Mis puutub su teise küsimusse, siis see on nüüd üks eriti õhuke jää mille peale trampima minna. Esiteks on sedalaadi spekulatiivne ajalugu oma tõsiseltvõetavuses kuskil pihlapuust püramiidide ja tarot-kaartidega ennustamise vahel ja teiseks avab vihje eestlastele justkui olemuslikult omasele ja ajalooliselt õigustatud russofoobiale terve omaette suure ussipurgi, mida mina isiklikult parema meelega siin torkima ei hakkaks.

Aga mitte seda ei tahtnud ma küsida. Mainisid oma 18 eluaastat ühes teistsuguses riigikorras ning nentisid, et nüüdne elu meeldib sulle rohkem. Sellega seoses tekkis mul üks “aga mis siis, kui…” küsimus — mis oleks, kui Eestis oleks 1940. aastal kehtestatud sotsialistlik kord, aga toimumata oleks jäänud Eesti inkorporeerimine NSV Liitu ja massiline venestamine?

Ka mina olen elanud selles teises riigikorras. Ka mina võin kinnitada, et see kord oli suurepärasusest kaugel. Aga miski minus ütleb, et eestlastele ei olnud vastukarva mitte niivõrd sotsialistlik kord ise, kuivõrd selle importöörid.

Kui me räägime esimesest, siis olen vähemalt mina sügavalt skeptiline selles osas kui võimalik (või isegi otstarbekas) on ideede, ükskõik kui üllaste, nimel sõdade pidamine. Mingi konflikti võit või kaotus ei puutu ju antud idee seisukohalt vähimalgi määral asjasse, sest niimoodi võiks siis ju pidada ka sõdu nt. mitte-eukleidesliku geomeetria või impressionisliku kunsti eest.

Kui “demokraatia” all mõista mingit konkreetset kollektiivset kultuurilist ja poliitilist enesemääramisvormi (millel võib eelpoolmainitud ideega rohkem või vähem pistmist olla), siis see on küll jah asi mida saab nii jõuga kehtestada kui kaitsta. Samas on selliste konfliktide nägemine kosmiliste heitlustena demokraatia ja totalitarismi (või siis kristluse ja islami, modernsuse ja reaktsionismi, hea ja kurja) vahel mitte pelgalt lihtsameelne vaid lausa ohtlik. Selline vaade tõstab ideaali (mis on alati partikulaarne, ideaal kellegi jaoks) ontoloogilise tõe staatusesse, mis peab, selleks et kehtida, domineerima teiste võimalike nägemuste üle. Ja siin on juba möödapääsmatult kuri karjas, seda üsna sõltumatult kas antud konflikti nähakse “kaitse-eesmärgilisena” või mitte – sest kui meelde tuletada, siis läks “the Coalition of the Willing” Iraaki nimelt meie Läänelike vabaduste ja põhiväärtuste kaitseks.

Sageli tundub, et ideaalse demokraatiana mõistetakse mingit utoopilist lahendust, milles osalevad kodanikud on huvitatud otsustes osalemisest, on hariduselt ja sotsiaalselt staatuselt enam-vähem võrdväärsed ning teavad täpselt, kuhu nad ühiskonda liigutada soovivad, ja poliitikud omakorda on kõik omakasupüüdmatud, rahast mõjutamatud ning täidavad kodanike tahet kiiresti ja efektiivselt. Tegelikult see nii ju pole, pigem vastupidi. Lisaks kõigele muutub maailm nii kiiresti, et valimiste abil poliitilise võimu kontrollimine ja vajadusel väljavahetamine on aeglane ja ebasobiv. Demokraatiana peaksime vaatama tänapäevast demokraatiat oma erinevates vormides ja kõigi tema vigade ja ebatäiuslikkustega.

Samas on demokraatia ka muutunud ja muutumas: minu jaoks huvitavaim on riigiülese demokraatia tekkimine Euroopa Liidu näol. See toimib traditsioonilisest riigi taseme demokraatiast erinevalt ja kaudsemalt, aga saavutab lõpuks siiski suhteliselt sarnase tulemuse.

Viimase mõttena tekkis küsimus inimõigused versus demokraatia. Tänapäeva demokraatia on piiratud inimõiguste kaitsmise vajadusega. Demokraatlikul teel valitud enamus ei saa näiteks vähemuste õigusi rikkuda, selle vältimiseks on riigisisesed (põhiseadus, kohtud) ja riigivälised (rahvusvahelised organisatsioonid) instrumendid. Seega inimõiguste kaitse tegelikult takistab puhta demokraatia toimimist selle tavapärases tähenduses (näiteks surmanuhtlus), samamoodi nagu see piirab ka autoritaarseid rezhiime (kuigi sageli mitte nii edukalt).