Kahest Suurkogul peetud kõnest

Kuigi Ühtse Eesti projekt oli oma terviklikkuses märksa laiem ja mitmetahulisem, siis ei ole vast liialdus öelda, et 7. mail 2010 Saku Suurhallis toimunud seitsme tuhande vaataja ees aset leidnud Suurkogu oli kogu selle ettevõtmise fookuseks. Sellel fookusel oli aga omakorda kaks dramaatilist kõrghetke, mis mõlemad olid omal kombel filmitsitaadid.

“Fuck you, Montgomery Brogan…” (25th Hour, 2002)

Esimene neist oli selgelt taotluslik. Andrus Mähari “käige-persse” jeremiaad oli otsene kummardus Spike Lee filmile “25th Hour”, kus Edward Nortoni poolt mängitud peategelane, märgates tualetipeeglile kirjutatud sõnu FUCK YOU, päästab järgneva viie minuti jooksul valla kogu oma allasurutud raevu, põlguse, pettumuse ning ebakindluse.

Katusekõne tabas laitmatult oma sihtmärki ning etenduse emotsionaalse fookusena sai sellest kiirelt ka meem, mis hakkas nii kohalikus trükimeedias kui ka nt. YouTube-is oma elu elama, ähvardades ühel hetkel taandada kogu Ühtse Eesti projekti sellele isiklikust raevust kantud lunastuslikule vihapurskele kõige ja kõigi poliitilise vastu. Andres Mähari kõne oli äärmuseni isiklik, samas kõneles ta justkui meie kõigi häälega, meie kõigi isiklikest ängidest, pettumustest ja vihast. Selles prahvatas salaja hinge kuhjunud vimm.

Katusekõne inspiratsiooniks olnud filmimonoloog leiab aset peegli vahendusel – ja see on asjaolu, mis muutub oluliseks episoodi lõpulausetega. Seistes silmitsi tõsiselt ebameeldiva ja samas vääramatu reaalsusega (Montgomery “Monty” Brogan on narkootikumidega kaubitsemise eest seitsmeks pikaks aastaks vangi mõistetud ning filmi tegevus näitab tema viimast vabaduses veedetavat päeva), jõuab filmi kangelasele vääramatul moel pärale, et kuitahes palju või milliseid iganes vabandusi ja põhjuseid me oma igapäevasele olukorrale ka ei leiaks, oma valikute eest vastutame me lõpuks siiski ainult ise. Niisamuti jõudis ka Andres Mähar, sini-must-valge peos, suurhalli katusel seistes punktini, kus kõik teised – Savisaar ja Ansip, Kesk- ja Reformierakond, vasak- ning parempoolseted, nii rahvus- kui venelased, poliitikud, meedia, hukas noorsugu ja oma elu ära raisanud vanem põlvkond – olid saalitäie inimeste naeru ja aplausipuhangute saatel persse saadetud ning järg jõudis enda kätte. Suurkogu dramaturgilise lahenduse seisukohalt oli see hetk, kus Mähar ja temaga koos NO-teater pöörasid omakorda peegli saalisistujate poole – ning see viib meid eelpool mainitud teise kõrghetke juurde.


“You are all individuals!” (Life of Brian, 1979)

Etenduse lõppakordiks planeeritud Tiit Ojasoo “te-olete-vabad” kõne kukkus retrospektiivis samuti välja (sedakorda vast tahtmatu) filmitsitaadina episoodile Monty Pythoni surematust filmist “Brian’s Life”, kus rahvahulga poolt messiaks peetav ja sellega ise siiralt hädas olev Brian astub oma kodu aknale, et pidada teda ootavale massile lühike kõne. Brianile tundub, et on juhtunud mingi kohutav eksitus ning et kõik saab korda, kui inimestele asju lihtsalt veidi selgitada. “Te ei pea KEDAGI järgima!”, kinnitab habetunud ja veidi ehmunud olekuga Brian oma soovimatutele jüngritele, “Te peate oma otsused ise tegema! Te olete kõik INDIVIIDID!”. “Me oleme KÕIK INDIVIIDID!” vastab seepeale vaimustunud rahvahulk kooris.

Ojasoo poolt mängitud Suurest Juhist sai Üldkogu lõpuminutitel rollist välja astudes donquijotelik kangelane, kelle sõnu “te olete vabad” mõistis ka saalis istunud kaitseminister oma etenduse-järgses blogipostituses mitte tõdemuse ja meeldetuletusena, vaid imperatiivina. Olukorra kurb iroonia on aga mõistagi see, et vaba ei saa olla käsu peale või kellegi armust. Ja see tähendab, et me ei peaks poliitikutest ootama või otsima juhte, kellele järgneda, vaid võiksime neid näha kui inimesi, kes viivad ellu meie isiklikku nägemust sellest, milline võiks me ühine tulevik välja näha. Vabadust ei saa meile anda mitte keegi teine, olgu selleks siis ükskõik kui üllas ja aateline riigimees või partei. Meie vabaduse garantiiks ei ole ei NATO ega demokraatia. Poliitiliselt ei ole me vabad enne, kui mõistame, et valimiskasti juures oma häält andes ei pane me vastutust kellelgi teise õlgadele, vaid võtame selle ise.

  • http://www.facebook.com/kronja Jaan Kronberg

    huvitav, et ühtse eesti idee ja eriti võimsalt just selle Danieli postituse viimane lõik räägivad sisuliselt täpselt sama juttu, mis youtube’s venelaste seas laineid löönud MrFreeman0 animasari (ja mis alustas oma tegevust enam-vähem samal ajal no99 ettevõtmisega, u aasta tagasi).. siin http://www.youtube.com/user/MrFreeMan0
    paraku vene keele oskus on rangelt soovituslik, ingliskeelsed subtiitrid ei ole kaugeltki kõigil filmidel ja tõlke kvaliteet jätab tihtipeale soovida..

  • http://www.facebook.com/kronja Jaan Kronberg

    see on viimane MrFreeman0’i video ja võtab vabaduse ja valiku idee väga ilusti kokku..