Ma tahaks lugeda iga poliitiku valimisplakati pealt head vihjet selle poliitiku tekstile (või teksti puudumisele). Ilmselt ei saa eeldada, et see vihje ilmuks plakatile poliitiku enda tellimusel. Lisaks peaks igal plakatil olema selle kampaania hinnasilt – ja ma tahaks elada riigis, kus selline nõue oleks seaduses sees.

Teiseks – võtame Meri kuulsa peldikuintervjuu. Huvitav, kas “tekst” seal oli see, mis ta seal rääkis (kes mäletab?) või pigem see, kus ja kuidas ta seda tegi – ehk siis lavastus. Te siin pigem mõistate teksti kitsamas tähenduses kui klassikalist puhast verbaalset väljendust, samas kui teksti on võimalik mõista ka hoopis laiemalt, nii et see hõlmab mistahes väljendusvormid (luulest plakati, stepptantsu ja peeretusteni). Sellises laias tähenduses ei ole vist mõtet vaieldagi, et poliitiku mõõduks on tekst, aga rõhk asetub siis sellele, kelle tekst see on. Kodanikuna tasub seda enda käest tihemini küsida – kes räägib? Kas nägu ja tekst lähevad kokku või kellele hääl maski taga võiks kuuluda jms. Kõhurääkijatest on kõrini.

Ma tahaks lugeda iga poliitiku valimisplakati pealt head vihjet selle poliitiku tekstile (või teksti puudumisele). Ilmselt ei saa eeldada, et see vihje ilmuks plakatile poliitiku enda tellimusel. Lisaks peaks igal plakatil olema selle kampaania hinnasilt – ja ma tahaks elada riigis, kus selline nõue oleks seaduses sees.

Teiseks – võtame Meri kuulsa peldikuintervjuu. Huvitav, kas “tekst” seal oli see, mis ta seal rääkis (kes mäletab?) või pigem see, kus ja kuidas ta seda tegi – ehk siis lavastus. Te siin pigem mõistate teksti kitsamas tähenduses kui klassikalist puhast verbaalset väljendust, samas kui teksti on võimalik mõista ka hoopis laiemalt, nii et see hõlmab mistahes väljendusvormid (luulest plakati, stepptantsu ja peeretusteni). Sellises laias tähenduses ei ole vist mõtet vaieldagi, et poliitiku mõõduks on tekst, aga rõhk asetub siis sellele, kelle tekst see on. Kodanikuna tasub seda enda käest tihemini küsida – kes räägib? Kas nägu ja tekst lähevad kokku või kellele hääl maski taga võiks kuuluda jms. Kõhurääkijatest on kõrini.

Nad on Su blogi lugenud ja valikuliselt m6tteid ammutanud

Vahel on tunne, et poliitikas saab vist üksk6ik kelle kohta peaaegu üksk6ik mida väita. Ka argumenteerida ei ole tingimata vaja, nagu siinsest juhtumist nähtub. V6imalik muidugi, et EPL tsiteeris samuti valikuliselt IRLi.

Mis puudutab veel tagantjärele hindamist, siis seda ma mõnes mõttes ütlengi, et poliitik peab oskama arvestada oma tekstide muutumisega ajas ja sellega, et mõnda teksti väärtustatakse alles pärast surma. Üks on kindel, kõige kiiremini devalveeruvaid tekste on bussi tagaküljel olev reklaam.

Kuigi ma ise pean nii tekste kui nende kriitilise lugemise oskust väga tähtsateks ei usu ma, et asi on niisama lihtne, et tekstimehed poliitilise protsessi päästavad. Mõistagi on masendav, kui poliitiline diskursus koosneb valdavas osas loosungitest nagu “riigikogu ei ole kummitempel” või saba ja sarvedeta mõttejuppidest á la “Eestis ei ole majanduslangus peatunud, järelikult on vaja korraldada rahvahääletus”, ja mõistagi oleks selles osas normaalse poliitilise kultuuri seisukohalt abiks, kui see latt veidi kõrgemal oleks. Ning jah, oleks tore, kui iga poliitik oleks identifitseeritav mingi selge ideoloogia või teksti raamiga. Selle kõigega nõus.

Mis mind esimest kommentaari kirjutama ajendas oli Lennart Meri viitest läbi kumav ideaal (suurest) poliitikust kui aate ja (eelistatavalt) igavikulise sõnumiga kujust. Ja see on koht, kus ma tahtsin öelda, et selline asi võib olla rohkem või vähem tore sõltuvalt sellest aatest või sõnumist ning ajalugu on näidanud, et sageli oskame me seda asja ühiskonnana alles tagantjärgi hinnata. Ning see on omakorda põhjus, miks mina isiklikult olen umbusklik suurte liidrite osas ja leian, et demokraatia tervis sõltub eeskätt poliitilise protseduralismi (selle kõige laiemas mõistes, hõlmates ka meedia ja kodanikkonna sisulist kaasatust) tugevusest. Ja vääritimõistmise ärahoidmiseks: see jällegi ei tähenda, et retooriline tugevus peaks poliitiku juures taunitav asi olema – väga tore, kui see olemas on, aga see lihtsalt ei ole mingi garantii selleks, et tulemus kokkuvõttes hea on.

Nii et Ahtisaari, kelle karisma võib olla pole tema parim külg, võib sellegipoolest olla tekstiliselt tugev ja olla ajaloo kujundaja hoolimata sellest, et tema tekst ei ole vaimukas. Tema tekst võib olla napisõnaline, täpne, kaasaegne ja lõpuks mõjukas, kuna sellel on oma oluline auditoorium.

Siit kommentaaridest on mitmel korral läbi käinud ka “anti-teksti” meeste idee ja see on tõepoolest asi, mida poliitikas esineb ja mis on üks võimalus vastanduda sellele, et osad mehed on tekstiliselt head. Alati leidub siis keegi, kes jätab mulje, et ta on “ei räägi, vaid ta teeb”, alavääristades sellega justkui neid, kes “ainult räägivad”.

Veel üks anti-tekstiline variant on Arnold Rüütel, kellel on teatud inimeste jaoks karisma, kuid tekst on täiesti puudu. Rüütel on sellist tüüpi poliitik, kes on ise nagu valge paber, millele kõik saavad oma teksti joonistada.

Ka selliseid on vaja, kuid ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et meil ongi suur hulk anti-teksti mehi ja peaaegu puuduvad tekstimehed ning sellel olukorral on mõned tugevad miinused normaalse poliitilise protsessi seisukohalt.