Esmaspäeva hommik kell 10.00, keskmise suurusega nõupidamisteruum tavalises Tallinna kesklinna kontorihoones. Keset ruumi on laud, mille ümber istub umbes 10 ajakirjanikku, nad on kõik ühe meediaväljaande erinevate toimetuste juhid. Enamustel on ees sülearvutid, käib hommikune internetis surfamine ja meilide lugemine. Laua ääres istub ka üks ebamäärases vanuses meesterahvas, kelle suunas heidetakse aeg ajalt imestunud pilke. Ruumi astub peatoimetaja Saluste, kuna ta siseneb kiirustades,  jääb tal märkamata võõras meesterahvas. Ta istub laua taha maha.

Peatoimetaja (reipalt): Hommik igatahes! No kuidas meeleolud? Poliitikud ei ole täna juba midagi naljakat öelnud? Mis puudutab halbu uudiseid, siis ma tahaksin selgitust, kuidas me ahelavarii Viljandi maanteel maha magasime. Kõigil teistel olid pildid aga meie poleks sellest nagu kuulnudki ja lisaks…

Võõras (lõigates järsult peatoimetajale vahele): Kule! Purjus ahvi möla! Äkki alustaks sinust, täissöönud inimesest hoopis.

Peatoimetaja (jääb ootamatusest vait, siis ärritunult): Kui..kuidas palun…? Püha jumal…Kelle tuttav teie olete? (teiste poole vaadates) Mis veidrik see selline …

Võõras: Ära aja lolli iba, sul peaks häbi olema üldse piuksu teha. Sa kõverjalg, vali õiget laulu ja ära seleta. Palk on sul nagunii 100 tuhat. Vereimeja raisk. Lugejate raha on see, mille eest sa tint ennast nuumad.

Peatoimetaja  (pöördudes kõigi teiste poole): Kes see hull on ja kuidas ta siia sai?

Kultuuritoimetaja: Ta oli esimesena siin, me arvasime, et see on see igakuine toimetuse külaline, kes on kutsutud lehte arvustama…

Peatoimetaja (väliselt rahulikul häälel, kuid vaadates võõrast pilguga, mis võiks tappa): Ma vabandan, kuid siin on tegemist toimetuse esmaspäevahommikuse nõupidamisega ja kõige järgi otsustades puudub teil igasugune õigus siin viibida, nii et ma palun teil lahkuda, sekretär saadab teid ukseni.

Võõras (irvitades):  Ära põe, sitt, varsti sõidad Siberi!  Hoopis sa ise, vana ahv võiksid nupukeeramise ja pontsikusöömise asemel midagi targemat teha. Oled täiesti tavaline pugeja ja ma ei kavatse kuhugi minna.

Peatoimetaja (tõuseb püsti, ja ütleb ukse vahelt sekretärile): Turvamehed siia!

Võõras: Otsi abi, kui tahad, ajukääbus. Psühhiaatritel on ka sinusugustele ravimid ja süstlad varuks. Abi saad sealt ööpäev läbi. (vaatab irvitades teises laua otsas istuva naisterahvast uudistetoimetaja poole) Sina! Aja jalad harki!

Ruumis olevad inimesed on kõik selleks hetkeks mõistnud, et probleem ei lahene kergelt. Kõhetu sporditoimetaja tõuseb samuti püsti ja sammub mehe juurde.

Sporditoimetaja (viisakalt): Köh…Kindlasti saab teie probleemi kuidagi lihtsamini lahendada…

Võõras: Probleem??? Minul on sinu arvates probleem? Mis su nimi oligi, Lille? Kuule, see on pede nimi! Sinu raipe peaks küll Afganistani saatma, saaks ükskord ometi meheks! (vaatab ringi) Ma tulin siia selleks, et lõpetada see purjus ahvi möla, mida te oma väljaandes ajate ja probleem on teiepoolne, mitte minupoolne.

Siseneb kaks turvameest.

1. turvamees: Mis juhtus?

Peatoimetaja: Vaadake, see mees siin on majja sisenenud ilma loata ja ta segab meie koosolekut.

2. turvamees (meest takseerides): Mulle tundub ta ohutu. Mis ta teinud on?

Peatoimetaja (hääl väreleb vihast, kui ta hüüatab): Ta ei tohiks siin üldse ollagi!!! Lisaks kõigele on ta väljakutsuv ja solvab ruumisolijaid.

1. turvamees:  Kas te soovite alla suruda selle isiku sõnavabadust…

2. turvamees: …tsenseerida teda?

Peatoimetaja (raevunult): Absoluutselt! Ma tahan, et see mees lahkuks meie nõupidamiselt, sinna kus temasuguste koht on.

1. turvamees: Sorry, ei saa aidata….

2. turvamees: …seni kuni ta pole kellegi elu ohustanud ei saa me midagi teha.

Mõlemad laiutavad ühel ajal käsi nagu kaks tänavatantsijat.

Võõras (vaatab peatoimetaja poole): MEGAIRW. (ümiseb arusaamatult) sää kakka punapeak joobu…

Peatoimetaja: Mille eest me turvateenistusele maksame, kui te ei täida oma kohuseid?

1. turvamees: Põhiseadus…ei saa midagi teha. Sõna on vaba.

2. turvamees (noogutab): … nii on. Ega sõna pole kaigas, et ta haiget teeb.

1. turvamees: Saage meist ka aru…

2. turvamees: …majaomaniku soov on, et majas käiks palju rahvast aga mitte see, et me inimesi niisama välja saadaksime.

Peatoimetaja (kõigile toimetuse liikmetele): See probleem tuleb päeva jooksul kuidagi lahendada, kuid praegu kolime teise ruumi.

Võõras (seisab hästi lähedale peatoimetaja selja taha): Hästi aga ma tulen ka. Sinna teise ruumi. (seejärel sosistades) sest ma olen nüüd su vari, sa ajudeta limukas.

Võõras vaatab veel korraks sporditoimetaja suunas: Sind tuleks ära tappa! (Nähes, et turvamehed jäigastuvad) Väike nali! Hehe!

Eesriie.

(Täname suure abi eest võõra tekstide koostamisel umbes 10-15 erinevat kommentaatorit 6. septembril väljaannetes Delfi, EPL, Postimees ja Õhtuleht).

Käisin täna Lauri Hussari Reporteritunnis koos Agu Uudelepaga rääkimas kohalikest valimistest. Saate ajal mõistsin järsku, et üks asi, mida ajakirjanikud kohalike valimiste kontekstis uurida võiksid, on kohalike omavalitsuste laenukoormus. Omast ajast mäletan, et juba mitu aastat tagasi oli mõnigi linn oma ujulaehituslaenudega üsna serva peal. Kohaliku omavalitsuse makseraskused pole üldse naljakas teema, sest tavaliselt võtab ühe linna rahanduse kordasaamine aastaid, kui mitte aastakümneid aega, kui asi juba kord halvaks on läinud.

Nii et ettepanek. Võiks küsida Rahandusministeeriumist omavalitsuste laenukoormuse tabeli ning proovida aru saada, millised omavalitsused purjetavad tõenäoliselt makseprobleemide suunas lähema 2-3 aasta jooksul. Seejärel küsigem poliitikuilt-kandidaatidelt, mis nende plaan rahamurest välja tulekuks on. Loogiline.