Tarmo Jüristo
Selle nädala teisipäeval ilmus “Postimehes” minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga “Eesti rahvusliku tahte triumf?”, mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et Jüristo arvates on Aaviksoo fašist ja eestlased natsid ning ta ise tegelikult, varjatult või varjamatult, kommunist. Ilmselgelt leidub terve hulk inimesi, kes on ka sellise teema lahkamisest huvitatud, aga minu jaoks isiklikult ei ole see küsimus kuigi kaasahaarav ega isegi oluline ning seega palun end vabandada, et ma selles konkreetses debatis ei kavatse pikemalt osaleda.
Siiski on siinkohal sobiv õiendada ära see osa, mis puutub minu kriitikasse hr. kaitseministri kõne osas. Kindlasti ei olnud mu eesmärgiks viidata, nagu oleks hr. Aaviksoo õnnetu sõnakasutus paljastanud ta tegeliku fašistliku pale – selline väide oleks tõepoolest, nagu Lauri Vahtre ka oma tarbetult ilustamata kommentaaris viitas, “lihtsalt loll”. See aga pole sama, mis öelda, et tipp-poliitik ei peaks oma ametlikes kõnedes kasutatavatesse väljenditesse hoolikalt suhtuma.
Mulle läheb väga vähe korda kas hr. Jaak Aaviksoo inimesena teab, kes on Leni Riefenstahl ja mis on tema filmide pealkirjad – paljud mu head tuttavad, kellest ma kõrgelt lugu pean, näiteks ei tea. Mind isegi ei häiriks sugugi, kui ta seda ka teades ikkagi leiaks, et “tahte triumf” on väljend, mida võib ka peale 1934. aastat kõnekeeles kasutada – veelgi enam, ma olen kõige sellega nõus. Samas, Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseministrina sellist asja endale lubada ei saa – ja seda lihtsal põhjusel, et kaitseminister pole isik, vaid on institutsioon.
See on põhjus, miks on presidendil kantselei ja peaministril nõunikud – kuna need ametid esitavad nõudmisi, mis ületavad kaugelt ühegi üksiku isiku, kuitahes võimeka ja pühendunu, võimed. Kuuldavasti kirjutab hr. Aaviksoo oma kõned ja pöördumised ise. See on muidugi ainult tervitatav ja austust vääriv – ja seda kõike täiesti siiralt. Samas ei peaks olema kuidagi nõrkuse või võimetuse tunnistuseks, kui need kõned enne ettekandmist lasta üle vaadata kellelgi, kelle ametiks on säärased komistused ära hoida, et ei peaks hiljem tegelema nende tagajärgede likvideerimise, vabandamise või õigustamisega. Ma juhtumisi ka tean, et kaitseministeeriumis on inimesi, kes selleks vägagi võimelised on.
See kõik aga, nagu öeldud, oli tõenäoliselt lihtsalt õnnetu aps. Ikka juhtub. Teine artikliga seoses suuremat vastukaja tekitanud teema oli viide natsi-Saksamaale ja Eesti võrdlemine sellega. Vast oli siinkohal tegu natuke liiga mitmest osast koosneva ja üle erinevate lõikude jaotuva mõttekäiguga, mille alguse pool esinenud sõna “Hitler” ja lõpus mainitud “Eesti” tekitasid hulgas inimestes reaktsiooni, et väite sisu on lugematagi selge. Hoolikamal vaatlusel võiks aga selguda, et võrreldud ei olnud sugugi mitte Eestit ja natsi-Saksamaad omavahel, vaid mõlemat eraldi ühe kolmanda asja vastu.
Samuti oleks hea meeles pidada, et 1934. aastal ei olnud ei fašism ideoloogiana ega ka natsionaalsotsialism poliitilise liikumisena kuidagi olemuslikult saatanlikud – nagu nad nendeks retrospektiivis kahtlemata on saanud. Hitleri valitsus tuli võimule 40% valijate häältega, kehastades selliselt 1934. aastal Saksa rahva valdava osa parimaid kavatsusi ning teadlikult toetudes selle pikale ja kodanike jaoks kallile alajoole. See on raam, milles Riefenstahl tegi oma rahvusromantilistest ideaalidest kantud filmi, mis on ühtlasi ju tänaseni vaieldamatu filmikunsti suurteos.
Vastuseis fašismile – mida leidus lisaks Saksamaale muidugi ka mujal Euroopas – ei põhinenud 1930. aastate keskel holokaustil või Teise Maailmasõja vallapäästmisel (mis meie jaoks seda mõistet täna defineerivad), sest neid sündmusi ei olnud lihtsalt veel aset leidnud. Need, keda fašism muretsema pani, olid mures eeskätt maailmavaatelistel põhjustel ja see on vastasseis, mida saab (kahtlemata lihtsustades) taandada nimelt mainitud Erasmuse ja Lutheri debatile ja mille põhiküsimuseks oli mäletatavasti eriarvamus teemal, kas inimesel on väärtus iseeneses või ainult läbi selle,kuivõrd ta kehastab ja kannab endas midagi tema suhtes ülest, olgu selleks siis Jumal või rahvus.
Lutheri jaoks oli inimene iseeneses tähtsusetu mutrike, mis on väärtuslik ainult Jumala tahte tööriistana ning sellest vaatest kantuna leidis ta, et “maapealset rahu ei tohi osta Jumala vihastamise hinnaga”. Luther oli täiesti teadlik Erasmuse hoiatatud ohtudest selles osas, mida tema poolt jutlustatav ideoloogia endaga kaasa toob. Ta lihtsalt leidis, et kuna inimese elul ei ole väärtust iseeneses, siis ei ole selle ohvriks toomisega “õige” ürituse eest peetavas võitluses ka midagi kaotada, küll aga kõik võita.
Järgmise kahesaja aasta vältel kogu Euroopas aset leidnud radikaliseerumine, sellest tulenevad pidevad sõjad ning sealt veel järgnevateks sajanditeks kestma jäänud vaen kinnitasid nii tegelikult mõlema mehe ennustusi – erinevus oli vaid selles, kas selline olukord oli taunitav või tervitatav. See traagiline trajektoor, millega lõpetas oma 12-aastase eksistentsi Hitleri juhitud Kolmas Riik, viis selle ideoloogilise vastasseisu oma praktilise väljenduse äärmusse ja selliselt on igasugune võrdlus fašismiga universaalses võtmes alati, nagu ka öeldud, banaalne liialdus – millel on tavaliselt lihtne poliitiliselt motiveeritud eesmärk oma ideoloogilist vastast stigmatiseerida. See on asi, mida Venemaa agressiivne propaganda ka Eesti puhul järjekindlalt teeb ning oleks selgelt meie endi huvides püüda selliseks asjaks võimalikult vähe pidepunkte pakkuda.
Aga ka see, olgugi oluline ja tähelepanu vääriv, ei olnud mu argumendi peamiseks punktiks, vaid pelgalt selle sissejuhatuseks. Jõudes nüüd tänase, sisulise ja maailmavaatelise probleemi juurde — ja püüdes ühtlasi otsida ka mainitud musta ja valge vahelisi toone — minu soov oli küsida kummast vaatest me täna, 21. sajandi Eesti Vabariigis, ühiskonnana lähtuda tahame? Kas meie riik on (ja peaks olema) määratletud ainult läbi rahvuse? Kas sini-must-valge ainsa alternatiivina peab nägema punast ja seega aprioorselt järeldama, et herderliku rahvusideoloogia kõrval ei ole meil täna ühtegi teist valikut? Kas kodanikel on väärtus ainult (või siis eeskätt) läbi selle, kuivõrd nad kannavad mingit konkreetse rahvuse tunnust, kultuuri või ideoloogiat? Või on siiski mõeldav, et me käsitleme instrumentaalse kategooriana hoopis riiki ja mitte inimest?
Lauri Mälksoo läinudkevadisest ettekandest Eestis alguse saanud ja õiguskantsler Indrek Tederi poolt sellest tõukuv Riigikogus peetud kõnega ka laiemas avalikkuses tõstatunud arutelu põhiseaduspatriotismi teemal on tähtis ja tervitatav samm sama küsimusteringi raames. Muidugi olen ma nõus ka Marko Mihkelsoniga, kes märgib, et “põhiseaduspatriotism ei ole võluvits”. Demokraatlikus ühiskonnas ei olegi selliseid “võluvitsasid” kuskilt võtta, samas ei peaks me tõdedes, et lisaks beebile on vannis ka pesuvett, kõike pettunult kummuli keerama.
Ka ei nõua põhiseaduspatriotism või siis patriotism lite ju sugugi rahvuse ja rahvuskultuuri mõistete üle parda viskamist, nii nagu reformatsiooniga seoses Euroopas aset leidnud riigi ja religiooni üksteisest lahutamine ei tähendanud, et usk oleks lakanud olemast ja inimeste elus tähtsat rolli mängimast. Tegelikult väljendaks see ju nimelt meie rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri tugevust, kui julgeksime uskuda, et need jäävad püsima ka ilma, et Eestis sündinud ja üles kasvanud, seda oma ainsa koduna teadvad vene rahvusest noored oleksid sunnitud ühiskonnas toime tulemiseks oma perekonnanimesid eestindama.
Kui jõuame sinnamaale, et eelmises lõigus mainitud küsimusi saab esitada ilma, et selle taga nähtaks automaatselt kas karjuvat nihilismi või siis Venemaa poolt mahitatud ja ühtlasi Lääne-Euroopa ajupestutele nähtamatu salasepitsuse kombitsaid, oleme jõudnud pika sammu lähemale sellele maailmale, kuhu kuuluvaks me end oma mõtetes ja sõnades nüüd juba viimased kaks aastakümmet lugeda oleme tahtnud.
