Lasteaiaõpetaja Tiina Rõuk kirjutas president Toomas Hendrik Ilvesele kirja, milles soovitab valitsusel aeg-ajalt Postimehe ja Delfi kommentaariume lugeda. Kuigi valdavalt halvustavad ja mitte midagi ütlevad kommentaarid reaalset elu ei peegelda, leiab sealt vahel ka päris asjalikke ideid, ütleb ta.

Lasteaiaõpetaja Tiina Rõuk kirjutas president Toomas Hendrik Ilvesele kirja, milles soovitab valitsusel aeg-ajalt Postimehe ja Delfi kommentaariume lugeda. Kuigi valdavalt halvustavad ja mitte midagi ütlevad kommentaarid reaalset elu ei peegelda, leiab sealt vahel ka päris asjalikke ideid, ütleb ta.

http://www.techcrunch.com/2009/09/22/uk-libel-l...

See, et seal laamendava “vocal few” peaaegu-mitte-kedagi-esinavad seisukohad jõuavad ka parteiprogrammidesse ja sealt kaudu mõnikord isegi poliitikasse illustreerib veelgi, et tegeleme siin õige asjaga.

Kommentaariumide mõju on tegelikult väga suur. Nii kommenteerijatele enestele, arvamusavaldajatele kui täiesti kolmandatele isikutele.

2) Aih? Suurtähed tekitasid tundlikkust? . Aga vabandust, võtsin su küsimust tõesti isiklikult, eeldades et väljend “See tundub trolliküttidele liiga selge olevat” viitas isiklikult minule ning lisaks sellele, et algses dokmendis ei ole üheski kohas arvatud, et mõni seisukoht peaks saama represseeritud lihtsalt seetõttu, et see ei ühti kellegi teise arvamusega oleme Danieliga mõlemad viimastel päevadel seda ka siinsamas kommentaariumites korduvalt kinnitanud. Aga teeme siis veelkord – erinev seisukoht ja avamus on mitte ainult talutav vaid ka tervitatav ja selle vastu “trollikütid” ei ole. Aga sellisel moel nagu sa selle küsimuse nüüd esitasid – näen su pointi ja nõustun, et ilmselt võiks praktilistel kaalutlustel olla tõesti mõistlik selles osas veelkord täpsustada, et ma ei sõdi inimeste vaba väljendusõiguse vastu – ja üldse tahaks ma koledasti seda diskussiooni kallutada eemale sellest mille vastu keegi võitleb ning keskenduda pigem asjadele, mille poolt keegi on. Et siis keskenduda sellele mida peaks tegema, et need asjad võimalikuks osutuks.

Kohas kus sa mind tsiteerisid jätsid sa välja fraasi “minu arvates” ning seejärel juhtisid tähelepanu, et tegemist on ühe arvamusega paljudest – nõustun ja kinnitan omalt poolt, et olen alati arvanud, et minu arvamus on üks arvamus paljudest võimalikest. Aga tulles roppuste juurde – just sellel põhjusel millele sa ka ise viitasid (keele kui väljendusvahendi rikkus ja paindlikkus) on lootusetu projekt teha roppude sõnade register ja siis eeldada, et kui kasutada sõnu mida seal ei sisaldu on vestlus järelikult viisakas (või kasvõi mitte-ropp).

3) Loodetavalt eksperiment õnnestus

4) Aga miks ei võiks vabatahtlik regulatsioon töötada? Mis on selle “suure tõenäosuse” aluseks? Ma saan su argumentatsioonist aru, aga ma lihtsalt ei nõustu vaikimisi selle aluseks oleva eeldusega. Miks peaks näiteks püüdma kehtestada riiklikku “viisakuskoodeksit” selle asemel, et eeldada, et iga lapsevanem püüab oma lastest viisakad inimesed kasvatada? Miks bottom up aprioorselt ei toimi ja seega on top down ainus võimalus?

5) Keegi ei ajagi taga võluvitsa mille rakendamine kaotaks korraga kõik probleemid. Mini tööhüpotees (ja samuti mitte veendumus) on näiteks see, et leebe autentimine tooks kaasa olulise vähenemise kahes (erineva tõsisusega) probleemses kommentaarikategoorias – 1) otsene griifimine ja solvamine ning 2) impulsiivne repliikide pildumne. Kindlasti jääb peale seda alles endiselt suur hulk läbu ja solvanguid ja nendega siis tulekski tegeleda edasi selliste tööriistadega, nagu eel- ja järelmodereerimine, bännimine, kohtusse kaevamine jne.

2) Selle punkti kohta käivas reaktsioonis on tunda juba teatavaid 'fleimi' http://en.wikipedia.org/wiki/Flaming_(internet) elemente.
Nagu lugeda võib on väljendusvabaduse piiramine minu poolt esitatud küsivas vormis, seega, ei midagi isiklikku. Samas, ei saa sellesse väljendusvabaduse piiramise kartusesse väga leebelt suhtuda. Seetõttu on vaja täpsemalt määratleda, milline väljendumine on ebasobiv ja/või kuidas ebasobivus kindlaks määratakse. Kui kontrollimehanism on globaalne ja lubatavusstandard ühtne, siis peab see olema ka tüütuseni täpselt määratletav/tud. Negatsiooni ja iseenesestmõistetavuse kaudu (“Mis sa ise ARVAD mille vastu me oleme? Kas tõesti on kuskilt olnud välja lugeda või põhjust arvata”) defineerimine osutub nõrgaks, et mitte öelda kogu üritust kompromiteerivaks. Suurimaks probleemiks antud leimikütluse projekti juures võibki pidada pearõhu asetamist sõnavabaduse ja anonüümsuse (pole selge kas nimelise või isikutuva) kaitsjate ning kommertsajakirjandusele oponeerimist selmet hakatuseks määratleda, et mis on siis see paha leimi tagajärg, mille vastu võideldakse;

Kõnepruugi roppuse osas on ilmselt ainuvõimalik pidada registrit lubatud/mittelubatud väljendusviiside kohta (muigan endamisi). Põrsas ja tainapea on lubatud ja t£$apea ning m#%% pole lubatud? Keel väljendusvahendina on reaalelus sellevõrra rikas ja on ka viis emotsiooni väljendamiseks. Ropem markeerib teatavat gradatsiooni. Utreerides – me ei saa eeldada, et internetist peab saama koht kus on lubatud ainult kõrgstiilis sangviiniline konversatsioon. Ja taaskord, “ei ole olemas isikuid kes vääriks natuke roppu kõnepruuki” on üks arvamus paljudest, mis kujundavad netiavalikkuse väärtusskaala. Lubatagu mulle siin üks 1984-Clockwork Orange-FightClub'ilik fantaasia, kuidas kulturiseeritud internetiajastu inimeste meelelahutus aastal 2034 on see, et käiakse reaalsetes diskussioonilaundžides, kus osaliste näod pole näha, hääled on elektrooniliselt piisavalt moonutatud, et poleks äratuntavad ja inimesed istuvad ja diskuteerivad milleiganes üle, kusjuures internetis olevad ülipiirangud ei kehti (taaskord teatud määrani).

3) Võimalus kahtlustada “trolliküti käsiraamatu” autoreid pärisnime kasutamise sunduses on ühtpidi väike PR-möödalaskmine ja teisalt ka minu väike trollilik eksperiment. Praktilise poole pealt – seda oleks mõistlik esile tuua ja rõhutada, et täielik de-anonümiseerimine pole võimalik ja see kindlasti ei ole eesmärk. Praegu peab enne pikalt lugema ja siis väikese kõhklusega järeldama.

4) Anonümiseerimise ja isikuandmete käsitleja rolli andmine suvalisele veebihaldurile: see aspekt ongi üks peamistest loogilistest probleemidest:
- trollikütluse rakendamine võib olla kas vabatahtlik või avaliku võimu regulatsiooniga kehtestatav. Kui see on vabatahtlik siis suure tõenäosusega see oma otstarvet ei täida. Järelikult avaliku võimu regulatsioon;
- edasi on küsimus kohustatud subjektides. Puudub hoomatav kriteerium või isegi põhjus, miks peaks eristama Delfit isetegija.net foorumist, seega totaalne, seega kohustus ja õigus käitleda isikuandmeid ja võimalus de-anonümiseerida. Nende käitlejate üle järelevalve teostamine (+ edasikaebamiste käsitlemine jne) on omakorda teema omaette. Ehk siis riburada jõuame välja asjani 'administrative nightmare'. Teisalt kui see järelvalve on nõrk, siis sagenevad olukorrad kus foorumiadminidel jääb võimalus kas foorumis, päriselus või mujal käituda ainult temale teadaoleva de-anonümiseerimisinfo põhjal, mida kontrollida on veel raskem. Kokkuvõttes – memokraat.ee ja tarkinvestor.ee põhjal ei saa teha üldistust kogu netisuhtluse kohta aga nood printsiibid ja mehanismid peavad paraku kehtima universaalselt igal pool.

5) Kui on välja pakkuda mõni alternatiivne autentimis-anonümiseerimismehanism, siis puhtalt mõtte edasiarenduseks oleks huvitav lugeda.

“mind siiralt ei huvita karvavõrdki mis on sinu reaalne isik või pärisnimi” – laiendades selle olulisele osale kommentaatoritest, anonüümsus ei ole kindlasti probleem kui sellega kaasneb vastutus – võimalus ilma cookie-de ja IP aadressite põhjal lootusetu jäljeküttimiseta kindlaks teha rikkuja. Vabatahtliku autentimise rakendamine on ilmselgelt küsitav. Ehk minu peapunkt ongi eelmises kommentaaris välja toodud totaalsuse paratamatus ja selle teostatavuse küsitavus.

“kui sa … tahaks mind järgmiseks veidi sõimata … piisab sellest, kui sinu … diskussioonist eemaldatud saab” – ehk diskussioonist eemaldamise võimalus ei kao kuhugi (see ongi praegune palgaliste kommentaariumitsensorite ülesanne). See vajadus ja võib-olla ka kohustus jääb adminidele ka siis kui rakendatud on võimalikest parim autentimisloogika sest kompulsiiv-obsessiivne läbustaja ei heitu ka pärisnime avalikkusest.

Tööhüpotees (mitte veendumus): praegu avaliku arvamuse, üksikute kohtucase-de survel toimuv (leimivastased pr-kampaaniad, palgalised kommentaariumitoimetajad, kommentaatorite kollektiivne õppimisprotsess, tehniliselt võimaldatud (a la EPL või slashdot.org) või iseeneslik kommentaatorite omakohus leimajate suhtes) on piisavad meetmed, et tagada külla aeglane, aga siiski areng paremuse poole.

Ja kirjas on küll soovitatud lugeda Postimehe ja Delfi kommentaare, aga “reaalse eluga kursisolek” on siinokhal pigem küll ÄP interpretatsioon .