu ja tekst lähevad kokku või kellele hääl maski taga võiks kuuluda jms. Kõhurääkijatest on kõrini.

  • ilmarraag

    Tekst vs. lavastus teema jätkuks, tahaksin laiendada Danieli esialgset väidet teksti kohta. Teatavasti omanadab iga tekst tähenduse oma kasutushetkes ja kavatsuses. Lausung on vist eestikeelne vaste sellele teksti töölehakkamise hetkele. Vôi nagu too tuntud austria-inglise analüütiline filosoof ütles “Meaning is usage.”
    See tähendab seda, et iseenesest ei pea poliitik seda teksti ka selgelt kirjutama, piisab kui ta tegevus (à la president Meri peldikus) väljendaks kogu aeg sama sônumit. Huvitav on näiteks ladina keele ôppimise puhul, et kôrvuti antakse algajale tihti Cicero ja ka Ceasari tekste. Ühe keel on barokne ja teise keelt hinnatakse justnimelt lihtsa selguse tôttu. Kui me usume, et ka Ceasarist on maha jäänud mingi tekst, siis kitsas vôtmes on tegemist pärast Gallia vallutussôda kirjutatud tagantjärele tekstiga. Ceasari laiem tekst poliitikuna on aga siiski peidus tema tegude summas ja populistina kandis see sônumit, et detsentraliseeritud vabariik ei ole efektiivne.

  • arve

    Minu teada on Caesari kõige kuulsam tekst “veni, vidi, vici”, aga teatud analüütilise tegevuse tulemusel võib see sama välja teha nagu “detsentraliseeritud vabariik ei ole efektiivne”.

    Ma tahaks lugeda iga poliitiku valimisplakati pealt head vihjet selle poliitiku tekstile (või teksti puudumisele). Ilmselt ei saa eeldada, et see vihje ilmuks plakatile poliitiku enda tellimusel. Lisaks peaks igal plakatil olema selle kampaania hinnasilt – ja ma tahaks elada riigis, kus selline nõue oleks seaduses sees.

  • Pingback: » Poliitilised tekstid. Presidendi aastapäeva kõne. De re publica()