Kuid siin muidugi ei tohi ära unusta vana head toimetuse-äripoole vastandumist. Selleks, et toode oleks usaldusväärne, peab toimetus suutma luua veendumuse, et äriosakond ei mõjuta teda ning isegi kui omanik on tõeline klikihitler, peaks toimetus olema võimeline ta puu taha saatma ning see tähendab, et ka toimetuse juhtkonna tasemel on siiski võimalik luua oma mõõdikute süsteemi.

See ei tähenda, et meediaettevõtte kõrgemal tasandil ei võiks ja ei peaks olema mitmekesisem planeerimine, sellest praktikast võidaks kõik, lihtsalt tahtsin tuua välja ühe meediaspetsiifilise nüansi.

Mis puudutab erakondi, siis nelja aasta peale planeerimistsükli ülesehitamine tulenebki sellest, et mõõdikuks on ainult hääled. Kui on 3-4 mõõdikut, siis on võimalik sellest planeerimistsüklist väljuda ning mõõta oma tegevust teistes ajavahemikes, teiste eesmärkide vastu ning jällegi – kokkuvõttes võib juhtuda, et ka HÄÄLI tuleb rohkem.

Alustaks ikka väljaandest endast? Balanced scorecard toimib ju hierarhiliselt, ettevõte – allüksus – … – töötaja, ei saa alustada ajakirjanikust või konkreetsest parteisõdurist. Ja kui väljaande eesmärk ongi “palju klikke täna ja suur turuosa jõulureklaamide tellimise ajaks”, siis… siis on ajakirjaniku eesmärgid-mõõdikud sellele vastavad. Ja ajakirjanikud ise ka.

Mis poliitikuid puudutab, siis valimistsükkel on nii pikk, et sellest veel pikemaid plaane teha ongi rumalus.

Kuid siin muidugi ei tohi ära unusta vana head toimetuse-äripoole vastandumist. Selleks, et toode oleks usaldusväärne, peab toimetus suutma luua veendumuse, et äriosakond ei mõjuta teda ning isegi kui omanik on tõeline klikihitler, peaks toimetus olema võimeline ta puu taha saatma ning see tähendab, et ka toimetuse juhtkonna tasemel on siiski võimalik luua oma mõõdikute süsteemi.

See ei tähenda, et meediaettvõtte kõrgemal tasandil ei võiks ja ei peaks olema mitmekesisem planeerimine, sellest praktikast võidaks kõik, lihtsalt tahtsin tuua välja ühe meediaspetsiifilise nüansi.

Mis puudutab erakondi, siis nelja aasta peale planeerimistsükli ülesehitamine tulenebki sellest, et mõõdikuks on ainult hääled. Kui on 3-4 mõõdikut, siis on võimalik sellest planeerimistsüklist väljuda ning mõõta oma tegevust teistes ajavahemikes, teiste eesmärkide vastu ning jällegi – kokkuvõttes võib juhtuda, et ka HÄÄLI tuleb rohkem.

Alustaks ikka väljaandest endast? Balanced scorecard toimib ju hierarhiliselt, ettevõte – allüksus – … – töötaja, ei saa alustada ajakirjanikust või konkreetsest parteisõdurist. Ja kui väljaande eesmärk ongi “palju klikke täna ja suur turuosa jõulureklaamide tellimise ajaks”, siis… siis on ajakirjaniku eesmärgid-mõõdikud sellele vastavad. Ja ajakirjanikud ise ka.

Mis poliitikuid puudutab, siis valimistsükkel on nii pikk, et sellest veel pikemaid plaane teha ongi rumalus.

This post was mentioned on Twitter by distantsignals: RT @Memokraat: Kas sa tahad, et sul on palju klikke aga muidu oled vastik? http://bit.ly/3lAhLs...

Väga jätkusuutlikud ei ole ju kumbki, mõlemad on natuke ajast maas ja ei ole suutnud ajaga kaasas käia ega muutuda. Ei parteid ega traditsiooniline ajakirjandus ei lähe ju üha rohkem kellelegi korda. Esimesel juhul sõltuvad arengud ühiskonnas paljuski muust kui poliitikutest (ametnikest, huvigruppidest, EList, natuke ka kolmandast sektorist). Ajakirjandus on sarnaselt kaotamas mõju ühiskonnas nii tänu internetile kui oskuslikule kommertspropagandale. Lõpuks tundub, et ei jäägi muud üle kui seda tsirkust kõrvalt vaadata ning üritada toimuvat eriti mitte südamesse võtta ja tegeleda lihtsalt oma asjadega.

Viimati tajusin samasugust kummastust Jõksi vahetusel Tederiga, kus uus õiguskantsler (st institutsioon kelle mõtetega ma suhtkoht stabiilselt olen nõus olnud) tuli lagedale suure hulga mõtetega, mis kuidagi hirmsal kombel õiglustunnet riivasid.

Paraku me elamegi maailmas, kus mõistliku tegevuse matkimine on suurusjärgu võrra odavam kui mõistlik tegevus ise.