Khm. Paavo lahenduste komplekt on suht-koht, aga Steni visandatud pilt tundub rohkem kahe jalaga maa peal. Nagu selgub, ei olegi vaja jalgratast leitudada, vaid olemasolevaid lahendusi kombineerida ja ellu rakendada.

Küsimus on lõpuks ikkagi selles, mis paneks omanikud tahtma neid lahendusi oma keskkondades rakendada. Kas usute, nagu HP meile omal ajal sisendas, et “head mõtted saavad alati teoks”?

Mul ei ole suurt usku uude ärimudelisse, mille sihtgrupiks oleks kogu praegune Delfi kasutajaskond. Luik võiks ette võtta hoopis ühe laiapõhjalise kvaliteetkommentaariumi püstipanemise, kohendades selleks näiteks Ekspressi kommentaarikeskkonda. Maalehe veeb oleks selleks tegelikult hoopis sobivam, sest Ekspressi veebiväljaanne (mis paraku on kommentaariumiga seotud) kannatab tüüpilise online-lehehaiguse käes.

Khm. Paavo lahenduste komplekt on suht-koht, aga Steni visandatud pilt tundub rohkem kahe jalaga maa peal. Nagu selgub, ei olegi vaja jalgratast leitudada, vaid olemasolevaid lahendusi kombineerida ja ellu rakendada.

Küsimus on lõpuks ikkagi selles, mis paneks omanikud tahtma neid lahendusi oma keskkondades rakendada. Kas usute, nagu HP meile omal ajal sisendas, et “head mõtted saavad alati teoks”?

Mul ei ole suurt usku uude ärimudelisse, mille sihtgrupiks oleks kogu praegune Delfi kasutajaskond. Luik võiks ette võtta hoopis ühe laiapõhjalise kvaliteetkommentaariumi püstipanemise, kohendades selleks näiteks Ekspressi kommentaarikeskkonda. Maalehe veeb oleks selleks tegelikult hoopis sobivam, sest Ekspressi veebiväljaanne (mis paraku on kommentaariumiga seotud) kannatab tüüpilise online-lehehaiguse käes.

Repliigi korras, mis puudutab panga näidet, siis olen ma kindel, et a) pangas olid välja modereeritud anonüümsed kommentaarid stiilis juhtkonna liige **** on ****, **** ja ******** ja ta tuleks oksa tõmmata, b) või neid tegelikult ei esinenudki, sest tegemist oli juba teatud mõttes eelautenditud seltskonnaga.

Vastuseks näide. Pank, kus kunagi töötasin ja tarmojüristo ka. Siseveebis oli anonüümne foorum, mille kohta _lubati_, et ta on anonüümne. Põhiliselt olid seal tähtsad teated stiilis “müüa meeste lõhn 300 krooni” – “ostan pulmakleidi briljantidega kerttu”, aga oli ka asjalikke tähelepanekuid ja sisulist kriitikat. Ettevõte arvas, et võimalus anonüümselt arvamust avaldada ja rohkem tagasisidet saada on olulisem kui pankades üldiselt kehtiv “kõigil olgu nimi ja pitsat all” põhimõte.

See on vast jah paratamatus, et intellektuaalsus jääbki marginaalseks, aga seda ei ajagi keegi taga – ja julgen siinkohal ka Ilmari eest arvata, et ka tema ei pidanud silmas eesmärki, et Delfi foorumid peaks edaspidi jääma ainult kõrgharitud kaunishingedele kes seal arutaks selle üle miks täpselt Spinoza ekskommunikeeriti või millises osas on Nietzsche Kierkegaardist mõjutatud. Eesmärk ei ole mitte viia kommentaariumites käivad vestlused mingile kõrgemale ja üllamale tasemele, vaid lihtsalt püüda leida meetodeid mis suurendaks tolerantsi erinevate seisukohtade osas ja vähendaks radikaliseerumist. Sest ma ikkagi usun samuti, et kommentaariumid tänasel kujul ei peegelda enamuse arvamust, vaid radikaalse vähemuse oma. Näiteks olen mina veendunud, et foorumeid lugedes ning tehes selle põhjalt üldistusi jääks eestlaste enamusest mulje kui valdavalt agressiivsetest antisemiitidest, homofoobidest ja marurahvuslastest. Samuti võiks nii arvata, et enamus inimesi on radikaalselt polariseerunud näiteks nendeks, kes leiavad, et Tartus on Eesti ainus ülikool ja Tallinna oma on ja jääb laati pedaks ja nendeks, kes arvavad, et Tartu on punt vana rasva peal elavaid konservatiive ning et ainult Tallinnas on tulevikus lootust korralikult üliõpilasi koolitada. Ma ei taha aga ka seda hästi uskuda – ma tõesti arvan, et mina ei ole ainus (või isegi väike vähemus), kes paigutub kuskile nende kahe arvamuse vahele.

Ehk siis kokkuvõtlikult – eesmärk ei peaks olema tekitada kuidagi väga intellektuaalset diskussiooni, vaid lihtsalt võimaldada rohkem ruumi erinevatele ja mitte-radikaalsetele seisukohtadele.

Sõnavabadusest rääkimisel kommentaariumi kvaliteedi tõstmisel tuleb ettevaatlik olla, sest
- ilmselgete kommertshuvidga meediaväljaanded kasutavad seda natuke laisalt oma mittesekkumise või vähese sekkumise õigustuseks;
- leimiküttide jaoks pole sõnavabadus kõigis tema väljendusvormides peamine, seega kiputakse ettepanekutes sellega mitte arvestama.

Et sõnavabaduse kaitse argument ei saaks vastuväidete aluseks ja kontrollimehanism ei rulliks üle sõnavabaduse piiripealsete vormide, tuleb programmilises dokumendis sõnavabadus defineerida ja lahti selgitada.

kuidas ühiskonnas eksisteeriks võimalikult suurele avalikkusele kättesaadaval kujul kvaliteetne diskussioon “avaliku hüve teemadel”.

Mul on tunne, et halvakvaliteediliste kommentaaride vähenemine ei too kaasa olulist kommentaariumi rolli muutumist. Kommentaariumidiskussioon on sedavõrd mahukaks ja struktureerimata, et lihtsalt selle (paratamatult fragmentaarne) lugemine on uute ideede tekitamiseks/levitamisks väga ebatootlik.

Kasu oleks siis kui kommentaariumist tehakse kokkuvõtteid, tuuakse välja kvalitatiivselt uued ideed ja lähenemisnurgad. See oleks aga lisakoormus, mida nood meediaväljaanded heameelega ei võta.

Ilmar Raag, Jaan Kaplinski või Endel Lippmaa ei hakka iial kommentaariumi postitama. Neil on teised kanalid. Keskmisest haritum, uute mõtetega inimene lülituks kommentaariumikultuuri siis, kui sellest tegevusest oleks selge tulemus. Väljendataval mõttel ja kulutatud ajal oleks selge kasu. Kommentaariumi olemus seda väga ei võimalda ja kujutletav ideegeneraatorite tung kommentaariumitesse jääb olemata. Mõelge, mis läks hingusele TOM ja miks osale.ee saatus on kangesti sarnane.

Kommentaariumid on ja jäävad pigem madalma haridustasemega, pigem jõudeolijate, pigem afektsete, väljendusvaegusega vms probleemidega inimeste pärusmaaks. Parim, mis teha saab on vähendada damage'i hulka. Uued ideed sünnivad ja pädev arutelu toimub pigem blogides, teemakohastes foorumites ja sundimatutel sõpruskondade veiniõhtutel väljaspool internetti.

Kaksikmoraal

Taaskord väidan oma teesi, et probleem ei ole anonüümsus vaid probleem on vastutamatus. Aliase alt esinev vastutustundlik isik ei ole probleem. Ilma keeruliste tehniliste toiminguteta isikuga kokkuviidav alias ei ole probleem. Anonüümsus ei ole paha. Vastutusmehhanismi (tegu->pahateoks kvalifitseerimine->isiku ident->karistus) puudumine on paha.

Sellest tulenevalt ei juleks ma toimuvat nimetada kaksikmoraaliks, eriti ühiskonna kaksikmoraaliks, sest ühiskonnas on kommentaariumiprobleemi kohta rohkem kui kaks erinevat seisukohta ja tihti on väliselt kaksikmoraal lihtsalt probleemi olemusest mitte arusaamine.

Kaksikmoraali argumendil edasiliikumine on ka selles mõttes paha, et me “solvame” seda “kaksikmoraalset ühiskonda” ja solvatuga teatavasti on kokkuleppele saada on teatavasti raskem kui indifferendiga.

Tahtlik kommunikatsiooniviga

Ütlen otse välja, et siin taban lugupeet Ilmari punumas üht mõtlemise ja aruteluviisi kontrolli võrku. Absoluutselt on-topic kommentaarium on selline, kus vastatakse artiklis küsitud küsimustele või väljendatakse oma poolehoidu või vastuseisu artiklis öeldule. Ühtki uut aspekti arutelusse ei tuua ja mõte peasuunast ei hargne. See on aga kommentaariumi kui uute ideed ja info allika surm.

Minu mäletamise järgi on kõige huvitavamad kvalitatiivselt uued ideed, peaasjalikult küll blogikommentaarites ja foorumites, tekkinud just olukordades, kus ujutakse mõistlikkuse piires peateemast kõrvale, kuid tõstatatav on oluline ja väärib teemalthälbimise hinda.

Teadmuse asümmeetrilisus on paratamatu ja kasuliku diskussiooni mõte ja olemus. Erineva või ka sama teadmuse kommunikeerimishäired ehk valesti arusaamine on samuti paratamatu. Juri Lotmani ühe teooria järgi on vääritimõistmine üks oluline kreatiivsuse alge. Ei meenu küll selle hüpoteesi tuletuskäik, kuid kui asümmeetrilise infoga arutlejate kogu ülesanne on teadmuse tasakaalustamine, siis oleks see lihtne ja igav. Tegelikult toimub ju kommentaariumites midagi muud. Mis täpselt, võiks olla päris mitme huvitava uurimistöö sisuks.

See, et meedia kasutajad ei ole täpselt kindlad teksti autori hoiakutes ja meelsustes, eeldavad pigem, et tekst on lugeja maailmapildi suhtes pigem vaenulik kui poolehoidev on ühtpidi paratamatu ja teisalt teksti autori probleem, et tal pole piisavalt empaatiat ja ettemõtlemist selgitamaks oma seisukoha tagamaid. Erinevate, teist poolt mittetundvate, teemat kehvasti valdavate arvamuste olemasolu ei ole probleem. Probleem on vorm (mitte-ropp) ja viis (mitte-spämmiv/fleimiv) kuidas seda väljendatakse.

De-anonümiseerimine ainult pärisnimede all kommenteerimise lubamise abil ei lahenda kommentaatorite omavahelise “teistest mitteteadmise probleemi”.

Seega mida vähem on kommunikatsioonis osalejatel üksteise kohta eelteadmisi, seda suurem on võimalus, et seal toimub üksteist kahtlustav negatiivse fooni eskalatsioon.

Lugege tähelepanelikult seda lauset. Mõtteid?

Vähemuste esindatus

Taban autori huvitavalt mõttekäigult:
- autor loeb ennast vähemuseks kuna tema ja ta sõprade seisukohad pole kommentaariumites eriti esindatud. Ehk siis vähemus kommentaariumites avaldatu suhtes. Et kas kuidagi võiks siiski olla nii, et autori vähemusideed ei lämmatuks enamuse käes? Kuidagi võiks vähemus saada paremini esindatud?;
- samas, autor väidab, et kommentaariumites avaldatakse marginaalseid, äärmuslikke, vähemusideid viisil ja mahus, mis tingivad nende peavoolustumise. Aga kuna ka iga peavoolustunud vähemus oli kord marginaalne, siis peaks ka nendele rakenduma vähemuse parema esindatuse mehhanism. Kas siis saaks ikka see äärmuslik vähemus enamuseks ja autori vähemus šansid jäävad samaks?;

Nüüd võib tuletada, et kommentaariume autori vähemluse suhtes enamuses täitvate ideede hulka ilmuvad tolle peavoolu suhtes vähemuses olevad ideed, mis vaikselt võtavad üle kommentaariumi, saades uueks peavooluks, kuid olles siiski vastuolus autori vähemusideedega. Probleem on äkki idees, mitte vähemusolemises? Aga võib-olla teatud ideedel/suhtumistel jne pole ette nähtud enamuseks saada? Võib-olla nende olemus ja olemise alus ongi vähemusolu?

Aga äkki on see paratamatus, et intellektuaalsus oli, on ja jääb marginaalseks. Et minu marginaalsusest erinev marginaalsus saab peavooluks. Et jääb võimalus, et mina ise olen kõige marginaalsema marginaalsuse kehastus. Et marginaalsus pole asjade mõõt.

Vähemuse olemus on tema väiksem esindatus. Igal vähemusel on vähemalt aeg-ajalt salasoov olla natuke rohkem mitte-vähemus. Enamustel on komme domineerida ebaproportsionaalselt rohkem kui nad seda väärt on. See on vähemuste igipõline probleem, et kuidas vajadusel saada enamuseks või kuidas vähemlusega leppida. Igasugused vähemuste tähtsuse olulise suurendamise kunstlikud mehanismid kipuvad läbi kukkuma. Kas vähemuse või siis enamuse jaoks.

Diskussiooni kaaperdamine

Kas ma olen kaaperdanud siin selle diskussiooni?
Kas ma olen siinsetele kaaskommentaatoritel oma põhipostituse mõõtu kommentaarilohedega südame pahaks ajanud?
Kas minu dubito ergo sum / devils advocate tüüpi viis sõrmeotstega valjuhäälselt mõtelda neid häirib?
Mida elevant minust mõtleb?

on üks teine asi, millega me leppida ei soovi ja mida ma peaksin üheks tõeliselt toimiva demokraatia nurgakiviks. See on tõsiselt võetav avalik diskussioon üldiste hüvede teemadel

Ma kahtlustan, et kommentaariumipeavalu põhikohtades ehk suurimates kommentaariumiportaalides seda demokraatia nurgakiviks olevat arutelu ei saagi olema. Kommertsportaali mõõt on klikk. Klikke toodab content ja klikkima sundiv kommentaarium. Klikib inimene kellel on aega ja piisavalt vähene kriitikameel. Klikib inimene, kes tänase Ariel Ultra reklaami peale homme läheb ja ostab seda 5 pakki. Klikkija ei lahenda olulisi ühiskondlik-poliitilisi probleeme. Klikkija toodab meediale ellujäämisraha.

Lubatagu meelde tuletada, et
- amoraalne ei ole mitte ainult praeguse mudeli järgi toimiv kommentaarium;
- amoraalne on ka oluline osa kommertsmeedia content-ist, sest selle ainueesmärk pole adekvaatselt ja ammendavalt informeerida vaid selle eesmärk on tõmmata ligi lugejaid. “Lavastada konflikte”. Äärmuslikud näited oleks ehk SL Õhtuleht, Kroonika aga artikliti ka mitmed peavoolulehed;
- mis viib meid järgmise amoraalsuseni ehk kogu tänapäeva kommertsmeedia eksisteerimise alustalani – reklaamini. Reklaam on amoraalne, sest see on sundkaasaanne adekvaatse ja ammendava info näljas olevale inimesele, kellele reklaam serveeritakse adekvaatse ja ammendava vahele. Inimene valib, et ta soovib infot aga inimene ei vali millist infot talle antakse. Fabuleerides: kättemaksuks ta ekskrementeerib kommentaariumisse;
- sõnaga, kogu meedia toimimismudel on olemuselt amoraalne. Mis põhjus oleks kommentaariumil olla moraalne selles moraalituse puntras?

(ärge siis ülaltoodud väga südamesse võtke)

Ehk siis ülaltoodule viidates – teema kaaperdamine ei ole probleem. Probleem on viisis kuidas seda tehakse ja millisele teemale “teema kaaperdub”. Taaskord hulk ruumi subjektivismile.

* * *

Nagu väitsin, peavoolumeedia online-kommentaariumid ei ole ega saa olema demokraatliku (mis iganes see ka poleks) avaliku ja intelligentse arutelu tandriks. Selle määrab eelkõige ära nende liigne sõltuvus tollest “amoraalsusest”. Aga ilma tolle amoraalsuseta noid kommentaariume ka ei eksisteeriks.

Isegi kui me leiame kogumi intelligentseid ja taskaalukaid arutlejaid, siis on suur küsimus, et tehnoloogiliselt ja toimetamislikult, millises vormis see arutelu oleks kõige produktiivsem – teema mida on tulnud mitmes seltskonnas arutada, kuid seni ilma säravate tulemusteta.

Aga miks Sirp'i veebivariandis kommenteerida ei saa?
Ja kui saaks siis kas seal keegi kommenteeriks?
Ja fleimiks ei läheks? Vallandatud draamanäitleja ei solvaks proua minister Jänest?

Sa said tôepoolest minust veidi valesti aru. Minu integrity soovitus on môeldud vaid isikliku moraali tasandile. See, kui aus Sa sa sisemiselt oled, seda ei saa nagunii ükski süsteem kontrollida. Ja sellisena on minu terviklikkuse jutt kindlasti idealistlik. Aga mina näiteks kirjutan aeg ajalt mône kommentaari ja ei kasuta kunagi mingit pseudonüümi.

Lisan siia juurde veel selle, et “terviklikkus” ei välista seda, et sa jätad môned asjad ütlemata, kui sa ei soovi inimestele haiget teha. Aga sa ei tohiks ühel teemal kahel vastandlikul viisil sôna vôtta.