jeaaah. aga mõelge et ETV ei ole televisioon, vaid kreatiivasutus mis toodab meelelahutust, praktilisi haridussaateid ja uudiseid. siis tekib kohe küsimus, miks on vaja selliseid saateid nagu Aunaste jutusaade, Ringvaade jne. Ainult augutäiteks ja telekapuldi klikkide jaoks?

kui ETV ei oleks televisioon siis võiks mõelda juba sellele kuidas pakkuda atomiseeritud ja mitmevärvilist kreatiivpulbrit interneti kaudu Eesti kodanikele. kui realistlikumalt seda sõnastada, mida ja kas saaks vaadata ja kuulata 1Mb internetiühenduse omanik.

2) Tehniline piirang. Kui me eeldame, et ERR tegevusel vôiks ühiskonnas olla mingi môju-vastumôju, siis tuleb garanteerida kontakt vähemalt mingi kriitilise massiga elanikkonnast. See ei tähenda mitte ainult seda, et vaja on vaatajaid, vaid eelkôige seda, et ainult saadete tegemisest ei piisa. Neid on vaja pakendada programmidesse ja kanalitesse ja neid on vaja turundada. See viimane on vôtmesôna. See on süsteemse lähenemise esimene tingimus. Samamoodi on kasutud otsetoetused pôllumeestele, kui samal ajal ei garanteerita nende juurdepääsu turule.

Ehk defineerime siis alguseks, kui paljude vaatajatega peab ERR programmid olema kontaktis ja mis nende kontaktide puhul peab juhtuma?
Seni on kari idioote, môned isegi teaduskraadidega, seda teha püüdnud nii televisioonis, riigikogus kui mujal, aga kuna nad on idioodid, siis on ju arusaadav, et nad ei ole tulemuseni jôudnud.

Minu missiooniks ETV-s oli “ETV edendab Eesti väärtusi”

1) Riigikontroll kontrollib eelkôige tegevuste vastamist kirjapandud reeglitega. Samal ajal on kirjapandu tihtipeale praktikast maas, ilma et praktika môte oleks seaduse môttega vastuolus. Minu soovitus nendel puhkudel on alati pigem tekst ümber kirjutada, kui muuta parimat tulemust andvat praktikat. Teeme siin selge vahe, et ma ei pea silmas korruptsiooni jm. legaliseerimist.
2) Riigikontrollil on tihti väga vähe arusaamist avaliku halduse teooriate mitmusest. See tähendab, et ka oma filosoofia esitamist teinekords monopoolse arvamusena.
Toon kaks näidet. Kultuuri rahastamise allikate paljusus riigi halduses on miski, mida riigikontroll näeb probleemina ja mina vastupidi ainsa vôimalusena välistada kultuuritoetuste jagamisel kultuuri mitmekesisust, mis on oluline väärtus. Selgitan. Kultuuriprojekte ei ole vôimalik hinnata objektiivsete kriteeriumitega. Kas üks teatrietendus on parem kui teine? Kas toetada Önnepalu vôi Kivirähki? See tähendab, et paratamatult jääb domineerima subjektiivne hinnang. Olen piisavalt palju olnud Kultuurkapitalis ja Eesti Filmi Sihtasutuses, et teada, kuidas ka parima tahtmise korral tekib mingi rahastaja filosoofia, mille alusel tekivad komisjonides konsensused. S.t. ainuke tegelikult toimiv vôimalus säilitada subjektiivsete kultuuritoetuste mitmekesisust, on säilitada omavahel maksimaalselt sôltumatute rahastamise allikate mitmekesisus. Riigikontroll peab seda veaks, kuna eksisteerib tôepoolest ka nägemus standardiseeritud riigist.

2) Riigikontroll tegi omal ajal kriitikat Kaitseministeeriumi otsusele toetada mängufilmi “Nimed marmortahvlil” tootmist. Argument iseenesest justnagu arusaadav, et kaitseministeeriumi kroonid peavad minema kahuritesse ja radaritesse ja veidi ka sôjaväelaste palkadesse, mis on sihipärane rahakasutus. Samal ajal on kogu Lääne sôjamôtlemine üha rohkem tähtsustamas “pehme jôu” strateegiat, mille sisu on see, et kui sa ei suuda söjalise operatsiooni väliselt hallata tsiviilelanikkonda, siis on kôik sôjalised pingutused môttetud. Kuid millise ministeeriumi realt sellisel juhul finantseerida kaitseministeeriumi operatsioonide raames teostatavat “südame ja meele” vôitmise info-operatsioone? Riigikontroll jääb selles küsimuses jänni.

Ja niipea kui nad sisuliselt aru saavad, et nende argumendid ei ole pädevad suurema pildi valguses, juhivad nad ise tähelepanu sellele, mis on tôene. Riigi seadused ja tegevused peavad olema vastavuses. Ja sellega ma saan ainult nôustuda. Antud juhul ma arvan, et kui ka pool riigikontrolli märkustest on ôigustatud, siis teine poole tuleneb sellest, et kultuurivaldkonna seadused on mitmes môttes elule jalgu jäänud.

Mina olen aru saanud, et ERR üks olulisim funktsioon võiks olla katta infovälja seda osa, mida erameedial pole majanduslikult otstarbekas teha. Või kui teisiti väljenduda, siis ERR võiks juhtida meediatarbijaid, samal ajal kui erameedia rohkem rahuldab tarbijaid. ERR programmis on väga palju sellist sisu, mis teenibki väga üheselt seda eesmärki. Müstiline Venemaa, Keskööprogramm, Ülekuulamine, Op jne jne, 5+!

Sellisel juhul ei tohiks minu arust edukriteeriumiks olla vaadatavus üldvalimis vaid tuleks esmalt fokusseeruda arvamusliidrite infovälja kujundamisele, kes siis omakorda draivivad avalikkust. Mõõta tuleks kvaliteeti ning ega peale subjektiivse komisjoni selleks vist häid meetodeid ei oleks?

Kuid seda kvaliteedisuunda ilmselgelt üheselt ei järgita, sest meil on Ringvaade või kasvõi näiteks see Vikerraadio õudne riigimanamise ja ametnikuteotamise saade… Pühapäeviti, Muuli ja Samostiga. Need ei ole ju suunatud meediavälja ja infotarbimise kujundamisele vaid olemasoleva kollase tarbija rahuldamisele ja populistlikule populaarsusele.

Tunnistan, et olen noorele inimesele omaselt võibolla liiga süsteemifriik, aga usun siiski kindlalt, et saavutatakse seda, milline moto seatakse. Kõik algab sõnast ning kui järgitakse üht eesmärki, siis jääb unarusse teine.

Esimene on neist muidugi see, et kuidas mõõta ja aru anda. On iseenesestmõistetav, et aruandlus avaliku raha eest pakutava teenuse osas peab olema perfektne. Samas muidugi ei taga aruandluse olemasolu seda, et seda ilmtingimata loetakse, järelikult on oluline mõelda, kuidas ja mis vormis saab parandada selle aruandluse jõudmist avalikkuseni.

Teiseks tekib küsimus, et milliseid meediafunktsioone on otstarbekas osutada riigi raha eest ja mida mitte. Siinkohal annab lihtsa vastuse Tony Judt oma artiklis “Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias”, mis on avaldatud ka Vikerkaares http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=arti...

Kui on aega, on hea terve artikkel läbi lugeda, kuid kõnealune tsitaat on siin:
“Mida siis teha tuleks? Alustada tuleb riigist kui kollektiivsete huvide, kollektiivsete eesmärkide ja kollektiivsete hüvede kehastusest. Kui me ei suuda õppida uuesti “riigile mõtet andma” [think the state], ei jõua me kuigi kaugele. Kuid mida täpselt peaks riik tegema? Vähim, mida ta võiks, oleks mitte tarbetult dubleerida; nagu Keynes kirjutas: “valitsusele on oluline teha – olgu veidi paremini või halvemini – mitte seda, mida kodanikud ise juba teevad, vaid seda, mis parajasti hoopis tegemata jääb.” Ja eelmise sajandi kibedatest kogemustest teame, et on asju, mida riik päris kindlasti tegema ei peaks.”