„Konkreetselt ERR on maksumaksja raha eest tegutsev organisatsioon ning seetõttu tuleks alati mõelda, mis on täna suurem probleem – kas vajadus toetada lähiaastatel näiteks töötuks jäänuid ja lapsi, kes elavad vaesusriskis või on tähtsam kulutada sadu miljoneid ERR ülalpidamiseks – neid vastandamata,” sõnas Michal. (http://www.epl.ee/artikkel/487479)

Omalt poolt tahaks siin eriti juhtida tähelepanu lausekonstruktsioonile “kas”-”või”-”neid vastandamata”.

Masendav. Ma-sen-dav.

“Rahvusringhääling peab kõigis muudes asjades säilitama objektiivset ajakirjanduslikku malli ja jälgima, et oma arvamust ei avaldataks. Küll aga võib ta arvamust avaldada, kui asi puudutab ringhäälingut ennast. See juhtum puudutas ERRi ja selline reaktsioon on igal juhul õigustatud. Ma ütleksin, et see on isegi kohustuslik. Muude asjade puhul peaks rahvusringhääling olema kajastaja.”

Ent. Miks ERR nii reageeris, on mulle siiski arusaadav. Avalik ôigusliku institutsiooni esimeseks tunnuseks on sôltumatus valitsusest, seejuures ka rahastuslik sôltumatus. Puhtalt teooria vaatepunktist vaadatuna, ei ole ERR public broadcaster nii nagu seda on YLE vôi BBC. Just sôltumatuse juriidilise vormi môttes sarnaneb ERR rohkem venemaa tüüpi state broadcaster'ile. Ei Soomes ega Inglismaal ei ole valitsusel vôimalik igal aastal otsustada, kui palju raha avalik ringhääling riigieelarvest saab, sest see on paika pandud mitmeaastaste loamaksu perioodidega. Eestis on olude tulemusena tekkinud kergelt skisofreeniline olukord, kus de jure ei ole ERR avalik ôiguslik, aga de facto me nimetame teda ikka selleks ja üldjuhul toimib kogu süsteem üsna euroopalike tavade järgi.

Vôrdluseks vôib veel tuua, et avalik ôiguslike institutsioonide teooria ja seaduse järgi on ka kohalikud omavalitsused avalik-ôiguslikuks organisatsiooniks. Nende stabiilsuse garantiiks on vähemalt teoreetiliselt see, et nad saavad kasutada kohalikke makse. Nüüd kujutame, et kogu Tallinna eelarve käiks Rahandusministeeriumist läbi ja Ligi saadaks küll mitte tôsiselt môeldud, aga siiski käreda kirja Tallinna linnavalitsusele…

ERR-il on suhteliselt pikk mälu nende juhtumite kohta, kus riigijuhid on suhteliselt otse öelnud, et kuna te meid ei toeta, siis ei näe ka meie pôhjust teid toetada. (Tôsi, viimase 6 aasta jooksul ei ole ma seda enam kuulnud.) Siit areneb väga lihtsalt paranoia, et riik üritab avalik-ôiguslikule organisatsioonile ära teha. Kui ma ütlen paranoia, siis pean silmas, et tihti on see hirm ka pôhjendamatu. Ometi on selle hirmu allikaks organisatsiooni väärtuste ja juriidilise vormi vastuolu.

Kui ERR oleks vormiliselt BBC tüüpi public broadcaster, siis ei oleks Ligi kirjal sootuks seda kaalu. Siis oleks see business as usual.

Idealistlikult öeldes, vôib ERR kritiseerida kogu ühiskond, kelle huvides ta tegutseb, kuid ERR-i ei vôi kritiseerida selline otsene rahastaja, kelle agenda-s on kildkondliku grupi huve. Selline kriitika saab vaid rôhutada tegeliku sôltumatu avalikuse huvides tegutsemise vôimatust.

Praktiliselt on aga ôigus Danielil, kui ta ütleb, et taolised skandaalid on suhtekorralduse ja kaasamise nôrkuse tulemuseks. Reaalpoliitiliselt on ju ka selge, et ERR-i ajakirjandus ei ole üksik erikvaliteedi saar keset muud eesti ajakirjandust, vaid ta on üpris sarnane kogu ülejäänud eesti ajakirjandusele koos oma plusside ja miinustega.

a) Rahandusministeeriumi plaan ei ole muuta olemasolevaid laene puudutavat, vaid kehtiks uutele laenudele.
b) Seega kui üritab keegi rääkija jätta muljet, et see puudutab kõiki laenusaajaid, on see populism
c) Finantsiliselt arvan, et eelnõu on on õige samm, kuid seda oleks pidanud juba 2005.a. tegema. Seega Rahmin-i eelnõu vajalik.
d) Ligi positsioon ei ole viimase poole aasta jooksul lihtne olnud, kärpida on vaja, kuid kõik tulevad ilmselt jutuga, et “kärpige mujalt”. Selle tõttu ka viide kirja viimases lõigus ERR eelarvele.
e) Kui arvestada ka eelnevate aastate Ligi üsna emotsionaalsete sõnavõttudega, siis mina ei usu kohe kuidagi, et Ligi oma kirja kirjutades tahtis ähvardada
f) Oleks ma Ligi positsioonis olnud, mind oleks ka selline kajastus ärritanud.

Kokkuvõtvalt – Ligi poolt läbimõtlemata kommunikatsioon, kuid mina ei usu (finantsiliselt otsa vaadates), et siin ähvardatud oli.

Ja lisaks:
1) Kas mitte pole siiski tore, et üha kasvava poliitilise korrektsuse ajastul minister on ka valmis selliselt ilma 10 vahendajamehete kommunikeerima?
2) See, et ERR selle teema avalikuks tõi, on ilmselt õige ja näitab mu meelest ka meie süsteemi tugevust, et sellised teema kusagile “kinni ei jää”.

Vaatasin veelkord üle ERR-i reportaaži ja lugesin läbi Ligi kirja ja arvan, et see on üks vajalik ja õpetlik avalik draama. Nii nagu näiteks venesuhetes on meil vaja vabaneda põhjendamatust ülereageerimisest ja meeldidatahtmisest, nii on meil ka oma demokraatlike mehanismide puhul vaja vabaneda liigsest paranoilisusest. Trust me: Eestis lihtsalt ei ole Ligi valitud kanali ja agenda juures lihtsalt võimalik, et sellel ei saa olema tagajärgi. Isegi kui ligi oleks ajakirjaniku ülemusele helistanud ja väljendunud tunduvalt leebemas vormis, oleks sellele järgnenud avalikustamine ja avalik diskussioon.

Ligi oma impulssiivsuses, ärritatuna ilmselgest ebaprofessionaalsusest valis individuaalse kirja formaadi täiesti läbi mõtlemata. Aga see oli siiras. Ja oma põhisõnumilt (ülla-ülla) täiesti ratsionaalne. Pahatahtliku salaplaani puhul oleks reaktsioon tulnud vaikimise või ametliku avaldusena. Blogipostitusena oleks see ka üsna õel tundunud. ERR asus traagilisele ülereageerivale enesekaitsele andes endale täiesti aru, et RM-i PR-i mannetuse juures on see ilmselgelt ebavõrdne võitlus.

Ja juttu jätkub kauemaks…..

Väike märkus täpsuse huvides Ligi arvamuse avaldamise vormi kohta – ta ei teinud seda avalikult, vaid saatis kirja ühele ajakirjanikule. Ilmselt kui ta oleks selle otse oma blogisse pannud või kuskile meediasse saatnud, oleks üks dimensioon vähem olnud ehk oleks kergemini võinud selle asja meediakriitika alla lahterdada (hetkel on pigem küsimus, kas tegemist oli katsega kedagi mõjutada või lihtsalt kirjaga tuttavale).

Ja viimane mõte või isegi spekulatsioon, kui lubad – kui Ligi saadaks näiteks mõnele muuseumile või muule riigiasutusele mitteavaliku kirja, milles ta annaks mõista, et nad teevad oma tööd halvasti ja annaks mõista, et näiteks viimane väljapanek KUMU-s ei vasta rahvuslikele, esteetilistele või riiklikele tõekspidamistele ning kasutaks seal kirjas kasvõi väikestki viidet võimalikule eelarvekärpele, oleks skandaal ikka kordades suurem, kui praegu. Ilmselt oleksime rahvusvahelise tähelepanu all.

Üks asi on ERR juhtimis- ja finantsotsused, nende mõistlikkus, õigsus ja rentaablus – nende kontrollimise vajaduse osas vist lahkarvamusi olla ei saa? Kuid mina pean vähemalt sama oluliseks ka sisu kvaliteedi välist kontrolli. Kui rahvas maksab, peab olema võimalik ka reguleerida, mida selle raha eest saab.

Ma ei ole sugugi kindel, kas Ligi oli just ilmtingimata ebaprofessionaalne. Taktitu ehk? Impulsiivne? Ma ei näe, et avalik-õiguslik meedia oleks mingi toalilleke, kellele riigiametnik ja poliitik ei tohi avalikult oma arvamust avaldada. Arvaja peaks teadma millega ta riskib ja ERR ei saa elada mingi privilegeerituse vati sees. Ligi oleks võinud sellise kirja kirjutada ükspuha millisele riigieelarvest finantseeritavale asutusele. Ainus mure, et ERR-il on kõige lihtsam mõjutada avalikku arvamust ja seda nad ka tegid.

ERR-i (ja igasugune) mõjutamine käib tavainimesele tunduvalt kontrollimatult kui seda antud juhul paista lastakse. Need on nõukogu liikmete kiiksud, kuluaarikoalitsioonides punutud seadusandluse nippid riigikogus, isiklikud suhted ERR-i sees, mõju personalipoliitikale jms trikid. Ma ei näe, et see oleks parem olnud kui ERR-i kärped oleks tehtud vaikselt ja nurga taga. Ja ma arvan, et see on Eesti absoluutne eelis, et meil on nii vähe silmakirjalikkust ja näimissoovi. See teebki meid kiireks ja paindlikuks.