COE ja UN CERD ning Amnesty raporteid olen üsna palju lugenud aga kahjuks ei saa paljut neis (kahjuks) tõsiselt võtta eriti kontekstis, kus teatud asju Eestis peetakse diskrimineerimise ilminguks aga Lääne-Euroopas või nt Venemaal mitte. Lugemist ja mõtlemistväärt ikka.

Empaatiaharjutuse mõte hea. Probleem selle praktilises rakenduses. Mulle hetkel tundub, et puudub nimelt kook ehk siis piiritletud alghulk mida jagada. Keerukus tekib juba empaatia teostamisel (ei taha vastu vaielda vastuvaidlemise pärast).

Pakun välja väga lihtsa lähtekoha: et meil kõigil oleks siin hea elada, mis tuleneb soovist, et minul oleks siin hea elada, mille kaasaanne on, et isikliku komfordi määrab ära ka lähikondsete komfort.

Tulemus on ka erinev, kui anda kooginuga ühe või teise kätte. Et asi samamoodi lihtsustada lähtekohtade poolest siis venelaste soovid on järgmised:
1) laske meil (soovi korral ainult) vene keelt kasutada;
2) kinkige meile kodakondsus või veel mugavam, andke meile kodanikega võrdsed õigused sõltumata x kodakondsusest või selle puudumisest (ehk siis ilma keelenõuete, eksamite jms-ta, s.h. lubage topeltkodakondsust VF omaga);
3) aidake kaotada kõik objektiivsetel põhjustel tekkinud või olemasolevad sotsiaalsed erinevused;

Eestlaste soovid on:
1) õppige eest keel ära ja kasutage seda;
2) ärge virisege ja protesteerige, mõnikord on meil kõigil raske ja tulemuste saavutamiseks tuleb ise pingutada. Ei pinguta – oma asi;
3) respekteerige seda riiki kus te elate ja kui võimalik siis ka eestlasi kõigi nende “veidrustega” (ise olla tahtjad, “natsikollaborandid”, parem olla tahtjad jms);

Kui need prioriteedid kedagi ärritavad ja tahaks vastu väita, siis selleks nad ongi. Hea kui joonistuks välja ka kook, mida teine poolitama peab.

PS Minu mõtlemist on kõige rohkem mõjutanud ühe 30-ndates laitmatult eesti keelt kõneleva, kodanikust, inseneriharidusega härrasmehe mõtlemine sel teemal, kes pole sugugi “lojaalne” siinsele riigile sõltumata selle riigi fookusest ühele rahvusele

PS PS Olgugi, et see ei valmista mulle raskusi, ma ei pea isegi väga ette kujutama siinse venelase tundeid. Olles ise välismaal umbes samas staatuses elanud – ajab ikka vihale küll – formaalselt midagi ette heita ei ole aga Sa lihtsalt oled teise sordi inimene, nii seaduste kui kohalike poolsete suhtumiste alusel.

Mulle tuli vahepeal pähe, et äkki võiks proovida üht teist nurka. Kuna Sa oled ise mitmel korral rõhutanud vastastikuse empaatia tähtsust, siis võiks püüda selle soovituse mingi konkreetse sisuga täita. Et asi püsiks võimalikult lihtne ja žargoonivaba alustan siin sammukese võrra kaugemalt.

Nimelt on olemas üks huvitav probleemipüstitus: kuidas peaks vanem jagama koogi oma kahe lapse vahel nii, et kumbki ei saaks teda süüdistada teise eelistamises? Sest kui iganes täpselt ta ka kooki jagada ei püüaks, alati jääb võimalus, et üks tükk on väiksem ning selle saaja tunneb nagu oleks talle ülekohut tehtud.

Lahendus on teadagi järgmine: anda nuga ühe lapse kätte ja paluda tal kook poolitada, samas lastes teisel lapsel esimesena oma tükk valida.

John Rawlsi ühiskonnafilosoofias väga mõjukaks osutunud kontseptsioon “teadmatuse loorist” (veil of ignorance) põhineb oma olemuselt täpselt samal printsiibil ning paneb ette läheneda mingi ühiskondliku korralduse õigluse hindamisele läbi järgmise mõtteharjutuse: püüdes ette kujutada mingit ühiskonda peaksime lähtuma mitte oma praegusest (või siis ka mingist ajaloolisest) vaatepunktist, vaid kaaluma seda positsioonist, kus me ei oma kontrolli ega tea milline positsioon selles ühiskonnas meile langeks. Ehk siis meie konkreetsel juhul võiks see tähendada empaatilist mõtteharjutust, kus näiteks Sina ja mina, kujutame end ette Eestis sündinud vene rahvusest noorena või siis mitte-enam-nii-noorena, nimelt sellisena, kellele Sa varem viitasid — kes ei tunne endal mingit süüd selle eest, et ta sündis seal kus ta sündis, et ta on sellest rahvusest millest ta just parasjagu on, ega ka selle eest mida tema vanavanemad kunagi võisid olla teinud või mitte teinud. Ühesõnaga, keegi selline, nagu näiteks Andrei Hvostov. Ning abiratta selle kohta, kuidas täpselt tunneb ennast Hvostov leiab siit.

Nüüd — kas sellest perspektiivist vaadatuna tundub kõik Sulle aus ja õiglane?

AR: Tarmo, Sinu kommentaari eelviimane lõik on tegelikult selle ühe eristuda püüdva ja mis seal salata, end sangviiniliselt paremaks pidavast (no offense) mõttevoolust, mille juurde tuleks ka kunagi tagasi.

TJ: Kui sa ülalpool nõustusid, et kodaniku lojaalsus riigi ees ei pea olema rahvuspõhine, siis miks peaks üks riik, nagu nt. Eesti Vabariik, olema seatud selleks, et rahvuse olemasolu kaitsta? Ma tean, et täna see nii on ja samuti olen nõus, et Eesti rahvuse olemasolu kaitsmine on tähtis eesmärk, aga äkki on selleks ka muid võimalusi ja vahendeid? Siin on nüüd koht, kus põrkuvadki need kaks erinevat lähenemist, mis meie tänases põhiseaduses mõlemad esindatud on (ja millele Teder oma kõnes viitas vastavalt kui herderlikule ja kantiaanlikule teljele). Minule tundub, et riik on kodanike ja mitte kodanikud riigi jaoks ja selliselt peaks kodanikud olema riigi ees võrdsed. See on väärtus, millelt lähtuvalt mina eelistan mõelda ja argumenteerida. See muidugi ei peakski olema vastuolus eesmärgiga tagada Eesti keele ja kultuuri säilimine — niikaua, kui Eesti kultuur võimaldab ka teistest rahvustest ja kultuuridest kodanikel selles riigis oma elu elada, kokkuleppel kõigi teistega. Tähtis on siin nimelt sõna “kokkuleppel” ja see jällegi postuleerib kodanike võrdsust, eeldamata ühe rahvuse ülemuslikkust. Siin tasuks silmas pidada, et selle juures ei ole tegu “üksikisikut absolutiseeriva lähenemisega” — “kodanik” on samavõrd grupi-identiteet kui “rahvus”, lihtsalt meie konkreetse näite puhul võimaldaks see hõlmata ka seda 30% riigi elanikest, kelle jaoks Eesti nägemine rahvusliku tahte triumfina paratamatult võõraks jääb.

* * *

Riik ei pea ilmtingimata olema loodud rahvuse olemasolu kaitseks aga Eesti riik seda faktiliselt on nii kaug- kui lähiajalooliselt. Me ei saa selle tekkeloo osas midagi parata, nii nagu me ei saa parata ka selles osas, et suur osa eestlasi tunneb oma rahvust demograafiliselt ja kultuuriliselt ohustatuna ning eeldab, et riik neid selles osas kaitseb. Kui see poleks riik, siis oleks see mingi muu institutsioon, ühiskondlik või terroristlik, pole vahet.

Kui küsimus on vahendites, kuidas eesti rahvuse olemasolu kaitsta ja see oleks midagi muud kui riik, siis tekib küsimus, et kuidas noid kaitsvaid meetmeid rakendada ilma, et see tuleneks riiklikust nö sunnist?

Ebaselgeks jääb riik-kodanik, kodanik-riik jaoks olemises, et kas mõeldud on kodanikke või elanikke. Seda sooviks teada. Kodanikega meil põhimõttelist probleemi ju ei ole? Pole kuulnud, et ka naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanuid kuidagi eriliselt diskrimineeritakse. Kui, siis selle probleemiga tuleb pöörduda vastavasse riigiasutusse. Probleem on vast ikka kodakondsuseta isikutes ja Vene Föderatsiooni kodanikes ja nende nö võrdõiguslikkuses ning olmediskrimineerimises, mis väheneb ainult järjekindluse ja ajaga.

Kui jätta välja kõige radikaalsem tiib, siis end eesti rahvuslaseks nimetavad ei propageeri lähenemist, et venelastel, ukrainlastel, juutidel või ranna-rootslastel pole õigust selles riigis oma elu elada. See tundub olevat mingi eriti radikaalse, assimileerimist ja/või deporteerimist pooldava tiiva seisukoha laiendamine kogu rahvusele või riigile. Teaduslikult usaldusväärset uurimust pole teinud nii nagu ka pole meil usaldusväärselt teada, et eestlased in corpore on natsid.

Me võime kodanik olemise ülimuslikkust ja selle põhist võrdsust postuleerida aga eestlaste ja venelaste diaspora allesjäämise neuroos vajab kuidagi lahendamist. Aga kui rahulolematuse aluseks polegi allesjäämine vaid mugavus ja võrreldav majanduslik heaolu ilma selle nimel pingutamata? Kodanik olemine tagab ju võrdsed võimalused ja mõned muud faktorid võivad erinevate kultuuritaustade puhul põhjustada ebavõrdsed tulemused. Mis me siis teeme? Hakkame rahvuse / kultuuritausta põhiselt “subsideerima”?

Eestlaste jaoks peamise, rahvusidentiteedi, asemele Eesti natsiooniidentiteedi kujundamine saab olema üsna raske, et mitte öelda võimatu ülesanne. Identiteeti on keeruline kujundada, ta kujuneb. Ta kujuneks läbi mõistmise, empaatia, kokkukuuluvuse ja miks ka mitte läbi eristumise või ka (soovitavalt leebe) vastandumise millelegi kolmandale.

Ehk siis:
a) on palju asju, mis ei ole juhitavad või on väga raskesti mõjutatavad. Mis kujunevad teatud eeltingimustel. (natsiooni vs rahvuse identiteet);
b) on nähtusi, mis ei lakka olemast nagu näiteks rahvustunne, hirm oma eksistentsi pärast ja millel on objektiivne alus. Üllad printsiibid neid ei muuda, survestamine või ignoreerimine tingib vastureaktsiooni. On kaks ise asja, et kas Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlaste edasikestmine võiks olla tagatud või viidatakse mingile süüle ja ühe rahvuse ülemuslikkusele;
c) kodanike ringi järsk laiendamine, mis on võimalik ainult keelenõuete ignoreerimisega tekitab arvatavasti tugeva vastuseisu. See ei oleks mitte ainult rahvuslaste probleem vaid ka tõsiste sisepoliitiliste tagajärgedega;
d) (sund)kodanikustamine ei lahenda probleemi, sest juba praegu on naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanute hulgas on palju isikuid, kelle jaoks lojaalsus Eesti riigile ja/või suurele osale kaaskodanikkonnast pole peamine. Aga selle peale võib ju küsida, et kas lojaalne peabki olema;
e) nö suhtumise muutumine saab olla “mingi tegevuse” tagajärg mitte eeltingimus või lahendus ise.

Sellisena tunduski see mulle rahvusidentiteedist ja tegelikkuses võimalikust paremakspidav. Sangviinilisus jäägu ilukirjanduslikuks lisandiks.

Kui eestlaste-muulaste probleem oleks hirmus lihtne 1-2-3 loogiline ülesanne, siis oleks see ammu lahendatud. Paradokse ja absurdi jagub kauemaks.

Me ei saa iial kontrollima seda, et ükski venelane ei kasutaks eestlaste suhtes sõna “fašist” ega ükski eestlane venelase suhtes “tsiviilgarnison”. Kuidas teha nii, et juba eos need mõisted oleks emotsionaalselt vähem laetud? Me ei saa iial tagama seda, et kõigil siinolijatel on eeskujulik lastetuba ja kuhjaga taktitunnet. Aga normaalselt koos elada ju võiks?

Probleem tekib ju siis kui köetakse emotsionaalset sõimu. Sellel on omakorda omad põhjused. Mis on need põhjused (olemasoluhirm?), mis on motivaatorid (provokatsioonid?), mis on lahendused (vaikimine ja silmakirjatsemine?). Kindlasti ei saa lahenduseks olla “tolerants”, mille aluseks on sõna “tsiviilgarnison” tabustamine olukorras kus solvumise aluseks on venelaste poolt eitamine ja eestlaste poolt paratamatu demograafilis-poliitilise fakti mittetunnistamine.

Ma ei usu üldrahvalikku viisakusse. Samamoodi ma ei usu võitu sõimulahingus. Pea 20 aasta jooksul pole seda juhtunud. Järelikult peitub pikaajaline lahendus milleski muus. Aga probleem tuleks ju kuidagi lahendada. Üks võimalus saavutada see nii, et venelane küsiks väitele “tsiviilgarnison” vastu, et 'So what?', eestlane naerataks sõimule 'fashõõst' ja 'Kallis okupant' oleks venelasest naabriga pidu pannes irooniline nali, millele vastatakse 'Kulla natsionalist'. Võib-olla kehv idee aga pakkuge paremat. Tähendusväljade positiivne nihestamine.

Ja tunnistan oma lapsus lingvat teemal agressiivne identiteet ja identiteedi agressiivne väljendus. Mõte jääb samaks.

Seda, et “kuidas tuleks luua sotsiaalseid uuringuid täpsete erinevuste „välja arvutamiseks“” ei suutnud ma tuvastada, et milles point, äkki aitad?

Ja ei solvu, kui valgustaksid, mis kujul võib tolerantsijutt olla lihtsalt keebiks tegelikult hoopiski (milliste?) radikaalsemate vaadete varjamisel? Sama oht valitseb nii rahvuslikul kui a-rahvuslikul mõttevoolul.

On kummaline lugeda ühes kommentaaris sellest, kuidas oleks lubamatu (ja ilmselt ka agressiivsele identiteedile viitav), et keegi peaks end teisest paremaks – või, veelgi enam, lihtsalt erinevaks – , ja siis järgmises sellest, kuidas tuleks luua sotsiaalseid uuringuid täpsete erinevuste „välja arvutamiseks“. Ühes sellest, kuidas tolerantsus on üks tore asi, ja siis järgmisest hoopiski sellest, kuidas tsiviilgarnison ei ole üldsegi mitte solvav väljend… ning seda kõike äärmiselt üleolevas kastmes. Lõppkokkuvõttes on jutt ei liha ega kala. Nii jääb mulje, justkui oleks see sama tolerantsijutt lihtsalt keebiks tegelikult hoopiski radikaalsemate vaadete varjamisel. Ja see, vabandage väga, tekitab minus mitmeid negatiivseid emotsioone.

Aga noh, ilmselt on ka minul seega tõsiseid probleeme. Eriti kuivõrd leian, et igasuguse diskussiooni nurgakivid peaksid asetsema just nimelt pinnasel, millest kõik pooled võrdselt hästi ning võimalikult üheselt aru saavad. Vastasel juhul võiksime kõik igaüks oma nurgas monoloogi pidada, mõistmata, et iga õnnestunud monoloogis on dialoogilistel elementidel väga oluline roll. Ja just see siin juhtunud ongi.

(Minu raamaturiiulis olevast on nimekirjast puudu Payne ja loodan, et kõrvale õpetati ka Itaalia ja Saksamaa tolle ajastu ajalugu. Lingi tõlkele Laurence W. Britt-i artiklist tõin, kuna see on üsna hea checklist kiirdiagnoosi panekuks)

Ma ei näe eriti võimalust, et oleks võimalik edendada eestlaste ja venelaste vahelist diskussiooni, kui määratleda eestlaste suhtumine kui liialt rahvuskeskne. Milline siis küll on venelaste suhtumine selles kontekstis? Tegelikkuses on asjad täpselt nii nagu on ja eestlaste-venelaste vahelises nö leppimises saab aluseks võtta täpselt need statistilised realiteedid. Ükskõik millised oleks meie siin või leppimisprotsessi moderaatori X isiklikud eelistused. Empaatia, samas, aitab.

Aga mis diskussiooni puutub, siis see on osalejate vaba valik. Minu viimatine postitus käsitles sealhulgas ka
- vajadust ja võimalikkust käsitleda suhtluses muulastega probleemide sisu ilma neid solvamata;
- muulaste soove/eesmärke kontekstis ajaloo unustamine ja unistuste “täielik võrdsus” ja seda põhjusel, et mis saaks diskussioonist kui asjade sisust ei räägitaks (milleks mõnikord tuleb neid asju ka nimetada);
- ja fašismi eelkõige võtmes, et seda ei tasu väga südamesse võtta ning sõnade “tsiviilgarnison” ja “fašism” kasutamine rahvustevahelises diskussioonis ei ole päris samaväärne.

Fašismi puutuvas — eelmisel aastal seda teemat ametlikult õppides lugesin alustekstidest Gentilet, Mussolinit (kes oli küll suuresti Gentile poolt ghostwritten), Bottaid, Roccot, Hitlerit (nii mõlemat raamatut kui kõnesid, küll tõlkes ja mitte originaalis), lõike Goebbelsi Michaelist, Himmleri Potsdami kõnet, Euroopa protofašismi (nt. George Sorel, Alfred Rosenberg, HS Chamberlain, Gabriele d'Annunzio, Carl Schmitt), varastest fašismi-käsitlustest Benjamini, Arendtit, Bataille-i, Adornot. sealt edasi klassikalisest (nn. Sonderweg) ja uuemast fašismi kohta käivast teooriast Roger Griffinit, Mark Antliffi, Andrew Hewitti, Ruth Ben-Ghiati, Jeffrey Schnappi, Peter Frizschet, Alice Kaplanit, Michael Geyerit, Dagmar Herzogit, Susan Sontagi ja lisaks veel tervet hulka artikleid erinevatest antoloogiatest. Teemaga seotud raamatuid on mul kodus vast nii kümmekond, aga tuleb tunnistada, et Oudekki blogi kommentaariumi ning seda sinu poolt mainutut ma tõesti lugenud ei ole — kui sa arvad, et see on tõsine auk mu teadmistes siis eks tuleb millalgi ette võtta.

Oma viimase fašismi-teemalise kommentaariga ma nimelt püüdsingi öelda, et isegi kui selliseid võrdlusi oleks võimalik teha poleks see ei õigustatud ega otstarbekas. Nagu aga näha juuresolevalt pildilt tõi see taaskord kaasa väga valulise reaktsiooni, mis päädis diagnoosiga, et mul on tõsine probleem. Kuhu siis nüüd “intelligentsem ja avaram maailmapilt” jäi?

Aga mulle tundub, et võime selle diskussiooni nüüd vast tõesti privasse üle kolida.

Üks asi on tarvitada emotsionaalse värvinguga, sildistamise riskiga sõna tsiviilgarnison, teine asi on viia kaasvestlejani see, kuidas keskmine, ka mitte”natsionalistist” eestlane siin toimunut tajub. Aga seda saab teha ka kordagi seda maagilist sõna mainimata. Me ei hakka ju 1984-alikult sõnastikke, ühiskonnateaduse, rahvusvahelise õiguse ja ajalooõpikuid sellest kontseptist tühjaks rookima?

Venelaste ja paljude suurrahvaste üks probleem on empaatia puudus. Võimetus ette kujutada, mida üks rahvakild tunneb. Eestlaste-venelaste probleemi ei ole võimalik sisuliselt lahendada ilma mõlemapoolse empaatia suurendamiseta. Pelgalt vastastikkune formaalne viisakutsemine lahendab probleemi vormiliselt ja tuli tuha all jääb hõõguma kuni järgmise plahvatuseni. Kummalt poolt, pole oluline.

Pöördudes selle rahvusdiskussiooni ühe fundamentaalse temaatika poole: Probleem on nimelt selles, et kui paljud venelased pakuvad aruteluks välja järgmised lähtealused:
1) Mängime nii, et ajalugu pole olnud ja 1991 lihtsalt juhtus nii, et Eestis hakati oma riiki looma inimgrupile, kelle hulgas olid nii pärismaalased kui ka umbkeelsed, end heaolu, et mitte öelda kultuuritoojateks pidava rahvuse esindajad;
2) Teeme nii, et neil kõigil võiks kõigis küsimustes olla “võrdsed” õigused: nad saaks valida nii riigikogus kui kohalikes omavalitsustes (viimastes ju saavad ja Europarlamendis ka);
3) p2 tähendab, et nad saaksid automaatselt kodakondsuse ja lisaks on soov, et nad ei peaks eesti keelt oskama, mis tulenevalt rahvuste keelelise käitumise iseärasustest tähendab, et eestlased hakkavad vene keelt rääkima ja venelased pigem mitte.

Kui need kolm punkti oleks lahendatud, siis oleks muulaste peamised probleemid lahendatud. Sellega aga asi ilmselt ei piirdu. Tulenevalt nii majandusgeograafilistest (Kirde-Eesti monostruktuursus) kui ka kindla taustaga kui ka välja kujunenud sotsiaalsetest iseärasustest (kehv keeleoskus, konkurentsivõimetus nii sise kui välistööjõuturul, kõrgem kuritegevus ja raskete isikuvastaste kuritegude osakaal, levinum alkoholism, erinev haridusstruktuur jne) tulenevalt, tuleks sotsiaalsete indikaatorite abil objektiivselt mõõdetava võrdsuse saavutamiseks rakendada terve hulk sotsiaalprogramme, mis rahvuspõhiselt nivelleeriksid need erinevused välja. Pluss suure tõenäosusega lisaks veel ka kompenseeriv vindi juurde keeramine, et saabuks ka puht-emotsionaalne komfort.

Et mis siis sellest välja tuleks? Ja mida see põlisrahvus sellest arvaks. Või mida selle riigi riigieelarve selle kohta arvaks (olgugi, et ma arvan, et miljardike kulutada spetsiifiliselt venelaste probleemide lahendamisele poleks liiast).

Fašismist. Fašismi olemuse analüüs ja selle laiendamine paljudele tänapäevaühiskondadele on natuke eraldi teema aga as you please. Eesti keeles on fašismi (või natsionaalsotsialismi) käsitlevaid tekste üsna vähe avaldatud. Üks neist hakkas kunagi silma siin
http://8mai.wordpress.com/2007/04/02/fasismi-14...
(loe ka kommentaariumi)

Metodoloogiliselt tasuks tähele panna, et kui mõned fašismi tunnused tänase Eestiga kokku langevad, et Eesti oleks fašistlik ühiskond või et üldse maksaks sellist võrdlust tõstatada. Fašismi definitsiooni järgi on praegune Venemaa näiteks puhtakujuline fašistlik riik. Bushi-aegne USA on ka täiesti pädevalt fašistlik riik. Ja näiteid leiaks ilmselt kamaluga. Sellisel kujul too analüüs vist edasi ei vii. Fašism on selline temaatika, et eestlaste eneseanalüüsis on see kindlasti enesetunnetuse mõttes huvitav, kuid vene-eesti suhetes on mõistlik seda ignoreerida ehk aru saada, et venelased seda kasutavad, jäävadki kasutama ja see on vene keeles samas kategoorias kui ülejäänud matj. Kahtlemata ei ole see eestlaste suhtumist venelastesse kirjeldav kategooria.

Selleks, et fašismitemaatikale täielikult vint peale keerata, soovitan lugeda Johan Goldberg'i Liberal Facism
http://www.amazon.com/Liberal-Fascism-American-...
mis mul füüsiliselt kujul ka olemas on, nii et võin Sulle laenata.

Ma arvan, et Sul on tõsine probleem. Sinu argumentatsiooni oluline lähtekoht on “EV tänane rahvuskeskne ühiskonnanägemus” (ja otsene paralleeli tõmbamine fašismiga). Ma võin Sind informeerida, et Euroopa+Venemaa globaalses plaanis kuulub eestlaste rahvus- või natsioonikesksus tublide keskmike hulka. Meie väiksust arvestades pigem leebekeste hulka. Kogu probleemipuntra edukaks lahendamiseks tuleks ilmselt leevendada oma kirge eestlaste rahvustundele äärmusideoloogiatest paralleelide otsimisel. Kui me hakkaks venelaste ja nende meelsust toetava Venemaa doktriinist neid paralleele otsima, siis tabab meid must masendus.

Sangviinilise elitaarsuse osas jään siis huviga ootama — kui Sa arvad, et see siinsest arutelust väga kaugele kõrvale kaldub, siis olen endiselt leitav Skype chatist (tarmojuristo) või siis oled teretulnud ka otse meilima: tarmo.juristo@gmail.com.

Tunnistan, et läksin isiklikumaks kui põhjendatud. Loodan, et see ei tule diskussioonile kahjuks. Produktiivne karedus arutelus annab mõnikord põhimõtteliselt uusi ideid. Üritan küll pelgalt ühtede ideedega (mida ma ei pruugi ilmtingimata jagada) teiste ideede kallal kangutada aga nii mõnigi kord lipsab sisse isikustav kõnepruuk. Inimlik. Vist.

Skeptikute osas ei olnud mõte vastu vaielda vaid pigem täiendada, et tavaliselt ei ole fundamentaalsetes seisukohtades mitte üks pool, teine pool ja skeptikud, vaid terve plejaad erinevaid vaateid, mis sõltuvalt asjaoludest kas vastanduvad või sarnastuvad. Et pool ja poolsus ei olegi üldse oluline. Pigem, siis minu poolt antud arutelus ouliste teatavate mõtlemiskreedode verbaliseerimine.

Miks mainisin probleemi, et arutelu tulemusi üritatakse pahatihti sõnastada arutelu eeldustena? Just see kipub juhtuma nende nö rahvuste vaheliste disukssioonide puhul. Tõtt öelda tundus mulle see ühiste lähtekohtade mõte natuke triviaalne. Seepärast tõlgendasin seda kui toda tihti esinevat diskussiooniprobleemi. Tavaliselt on ikka mõistlik lähtekohad ja eesmärgid kokku leppida. Tulemusi, mida pole veel saavutatud ei saa kokku leppida. Rahvuste vahel oleks see eesmärk, et kuidas teha nii, et mõlemal / kõigil oleks “hea” elada ja äriläbirääkimistel, et leping saaks alla kirjutatud (ei ole, et “mõlemale kasulikul viisil”).

Edasi kipuvad tulema juba _huvid_ ja need on kummalgi poolel erinevad. Aga efektiivse diskussiooni puhul oleks need ka sõnastada või vähemalt vastakuti kindlaks teha. Eesti rahvusdiskussiooni puhul on kõige fundamentaalsemad vast, et eestlaste eesmärk on, et nende rahvus ja kultuur üldse säiliks, muulaste puhul peaks siis olema, et nende diaspora siin (mitte rahvus tervikuna) säiliks (aga ma ei ole sugugi kindel, kas mitte heaolu ja mugavuse argument ei ole mitte tähtsam). Samas, vabalt võib juhtuda, et lähtekohaks võetakse, et venelased peavad eesti keele ära õppima, mis on pigem diskussiooni lõpptulemus.

Teemal tsviilgarnison/fašist ma hea meelega ei tahaks öelda, et “nüüd me oleme erinevatel seisukohtadel ja las nii olla”. Ma ütlen nii, et tsiviilgarnison on vaenulikku okupatsiooni teostava riigi poolt tahtlikult või tahtmatult okupeeritud territooriumile ümberasustatud populatsioon. Nii eesmärk kui tagajärg võib olla põlisasurkonna hävitamine või nõrgestamine. Need inimesed võivad tunda ennast mitte-süüdi aga vastastikkune mõistmine algab sellest, et me ei varja, et nii kõrvaltvaatajale kui meile tundub, et see nii oli aga see ei tähenda, et me arvaks, et keegi neist individuaalset süüd või nemad rahvakilluna kollektiivset süüd kannavad. Something got f@£$-ed up and we have to sort it out. Guilty is the one who doesn't contribute.

Fašist tähendab vene kõnekeeles kõike mis ei meeldi. Teist, võõrast, inoroodetsit. Fašist ei tähenda vene kõnekeeles peamiselt Itaalias levinud Itaalia fašismi. Kasutades seda sõjaaegsete sakslaste kontekstis kasutatakse nii ehk nii vale sõna ehk siis saksa natsionaalsotsialistide kohta öeldakse fašist. Fašisti kui üldnimetajat kasutab ainult osa ühiskonnateadlastest ning selle mõistenduse üle käib jätkuv debatt ning see on hilistekkeline sõnakasutus. Venelane kasutab sõna fašist kõikie IIMS aegsete sakslaste kohta. Kasutatakse “hellitavalt” kõigi põlis-pribaltide kohta. Me võime kohalikud venelased dresseerida seda mitte kasutama, kuid Peipsi taga on 140 miljonit meediakuulekat kodanikku, kes seda ikka edasi teevad. Sealt edasi, lühendi nats puhul on teadmata kas see on pigem natsionaalsotsialist või natsionalist ja natsionalist pole näiteks “normaalset” rahvustunnet kandev inimene vaid suurahvuse šovinistlike või suurriigi imperialistlike eesmärkide saavutamise takistaja jne jne

“Tsiviilgarnisoni” ei pea venelastele näkku loopima ja fašistiks sõimamisest pole mõtet välja teha. Kui me kasutame täpsete mõistete asemel eufeisme, siis ei saagi loota, et arutelu või mõttetegevus tulemust annab. Ühesõnaga, ma arvan, et umbes nii ja veel põhjalikumalt kõik need emotsionaalselt laetud, propagandatekstide poolt väärastatud tähendusväljadega teemad tuleb lahti seletada, sest ainult nii saab tagada, et neid ei saa enam kasutada kellegi solvamiseks. Kui me väldime nende kasutamist, nende tegeliku tähenduse analüüsi, siis piisab lihtsalt ühest halva lastetoaga psühhohuligaanist, Vene Välisministeeriumi või Tiit Madissoni avaldusest, selleks, et emmal-kummal hari afektini punaseks ajada.

Ja tõesti, eelviimane lõik tähendab minu jaoks seda mida mainisin, markeerisin ta, kui soovid, “sildiga” ja on tõesti mõnes mõttes tolle maailmavaate lühikokkuvõte aga lahtikirjutus mõneti mahukas ning edaspidi.