Daniel Vaarik

Eelmises postituses ma rääkisin asjadest, mis minu tillukeste reisikogemuste põhjal  on Singapuris rohkem näilised kui tegelikud. Nüüd räägin väärtustest, mis tunduvad olevat olulised. Jätkame seejuures seda mängu, et “saagem asiaatideks aga jäägem eestlasteks” ehk  “et eestlased võiksid singapurlastelt nende edu kopeerida”.

Mida see kopeerimine õieti tähendab? Kas peaks andma mingile Eesti autoritaarile ohjad kätte ja laskma tal nii neli aastakümmet riigitüüri juures müdistada? Arvestades, et eestlased on valmis isegi kiiruskaamera vastu hangudega ülestõusu alustama, on raske ette kujutada, et mingisugune autoriteetne isakuju tuleks kuskilt rahvast ühendama. Kes selline isik kasvõi teoreetiliselt võiks olla? Ansip? Aaviksoo? Savisaar? Laar? Haa-haa-haa! Palun vabandust… Ja ausalt öelda, me keegi ei tea, kas selle tulemuseks oleks Singapur, Põhja Korea või pätsuaegne Eesti.

Ja kui me tahaksime olla nagu Singapur, siis me peaksime vist hakkama noorsugu “kasvatama”, tsenseerima internetti ning kinos jooksvatest filmidest lõikama välja ropud sõnad ja palja ihu? Komöödia. Ja need on kõik muidugi naljaasjad selle kõrval, et me peaksime mõned veel olulisemad alusväärtused ümber hindama…

Ametlikult on Singapuri tähtsaimateks väärtusteks perekond, rahvustevaheline ja rassiline võrdsus, konsensus, kommuunikesksus. Kes lähemalt lugeda tahab, lugegu siit ja siit.

Teataval määral rahvustevahelist halvustamist esineb ka Singapuri igapäevaelus, kuid see on ilmselt paratamatu ja seda on vähe. Samas on Singapur kõige kõrgemal tasemel algusest peale deklareerinud rahvuste võrdsust ning sellel jutul on tõsi taga. 

 Singapuris eksisteerib suhteliselt harmooniliselt koos väga mitmeid rasse ja rahvuseid. Hindud, malaid, hiinlased ja mingi üle saja tuhande läänlase elavad ja töötavad turvaliselt koos. See on kultuuride, tavade (ja lisaboonusena ka kulinaarsete traditsioonide) sulatuspott. Mõned nopped esimese peaministri Lee Kuan Yew kõnest, mille ta pidas pärast Singapuri nii öelda väljasaatmist liidust Malaisiaga aastal 1965:

We are going to have a multi-racial nation in Singapore… This is not a Malay nation, not a Chinese nation, not an Indian nation… Everybody will have a place in Singapore…We unite regardless of race, language, religion or culture…We are prepared to trade with anybody, including Russia, China and even Indonesia if they want to trade with us — just trade…

See on juba tõsisem jutt ja see on umbes sama kaugel Eesti riigi rahvuslikust reaal-loogikast kui… ma ei teagi, mis asi. Ehk, mis asi see siis nüüd olla saaks, mida me tegelikult sealt kopeeriksime? Kes oleks kopeerimise algataja? Kes paneks natsionalistliku dzhinni pudelisse tagasi ning ütleks, et jah, kõik rahvad, kaasa arvatud venelased, ukrainlased, valgevenelased jne on Eesti riigi väärtus? Kes ütleks, et “te olete meie venelased, ukrainlased ja valgevenelased, mitte Putini omad”?

Kes on see julge ja samas kaugelenägelik poliitik, kes saaks aru, et see on asi, mida Putin kõige rohkem kardaks?  Sellist täna pole ning senikaua kuni sellist meest ei ole, pole meil mõtet hellitada ennast arusaamaga, et meist saab põhjamaine Singapur.

Jah, oleme kuulnud ka neid lugusid, et Singapur jahib kõrgeimal riiklikul tasemel ajusid. Ei peeta paljuks, et majandusministeeriumi kõrge ametnik otsib perspektiivse Singapuri külastava inimese ise üles ja küsib, mida peaks riik tegema, et “aju” sinna elama jääks. Eestisse saabuv “aju”, kui ta üldse siia üldse lennukiga kohale saab, kuuleb oma sõpradelt, et Eesti on muutunud viimaste aastatega kinnisemaks ja ksenofoobsemaks ja et meie meedia teenib elatist vihkamist õhutavate keskkondadega. Ametnikuga kohtumiseni ta ilmselt (õnneks!) ei jõuagi.

Muide, rääkides perekonnaväärtustest, siis peaksime loobuma ka põhjamaisest pensionisüsteemist ja võtma vastu uue perekonnaseaduse, mis paneb lastele kohustuse vanemate eest hoolitseda ja seda mitte sellises leebes vormis nagu meie praegune perekonnaseadus. Rääkimata sellest, et sellist asja ei saa ainult seadusega paika panna, peavad olema ka tugevad traditsioonid.

Järgmiseks muidugi tekib ka see teema, et miks me üldse peaks olema nagu Singapur? Singapuril on mitmeid varjukülgi, mõned neist naljakamad, mõned neist tõsisemad. Kõige koomilisemaid neid kajastab Neil Humphreys on Singapurist rääkivas triloogias, mis algab raamatuga Notes From an Even Smaller Island. Kõige rohkem saavad pihta huumorivaesed ametnikud ja poliitikud, kellest üks on väitnud näiteks midagi sellist:

“…our country has to pursue fun very seriously to stay competitive in the 21st century”

Ilmselt sellist asja me ei tahaks üle võtta. Samuti on üha süvenev efektiivsuse taotlus ja “kompetitiivsus” viinud selleni, et paljud muud väärtused saadetakse aeg ajalt puu taha, joostakse üksteisest taksosabas ette või visatakse vana ema hoolimata perekonnaseadusest korterist välja. Vähemalt selliseid näiteid toob Humphreys ning millegi pärast on ta raamatud Singapuris endas bestselleriks. Ehk seal on natuke tõde.

Kokkuvõttes, Eestis on kombeks võtta endale jäljendamiseks mõni riik. Kord on see Iirimaa, kord Soome, kord Ameerika Ühendriigid, kord Singapur. Ma isiklikult ei usu, et selline eesmärkide vahel ringi hüppamine viiks väga sihile. Eesti peab suutma kõigepealt mõtestada omaenda probleemid lahti ning ehitada selle peale strateegiad, mis lähtuvad meie oludest, meie inimestest, meie ajaloost ja näeks selle kallal mõnda aega vaeva. Muidu oleme lihtsalt wannabe-d.

Daniel Vaarik

Hiljuti praksatas Twitteris korraks lõkkele diskussioon selle üle, mida Eesti võiks Singapurist üle võtta ja mida mitte. Tikku tõmbas Henrik Roonemaa:

“… praegu on mitmed it-ärimehed, keda sinna veetud. räägivad põlevil silmil, et ka eestis peaks asju säärasel viisil otsustama”

Juhuse tahtel sõitsin ma ise järgmisel nädalal Singapuri. Ühel hilisel õhtul läksin ma linna peale jooksma. Jõe äärest pöörasin mingisse parki ning läbi põõsaste teerada otsides nägin kännu otsas istumas ühte taati,  laptop põlvedel helendamas ning heitmas sinakat kiirgust ka tema heatahtlikult naeratavale näole.

See tuletas mulle meelde Henriku alustatud diskussiooni ning ma mõtlesin, et panen siis oma kogemustest ka mõned mõtted Singapuri kohta kirja. Aga hakkame otsast pihta. Nii, lennuk maandus. Tõdõsh…

—

Kuna see oli mul esimene kord Singapuri tulla, siis ma loll läksin ja deklareerisin sõbrale kaasa võetud 8 pakki sigarillosid kohe lennujaama tollipunktis ära.

Ruum oli tühi nagu pinal. Ainult kaks ametnikku istusid leti taga ja proovisid nüüd natuke aega tulutult küünt Al Pacino Sweetside kilepakendi vahele ajada. Lõpuks tulin tulema päris mitmesaja kroonisest  tollimaksust vaevatuna, ent tõendiga, mis lubab neid suitse  rahus pahvida.

Jäin mõtlema, et järelikult ei olnud minuga samas Airbusis lennanud 250 inimesel ühtegi lisatilka alkoholi ega pakkigi sigarette kaasas. Ega ka ühegi teise lennuki reisijal, mis samal ajal maandus. Yeah, right. Nii palju siis kepihoopidest ja rangest korrast. Ometi oli ju selge sõnaga öeldud, et kõik tubakatooted tuleb deklareerida.

Olin üsna pettunud, kuna tahtsin näha riiki, mille rangest korrast räägitakse ju toredaid lugusid! Või siis võtame selle tänavale sülitamise keeluvärgi. Hea et pükste pihta ei saanud, kui üks vanamutt Hiinalinnas  huuled torru ajas ja tatilaraka rentslisse lennutas. Järgmiseks – lugesin ühte silti, kus oli kirjas, et silla alt tunnelist ei tohi ratta seljas läbi sõita ja just sel hetkel oleks üks silla alt läbi pedaaliv tüüp mu lihtsalt jalust maha sõitnud.

Kui me aga taksoga raudteejaama sõitsime, siis pani juht küll õigest teeotsast mööda, kuid õnneks tuli peagi koht, kus oli kirjas: “No U-turn”, mispeale taksojuht sai oma Toyotaga sooritada elegantse U-pöörde, otse jaamahoone kõrvale. Ma tegin natuke sellest temaga juttu ning ta vastas: “Ah, pole midagi, vihma sajab, politseinikud istuvad jaoskonnas ja joovad kohvi!”

Singapuri linnapilti täiendavad juba mõnda aega kolm kerkivat kõrghoonet, millesse ehitatakse kasiinod. Pärast 40 aastat kestnud keeldu seadustas Singapuri valitsus lõpuks kasiinoäri ning kuigi kompleksi nimetatakse igaks juhuks “integreeritud puhkekeskusteks”, saab olema tegemist võimsa kasiinokeskusega, mis avatakse üsna pea.

Keskus on mõeldud loomulikult eeskätt turistidele ning värske seadus sisaldab sätet, et kui kasvõi ühel pereliikmel on kahtlusi, et Singapuri kodanik on kasiinosõltuvuses, saab selle kahtlase isiku panna nimekirja, mis keelab tema sisenemise ühtegi Singapuri kasii… vabandust, integreeritud puhkekeskusse.

Ma ei ütle, et Singapuris ei ole tegelikult ranget korda.  Aga kui te just narkoärikas ei ole, siis  ärge kõike ka uskuge, mida räägitakse. Ja on olemas veel selline huvitav asi nagu väärtused. Aga sellest järgmine kord.

Jätkub.

Daniel Vaarik

Alljärgnev lugu ilmus esimest korda ajalehe Väike-Ameerika Hääl neljandas numbris. Seda lehte saab muide ka tellida siis, kui te ei ela Uue Maailma piirkonnas.

* * *

Ma ei tea, kuidas teil aga mina olen väga tihti sattunud elama majja, kus elab värdjas. Ülekantud tähenduses, kui ebameeldiv isik muidugi.

Kui järele mõelda, siis minu esimeseks koduks olnud kortermajas elas neid isegi mitu. Number seitsmes käis alati joomine ja number kahes elasid tüübid, kes hiivasid kõik ära, mis ripakil oli. Naine töötas neil veel lihakombinaadis. Räägiti, et ta loobib liha üle aia ja siis mees korjab teiselt poolt kokku ja toob koju.

Praegu elan ma muidu väga meeldivas majas, kuid minuga samal korrusel elab naisterahvas, kes arvab, et hoopis mina olen värdjas, vähemalt kirjutas ta mõni aeg tagasi majarahvale e-kirja, kus ta nimetas kõiki meie maja elanikke “aferistideks ja pättideks”. Seejärel ilmselt korraks järgi mõeldes, lisades “välja arvatud allakirjutanu”. Nii et värdjaprobleem pole päris lõpuni kuhugi kadunud.

Praegu tuli meelde, et alles hiljuti olin ühes kohas sünnipäeval, kus räägiti värdjast naabrist, kes takistab piirkonna arengut “nõudes detailplaneeringuid ja muud sellist”. Korraks jäin mõtlema, et kas tegemist on üldse värdjaliku sooviga aga see pole hetkel isegi oluline. Oluline on see, et alati on igas kogukonnas keegi, kes ei sobitu ühisesse pilti, peab valel ajal pidu ja pargib autot vales kohas ning oluline on see, et seesama asi viib meid väga praktilise küsimuseni, mida värdjaga teha.

Seejuures jääb lootus, et kui me suudame hakkama saada oma maja teistsugusega, siis saame me hakkama saada ka ühiskondliku tasandi tainastega, kes kohe kuidagi ei saa pihta, milles asi on ning takistavad “üldist arengut”. Tegi ju endine parlamendispiiker Ülo Nugis just avalduse, milles teatas, et ebalojaalsed peaksid Eestist lahkuma. Võib olla oli tal õigus?

Nii et kas siis suhelda värdjaga või mitte? Kõige lihtsama argumendi selles osas annab realistlik hinnang, et värdjaks võid osutuda sa ise. Seetõttu peaks igaühe huvides olema anda dürblile võimalus.

Teine oluline argument võiks tuleneda teaduslikest uuringutest. Nimelt on avastatud, et kogukonnad, mille otsustamisprotsessid on aeglasemad ja erinevaid osapooli arvestavad, püsivad kauem. Need, kus tahetakse otsuseid teha kiiremini ja kaasamata, teevad lihtsalt rohkem vigu.

Siit tuleb välja, et värdja kaasamine võib parandada pikas plaanis otsuste kvaliteeti.

Kolmas argument on see, et värdjat tuleb siiski kuidagi mõjutada, muidu elame ülejäänud elu lihtsalt iga pühapäeva hommik vihastades, kui ta oma muruniiduki liiga vara tööle tõmbab.

Suhtlemist tähistav sõna kommunikatsioon tuleneb ladinakeelsest tüvest “commun” ning tähendab “ühiseks tegemist”.  Riigi tasandil kommunikatsioon on riigi ühiseks tegemine, tänava tasandil on see
tänava ühiseks tegemine ja nii edasi.

Asi pole aga siiski lihtne. Värdjaprobleem saab ju alguse sellest, et inimesed on erinevad, näevad riiki ja tänavat erinevalt. Paljud võivad öelda, et nad ei tahagi teistega kommunikeeruda, rääkimata kommunikeerumisest nendega, kes põhimõtteliselt ei meeldi. Kuidas siis elu ühiseks teha ilma kedagi alla surumata? “Commun” tüvel põhineb ju ka sõna “kommunism”, kas see tähendab siis seda, et normaalsed peavad teistele oma ideid peale suruma?

Trikk on selles, et ühiseks ei saagi teha selliseid ideid, mis ühe poole peas juba olemas on ja millel puudub teise poole aktsepteering. Trikk on ka selles, et kõik ideed ei peagi ühised olema. Ja trikkide trikk on see, et ideede lähenemine ja kokkuleppimine võtab aega.

Kommunikatsiooniteadus ütleb meile, et kui omavahel kokku leppida kasvõi mõned lihtsad suhtlemisreeglid ning neid alati ka järgida, luua kontakte, siis hakkab värdjaküsimus vaikselt lahenema. Sama teadus ütleb, et see pole kunagi lihtne ja kui pooleli jätta, siis haihtub maagia kiiresti.

Algus on eriti raske. Võib olla on varem esinenud tülisid. Lähed naabri ukse taha, koputad ja ütled midagi tobedat, kuid samas sellist, mis on objektiivselt tõsi teie mõlema jaoks. Näiteks: “Muide, naabermaja sai aiapostide jaoks linnavalitsusest toetust.” Algus on tehtud. “Ja siis?” küsib skeptiline värdjas. Nüüd on sinu teha, kas sa võtad seda solvanguna või kutsena vestlust jätkata.