Konsensus 2

Nüüd on see tehtud. Parafraseerides pseudonüüm-nimekaimu „Liberaali“, harjutati noa ja kahvliga söömist nii, et taldrikul ei läikinud vastu selle põhi. Kaugel sellest, konsensuspoliitika „söögiriistu“ kasutati tõeliselt palava pudru söömiseks. Sellel reedel otsisid Pühajärve kogukonna liikmed Tarmo abil lahendusi tõelistele ja reaalsetele muredele.

Ei tea, millest see tuleb, et esmaspäevase Occupy Von Krahli Memokraadi postituste kommentaarides jõuti sageli söögi ja söömise metafoorideni. Mõnes mõttes see isegi sobib, sest pärast kahe ja poole tunni pikkust teekonda Tallinnast Otepää külje all asuvasse Nuustaku pubisse kostitas pubiomanik Veiko meid kõigepealt maitsva õhtusöögiga. (Aitäh talle selle eest)

Jõudsime kohale kolmveerand seitse, ehk veerand tundi enne kokkulepitud algust. Olime esimesed ning vähemalt mul tekkis kõhedus, kas keegi sellisel tumedal lörtsisel õhtul üldse kogukonna asju arutama tahabki tulla. „Võime ka omavahel juttu ajada,“ tegin irooniliselt nalja.

Ei tea, kuidas ja kust hakkasid läbi pimeduse paistma uued ja uued autotuled ning kui koosoleku avanud kogukonna juht Teet Reedi arutelu avas, luges ta kokku 37 pead. Kui Tarmo pisut kahtlustavate silmade ees oma sissejuhatusega konsensuspoliitikasse asus, jälgis teda juba ligi poolsada silmapaari.

Pilk kuulajate poole. Eks parandage, aga minu hinnangul oli kohale tulnute keskmine vanus rohkem kui 45 ja naisi pisut rohkem. Ei ühtegi anarhisti, avangardi, intellektuaali ega pealinna klaasmajade – õigemini, silte ei tahakski kuidagi anda. Lihtsalt erinevad inimesed.

Tarmo otsustas kasutada konsensusmehhanismi lihtsustatud versiooni ning ei hakanud pikalt seletama näiteks break-out’i. Põhilistest käemärkidest ta muidugi loobuda ei saanud ning need tekitasid esialgu kohmetust ja nalja. Sündmustest ette rutates olgu öeldud, et kolm tundi kestnud arutluse järel olid need kujunenud pea sama loomulikuks kui neile, kes nädala alguses Von Krahli okupeerisid.

Autosõidul Tallinnast olime kokku leppinud, et esimesed ettepanekud esitame mina ja Daniel. Mul mõlkus peas lahendus, kuidas saaks kogukond kokku koguda hinnanguline 5800 eurot õigusabi teenuse eest maksmiseks, Daniel soovis teha ettepanekud avalikkusele suunatud sõnumite kohta ja kolmekesi olime välja mõelnud võimalikud direct action’id..

Poleks vist otstarbekas siin ja pragu pikalt lahti kirjutada Pühajärve põhikooli võimaliku sulgemise kaasus. Kellel huvi, see lugegu http://puhajarve.blogspot.com. Lühidalt: Otepää vallavalitsus on pikalt püüdnud sulgeda Pühajärve põhikooli (ning paratamatult koos sellega ka lasteaeda ja raamatukogu), mis on aga peamiseks linnast väljas elava kogukonna ühendavaks kohaks. Ka haridusministeeriumi seisukoht on, et tugevad põhikoolid peavad jääma ning kooli sulgemine ei ole ka kirjas Valga maakonna arengukavas. See kool võitis 2007 aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli, sellel aastal on ta valitud kõige innovaatilisemate maakolide sekka. Seal õpib 90 last ning kõigi parameetrite järgi on ta tugev põhikool.

Otepää võim soovib seda sulgeda seetõttu, et nad näevad rahalise kokkuhoiu võimalust, kuid nad ei ole esitanud ühtegi arvutuskäiku ega tulevikuvisiooni. Veelgi enam – nad teatasid otsusest kool sulgeda 11 novembril ning ei olnud ennem seda rääkinud läbi õpetajatega ega lapsevanematega. Ehk lisaks sellele, et puudub piisav põhjendus kooli sulgemisest, öeldi kogukonnale, et valimiste vahelisel perioodil „lakkugu panni“. Ning seda teeb vallavalitsus ja volikogu koalitsioon, kellest enamik kuulub liberaalseid väärtusi ja kodanikuühiskonda vähemalt programmis tähtsaks pidavasse Reformierakonda.

Selle võimu vastu on kogukond korraldanud meeleavaldusi, esitanud arupärimisi ja kirjutanud artikleid. Nüüd lähevad nad kohtusse, kuid soovivad ka, et see pretsedent aitaks viia Eestit eliidi-esindusdemokraatia vormist kaasavasse osalusdemokraatiasse.

Mulle meeldis väga Tarmo sissejuhatuses välja käidud mõte, et ülbe võimu vastu ei või kasutada nende vahendeid, vaid tuleb ise, läbi oma tegevuse, näidata alternatiivi. Konsensusarutelu otsuste tegemisel on üheks viisiks.

Esimesena otsisime konsensust õigusabi rahastamise teemal. Tutvustasin ettepanekut, et kuidas võiks jagada vajaminev 5800.- eurot väiksemateks „osakuteks“ ning need omakorda jagada igakuisteks makseteks järgneva viie kuu jooksul. Kogu süsteem põhineb usaldusel – igaüks otsustab, et mitu osakut ta „ostab“ ja raha kantakse ühele isikule, kes tasub arved.

Tarmo palus täpsustavaid küsimusi, kuid kohe tuli ka ettepanek vähendada pakutud ühe „osaku“ hind kaks korda. Natuke veel arutelu ja kätemeri vibelevate sõrmedega näiras toetust konsensusele vähendada seda neli korda. See leidis toetust mitte ainult seetõttu, et kakskümmend eurot kuus on liiga palju, vaid ka seetõttu, et võib-olla mõned, kes tahavad osaleda, aga ei saanud koosolekule tulla, ei saagi oma panust anda.

Minu lemmikküsimuse esitas Kalev, kes küsis, et kas viie kuu pärast üldse euro veel kehtib. Selle peale oskasin vaid vastata, et kui ei kehti, siis pole hullu –õigusabilepingus on kirjas ju tasu teenuse eest makstakse eurodes ning kui see ei kehti, siis pole vaja ju ka maksta.

Nähes, et ühine arusaamine on saavutatud, mõõtis Tarmo temperatuuri. Olemas! Seejärel lepiti ühiselt kokku, et juba seal samas saadetakse ringi paber, kuhu igaüks paneb kirja mitu „osakut“ saab ta osta, samuti otsustati ühiselt kes vastutab raamatupidamise eest ning kuidas toimub arveldamine.

Pärast seitsme minutilist pausi esitas Daniel korraga kaks ettepanekut – üks sõnumi ja teine tegevuse osas. Paraku ei saa me neid veel siin avaldada. Lühidalt olgu öeldud, et ka need arutati konsensusprotsessi teel läbi ning selle jooksul tekkis veel mitu lisaideed. Tekkisid ka töögrupid, kes võtsid ülesandeks ideedega edasi minna. Samuti otsustati õige pea taas koguneda.

Pika jutu lõpetuseks mõned tähelepanekud protsessi kohta:

1. Kõigil neil, kes esmaspäevase koosoleku ajal ja järel arvasid, et on vaja kõigi osalejate jaoks ollist teemat, on minu hinnangul õigus. Nagu Daniel ka postituses kirjutas: „Küsimus, mida konsensusega arutama peaks, ei saa olla küsimus, mis mind ei huvita. See on üks oluline eeltingimus“ või kuidas Liberaal kommentaariumis retooriliselt küsis: „..kas ei tundu järsku, et konsensusega tegelemine kuidagi niisama, et see oleks nagu lauakommete harjutamine tühja taldriku taga?“

2. Fasilitaatoril või hõlbustajal või kuidas me teada ka ei nimeta, on suur vastutus jälgida, et ollakse konkreetse ettepaneku arutluse juures ja pidevalt tunnetada, kas liigutakse edasi. Samuti on oluline, et pärast konsensuse saavutamist otsustatakse kohe, et kuidas edasi. Näiteks esimese ettepaneku arutlemise järel pani 31 perekonda oma nime paberile ja arve kokku lüües selgus, et üheskios lubati „osta“ osakuid koguses, mis kattis ära pool vajaminevas summast. (Siinkohal tuleb kõigil mõista, et paljud sealsed inimesed on vaesed ja ka viis eurot kuus on väga suur väljaminek! Aga kui nad tundsid, et neil vähegi võimalik, lubasid ka nemad panustada vähemalt ühe osakuga)

3. Kui esmaspäevasel koosolekul väljendasin ma skepsist, siis reedel konsensusprotsess reaalse probleemi lahendamisel läbi mängida kinnitas mulle, et eksisin. Inimesed tundsid, et nad mitte ainult ei hääletanud variantide poolt-vastu, vaid osalesid lõpplahenduse tekkimisel ning seeläbi tunnevad, et tulemus on nende oma.

Aga laseme rääkida asjaosalistel ise. Helistasin Margit Predele, kes ütles eilset üritust kommenteerides järgnevat:

„Kõik on jumala vaimustatud. Kõik on pöördes. See andis neile kindlust ja teadmist juurde, et see kõik õnnestub. Mina ei ole selles kunagi kahelnud. See oli lahe.

/…/See on asi, kuidas kaasata inimesi, seda peaks õpetama koolis. Aga nii võiks asju otsustada kodus ja töökollektiivis.

/…/Väga paljud siiski ei rääkinud, sest paljud ei julge avalikult esineda. Aga kuna pidi väljendama arvamust (kätega), siis kõik mõtlesid kaasa. Ning seeläbi olid nad kaasatud. Kui ollakse vaid poolt-vastu, siis ei mõelda. Ehk selleks, et see oleks meie otsus, siis ei piisa lihtsalt hääletamisest, vaid inimesed peavad olema kaasatud.

/…/See otsus on kuidagi õigem ja laiapõhjalisem. Ma ei oska seda paremini seletada.“

Liberaal Silver

  • Eimar Veldre

    Paistab, et see avaliku osalemise ja esinemise hirm või kartus, on peamine millega see meetod aitab teiste kõrval paremini toime tulla. Kui pole osalushirmu, siis ka ei kardeta nii kergesti poliitikat mõjutada ja oma seisukohtade eest seismist.

  • http://www.meikar.ee Silver Meikar

    Kindlasti võib see olla üheks positiivseks tulemuseks, kuid märksa olulisem õppetund on, et lõpptulemusena tehtud otsus tundus kõigile, nii julgetele rääkijatele kui ka vaikselt kaasa mõtlejatele õigem ja laiapòhjalisem. Ehk konsensuse teel legitimiseerib otsuse paremini, kui tavaline poolt-vastu hääletamine.

  • Elvar Ojar

    Ma arvan, et me võime Tarmo Jüristole “#OWS’i konsensuse” maaletooja tiitli küll anda..

    ..hm, miks pole siin like asemel võbelevaid sõrmi? sõrmelefa.. sõrlefa.. sõrletama..

  • http://www.meikar.ee Silver Meikar

    Võibolla on sobiva sõna otsimine vajalik, kuid veelgi olulisem on, et kui see asi töötab, siis hakatakae seda ka rakendama.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Sõnad sõnadeks, kõigepealt võiks protsessi mustvalgelt lahti kirjutada ja mõõdukalt selgituste/põhjendustega varustada, määratleda esialgsel kujul selle raames kasutatud terminid ja pakkuda sinna juurde mõned olulised viited allikatele. Ega ole ju mõtet arutleda mingi asja nime üle, kui me selle asja sisu piisavalt täpselt ei tunne. Äkki tuleb näiteks lahtikirjutamisel välja, et see on mingi asi, millel on nimi juba ammu olemas?

  • Eda Tagamets

    Kas seda konsensuseprotseduuri oleks põhimõtteliselt võimalik kasutada ka näiteks valla arengukava koostamisel, niivõrd, kui protseduur pole seadusega ette kirjutatud?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma arvan, et see oleks täitsa hea koht selle meetodi proovimiseks.

  • Aivar Sool

    Mitmesuguseid protseduure ja vahendeid (ka konsensust) on võimalik kasutada ( nt. valla arengukava koostamisel), kui protsessis osalejad on vahendi kasutamise vajalikkuses ühel meelel või siis kui projekti juhid on andnud vahendi kasutamiseks oma heakskiidu (see, kelle palgal oled antud asja tehes).