Vahetult pärast ÜE suurkogu oli mu suhtumine vaimustunud, tegu oli mitmes mõttes väga õnnestunud projektiga: lihtsalt võimsa show'na, puhastava ja vabastava rituaalina, meediamaastiku manipuleeritavuse veenva demonstratsiooniga jne. Edasiste kuude jooksul – mitte et mu suhtumine oleks muutunud, aga lihtsalt asi ununes kiiremini, kui ma projekti ajal olin arvanud. Sain sellest aru, kui lugesin lehest isamaalase Kojamehe intervjuud, milles ta väidab, et värske keskerakondlase Trubetsky veenvus on null, ja muuseas ütleb ta seal ka lause: “NO99 “Ühtne Eesti” pani korralikult kodanikuühiskonna liikuma.” Tabasin ennast mõttelt: “Pani vä? Nii vaikselt on liikunud, et ma pole tähelegi pannud.”
Sellele järgnes väike hirm, kas ÜE põhirolliks ei jäägi äkki täita reapoliitikute peas kodanikuühiskonna lahtrit: “ÜE toimus, tähendab, kodanikuühiskond liigutas, sellega on meil korras.” Et kas ÜEga pole mitte nii, nagu Oudekki Loone kirjutas oma blogis vastuseks Anders Härmi Trubetsky-teemalisele artiklile – on olemas “valveanarhistid”, kes usuvad ja mässavad meie eest, aidates meil luua illusiooni, et me oleme vabad. Kas pole ÜE midagi sarnast – miski, mis on meie eest “vabaduse ära teinud”, nii et me ise ei pea selle nimel pingutama, “kodanikuühiskond liigub” niigi?
Suurkogu lõpulause “Te olete vabad” oli meisterlikult välja mängitud, mulle tundus see ainuvõimaliku lõpplahendusena, see mitmetähenduslik auditooriumi vallandamine – jäi igaühe enda valida, kumma tähendusvarjundi ta valis või jäi esteedina nautima mitmetähenduslikkust ennast. Kuni mõnda aega hiljem juhtis mu tuttav, mitme riikliku ideoloogilise suurürituse lavastaja, tähelepanu ühele nüansile – mis pöördes see lause oli öeldud. Just nimelt “teie”, mitte “meie”. Muidugi, tal on oma tausta tõttu sellistele nüanssidele terav silm ja noil suurüritustel oleks just “meie”-variant mõeldavam, sest just sellise hõlmava, mitte eristava retoorikaga saavutatakse ideoloogiline kõnetamine palju hõlpsamalt.
“Meie”-vormist hoidumine ÜE lõpulauses näib olevat hoidumine just sellisest manipulatiivsusest. See oli teatav distantseeruv tagasiastumine – teie olete vabad, see on teie asi vaba olla, mitte uskuda meisse kui teie eest vabaduse teostajaile. Kuid selle “teie” sees oli ka teatav patroneeriv arrogants, millega oli tol hetkel võimalik leppida (vähe sellest – seda isegi nautida) just tänu suurkogu rituaali-sarnasele mõjule (umbes nii, et “meile anti habemiku Ojasoo poolt rituaalselt üle juhis – olge vabad – ja kohe on kergem vaba olla”).
Loomulikult, nii ongi, ÜE ei ole meie eest vaba, ta ei teinud meid vabamaks, ta võis meid selleks ainult julgustada. Ometi ei lase mind lahti kiuslik kujutelm, mis oleks olnud siis, kui lõpulause oleks olnud “Me oleme vabad”. Muidugi olnuks oht, et see mõjub lihtsalt magedamalt või meenutab see retooriliselt toda poliitilist mullipuhumist, mida ÜE käigus just pilati. Aga samas – mõnel hetkel tundub mulle, et miks poleks Ojasoo võinud just loobuda ambivalentsist ja distantsist ning öelda mageda ja pateetilise “me oleme vabad”? Miks valiti positsioon “ma seisan teie ees”, mitte “ma seisan teie eest”? Mida peljati – kas vabaduse kaotsiminekut liigselgesse sotsiaalsesse rolli või ülemäärast vastutuskoormat väljaspool etenduse raame? Ma ei tea seda. Jääb vaid loota, et ka ÜE tegijad ei teadnud, kas teatritegemine on otsem tee inimliku vabaduseni või pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest – sel juhul oleks ÜE veenev ja ehe.