Noppisin autorilt ühe mõtte, mis tähelepanu äratas.
Tarmo Jüristo: „…ühest hetkest alates lavastas kogu olukord ennast ise.“

Ehkki Tarmo kirjutis väheke teise nurga all ja väheke teisemaid protsesse pindluubiga uurib või luuppinnuga torgib, nägin (iseenese jaoks) ootamatult paralleeli sündmusega, mis toimus hiljuti Mustamäel. Tuntud laulja andis lärmakatele naabritele märku oma eelistustest hilisel kellaajal. Käsi tõrgub loole punkti panemast – teine vaatus kohtukulli ähmunud pilgu all möödus kaunis käratult. Kolmas vaatus enam mitte nii väga – rahvuskultuuri lipulaeva kapten otsustas ulatada abikäe ja –raha, kaasates (või lavastades?) publiku jagamise… Praegusel ajal võimendab meedia, nopib klikke ja kommentaare, ning paragrahvi sirgeks väänanud kohtuvõitja peidab juba nobedalt jälgi – kustutab veebipäeviku kontosid endal ja emal, haihtuvad sugupuude joonised ja kirjatükid, mis ehk parimast küljest ei valgusta jne. Džinn aga on juba pudelist välja lastud… Mitmevaatuseline see konkreetne lugu saab olema, kes teab…

Veidi varem on üks ajakirjanik võtnud vaevaks valgustada oma nüüdseks surnud poja viimaseid elupäevi. Veel enne alustas võitlust suurpangaga üks nüüd juba endise abikaasa laenu tagaja. Sündmusi leiab kindlasti teisigi ja kõik nad on omanäolised, kuid siduvaks elemendiks näib olevat kord tehtud otsuse tagasivõtmatus ja -pööramatus – ühest hetkest lavastab kogu olukord ennast ise… Seda sõltumata sellest, kas saalijäämine muudetakse poliitiliseks otsuseks „kes ei ole meiega, on meie vastu“ ehk vastandamiseks teljel meie-nemad või mitte. Publik ei ole enam publik, vaid kellegi meelest aktiivne osaleja. Võib meenutada „arvutusi“ kesklinna kerkinud samba pooldajate ja vastaste hulga määramiseks. Ei häbenenud püstitajad lugeda ennast enamuseks ega ka langetajad, arvates enda poolele ka tegelikult ükskõiksed ja lärmist tüdinud tegeliku enamuse. Otsus samba püstitamiseks tuli aga mitte sugugi tegeliku enamuse suust, vaid teadupärast väga väikeselt rühmalt.

Lugesin hiljuti Suure Prantsuse revolutsiooni pöördelisest ajast, kui sealne „rahvuslik habemenuga“ sahinal ja puhkust pidamata tollasel karvasel ühiskonna palgel siledamat nahka näole nüsida üritas. Suurem kodusõda jäi õnneks ära, sest sobivasti leidus välisvaenlane, kellega sai „õiglast“ sõda pidada. Tänasel päeval kaitstakse meie vabadust kaugel lõunas, millest sisekäärimist ohjeldava välisvaenlase loomiseks ja lähemale toomiseks ei paista just kõige paremat materjali mätsimiseks. Orwell lasi Suurel Vennal võidelda vaheldumisi ühtede kaugvaenlastega ja teistega samal ajal liidus olla, mis mõne aja möödudes kohad vahetasid, kuid praktikas ei ole õnnestunud edukaid ja kauaaegseid sõdu pidada ei idas, lõunas, läänes ega põhjas. Kauaaegseid küll, kuid mitte edukaid. Kui just mitte eduks lugeda …

Aga läksin vist liiga kaugele ajas ja ruumis ning elust. Sest kasvõi aganad ja paganad, aga jõudku eluteater või teatrielu ikka enne plaanini „võtta üles … aganad“ ja „mõtiskleda kasvõi näiteks“.