Ahjah, see väljaande vaba valiku jutt on sama hea kui teine jutt, et igaüks võib vabalt valida, kas vaadata-tarbida näiteks avalik-õiguslikku meediat, olla riigi kodanik jne. Selline libe tee, see vaba valiku tee. Kui ma õigesti aru saan, siis on hulk lugejaid, kes on valinud ja maksnud ausalt mingi summa ja tahaksid selle eest saada ausalt ja ausat mingit ühest vastutasu. Siin väga ei aita see jutt valikust: ära siis osta või ära siis loe. Ma väidan: kui müüakse, siis on mul õigus osta ja kulutatud summa eest õiglast vastukaupa saada. Kui ei soovi ausalt müüa, siis tuleb leppida sellega, et petturiks peetakse ja vastavalt reageeritakse.
..
Kalle Muuli: …kujuta ette näiteks BNSi, millel on Eesti toimetus ja Läti toimetus. Need on seotud, kuid kui Sa küsid Eesti toimetuse toimetajalt midagi Läti toimetuse avaldatud materjalide kohta, siis ta tõenäoliselt vastab Sulle, et Eesti toimetus ja tema isiklikult ei ole sellega kuidagi seotud, eks ole.
&
Samas — Postimehe toimetuse töötaja ei ole Postimees.ee toimetusega seotud rohkem kui samasse korpi kuuluva Kroonika toimetusega.
.
See on arusaadav. Selge kui seebivesi. Toimetuses kolleegiga kokku põrgates viskad kiirpilgu talle otsaesisele ja kontrollid, kas seal helendab punkt-ee-ee vastu või mitte. Kui ei helenda, siis parasjagu on ta kolleeg Postimehest, aga vastasel korral pöörad pea põikpäise muulana kõrvale ja teed näo, et teineteist ei tunne. Või noh, natuke tunned küll, aga ainult kui samasse korpi kuuluvat koristajat või kedagi, kelle nimi praegu meeldegi ei tule.

Mis puutub BNSi ja muid ebaõnnestunud skisofreenilisi mittetundmisi, siis ikka sama lugu: kui Läti toimetus kirjutab Eesti toimetusele ja Eesti toimetus Läti toimetusele, siis tõenäoliselt oleks pehmelt öeldes häbematu vale seesugune seotus maha salata, eks ole.

Seesugust kübaratrikki, et võtan aga järgmise riiulilt, sätin selle pähe ja teen näo, et olen nüüd täiesti uus inimene, nimetatakse ümberkehastumiseks, mis on igati omal kohal teatris – näitlejatöös rollidesse sisseelamiseks. Publik mängib kaasa: oled jah Kübaramoor või mees, kes peab oma naist kübaraks… No või vähemalt ei torma keegi publikust väga lavale seletama, kuidas asjad *tegelikult* on.

Vastasel korral võiks ju suvaline vägivallaorganisatsioon rahumeeli ühes riigis rahumarsse korraldada ja teises veriseid arveteõiendamisi ning väita sinna juurde, et need on täiesti erinevad üksused: ühel on lihtsalt punkt-põmm-põmm nimel lõpus.
..
Aga *tegelikult* ma arvan, et ega Kalle Muuli ei ole loll ja ei pea ka siinseid lugejaid selleks ning *tegelikku* põhjust tuleks ühe teise kivi alt otsida. Ei ole mõtet Julk-Jürina ühelt jalalt teisele keksida ja Kalle kallal kaagutada. Kalle pole seda teinud ning vaevalt ka välja mõelnud. See, et ta saeb oksa, millel ise istub, on mõneti paratamatus. Mäletame ju lõpukaadreid Titanicu filmist: seltskond poognatega saagis väga hingestatult jäises õhus imelisi helisid. Tõsi, vajusid põhja, aga vähemalt muusikaga.

Kui ajakirjanduse ja meelelahutuse vahele ei tõmmata mõttelist piiri just auditooriumist vaadatuna, siis praegusel juhul, kus meelelahutus istub http://www.postimees.ee domeenis – see probleem, millest siinne arutelu käib – hägustab see arusaama ajakirjanduse ja meedia vahelisel piiril, et see on kaugendanud Postimeest ajakirjanduse poolt ühiskonnas äritegevuses kasutatavast (ideaal)funktsioonist (see on tagajärg, mitte põhjus).

Tasuta sisu argument ei ole tõene – selle sisu maksab kinni tänases mudelis reklaamiostja (või mõni külgnev projekt), keskkonna huvi on näidata, et postimees.ee ja külgnevad kanalid on tõhusad.

Ehk, et üks vaatab argumenti lugejana, oodates ajakirjanduselt midagi, aga saades eksitava kommunikatsiooni (arusaadavas keeles: reklaami), juhib sellele tähelepanu. Teine pool ettevõtte esindajana vastab, et me ju teeme reklaami, meil on lugejad, seetõttu leht ilmubki, miks te konkurente ei käsitle. Mis ei ole oma põhjus-seos-tagajärg-mõju argumendis pädev, kuna ajab segi ja ei vasta probleemipüstitusele selle probleemi seisukohast.

Konkreetselt: miks väidab Postimehe esindaja järjepidevalt, et kaks Postimehe märki kandvat toodet erinevates formaatides (üks võrgus, teine paberil) ei ole omavahel sisuliselt seotud, kuigi nende pakendid on sarnased, kuid üks sisaldab võid ja teine margariini. Pakendite peale on kirjutatud – või pakendile „söö veel võid margariinipakist“ ja margariinipakile „söö veel võid võipakist“?

Ja ühist arusaama kahel poolel, milles diskussioon on, ei teki seetõttu, et praegu piirab blogi formaat seda arutelu.

Ehk, et Postimehel (paber vs online) on see vastuolu praegu kõige teravam ja see on äriliselt küll olnud senini hea mudel, mida ka Kalle Muuli näitab, aga… Auditooriumi ja meediatarbimise seisukohast ei ole tuleviku suunal mõeldes väga tarbijat/klienti/kodanikku/elanikku hariv mudel, sest bränd on segi, ja see segab ka paberlehe tarbimist võrgus, vastuolu „jaga-ja-sega“ tõttu on tekkinud võrguväljaande sisu vs paber seis teatud hulgal lugejatest, kuhu ka mina kuulun. Ühel hetkel täna+x liigub paberpostimehe sisu võrku ja paberit enam välja ei anta, sest paberi kasumipotentsiaali enam ei ole ega tule, sest domineeriv osa lugejaist on võrgus, sh ka need, kes on elanud paralleelpostimeestega, mida on kolm tänaseks.

Seni, kuni Postimees ei kommunikeeri, et http://www.postimees domeenil istub väljaande uudislik meelahutuskeskkond ja enamiku tarbija jaoks Postimehena assotseeruva tänase paberpostimehe võrgukülg on pluss.postimees.ee, ei hakka tarbija ka hindama pluss.postimees.ee-d ja vanker liigub edasi suunas, kus meelelahutuslik sisu – mis paraku küll müüb – domineerib ajakirjanduslikuma sisu üle.

Aeg oleks juba muutuseks? Kui Postimehe märgi omajatel on eesmärk kogu tegevuse juures ka oma papajannseni nägu säilitada võrgus. Ma olen tarbijana see, kelle postkasti enam ei käi paberpostimees ja kes ei telli pluss.postimees.ee-d, sest selle sisu ei ole piisavalt dünaamiline esiteks, Postimees on oma rõhuasetuse viinud postimees.ee sisu peale ning teiseks, teemas käsitletud vastuolu tõttu Postimehe kommunikatsioonis, mis toetab täna kolme samanimelist toodet.

Lõpetuseks remark. Memokraadi kanali suuremaks väärtuseks kui postitus, on kujunemas pikk ja tasakaalukas arvamus/kommentaar selle ja eelnevate teemade kontekstis (loen huviga ja ootan huviga). Küsin muigvel: kuidas ometi küll nii on juhtunud, kas absoluutne arvamusvabadus ilma kohustusteta on sattunud järjekordselt ohtu?

——

Järgmine ei ole vajalik lugeda, aga toon veel korra sama näite oma esimese ja teise posti jätkuks, et näidata vastuolu ajakirjanduse ja meelelahutusfunktsiooni segipaiskamise mõjust auditooriumist vaadatuna Internetis. Mu meelest saab võrrelda ajakirjandust ka õlle tootmisega eelmises postis toodud näitega ja võin seda argumenteerida, aga ilmestamaks praegust arutelu kommentaariumis, sobiks ehk järgmine näide seisukohtade kokkuviimiseks.

Kui näiteks riigiportaali eesti.ee asemelt vaataks meile täna vastu sisu, mis ei ole enam http://www.eesti.ee, viimane kannaks kujunduslikult elemente eesti.ee-st, siis välisturistile, kes sinna esmakordselt satub, ei oleks vahet, aga sisemaiselt, kui eesti.ee sisu liigub pluss.eesti.ee sisuks, nii, et Eesti elanikele mitte midagi sealjuures ei öelda või öeldakse näiteks ministeeriumide avatud uste päevadel elanikele jagatavatel infovoldikutel, sooviga id-kaarti tutvustada, et külasta Eesti e-teenuste lehekülge aadressil http://www.eesti.ee, tekib vastuolu, kes on harjunud eesti.ee-lt algselt saama üht teenust.

Samal ajal liigub eesti.ee ehk praeguse kodanikuportaali sisu aadressile pluss.eesti.ee. Äriliselt oleks see (jaga-ja-sega) strateegiana küll toimiv, riigina – eeldusel, et meil on ootus riigi suhtes, lubamatu. Riigi funktsioon kodanike silmis kannataks kogu selle tegevuse juures. See ei ole aga Postimehe näitel lahendamatu seis.

Praegu on vaja konkureerida oleks vaja eelkõige selle nimel, et aadressi http://www.eesti.ee-d külastataks, kui mõni naaberriik, kes konkureerib välisturistide nimel, teeb nii – kuid päris täpselt ei tehta selgeks, mida konkurent oma auditooriumile sealjuures lubab – ja see on sealjuures äriliselt edukas strateegia.

Kõik see tingimusel, et mitte midagi auditooriumile ei öelda. Kui sihtgrupile (kodanik, lugeja, auditoorium) öeldakse selgelt algusest peale, kui muutus toimima hakkas, et „Külasta Eestit ja selle teenuseid aadressil http://www.pluss.eesti.ee“ ning „Lisaks pakume häid puhkamisvõimalusi – vaata http://www.eesti.ee.“ Vastuolu ei ole.

Peterburi kuberneri poeg remondib oma maasturit Eestis http://www.e24.ee/?id=246606

Ilmselgete faktide eitamine (näiteks kursiivis viide paberlehe esiküljel, uudiste ja autorite kattuvus, bränding jne) ja rääkimine mingitest “venivatest mõistest” mõjub kindlasti Eesti suurima ajalehe usaldusväärsusele sama negatiivselt kui hämava poliitiku jutt tema usaldusväärsusele. Umbes nagu, et suitsetasin küll aga alla ei tõmmanud.

Me lihtsalt ei aruta siin praegu seda, et “Delfiga on asjad ka halvasti”. Selline näpuga näitamine eneseõigustusena ei sobi ning mõjub tähelepanu peaprobleemilt kõrvalejuhtimisena. Samas olen ma täiesti nõus, et Delfi ja kogu Ekspress grupi viimaste aastate ajalugu on vägagi kriitilisi artikleid väärt ning loodan lähitulevikus ka omalt poolt sellesse panuse anda.

Kolmandaks on mul muidugi väga hea meel, et Sa oled siinsesse diskussiooni olulise panuse andnud, see on olnud huvitav ning andnud nii sellele postitusele väärtust juurde kui ka võimaldanud näha must-valgel ka Postimehe poolset seisukohta (kuigi, ma pole sellega nõus, on mul hea meel, et see on siin ilmunud).

Seepärast ära ka valesti aru saa, see siin ei ole mingi isiklikult Postimeest vihkavate inimeste klubi, vaid konkreetse probleemi arutelu. Probleem iseenesest võib tunduda Postimehe poolt vaadates tühine, kuid usu mind, on väga palju inimesi, kes näevad teie avalikus kommunikatsioonis suurt vastuolu, mis omakorda toodabki seda rahulolematust ka muude Postimehega seonduvate teemadega.

Kui toimetuses, marketingiosakonnas või mujal on loodud kontseptsioon, et Postimehe Elu24 ja E24 või Delfi Publik ja Forte on väljaande erinevad osad ja seda organisatsiooni sees tõsimeeli usutakse ning sellest lähtutakse, on tegu lihtsalt totaalse ja kõikehõlmava ebaprofessionaalsuse sümptomiga. Mingi rubriigi retseptsiooni ei määra väljaande toimetuse või marketingiosakonna soovmõtlemine, vaid see, kuidas lugejad seda tajuvad. Lugeja ei tee (ega peagi tegema) vahet näiteks portaali osadel elu24 ja E24.

Kordan – tarbija ei erista ega peagi eristama Postimehe online-versiooni paberväljaandest ja mingeid „sihtgrupile kanaliseeritud või spetsialiseeritud portaali osasid“ emaportaalist. Paar aastat tagasi rääkis Delfi juhatuse esimees Andrus Raudsalu telesaates sellest, kuidas nad mõtestavad oma rubriike: „Publik on see, kuhu me oleme kõrvale lükanud meelelahutusliku /…/ Fortes on meil väga meelelahutuslikud ja asjalikud artiklid“.

Kaks sõna – ignorantsus ja enesepete. Kahjuks äärmiselt levinud.

Kristallselgelt kirjeldab seda enesepetet Kalle Muuli eelpool tehtud kommentaar, et „Postimehe toimetuse töötaja ei ole Postimees.ee toimetusega seotud rohkem kui samasse korpi kuuluva Kroonika toimetusega.“ Muidugi on. Kui Postimehe paberväljaanne otsustaks oma toimetuse jagada suvaliselt kaheks osaks, millest üks avaldaks pahna ja teine mitte (või vähem) ning kõik ilmuks ikka samas lehes, oleks tegu ikka sama väljaandega ning kogu kriitika ühe kvaasitoimetuse aadressil kehtiks kogu väljaande peale.

Lugejat ei huvita ega peagi huvitama, kas toimetused on lahutatud või mitte. Samuti ei päästa väljaannet pahna keskele tõsiseltvõetavama liigituse tegemine. Meediaväljaande maine ja retseptsioon kujuneb siiski viisil, et kulla määrib sit*, mitte kuld ei ehi sit*a .

Mida eelnev tähendab? Tähendab, et online-versioonis avaldatu mõjutab lugeja jaoks ka paberväljaande mainet ja retseptsiooni. Postimees online- ja paberväljaanded on raamistatud Postimehe kaubamärgiga. Kõik online väljaande osad on raamistatud portaali koduleheküljega. Näiteks Anneli Rõigase mitmest küljest äärmiselt piinlik juhtum seostub automaatselt kogu Postimehe kaubamärgiga.

Ma olen üldiselt Kunnariga nõus, et (muuhulgas) Postimees on oma imaginaarsed alamkaubamärgid segi paisanud. Kuid tarbijale sellest mingit dissonantsi ei teki. Skisofreeniline on väljaande toimetuse usk sellesse, et neid on kaks, kuigi kõik näevad ühte.

Olla meediaväljaanne, kes ei mõista kõige rudimentaarsemalt tasandil oma auditooriumit ja retseptsiooni, elab soovmõtlemise mullis ning valetab endale (sic!), on otsetee katastroofini.

Küsimus algab sealt, et kas meediat saab siiski võrrelda õllega ning autodega? Meedial on olemas väga selge avalik õiguslik funktsioon, mille point seisneb võimalikult suures sõltumatuses nii ärilistest kui poliitilistest huvidest, ning umbes nii nagu sertifitseerimisbüroo või audiitorid ei tohi äri nimel hakata müüma vigaseid sertifikaate, ei tohi ka ajaleht äri nimel loobuda meediafunktsioonist või kui ta seda teeb, peab ta selle avalikult välja ütlema.

Postimehe tragöödia tuleb sellest, et ajaleht Postimees kannab meediafunktsiooni rohkem kui Postimees.ee ja on seega justkui usaldusväärsem. Ilmselt seepärast kardetaksegi liigset seondumist Postimees.ee-ga ja seepärast aetakse juttu, et tegemist on täiesti eraldiseisvate asjadega, kuigi tavalisel mitte-bränditeadlasel on seda vahet võimatu teha. (Chevrolet'l on lihtsam, kuna 1) tema sapakad sõidavad ikkagi eraldi turgudel ja 2) üllatus üllatus, Chevrolet polegi ajaleht).

Järgmine küsimus on see, et kellele peaks ülepea korda minema Postimehe ambitsioon olla Eesti suurim ja miks ma peaksin sellega kaasa mängima? Mis väärtus selles lugejale on, kui meediafunktsioon selle all kannatab? Olgem ausad, loobugem meediafunktsioonist ning olgem Eesti suurim meelelahutuskanal. Kõik on õnnelikud aga ärgem lehvitagem siis kvaliteedi viigilehega.