Daniel Vaarik

Andris Razāns ja Anvar Samost said hiljuti valmis Läti-Eesti suhteid kajastava raporti ning on väga oluline, et see dokument ei jääks lihtsalt kuskile sahtlisse, nagu hoiatas ka Läti politoloog Veiko Spolitis ajalehes Postimees.

Vahel tundub, et Eesti inimeste peades on Läti nagu lohutusauhind naaberluse alal. Eestlane tunneb kergendust, et meist lõuna pool pole Venemaa või Valgevene, vaid hoopis ohutud lätlased. On meeldiv, et need naabrid hääletavad meie poolt ka Eurovisioonil ning muidugi vahel hääletame meie nendegi poolt, kuid sellega tugevamad tunded piirduvad. Kui Lätil halvasti läheb, siis on see mõnedele inimestele ilmselt isegi kergendus – hea, et meiega ei juhtunud!

Võib olla on see ainult minu hinnang, sest värskeid ja põhjalikke arvamusuuringuid ma ei leidnud. Samas on tõsi, et uudised, mis räägivad, et Eestil läheb paremini kui tema Balti naabritel, müüvad lehtedes jätkuvalt hästi. See on tegelikult üks vana promonipp – kui tahta mingit statistikat paremini lehtedesse saada, siis tasub ära tuua ka võrdlus Lätiga. (Eriti hästi müüb siis, kui Läti on meist taga). Osa sellest on ilmselt iseloomulik kõigile maailma naabritele, osa sellest on ka mingi väikeriigi sündroom, kuid ka seesama Erisaate Läti teemaline ja tegelikult mitmetahuliselt irooniline  video siin postituse juures on saanud mingil põhjusel üle 200 000 kliki*.

Päris ametlikult ja paberil on Eesti-Läti olnud üldiselt heades suhetes, kuid pikka aega oli näha, et Eesti arendab suhteid pigem Soomega ning paar korda ütlesid mõned poliitikud selle ka avalikult välja. Räägiti ka sellest, et Balti riik olemine on Eestile ohtlik, sest “Baltikum” seondub nõukogude ajaga.

Näiteks Soome olevat olnud pärast 1918 aastat korraks ka kunagi Balti riik, kuid eemaldus sellest määratlusest sihilikult ning sidus ennast pigem skandinaavialiku ning põhjamaise kultuuriga. Sibeliusele ja Gallen-Kallelale toetudes ei olnud see ka keeruline. Soome rahvusprojekti käigus ehitati eelmise sajandi teisel poolel aga juba täiesti teadlikult ja suunatult Arabia tehaste portselani hõngulist põhjamais-soomelikku identiteeti. Soomel ongi tänapäeval läinud paremini kui Balti riikidel ja seepärast peaksime meie järgima Soome eeskuju ning proovima sellest Balti seltskonnast kuidagi välja pääseda, arvasid need inimesed.

Lisaks on meil Soomega sarnased soome-ugri juured, lätlased ja leedulased on aga indoeurooplased. Muidugi pole Balti riigid üksteises ka kunagi erilist julgeolekugarantiid näinud, pigem on kõigi usk olnud, et kui “jamaks läheb”, siis abi tuleb ikka kuskilt väljastpoolt, sest me oleme liiga väikesed, kuid… Me peame mõtlema, mis siis tegelikult juhtub, kui Eesti “tõmbab Baltikumist minema”, Leedu “tõmbab ka kuidagi Poola suunas”. Kelle suunas liigub Läti? … Õige vastuse väljamõtlemiseks ei pea olema eriline geenius. Seega peaks olema suhteliselt selge, et Baltikumi kui sellist lagundada ei pruugi olla Eesti riiklikes huvides.

Samuti on mõnevõrra lihtsustatud arvamus, et välissuhted peaksid olema ühekülgsed, suunatud loodesse või siis ainult kuhugi kaugele seitsme maa ja mere taha. Seda eriti riigis, mis asub kuskil maailma nuka peal nagu Eesti, kelle viimase saja aasta suhted idas asuva Venemaaga kuuluvad pigem geopoliitilisse thrillerisse.

Meenutagem ka, et Balti riikide elanikkond on umbkaudu 7 miljonit suur ning seda on umbes täpselt 5 korda rohkem kui Eesti elanikkonda. See on turg nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.

Kõige rohkem ongi Balti koostööd arendanud äriinimesed, kelle jaoks on numbrid ilmselgeks ja märkimisväärseks motivaatoriks. Kuid vaatamata ärimeeste pan-Balti ringisõelumisele ja üksikute ametnike pingutustele on  Balti sõprus olnud pigem võimalus kui tegelikkus ning seda kinnitab ka raport.

Ma olen tööasjus Lätis rohkem käinud alates 2003. aastast, kuid oluliselt vähem kui Leedus. Minu suhted lätlastega on seni olnud head, eriti kui jutuks tulevad minuga ühevanused inimesed. Ning mõneski olukorras tuleb meelde kellegi ütlus, et eestlased ja lätlased on tegelikult sama rahvas, kellel on lihtsalt erinev keel. Ja tõepoolest, kindlasti on Cēsīs palju sarnasem linn näiteks Pärnule kui ütleme, Narva.

On muidugi ka selliseid asju, mis mind lätlaste puhul segavad. Näiteks paljud ärilised standardid tunduvad Lätis olevat lõdvemad kui suhteliselt põhjamaisema kultuuriga Eestis ning ausat maksumaksmist peetakse Läti äriringkondades pigem rumaluse- kui auasjaks. Ka korruptsiooni tundub Lätis olevat rohkem kui Eestis. Riigiline mõtlemine näib üldse olevat nõrgem, sest tuttavad lätlased mõistavad veel vähem kui tuttavad eestlased, miks peavad olema riigis sõltumatud institutsioonid nagu maksuamet, riigikohus, jne.

Ent enne kui me nende võrdluste üle rahvuslikku uhkust tunneme, mõtleme, mida see tegelikult tähendab Eestile. Ning ärgem unustagem, et nende samade arengute seemned on tegelikult meis endiski olemas ja lätlastest eristab meid vaid paar õnnelikku valikut ja ehk natuke tihedam suhe Läänega tänu sellelesamale Soomele ja tema televisioonile.

Novembris on tulemas Eesti-Läti koostöökonverents. Sellelt ootaks kõigepealt reaalset naabrite kõnetamist. Kui mõni hea retoorikaga poliitik suudab seal konverentsil läbi murda tavalistest, jäikadest viisakusväljenditest, unustada mõttetu Balti konkurentsimentaliteedi ja öelda tõesti midagi sellist naaberrahva kohta, mis jõuab kohale lihtinimesele, midagi sellist, mis leiaks ohtrat tsiteerimist, siis see oleks juba päris hea algus. Sest kuidagi on vaja inimestele selgeks teha, et koostööraportis toodud ideed on vaja tõesti ka ellu viia.

* Hiljem: Teine võimalik oletus on see, et neist klikkidest on suur hulk pärit Lätist.

Daniel Vaarik

Sõnaga “antipood” tähistatakse meist täpset maakera teisel poolel asuvat kohta, või inimest, kes seal elab, kujundlikus mõttes võib aga seda sõna kasutada kellegi suhtes, kes teeb või mõtleb kõike täpselt vastupidiselt meile. Geograafilises mõttes on Tallinna täpne antipood Vaikses Ookeanis, kuskil Uus-Meremaast  kagus aga kus asuvad meie vastandid kujundlikus mõttes?

Alates sellest hetkest, kui Financial Times nimetas Eestit majanduspoliitilises mõttes anti-Kreekaks, on Eestit Kreekale vastandatud nii mõneski arvamusavalduses. Tänaseks on ju selge, et Eesti saab euroala liikmeks ning selleks saades loetletakse meie tugevusi ja tuuakse välja, et Eesti on nende majanduspoliitiliste põhimõtete kehastus, mille puudumist heidetakse ette Kreekale. Vaadake näiteks siia.

Meie ametlikud antipoodid ei ole kindlasti rahul pahupidilase rolliga ning  ajakirjaniku vasakpoolse väljaande Ethnos Online arvamusajakirjaniku George Delastiku paar päeva tagasi ilmunud kolumn, milles ta võrdleb Eestit finants-koonduslaagriga, sobib siinkohal hästi  illustratsiooniks.  Faktidega on kohati väga meelevaldselt ümber käidud, kuid usun ka muude kajastustega kõrvutades, et emotsionaalsel tasandil väljendab see lugu paljude kreeklaste praegust sentimenti. Toon peaaegu terve teksti tõlgitud kujul, sest kui tihti meist ikka Kreeka meedias räägitakse (aitäh Välisministeerium inglisekeelse versiooni eest!):

“Lõpuks on leitud üks riik, mis sobitub Berliini nägemusega Euroopa finantsilisest Dachaust: see on  Eesti, mille euroalaga liitumine 1. jaanuarist 2011 otsustati eurotsooni rahandusministrite kohtumisel Luxembourgis. Pole kahtlust, et see otsus ratifitseeritakse järgmisele nädalale kavandatud eurotsooni juhtide kohtumisel.

Riigina ei ütle Eesti palju. Seal on 1.4 miljonit elanikku, pindala on väiksem kui kolmandik Kreekast, majandus on umbkaudu 16-17 korda väiksem kui Kreekal ning SKP elaniku kohta on vähem kui pool Kreeka omast.

Selle riigi rahanduslikud baasnäitajad aga omavad potentsiaali panna iga tõelise sakslase südame rõõmust hüppama: 2009. aasta eelarvedefitsiit oli vaid 1.7% ja riigivõlg – hoiatus, see pole trükiviga! – oli ainult 7.2% SKP-st!

Jah, kui Saksamaa võlakoormus 2009. aastal oli 73.2%, ületades kaugelt 60% piirmäära, mida seab Maastrichti leping, õnnestus eestlastel hoida võlg uskumatul 7.2% tasemel. Ja kui keskmine 16 riigist koosneva eurotsooni defitsiit oli 6.3% ja EU 27 riikide oma oli 6.8%, säilitas Eesti defitsiidi tasemel 1.7% eelmisel aastal. Eesti väitis, et 2008. aasta inflatsioon ületas 10%; ah hästi… 2009. aasta inflatsioon läbistas aga põranda ning kukkus alla nulli! Hindade langus, mitte tõus, 0.7% võrra!

Saksa “Frankfurter Allgemeine” ei suutnud peita oma õnnelikke tundeid, kui nimetas Eestit “finantsdistsipliini eeskujulikuks õpilaseks”. Samas oleks täiesti mõistlik küsida: kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: vähenemine … 15% võrra! Ainult sõjaajal näeme tavaliselt sellist SKP langust. Muidugi sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra 20 protsendini, see ei lömastanud mitte ainult riigiametnike palku 20-30% võrra, vaid läks kaugemale vallandades neist kümneid tuhandeid, pensionid langesid 20% või enam ning see hävitas peaaegu täielikult haiglad, kärpides 40 protsenti nende eelarvetest, see tõi täieliku õnnetuse haridusse ning kaotas peaaegu täielikult vallandamistoetused ning töötutoetused.

Eestlased siiski painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Niisiis, samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda kui valitsus lanseeris pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus samuti, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda.

Veel enamgi, valitsus andis välispankadele tagasi enamus raha, mis oli kogutud ning võlg vähenes.

See on täpselt see, kuidas sakslased ja teatud Euroopa neoliberaalsed ringkonnad unistavad degradeerida riike ja rahvaid üle kogu EL-i. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meiesarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”

Tegelikult ilmub sarnaseid jutte ka Eestis, erinevus on selles, milliste arusaamade alusel viiakse ellu ametlikku poliitikat ning vastandumine sünnib selgelt just selles osas. Olukorra teeb huvitavaks see, et need tekstid ja nende põhjal elluviidav poliitika ei ole lihtsalt sõnakõlksud, vaid need määravad riikide ja rahvaste saatusi.

P.S. Seda postitust sobib lugeda koos Kristjan Lepiku eilse kolumniga “Maailma riikide rahakotiprobleemid” Memokraadis.

Kristjan Lepik

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

Kõigil, kes on lugenud juba debatiks kujunevaid Vabadussõja monumendist rääkivaid tekste Jaak Aaviksoo blogis ja Memokraadis, tasub lugeda ka Jaak Aaviksoo vastust minu eelmisele postitusele. Siit siis minu vastukommentaarid.

Esiteks, nagu ma ütlesin ka eelmine kord, on sümpaatne, et ühel ministril on julgust, oskust ja tahtmist kirjutada oma töös esinevatest kõhklustest. Maailma absoluutne tipp selles žanris on 85 aastase Robert McNamara intervjuu filmis The Fog of War, kus ta tunnistab muu hulgas, et Vietnami sõda oli eksitus ja seda filmi vaadates me näeme tõesti, kui ekslikud võivad olla ajaloo pöördmomentidel inimeste taju ja analüüsivõime ning samal ajal on otsustajate õlgadel siiski pakiline vajadus otsustada. See sisendab alandlikkust ning mingis mõttes esineb seda ka Jaak Aaviksoo esimeses tekstis.

Kuid… kas sisekaemused ja mõtisklused on piisav, et öelda, jah, kaitseminister, mõistame teid, kahju, et nii läks aga nüüd on kõik korras.  Kas reaalne ametisoleku aeg on ikka see koht, kus mcnamara-momendid väga palju aitaks ja vastaks avalikkuse ootustele? Need reserveeritakse enamasti ametiaja järgsetesse aegadesse. Kaitseminister ei saa eitada, et monument on tema suurprojekt ning see  on katastroofiliselt ebaõnnestunud. Ei saa loota, et  unustame selle kõik kollektiivselt ära, ärme võta seda nii tõsiselt, ärme kirjuta sellest ei pikalt, ei teravalt, ei emotsionaalselt. Selline ootus on vale juba puhtalt poliitilise kultuuri tulevikku silmas pidades. Kas tõesti soovime, et sarnaseid asju võib tulevikus edasi korda saata sama kergekäeliselt?

Nüüd sellest, mis puudutab ühte konkreetset punkti, milles Jaak Aaviksoo mulle vastab ja see puudutab füüsiku rolli ja sümbolilist mõtlemist. Ma tegelikult tean hästi, et Jaak Aaviksool on sümboliline mõtlemine olemas ja rohkem kui enamustel teistel, see on põhjus tema poole alt üles vaadata. Mõistan, et talle see konkreetne etteheide ülekohtune tundub. Kuid  tahan selle punkti välja toomisega  viidata sellele, et öeldes “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” loobub Jaak Aaviksoo retooriliselt justkui kaitseministri positsioonist ja proovib seonduda sellel hetkel hoopis “süütuma” akadeemilise taustaga.  Mitte, et nii ei võiks, see avab mingis mõttes ka tausta, kuid teisest küljest ei tasuks sellest ka ennast uinutada lasta.

Rollidest rääkides veel, siis Eesti poliitilises elus on üks võitlusvahend nii tihti kasutuses, et susiseb lausa kuumusest. Selleks on küsimus “aga kes selle taga tegelikult on?” ning sellega saab justkui kõigist küsimustest ja arvustustest priiks. Nii esitab ka Jaak Aaviksoo minu blogisissekande kohta küsimuse “Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid.”

Ma tean, et suur hulk poliitikuid usub täiesti paranoiliselt, et terve meedia koosneb AINULT materjalidest, mis on kellegi peidus olevate kolmandate huvide põhjal sepitsetud. See soodustab ka olukorda, kus kriitikat ongi vähe, sest kriitikud ise tunnevad ilmselt ka, et nagunii seondatakse nad kellegi sigaretisuitsu mähkunud müstilise “kolmandaga”, vaenlasega.

Ma tean, see ei pruugi veenda, kuid  minu kriitika taga Vabadussõja samba teemal seisab vaid see sammas ise ja ka see mida see tänases Eestis sümboliseerib. Lohakas ja läbimõtlemata elluviimine, hoolimatus avaliku sfääri suhtes ning küüniline avalik kampaania, mille saatel seda seni on korraldatud. See on ka minu linn, kus see on püsti pandud ja see on ka minu riik, mille märgisüsteemi see nüüd ja edaspidi kuulub. Kas tõesti on raske uskuda, et sellest ei piisa? Kas tõesti on mugavam näha selle taga oma erakonna siseopositsiooni või Reformi või Keskerakonda või hoopis Vene eriteenistusi? Palju me niimoodi kaotame võimalikust avalikust debatist, mürgitades selle alati “mingisuguste huvidega” ja uskudes, et iga kriitik on “vaenlase poolele üle läinud”?

Ja nüüd kõige pakilisem küsimus – loomulikult olen ma nõus kaitseministriga teed jooma. Täna sobiks hästi ja siis edasi sobiks alles nädala pärast.

Daniel Vaarik

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll  ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on sügisel just päevitumus selle mõõdupuuks, kui hästi te puhkasite.

Naljakas, mida mood meiega teeb, sest olgugi, et päikese käes on mõnus olla, on päevitus-chic iseenest vähem kui sada aastat vana nähtus. Enne seda oli ägedam olla võimalikult hele. Vaadakem kasvõi vanu maale või mõelgem Jeesus Kristuse peale, kes pidanuks päritolu arvestades olema üpris tõmmu ning mõnede arvates isegi mustanahaline, kuid kes pahatihti näeb piltidel välja valge nagu rahutuvi, põhjuseks ilmselt see, et tema kujutised kinnistusid kultuuri aegadel, mil vähemalt maalijate ja piltide tellijate arvates oli kõvem sõna olla … hele!

Aga veel huvitavam on mõelda sellele, et päevitumus  pole ka tänasel päeval universaalselt ilus. Selle tõestuseks allpool mõned nahavalgendustoodete reklaamid Filipiinidelt ja Indiast. Ühesõnaga, ärge siis väga metsikuks minge seal päikese käes. Või nagu öeldakse, jäägem endaks!