Tarmo Jüristo

Paar päeva tagasi jooksis Eesti meediast läbi uudis värskest Tallinna linnakohtu lahendist, mis kohustas Viimsi valda üle vaatama 12. juunil langetatud otsuse peretoetuse mittemaksmise osas. Kui esmapilgul ei tundu olevat tegu mingi maailma muutva sündmusega (ja see on vast ka põhjuseks miks uudis suuresti radari all märkamatuks jäi), siis eriliseks teeb selle konkreetse juhtumi tõsiasi, et kõnealuses kolmelapselises peres ei ole vanemateks mitte ema ja isa vaid kaks naist. Täpsemalt rääkis kogu loost kümmekond päeva tagasi Eesti Ekspressi artikkel.

Olles suvel saanud õiguskantslerilt 8-leheküljelise kirja, mis juhtis tähelepanu valla tõlgenduse meelevaldsusele ja mittekohasusele, otsustasid Viimsi võimukandjad siiski asja kohtusse viia ning selle asemel, et peale Tallinna linnakohtu ootuspärast otsust viisakalt taanduda (võimalusega oma valijaskonna homofoobsema segmendi rahustamiseks viidata sellele, et omalt poolt tehti kõik), otsustas vallavalitsus asja edasi kaevata.

On väga raske näha, kuidas saaks antud olukorras Riigikohtu otsus olla midagi muud kui Tallinna linnakohtu oma kinnitav ning seega on sellise teguviisi enam kui tõenäoliseks tulemiks lüüasaamine kõrgeimal võimalikul tasandil suurima võimaliku nähtavusega. Ja samasooliste perede seisukohalt on see tegelikult ju parim asi mis saab juhtuda – peale Riigikohtu pretsedenti on mõnel teisel vallal või ametil väga keeruline ka ennetavalt erinevate sarnaste juhtumite korral pere ja/või leibkonna definitsiooni oma suva järgi soolistel ja religioossetel alustel või juukse- ja silmavärvi põhiselt kitsendada. Ja selliselt on Viimsi vallavalitsus – ilmselt üsna vastupidiselt oma esialgsetele kavatsustele – antud küsimuses sattunud samasse olukorda nagu Mefistofeles Goethe Faustis, kes kavatses küll kurja kuid korda saatis head.

Daniel Vaarik

Äris on see juba mõnda aega teada, et ainult ühe eesmärgi suunas uhamine teeb sinust sellise väikese debiilse orava filmist Jääaeg. Ma pean silmas just sellist monomaanset silmaklappidega töörügamist, kus sa ei hooli enam, milline sa välja näed ja mida sust arvatakse. Olen seda ka ise erinevates oludes näinud, et kui organisatsiooni efektiivsemaks reformida, siis ei piisa, kui paned inimesed lihtsalt iga sammu peal ainult raha jälgima. Selle tagajärjeks on, et piltlikult või otseselt viskab su alluv prügi metsa alla, kuna nii on odavam kui  prügilasse viimine ning varem või hiljem lööb see kuskilt valusalt tagasi.

Théodore Géricault, Monomaani portree (mängur), 1822

Teine probleem, mis võib juhtuda on see, et kannatab koostöö. Üksikisikud hakkavad nii öelda isetsema ja lõpuks on sul ettevõtte asemel punt FIE-sid, kes jagavad lihtsalt büroopinda. Selline firma ei tööta eriti hästi ja varsti hakkab kuskilt midagi rebenema, firma võib minna kuskil seadusega pahuksisse, kolistada mööda kriisiämbreid, parimad inimesed lähevad ära ja arengule tuleb lagi ette.

Selleks, et seda ei juhtuks, mõeldi 1980ndate lõpus välja balanced scorecardi mudel, mille alusfilosoofia seisneb selles, et otsene kasumi tagaajamine ei aita kaasa pikaajalise kasumile ning seetõttu peab ettevõttel olema rohkem kui üks mõõdik, mille järgi oma tegevust mõõta. Eesmärgiks on küll ikkagi kasum aga pikema aja jooksul.

Tasakaalustatud tulemusjuhtimine ongi see uks, mille kaudu moodsad ettevõtted on tegelikult ka valmis arvesse võtma mõisteid nagu kvaliteet, keskkond, sotsiaalne vastutus või misiganes neile tundub pikaajaliselt oluline. Muidu nad ei teeks seda ju üldse. Mõnedele on see uus asi, mõned on seda juba ammu teinud, kuid selge on, et mida suurem ettevõte, seda suurem vajadus sellise tasakaalustatud lähenemise järgi.

Nüüd, mis on aga kummaline, on see, et samast asjast pole vist aru saanud kaks olulist institutsiooni Eestis. Nendeks on erakonnad ja ajakirjandus. Või vähemalt häirivalt suur seltskond nende seas. Erakondade puhul on ainsaks mõõdikuks hääl ning ajalehes kahjuks siiani jätkuvalt väga tihti klikk või tellija.

Mul on tunne, et selles ongi mõlemate jaoks väga suur probleem peidus. Seni kuni ajakirjaniku loo mõjukust mõõdetakse ainult 1 kriteeriumiga, jääb ta alati kliki wannabe-ks ning lõpuks kannatab ka kasum. Samasugune poliitik on aga hääle-wannabe. Ma arvan, et esimene asi, mida toimetustes tuleks üle vaadata, on need mõõdikud, mille järgi muutub ajakirjanik edukaks ning neid mõõdupuid peaks olema rohkem kui kaks. Nende seas  näiteks see, et kui palju on ajakirjanik aasta jooksul iseennast arendanud ning muidugi tema lugude mõju avalikule arutelule ning miks mitte ka mingil kujul sotsiaalne vastutus. Täpselt sama erakondadega.

Daniel Vaarik

Ma osalesin Tagasi kooli projektis kaks aastat tagasi. Kuigi ma olin varemgi pidanud esinema, siis minna gümnaasiumi klassi ette oli nagu minna…. tagasi kooli. Ühesõnaga, ma polnud päris kindel, kas ma olin piisavalt hästi ette valmistatud ja mis hinde ma saan. Õigel hommikul ühe Mustamäe kooli ees autot parkides oli väike närv sees. Meelde tuli see, et meie enda klass eriti mingitele külalisõpetajatele armu ei andnud, hea oli, kui nende hääl üldse tagumisse ritta kuulda oli.

Täpselt sel hetkel, kui ma ühe Mustamäe kooli uksest sisse astusin, haaras mu küünarnukist kinni ilmselt mõned sekundid tagasi liikumist alustanud õppealajuhataja, kelle  kiirendus oli nii ideaalselt ajastatud minu sisenemisega, et koos edasi läksime ilma kordagi hoogu aeglustamata. Kindlus ja professionaalsus, millega mind klassiruumi juhatati, kommunikeeris aastatepikkusest kogemust indiviidide trajektooride kujundamisel. Jõudsime vahetada paar sõna, kahjuks ei mäleta ma tema nime, kuid kui selliseid professionaalsust ja usaldusväärsust kiirgavaid inimesi oleks haridussüsteemis palju, siis oleks see süsteem päris kindlates kätes.

Probleem on aga selles, et neid siiski ei ole nii palju. Palju on koole, kus on headest õpetajatest puudus ning see on juba otsene laks tulevaste ärimeeste, muusikute, kirjanike, geenitehnoloogide jne kvaliteedi pihta.

Tagasi kooli on selline projekt, kus igaüks saab minna hästi korraks külalisõpetajaks ühes Eesti koolidest. Külalisõpetaja võib anda ühe koolitunni omal vabal valikul ning see võib lihtsalt näiteks olla tund, mis räägib tema enda tööst. Ma valisingi selle variandi.  Läks võib olla pisut konarlikult aga ruumist välja tulles olin ma väga rahul, et ma selle asja olin ette võtnud. Ma julgeksin selles projektis osalemist soovitada järgmistel põhjustel:

- Ma mäletan oma kooliajast paari juhtumit, kus ühe õpetaja või esineja öeldu oli sedavõrd oluline, et see muutis ja muudab minu valikuid siiani, see on nüüd teie võimalus proovida olla just see isik.

- Külalisõpetajale on see hea koht hoopis ise õppida midagi olulist selle kohta, mis tänapäeval koolis toimub. Kaua me räägime sellest, et haridust on vaja parandada. Mingem ja vaadakem ise järele, mismoodi asjad käivad, see võib anda ideid edaspidi teadlikumalt valida ja otsustada.

Selle aasta Tagasi kooli on jälle käima läinud ja registreerida saab siin.

Daniel Vaarik

Kuigi trolliküttimise debatt Memokraadis on hetkel mõnevõrra vähenenud, laekub siiani ettepanekuid e-posti või Skype’i kaudu kiirusega umbes üks huvitav asi päevas. Lisaks on pidevalt juurde tulnud ettepanekuid kohtuda silmast silma, et vaielda või arutada lahendusi. Kõik  see on olnud väga teretulnud.

On esitatud ka mitu  intervjuusoovi, millest ühe peale andsimegi Tarmo ja Ilmariga intervjuu Postimehe arvamuse ja kultuurilisale AK. Nende paari anonüümse arvaja pettumuseks, kes on oletanud, et kirjutasime siin selleks, et lihtsalt laialt kella lüüa ja silma paista, pole meist vist keegi rohkem sel teemal intervjuusid andnud, sest tundub, et oluline on öeldud.

Nagu ma ka varem rõhutanud olen, on tagasiside palju õpetanud ning kunagi varem pole vähemalt mul  olnud nii palju informatsiooni leimamise erinevate tahkude kohta. Et anda kogunenud lisaväärtusest midagi tagasi, jätkame teemaga siin siiski ka edaspidi ning täiustame ka Trolliküti käsiraamatut.

Huvitavatest vahepealsetest arengutest tasub kindlasti mainida Delfi solvamisvastast kampaaniat Ära sigatse. Kampaaniaga samal ajal on Delfi asunud ka solvajaid leebelt togima sellega, et sunnib neid aktsepteerima kommenteerimise reegleid. Minu isiklik arvamus selle kampaania suhtes on kergelt toetav, kuid samas ettevaatlik. Kui Delfi tõesti tahab midagi muuta ja parandada online debati kvaliteeti, siis on ta kõige õigem ja mõjukam kanal seda tegema. Kuid samas on täiesti selge, et ainult kampaaniast ei piisa, üksiku üritusena jääb see pigem maineklattimise kategooriasse.

Kui võtta aluseks üks meie põhilisi väiteid, et anonüümne sõimlemine mitte ainult ei peegelda, vaid ka ise tekitab uut viha, on selge, et midagi peab muutuma ka kommentaariumide enda mudelis. Seega, mina julgen anda oma lõpliku hinnangu Delfi kampaaniale alles pärast seda, kui on selge, kas sellele järgnevad Delfi poolt ka mingid järgmised sammud ning tegelikult on mõned delfiinid siin-seal mõista andnud, et järgnevad. Kui nii, siis way to go Delfi ja mina hoian teile igatahes tugevalt pöialt.

Muide, kui te seni pole veel lugenud, siis Delfis on juba mõnda aega tagasi ilmunud kaks head artiklit online sõimu teemadel, üks Iivi Massolt ja teine Tiit Hennostelt. Ühe super vaimuka ja parajalt lühikese ja lööva artikli trollismi arengust internetis leidis ükspäev aga Tarmo, soovitan ka seda lugeda. Üks tuttav aga edastas reaalsetel valemitel põhineva presentatsiooni Slashdoti kommenteerismudelist, mis sügavama huvi korral on kindlasti vajalik materjal.

Aga püsige lainel.