Septembri teises pooles hakkas üle maailma meediasse tilkuma uudiseid New Yorgis aset leidvast veidrast aktsioonist, mille käigus hulk frustreeritud inimesi kogunesid Wall Streedi vahetus läheduses olevasse Zuccotti parki ning "okupeerisid" selle, et rahumeelselt protestida… ja siinkohal laiutasid pea kõik kommentaatorid käsi — sest tõepoolest, kuigi tegu oli ilmselgelt protestiga, oli raske aru saada mille vastu täpselt protestiti. Või õigemini — vägisi jäi mulje, et protestitakse kõige ja kõigi vastu.
Asi ei saanud palju selgemaks ka siis, kui okupatsiooni igapäevaselt kogunev üldassamblee võttis 29. septembril vastu liikumise ametliku deklaratsiooni, mis luges üles küünrapikkuse nimekirja erinevaid surmapatte, kandis need kõik "korporatiivsete jõudude" arvele ning lisas kindluse mõttes joonealuse märkuse, et toodud etteheited ei ole ammendavad.
Igaüks, kes on mõnel nädalavahetusel Manhattani all-linna parkidesse jalutama on sattunud, muidugi teab omast käest, et hulk vihaseid inimesi oma meelepaha avaldamas ei ole New Yorgis mingi haruldane vaatepilt. Selliselt näis üritusse esialgselt suhtuvat ka meedia, eeldades, et kui Zuccotti parki kogunenud seltskond on oma esimese raevu saanud hinge pealt ära karjuda minnakse taas laiali oma kodudesse.
Läks aga teisiti. Selle asemel, et vaikselt vindudes välja surra kogus #occupywallstreet (nagu see liikumine sotsiaalmeedias ristitud sai) iga nädalaga hoogu juurde. Iga mööduva nädalaga tuli juurde uudiseid järgmistest linnadest nii Ameerikas kui mujal maailmas, kus aina kasvavad seltskonnad inimesi avalikel väljakutel laagreid püstitavad, assambleesid peavad, plakatitega marsivad ning nõuavad… midagi paremat.
Aga mida? See on suur küsimus, mis on tänaseni vastuseta ning mis teeb #occupywallstreet-i paigutamise poliitilisse spektrisse väga keeruliseks. Ja võibolla just seetõttu on #ows tõstatanud — või õigemini, toonud laiema avalikkuse ette — mitmeid väga suuri ja huvitavaid probleeme, mille üle on varem arutatud seltskondades, mida üldiselt võetakse vast kokku nimetusega "radikaalid". Sest kõige laiemalt võttes ei ole #ows-i keskseks küsimuseks pankurite ahnus, poliitikute korrumpeeritus, majanduslik ebavõrdsus või kõrge tööpuudus — vaid kaasaegne demokraatia üldse, kuna aina suuremale osale inimestest on hakanud tunduma, et ahnus, korruptsioon ja ebavõrdsus ei ole tänapäevase kapitalismi ning esindusdemokraatia puhul pelgalt ebameeldivad kõrvalnähud, vaid olemuslikud jooned.
Igatahes on #occupywallstreet pähkel. Pähkel nii neile, kes end sellest ohustatuks peavad, kui ka neile, kes liikumisele kaasa tunnevad ja sellega sümpatiseerivad. Ja see on põhjus, miks see asi mind ühtäkki väga huvitama hakkas. Ilmselt oleks see iseenesest aga vaid huviks jäänudki, kui viimastel nädalatel poleks olnud mitmeid sõpru ja tuttavad, kes mind tagant õhutasid — ja mitte ainult õhutasid, vaid pakkusid, et oleksid valmis lennupileti hinnast osa enda kanda võtma. See oli hetk, kus minu jaoks sai sellest esialgsest huvist midagi uut.
Kui me kurdame — nagu vähemalt mina ise korduvalt olen kurtnud — et meediast ei ole midagi lugeda, ja et huvitavad asjad ei jõua meieni, siis äkki oleks siinkohal õige selle osas lihtsalt ise midagi ette võtta? Ja nii on see aktsioon tegelikult omamoodi osalusmeedia projekt, ning selles osalemine on avatud kuni lõpuni.
Homme hommikul lendan ma Tallinnast välja, et veeta nädal Zuccotti pargis. Osalen assambleedel ja kui vaja, siis marsin plakatitega. Ja pean kogu nädala kohta reisipäevikut, mida saab lugeda siitsamast Memokraadist. Püüan kohapeal rääkida võimalikult paljude erinevate inimestega ning samas panna #ows-i ka erinevatesse teoreetilistesse perspektiividesse. Ja siis vaadata, mis välja tuleb.
