Poliitikahuviliste kool: sildistamine

Kulak ja Preester. 1920ndate aastate Nõukogude propagandaplakat. Autor Viktor Deni. 

Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.

Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.

See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.

Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.

Üks viimatisi näiteid sellest, et sildistamine mõjutab meid ümbritsevat lausa füüsiliselt, on vaidlus kunstiakadeemia hoone ehitamise teemal, kus eelarvamused on olnud suureks takistuseks nii faktipõhiste asjaolude arutamisel kui ka kunstihariduse tuleviku lahtimõtestamisel.

Haridusministril on reaalteaduslik taust ja kunstiinimestel loometaust ning kahjuks on selle pinnalt tekkinud sildid, mis saadavad kogu arutelu. Näib, et pooled ei leia iialgi ühist keelt. Kuid kas füüsik ei mõista siis kunagi kunsti? Või kas kunstiinimene ei suuda siis kunagi raha lugeda? Selliste kategooriliste kahtlustuste ümberlükkamiseks piisaks vist sellest, kui mõelda, et Eesti armastatuimate näitekirjanike hulka kuulub füüsik Madis Kõiv.

Asi pole isegi selles, kas Jaak Aaviksoo tegelikult mõistab kunstiinimeste vajadusi või kas Signe Kivi oskab tegelikult raha lugeda, vaid asi on selles, et isegi siis, kui nad vastavad neile negatiivsetele ootustele ning käituvad “tüüpilistena”, on tõe huvides, et nendele järeldustele jõutaks kuidagi teisiti kui suvaliste ja lahmivate üldistuste kaudu.

Üks Eesti viimaste aastakümnete hullemaid silte ongi küljes kunstnikel, keda on nii mõnigi kord nimetatud purkisittujateks. Silt ise viitab kakskümmend aastat tagasi Jaan Toomiku eksponeeritud installatsioonile, kuid samas annab ka üldistuse kaudu mõista, et kunstnike argumendid ei ole tõsiseltvõetavad, sest nad tegelevad šokeerivate ja tavainimesele mõistetamatute teemadega.

Purkisittumise näide mängib liialdusel ja valikulisel tõendite otsimisel, sest olgugi et kõik kunstnikud ei kasuta samu materjale ning ka Toomik ise ei tee seda enam, on sildistajate lemmikuks ikkagi see ammune lugu.

Sildistamine võib toimuda ka niimoodi, et inimesed jagatakse mingitesse kategooriatesse, millel on suunavad nimetused. Näiteks soovitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolil sulgeda “pehmeid” erialasid ning andis mõista, et selle alla kuulub ka ülikooli Avaliku Halduse Instituut. Erialade jagamine “pehmeteks” ja “kõvadeks” on üsna levinud ning sellele ei vaadata alati viltu, kuid kõnealuses kontekstis jääb pehme kõvale alla. Samal ajal võinuks instituut vastata ministrile, et üks maailmatasemel “kõvemaid” Eestiga seotud teadlasi Carlota Perez õpetab just selles instituudis.

Kas pehme pluss kõva võrdub hariduses poolkõva? Selle tehte pealt näeme, kuidas kasutatud kujund jookseb ummikusse, sest vastata pole võimalik teisiti, kui ainult sildist loobudes ning asja sisusse süvenedes.

Peenem sildistamine kategooriate abil võib aga toimuda väliselt eriti süütul kujul. Näiteks lause “Toimub vaadete võitlus inimene inimese vastu, inimene ajakirjaniku vastu” ei tundugi esimesel hetkel väga imelik. Samas on selle lausega ju öeldud, et ajakirjanik pole inimene…

Siiski ei väljendu sildistamine alati vastase otseses madaldamises, seda võib teha ka näiteks kiites. Jätame praegu kõrvale olukorrad, kus tõesti kedagi ülistada tahetakse, ning vaatame, kuidas vastast kiites võib tema argumente mõttetuks muuta. Näiteks võib kellegi kohta ütelda, et ta on suurepärane noorpoliitik, kuid pangem tähele, et sellise kiituse varjus rõhutatakse ka kirjeldatud isiku juunioripositsiooni.

Näiteks keskerakondlane Kalle Klandorf nimetas hiljuti Keskerakonna fraktsiooni esinaist Kadri Simsonit lojaalseks ning kirjutas: “Simson on tark poliitik ja Savisaare hea õpilane.” Olles korraga kiitev, on Klandorf ka patroniseeriv, õpilase-mentori kujundi sissetoomine võimaldab lisaks tiibade kärpimisele süüdistada Kadri Simsonit “isa” reetmises, juhul kui ta peaks mingil põhjusel hakkama Keskerakonnast eemalduma. Jääb vaid küsida, miks sellist varjatud kujul vaenulikku avaldust oli tarvis praegu teha. Igatahes üritas Keskerakond hiljuti juuniori silti kleepida ka Rainer Vakrale määrates talle “mentoriks” Kalev Kallo.

Üks sildistamise alamtehnikaid, nimetagem seda “karu kallistuseks”, on oponendi enda embusesse haaramine ning tema ohjeldamatu tunnustamine. Reformierakond rõhutab pingete tekkides pidevalt, et koostöö IRLiga on konstruktiivsem ja läbisaamine parem kui kunagi varem. Selle eesmärk on muuta toetust kaotavale IRLile raskeks kritiseerida koalitsioonipartnerit. Viimati tegi seda 11. aprilli saates “Foorum” Taavi Rõivas Reformierakonnast.

Samuti võib inimest nimetada mõne positiivse kõlaga sõnaga, nagu “idealist”, mis ütleb, et inimese kavatsused võivad ju olla head, kuid neist pole midagi kasu, või veel hullem – need võivad osutuda isegi hukatuslikuks, sest idealistid, teadagi, ei mõista, kuidas asjad käivad. Idealistidele võivad vastanduda inimesed, kes teavad, kuidas asjad “reaalses maailmas” käivad, ning sellega öeldakse ära, et kellelgi on justkui reaalsuse monopol.

Nimetades aga kedagi mingi ala tipuks, on lihtne edasi tõestada, et küllap ta teab küll oma asja hästi, kuid vaevalt oskab ta rääkida kaasa muudel teemadel. Sellistel puhkudel rõhutatakse võimalikult tihti sildistatava eriala. Näiteks “ärimees”, “rahandusministeeriumi ametnik”, “kultuuritegelane”, “sotsiaalteadlane” – kõik need sõnad võivad teatud tonaalsuse ja rõhuasetusega alla joonida selle, et sildistatav isik on liialt oma erialas kinni ega suuda näha laia pilti. Seega on soovitatav jälgida, kuidas tekstis nimetatakse teisi osalisi – kui ühtede puhul on rõhutatult esile toodud amet ning teiste puhul seda ei mainita, siis võib olla tegemist katsega sildistada.

Labasem, kuid siiski aeg-ajalt kasutusel olev sildistamine ametinimetuse abil käib nii, et ametile lisatakse ka mingi ilutsev tiitel. “Lugupeetud arhitekt” rõhutab ametikohta, samuti nagu teeb seda “ametnikuhärra”. Jälle tasub tähelepanu pöörata sellele, et sõnades “lugupeetud ametnik” või “härra” pole ju midagi halba, kuid just sellises kombinatsioonis jääb sildistatavast mulje kui kellestki, kes pole “tegeliku eluga kursis”.

Kuidas sildistamisest pääseda?

Esimene samm on teha hästi ära oma kodutöö ning esitada nii veenvaid fakte, et neid on sunnitud tunnistama kõik osalised. Kuid mitte kõik arutelud ei keerle faktide ümber. On olemas keerulistel moraalsetel teemadel arutelusid, mille puhul ei piisa faktidest, vaid tuleb kokku tulla ning võrrelda arusaamu, visioone. Kuid selliselgi puhul tuleb kasuks kodutöö nii inimeste arvamuse ärakuulamise kujul kui enese harimisel selle kohta, mida sel teemal on juba varem öeldud. Üheks sildistamise põhjuseks ongi muuseas mugavus, sest selle asemel et teha kodutööd, on lihtsam kasutada klišeesid.

Järgmine samm on defineerida täpselt probleemi olemus ning viidata iga kord sellele, kui vaidluse käigus fookusest kõrvale kaldutakse. See eeldab muidugi taas ettevalmistust ja soovitavalt isegi vaidluse-eelset kokkulepet, mille üle ikkagi täpselt vaidlema hakatakse. Näiteks valgub jutt paratamatult laiali, kui hakata otse-eetris arutlema sellisel suurel teemal nagu “Kuhu lähed, Eesti meditsiinisüsteem?”. Lihtsamalt saab arutleda küsimuse üle “Kas Eestis on liiga palju haiglaid?”.

Veel üks nõuanne: jääda rahulikuks ning mitte minna emotsioonidega kaasa, sest see tähendabki selle poole võitu, kes ei soovi asjalikku arutelu.

Lõpuks jõuame ka probleemini, et Eestis pole piisavalt heade oskustega inimesi, kes suudaksid ja tahaksid arutelusid juhtida. Lihtsalt sõnaandjana arutlejate keskel istuvatest kuulsustest ei piisa. Heade moderaatorite tulek nii ajakirjandusse kui ka poliitikasse aitaks tublisti parandada ühiskondlike arutelude kvaliteeti.

Tänane kodune ülesanne: leidke viimase nädala uudistest vähemalt kolm näidet selle kohta, kuidas argumentatsioonis on kasutatud sildistamist ning kirjutage neist selle artikli kommentaariumi.

Poliitikahuviliste kool ilmub iga nädal Memokraadis ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

  • http://www.facebook.com/laimre Marco Laimre

    Sildi KULAK kohta. Tuntud vene teleajaloolase Nikolai Svanidze andmetel tähistanud silt “kulak”enne 1928 aastat töökat taluinimest. Mõiste oli üdini austava ja positiivse tähendusega ning tekkinud suurest ja raskest, hommikust õhtuni tehtavast talutööst, nii et käsi mis padja all ikka kramplikult rusikasse hoidis, öösel magada ei lasknud. Kolektiviseerimise  laines asja tähendus muidugi muudeti. 1928 novembris ilmub Izvestias artikkel, kus “Kulakud” ründavad põletades ja lõhkudes nõukogude infrastruktuuri ja kommunistliku partei esindajaid, jne. Tegelikuks põhjuseks on muidugi nälg.
    http://en.wikipedia.org/wiki/Collectivization_in_the_Soviet_Union
    Sildi PURKISITTUJAD kohta. Võib-olla on huvitav teada et pärast kunstnik Jaan Toomiku teose “15. mai kuni 31.mai 1992” tegelikku eksponeerimist (mis tõesti koosnes kunstniku poolt purki situtud fekaalidest) möödub peaaegu kuus aastat (sic!) aastat. Alles siis kirjutab ajalehes keegi pahatahtliku artikli, viidates eelpoolmainitud teosele. Ja selle sildistamise algatajaks on hoopis antud artikkel, mitte Toomiku teos ise. Kahjuks ei leia ma selle artikli kohta praegu viidet. Postitan kohe kui leian.
    Aga Kiwa kirjutab Jaan Toomiku näituse puhul sellest teosest: “Teadlik šokkimispüüe võis olla installatsiooni ilmselgeid
    tsiteerimisallikaid kunstiajaloost – Piero Manzoni «Artist’s Shit»
    (1961), tegelikult kõneles töö, väljaheitepurgid koos nende koostisosa
    moodustanud menüüdega, üleminekuaja absoluutsest elatusmiinimumist,
    näljahädast, postsovetlikust majanduskriisist. Kunstikontekstis võib
    muidugi näha teadlikku mängu kõrge ja madala vastandusega, ent teadlik
    rõvetsemine ja skatoloogilised mängud on neile purkidele küll hiljem
    vägivaldselt ja pealiskaudselt kleebitud sildid.” http://rooma.postimees.ee/020607/esileht/ak/264165.php

  • margusvanem

    Pean kiiduväärseks selle küsimuse meedias
    tõstatamist, kuigi artiklist jääb mulje nagu autorid on vastavat materjali
    alles esialgselt mõtestamas. Huvitav oli sildistamise eri astmete esile
    toomine (inimeste kategoriseerimine, inimeste vastandamine tegevusala
    jms järgi). Nagu ka tähelepanu juhtimine sildistamisele enese ja selle
    kasutamise erinevusele.

    Mulle siiski tundub, et autorid ei saa päriselt aru sildistamise olemusest.
    Ja seda põhjusel, et kritiseerides sildistamist, ei suhtu nad kriitiliselt seda
    kriitikat võimaldavasse vastandlikku (omaenese) seisukohta. Kui esimest võib
    nimetada sildistamiseks, siis teist isikustamiseks.

    Sildistamise puhul on oluliseks teema (tegelik asi),
    mida aga kriitika peab suvaliseks ja valikuliseks, kuna teema puhul ei arvestata
    inimesega. Isikustamise puhul on tähtis inimene (tegelik
    asi), mida kriitika peab meelevaldseks ja subjektiivseks valikuks., sest
    inimese puhul ei võeta arvesse ühiskondlikku tervikut (teemat).

    Niisiis, kui autorid väidavad, et sildistamise puhul ei arvestata
    tegelikult tähtsa vaidlusküsimusega, peavad nad tegelikkuse all silmas inimesega
    seotud tegelikkust ja kritiseerivad sildistamist selle seose purustamise
    eest, milline kriitika on iseenesest täiesti õige.

    Autorid eksivad minu meelest ses osas nagu sildistamisest oleks võimalik
    pääseda sel teel, et me sildistamise asemel hakkame isikustama. See ei ole
    võimalik, kuivõrd vastandusele vastandumine annab tulemuseks lihtsalt teistsuguse
    vastandumise – kuigi teistsugune, aga ikkagi vastandumine. Kõik need abinõud –
    veenvad faktid, arusaamade omavaheline kõrvutamine, selle enesele selgitamine
    mis on tegelikult tähtis, arvamusvahetuses rahulikuks jäämine ja
    avalik-ühiskondliku mõttevahetuse suunamine – on autorite poolt mõeldud just
    nimelt sildistamise vältimiseks. Tegelikuks eesmärgiks on aga pääsemine
    vastandumisest.

    Kui sildistamisest ei ole võimalik pääseda, kas selle vastu on rohtu? Minu
    meelest, kui kuulata tähelepanelikult seda, mis loo autoritel on tõepoolest
    öelda, mitte seda, mida nad ise arvavad end ütlevat, siis on küll. Ja siis
    selgub, et nende pakutud abinõudel on ka oma roll täita. Hästi üldiselt öeldult
    tähendaks see.

    Neil, kes tegelevad ühiskonnas sildistamisega, seega Eesti kodanikkonnal ja
    tema nimel valitsejatel tuleb a) tegeleda pidavalt elu uurimisega b)
    kuulata kõikmõeldavate inimeste arvamusi ühiskonna asjade kohta ja c)
    võtta iga kord vastu otsusi, mis viivad inimeste elu edasi (parandavad
    nende heaolu). Viimane tähendab julgust võtta vastu otsuseid, mis käivad RISTI
    vastu õigeks peetavale ideoloogiale.

    Kõikehõlmav sildistamine tekib, kui ühiskonnas väljakujunenud
    põhimõtet – korduvust, reeglit, eeskirja, seadust – hakatakse pidama ainuõigeks
    normiks, mille muutmist peetakse olemasoleva ühiskondliku korralduse alustalade
    õõnestamiseks. Sellena see muutmine ka tundub olevat, kuigi tegelikult ta seda
    ei ole.

  • Pingback: Poliitikahuviliste kool: sildistamine « Liberaal Silver Meikar()

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=577261839 Laura Noodapera

    Kulturniku (st kunstnikud, teatritegelased, muusikud ja muud) ja ametniku sildi juurde kuulub veel üks oluline koll: Riigi Raha. 

    “Vaadake, mida nad seal riigi raha eest korda saadavad!” või “Ja kas siis sellistele purkisittujatele on vaja anda Riigi Raha?” Ja samas vaimus edasi — ikka rõhutades, et kes maksab, tellib muusika. See on väga hea relv, mida on võimalik puusalt tulistada väga laia hulga inimeste pihta. Kõige veidram on, et see paistab “argumendina” tõepoolest toimivat ning nendest “pehmete väärtuste edendajatest” ja “paberimäärijatest” saaksid seeläbi justkui vargad ja muidusööjad…

  • http://twitter.com/sulevkraam Sulev Kraam

    väike palve – äkki saaks artikli algusesse või kasvõi lõppugi lisada artikli autori(d). RSSis nimesid ei näita ja siis mõistata, kas või kes on jutu autor. tänud!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    See võib kõlada uskumatult aga me pole siiani välja mõelnud, kuidas RSS nimesid näitama panna (vaid juhul, kui kõigile autoritele eraldi accountid teha, oleks see lihtne). Aga artikli lõppu lisamine on hea idee. Tihtipeale olengi seda teinud.