Ma ei usu, et kohus ja seadused on mingi täiesti omaette teema. Võimu (sh omanike ja kasutajate võimu) küsimust ei saa sõnavabaduse loogikast lahutada. Väljaannete omanikke motiveerib reklaamiandjate pakutava raha kõrval ilmselt ka see, kui suur on risk saada kaela hunnik kahjunõudeid või see, et üldise pahameele harjal mõned progressiivsed poliitikud asuvad seadusi tegema või olemasolevaid täiendama. Aga selle tulemusel ei pruugi tekkida kõige inimlikum keskkond. Näiteks kui seadus ja kohus annab rikkuritele liiga head võimalused , siis tulemuseks võib olla, et ajalehed pigem väldivad neist lugude kirjutamist ja taoliste teemade käsitlemist, mille eest võib vastu pead saada. Selle koha võib täita lihtsalt kollane “uudis”. See pole midagi muud kui vana hea chilling effect.

Ma ei usu, et kohus ja seadused on mingi täiesti omaette teema. Võimu (sh omanike ja kasutajate võimu) küsimust ei saa sõnavabaduse loogikast lahutada. Väljaannete omanikke motiveerib reklaamiandjate pakutava raha kõrval ilmselt ka see, kui suur on risk saada kaela hunnik kahjunõudeid või see, et üldise pahameele harjal mõned progressiivsed poliitikud asuvad seadusi tegema või olemasolevaid täiendama. Aga selle tulemusel ei pruugi tekkida kõige inimlikum keskkond. Näiteks kui seadus ja kohus annab rikkuritele liiga head võimalused , siis tulemuseks võib olla, et ajalehed pigem väldivad neist lugude kirjutamist ja taoliste teemade käsitlemist, mille eest võib vastu pead saada. Selle koha võib täita lihtsalt kollane “uudis”. See pole midagi muud kui vana hea chilling effect.

Põhitees on see, et väljaande loob keskkonna, kus mitte ei PEEGELDU rahva arvamus, vaid mis KUJUNDAB rahva arvamust läbi selle, et soodustatakse ekstreemsusi. See on ülioluline erinevus see peegeldumise ja kujunemise vaheline vahe. Igal inimesel on õigus sellise asja eest küsida kohtulikku kaitset, olgu selleks paavst või vang.

Teisalt, kõik vajalikud seadused on ka tegelikult olemas alates Põhiseadusest. Väljaanded tegelevad lihtsalt nende seaduste puhul üle nurga hiilimisega. Nagu näitas ka Leedo protsess. Tegelikult ei ole välistatud, et mõni geniaalne jurist pöörab kogu selle aastatepikkuse jura veel tagantjärele valusalt meediaettevõtete vastu.

Samas, ikkagi ma ei räägiks antud juhul riigi survest, kohtutest ega millestki sellisest. Mina räägin meedia enda loogikast, sõnavabadusest ja arusaamisest, et anonüümne sõim hävitab sõnavabadust. Järelikult, kui vabadus lehtedele korda peaks minema, siis nad peaksid ISE midagi tegema.

Mis puutub uue meedia regulatsiooni, siis lahendustel peab lasta laagerduda, aga et sellest midagi välja tuleks, selleks peab olema eelnevalt loodud sobiv keskkond. See on eelkõige omaniku teha. Kui ta selleks ise piisavalt motivatsiooni ei leia, siis “tuleb riik appi”.