Meedia kaputt

Eelmisel nädalal avaldatud Karin Kase uurimus veebimeedia tööprotsessidest Eestis ei sisaldanud minu jaoks ühtegi üllatust, aga masendas ja jahmatas siiski. Kõlab vastuoluliselt? Tõsi, aga võiksin selle rahvusringhäälingu veebis  kompleksivabalt tutvustatud töö mõju võrrelda ehk mõne Gus van Santi filmi omaga. Kui midagi koletut laotatakse su ette kiretu objektiivsusega, külmalt ja kaalutletult, faktidel põhinevalt, siis toimuva näiv normaalsus vaid suurendab õõva.

„Vaadeldaval päeval avaldati 49 uudist, mis põhinesid sellel päeval välja saadetud 41 pressiteatel. /…/ Uudiste ja pressiteadete võrdlev tekstianalüüs näitas, et pressiteateid kuigivõrd ei toimetata – 13 uudise puhul ei olnud pressiteadet praktiliselt üldse muudetud (peale väikeste grammatiliste paranduste), 19 uudise puhul oli pressiteadet muudetud vähesel määral. Rohkem oli toimetatud 17 pressiteadet, neist 9 puhul oli näha tugevat toimetajatööd. Enamasti sõnastati ümber pikki ja arusaamatuid lõike ning pikki, kantseliitlikke ja kohmakaid tsitaate. Viie uudise puhul oli ajakirjanik lisainfo küsimiseks allikale helistanud ja lisas uudisesse enda hangitud tsitaadi. Reeglina helistatakse pressiteate lõpus välja toodud lisainfo andjale, 49-st uudisest vaid ühe puhul oli toimetaja lisaks pressiteates esinevale infole välja toonud ka vastaspoole seisukoha.“ (Meenutuseks – see, mida 49st ühel puhul tehti, on toimetajatöö absoluutne miinimum.)

Kas kasvõi ühel Memokraadi lugejatest, ühiskonnast huvitatud inimestel on õnnestunud elada nii, et ta ei ole iial lugenud ühtki Eesti e-uudist? Enamik meist teeb seda iga päev. Isegi kui arvame, et teame veidi meedia köögipoolest ja mentaalsed filtrid on pidevalt töös; olulise info hangime muukeelsetest allikatest jne, siis lõpuni kaitstud pole meist keegi. Eesti veebiajakirjanduse infoväli on loobumas viimastestki meediaks olemise illusioonidest. Asutused ja ettevõtted levitavad puhtalt enda huvidest lähtuvat infot ja see ilmub minimaalse, pea olematu faktikontrolli, tasakaalustatuse, ja eetikakaalutlusega. Peamine: valimatult paiskuvad massieetrisse kõiksugu erahuvid. Ja mitte keegi ei esinda lugeja, ja ühtlasi ka laiemalt ühiskonna huve.

***

Paari päeva eest, 30. aprillil, liikus üle meie veebimeedia „uudis“ pealkirjaga „Justin Petrone: kirjanike liitu saamiseks peab õigete inimestega magama“. Veebiajakirjanik on teinud tubli pingutuse ja tuima pressiteate kopeerimise asemel haruldaselt palju töötanud: 1) lugenud inglisekeelset blogi; 2) teinud väljavõtte ühe postituse sisust; 3) selle oluliselt ümber sõnastanud. Selle käigus on küll sisu ja isegi peaväite allikas vahetunud, aga tühja sellest, sel kujul klikitakse rohkem, kopeeritakse teistesse väljaannetesse ja üleüldse on kõigile selge: jälle need naeruväärsed välismaalased hüppavad meie õue peal.

Millest Justin Petrone postitus tegelikult rääkis, kus oli fookus ja kes ütles mida magamise kohta, vaadaku huvilised ise.  Vaimukas blogi on, mille postitustes ja kommentaariumis on värskepilguline kõrvalpilt Eesti elule.

***

Veebimeedia on Eestis kõige hullemas seisus, praegusel kujul ei ole seda kellelegi vaja – pressiteateid võivad ju soovijad asutustelt otse RSS-ga tellida. Aga ega trükimeediagi pikalt maha jää. Viimastel päevadel tundub, et ka meediaprofid hakkavad aduma, et midagi on juba veidi liiga tuksis. Välja valiti üks kaasus – Ene Veiksaare ja Erika Salumäe eraelu puutumatuse rikkumine ja nimetati see valuläve ületajaks. Ilmselt sobinuks sarnaseks kaasuseks mõni lugu ka igast muust „Kroonika“ numbrist, aga kui meediamanitsuse algatamiseks oli tingimata vaja just (võib-olla) lesbilist rahvuskangelast, siis no palun väga, vaatame siis seda lugu.

Minu isiklik arvamus on, et olümpiavõitja eraellu tungimine oli paljudele eriti valus sisemise raskuse tõttu aktsepteerida veel ühe armastatud sportlasega seotud skandaali (Veerpalu jama juba kõigutas rahvustunnet). Kui homoseksuaalsust peetaks ka sisimas täiesti normaalseks, siis uudis avalikkust niivõrd ei shokeeriks. Kõik need lõputud privaatsust rikkuvad seltskonnaajakirjanduse „kes kellega käib“ lood avavad ju samuti tegelaste seksuaalse orientatsiooni, miks siis naiste kooselu peaks see eriline valuläve ületaja olema?

***

Värske skandaal toetab Eesti ühiskonna raudseid stereotüüpe – Kroonika poolt avalikult ja orientatsiooni-saladuse kaitsjate poolt ehk varjatumalt. Hiljuti suutis aga üks ajakirjanduslik tekst irriteerida ja selle kaudu ühendada tublid Eesti inimesed koledate uute tuulte vastu veelgi tugevamalt. Kümned inimesed kirjutasid arvamusartikleid ja tuhanded, kui mitte kümned tuhanded arutlesid isekeskis, et küll need rootslased on ikka heaolust peast segi läinud. Sood olla seal keelatud, nüüd ei lasta poisil poiss ja tüdrukul tüdruk olla!

Ainus asi, mis sooneutraalse lasteaia loo juures selge on, on see, et Mikk Salu on oskuslik rahva alateadvuse nuppude vajutaja. Ilmselgelt valikuline faktide kirjeldus, hoolikalt, aga kohati ka mitte nii hoolikalt ridade vahele peidetud isiklik irooniast nõretav eelarvamus näiliselt neutraalse reportaaži juures ja juba ühiskonnas enne paigas olevate tugevate stereotüüpide peale mängimine – ja voilà – Postimehe juhtkond võibki rõõmust särada, et alluv rahva üles keeras.

Loodan, et keegi ei hakka kommentaarides taas jaurama, et „kas see siis ikka ongi normaalne“, jne. Isegi Salu tõlgenduses ei keelata ses lasteaias sugusid, nagu üheksa kommenteerijat kümnest Eestis selle loo mõtte on kokku võtnud. Kõigest püütakse vähendada lapse soospetsiifilist suunamist. Rootslaste lolluse üle imestamisest puhates püüdkem rahulikult mõelda – tüdrukute ja poiste soorolli surumist (NB: nii, et lapsele endale see ei meeldi!) on näiteks Eesti lasteaedades ikka shokeerivalt palju. Isegi kui konkreetse Rootsi näitelasteaia vahendid meile üleni ei sobi, siis igati eetilisem, kasulikum ja lugeja ning ühiskonna huvisid märksa paremini arvestav oleks ajakirjanikul midagi talle uudset ja võõrast kogedes püüda leida see iva, mis Eesti puhul samuti kehtib. Mitte pingutada kõigest väest, et üha enam sildistada ja avalikkust ühest olulisest teemast veelgi enam võõrandada. Praegusel kujul oli minu arvates selgelt tegu väga ebaeetilise ajakirjandusega.

***

Kokkuvõtteks: Eesti ajakirjandus on väga sügavas madalseisus. Veebimeedia kaelani mudas, kollane press vöökohani ja ülejäänu  lompide vahel tippides võimetu pritsmetest ja laiematest lärakatest hoiduma. Siinne lugu ei ole eriti konstruktiivne: illustreerin olukorda paari viimase päeva silma jäänud markantsema näite abil, aga ei näita, kuidas mülkasse jõuti, kas on alternatiive ja mis võiks edasi saada. Tegelikult on üks säärane kirjutis ka plaanis – kui vähegi aega saan, siis peatselt püüan veidi neil teemadel arutleda. Igatahes ei usu ma, et kogu tõde peitubki resigneerunud tõdemuses „nii väike riik ei saagi endale kvaliteetmeediat lubada“. Kui latt on ühel alal kõrgel ja ühiskond peab seda oluliseks, siis oskab nõuda nii publik, ülemused alluvatelt kui ka alluvad ülemustelt.

Artikli autor Mele Pesti on Tallinna Ülikooli doktorant. 

  • Rain Kooli

    Olulise osaga tekstist võib rohkem või vähem nõustuda, aga ühes kohas paneb Mele Pesti minu arvates puusse: “Minu isiklik arvamus on, et olümpiavõitja eraellu tungimine oli paljudele eriti valus sisemise raskuse tõttu aktsepteerida veel ühe armastatud sportlasega seotud skandaali (Veerpalu jama juba kõigutas rahvustunnet). Kui homoseksuaalsust peetaks ka sisimas täiesti normaalseks, siis uudis avalikkust niivõrd ei shokeeriks.” Vähemalt minul läks Veerpalu skandaali “aksepteerimine” äärmiselt valutult. Salumäe ja Veiksaare puhul aga seisnes probleem siiski vastu inimeste tahtmist nende eraellu tungimises ja vastu nende tahtmist orientatsiooni kohta vihjete tegemises. IMHO on igaühel õigus siiski kappi jääda, rääkimata sellest, et olla kaitstud alusetute orientatsioonivihjete eest.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Ma kommenteeriks seda, mida Mele kirjutab Rootsi lasteaia loo kohta. Minule mõjus see lugu igatahes täpselt vastupidiselt kui siin on kirjeldatud. St enne selle ilmumist arvasin, et tegu on nagunii mingi totaalse jamaga, rikka heaoluühiskonna liigheaoluga väetatud pinnasest võrsunud kummaliste viljadega. Aga kolleeg Mikk seletas loos päris hästi ära, mida ja miks seal üritatakse teha, nii et nüüd on mu suhtumine sellesse märksa neutraalsem.

    Ega ei saagi olla kohustuslik, et ajakirjanik peab olema selle teema entusiast või pooldaja, mida ta kajastab, veel vähem aktivist. Samas taolist reportaaži saabki teha ainult läbi ajakirjaniku enda silmade ja väga hea, kui see vaatenurk on mõistlikult skeptiline. 

  • Mele P.

    Rain Koolile: Jah, nõus, et igaühel võiks olla võimalik kappi jääda ja olla vihjete eest kaitstud. Ma lihtsalt imestasin veidi, et just see kaasus sai valuläve ületajaks, kui mu arust isegi palju valusamatel teemadel inimeste varvastel tammumist käib iga päev. Aga tõsi on see, et inimlike kannatuste tekitamisele tuleb alati tähelepanu pöörata ja kannatuste suuruse võrdlemine pole alati kõige mõttekam asi. Nii et hea ja õige on see võitlus, ka selle näite puhul, igatahes.

  • Mele P.

    Ühtlasi teeksin loole kohe ühe täienduse, sest jäin iseenese toimetamisega enne hiljaks, veebis avaldamine käib kunagi trükimeedias töötanud ajakirjanikule ikka harjumatult kiirelt. 
    Loomulikult ei taha ma selle looga öelda, et kõik ajakirjanikud ja toimetajad on võrdselt süüdi praeguses väga kehvas olukorras. Nagu ka loos mainisin, näen struktuursemaid probleeme, mille vastu üksi on üliraske astuda. Eestis on väga häid ja ülimalt eetilisi ajakirjanikke, kes ei lähe igapäevaselt kaasa kolinal madaldunud standarditega ja ütlevad aeg-ajalt ka selge ei tööülesannetele, mis tunduvad valed. Päris kindlasti aga oleks sellist selja sirgeks ajamist ja ka ühiselt eetiliste valikute eest võitlemist märksa rohkem vaja, kui seda praegu on. Seda lisaks meediale näiteks ka reklaamitööstuses, disainis.

  • http://www.facebook.com/vallikas Martin Vallimäe

    Hmm, aga kogu kamm käis täie hooga juba 5 aastat tagasi, toona ma olin meediamonitoorija ning ülevaade oli seetõttu väga põhjalik. http://vallikas.blogspot.com/2007/05/veebiuudiste-kanalid-vajavad-pidavet.html Vahepeal sai tegeletud tõsise ajakirjandusega ja nüüd siis ise pressiteadete kirjutamisega. Kuid tõsi ta on, et asjad on 5 aasta tagusega veel kordades hullemaks läinud, kuid olid nad piisavalt hullud juba siis.
     

  • Rahel Otsa

    See on küll pigem paralleelne kui lõikuv teema, aga toimetades mõnda aega enda lõbuks sellist lehekülge: http://headuudised.wordpress.com/ leidsin samuti, et on paras väljakutse leida eesti meediast häid uudiseid, mitte lihtsalt eelolevate sündmuste pressiteateid headeks enneteks pidada. Lõpuks võtsin blogitäiteks ingliskeelse meediaruumi appi..

  • indrek seppo

    Aga see on ikka päris kindel, et Postimehe juhtkond särab rõõmust kui keegi töötajatest rahvast üles keerab? Oli see nüüd seesama mõttetu ebaeetiline lahmimine või märk mõtlemise kvaliteedist?

    Kas see Salumäe tekst tõesti ületas kuidagi erakorraliselt kellegi valuläve või puudutas kellegi rahvustunnet enne kui Salumäe enese emotsionaalne ja tugev reaktsioon tuli? Ma ei oleks nii kindel, et seda just ja ainult orientatsiooni küsimustega siduda saab (ausaltöeldes – ei ole mina enam pikka aega näinud inimesi, keda kellegi orientatsioon erutaks; kindlasti neid kuskil on, aga arvata, et kellelgi oli vaja just võibolla lesbilist rahvuskangelast…).

  • Mele P.

    Postimehe vastutav peatoimetaja Anvar Samost on intervjuus ERR-le öelnud, et nende siht on Delfist loetavuselt mööda minna. Usun küll, et klikirohke ja palju vastukaja toov lugu teeb neile selgelt rõõmu, see on ju täpselt eesmärkidega kooskõlas?

    Salumäe kohta — eks see reaktsioonide mõõtmine ole vaieldav jah, aga nii tugevat reaktsiooni kollase ajakirjanduse loo ebaeetilisuse kohta (ETVs pikk kommentaar, erinevate raaadiokanalite nädalavahetuse talk show’de pikad käsitlused jne) ei ole ammu märganud küll, ka nendel puhkudel, mil meedia hammasrataste vahele jäänu on ise protesteerinud.

    Mis puutub väitesse, et orientatsioon Eesti avalikkust ei eruta, siis siin jään kindlalt eriarvamusele. Aga see on muidugi suur ja eraldiseisev teema juba.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000092981574 Villu Päärt

    Karin Kase töö on saanud palju tähelepanu, aga kas keegi pani tähele, et seal oli vaadeldud ühte päeva, kõigest 49 pressiteadet ja selle “tohutu andmemassivi” põhjal on tehtud põhjapanevaid järeldusi. Kui palju sel päeval veebitoimetused üldse artikleid tegid (või vorpisid)? Teema on valus, aga niimoodi puusalt tulistades ei lähe midagi paremaks.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    sooneutraalsuse kui printsiibi taga on arusaam, et soorollid ei ole pelgalt neutraalselt kirjeldavad, vaid ühtlasi ka ühiskonda ning selle liikmete omavahelisi suhted struktureerivad. mõeldagu siin näiteks nahavärvile – niikaua, kui me lihtsalt tõdeme, et mõnedel on see tumedam kui teistel, ei ole justkui midagi hullu lahti, aga kui me selle alusel hakkame jagama istekohti bussis või ametikohti kontoris, on asi veidi teine.

    loomulikult ei pea iga sel teemal sõna võttev ajakirjanik olema liikmekaardiga feminist (õieti patustab ju ka see termin sooneutraalsuse vastu, kui veidi järele mõelda) ning samuti olen ma nõus, et mõistlik skepsis tuleb selles ametis alati kasuks. veelgi enam, igal ajakirjanikul ongi tegelikult ju vabadus sooneutraalsuse peale õlgu kehitada ja arvata, et tegu on mingi totaalse ja rikka heaoluühiskonna liigheaoluga väetatud pinnasest võrsunud jamaga – ja siis kirjutada asjadest, mis tema arvates tegelikult tähelepanu väärivad. KUI aga siiski rootsi-sõit ette võtta, oleks minu arvates kena vähemalt püüda anda inimestele, kellest kirjutama asutakse omalt poolt see, mille kohta inglise keeles öeldakse benefit of doubt. see ei tähenda entusiasmi ega isegi mitte pooldamist – vaid lihtsalt lugupidamist ja mõistapüüdmist inimeste suhtes, kellest sa kirjutad.

  • http://www.facebook.com/people/Sandra-Maasalu/100000025316404 Sandra Maasalu

    Villu Päärti tähelepanek on väga asjakohane. Ma ka imestasin ausalt öeldes, et ühepäevase vaatluse andmetest saab (TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis) magistritöö. Kui eesmärgiks on teadustöö, siis napi uurimustöö põhjendus ei saa olla, et kõik teavad ilma uurimatagi, et nii on. Oleks huvitav teada Karin Kase põhjendust, miks selline valim arvati piisavaks?

  • indrek seppo

    Miks siia pidama jääda? Miks sellest Samosti avaldusest mitte järeldada, et Postimees tahab oma lehele hardcore pornot tuua? Oleks ju eesmärkidega kooskõlas. Asjalikust diskussioonist oleks see aga sutsu kaugel. Ise oleksid ehk ütelnud lausa – “väga ebaeetiliselt kaugel”?

    Mind on treenitud kausaalsust otsima. Jummal kuis mulle ikka pinda käivad mõned ajakirjanike ja toimetajate vead või tegematajätmised. Olgu väljaandeks Delfi, Postimees või NYT. Aga selle põhjuseks on pigem ikka meie piiratud kognitiivsed võimed, mitte moraaliküsimused. Ma ei eelda ajakirjanduslikes tekstides neutraalset ja kuiva teaduslikku arutelu (eeldan sellele lähenemist küll teadlaste poolt, kes teadlastena esinevad). Isegi kui väited või implitsiitsed eelistused lähevad mulle põhjendatult või põhjendamatult meeldivaist lahku. Eeldan ka ajakirjanduslikku vabadust, isegi kui see toob kaasa nähtusi, mis mulle alati meeldima ei pea.

    Ausõna – visates pilgu neile pressiteadetele, millest jutt. Mitu tükki neist siis nüüd täpselt vajaks seda “minimaalset toimetamisetaset” ehk helistamist vastaspoolele. Sa ikka vaatasid neid enne selle väitmist? Ma ei usu hästi – aga eks see ole näide onlineaja kiirusest :). Töös endas toodi välja üks sotside pressiteade, mis autori hinnangul liialt hinnanguliste tsitaatidega läbi läks. Selle eest vajaksime lugejatena siis kaitset ega suuda ise vastuvõtva poolena aduda, et tegu ei pruugi olla päris neutraalse tekstiga?

  • Mele P.

    No minu arvates ei ole eriti kindel, et pressiteateid peaks ära trükkima ja tirazheerima. Mina olen nii aru saanud (ajakirjanduse baka, seitsme-aastase toimetuses töötamise ja mõne muu maa ajakirjanduse jälgimise põhjal), et pressiteated on ALUSmaterjal, üks paljudest allikatest mille pealt ajakirjaniku töö alles algab. 

    Ja mis puudutab pornot, siis… hm, hardcore’i ei oskaks nagu Postimehega tõesti seostada, aga erootikat klikkide nimel, väga tihti sisuga mittehaakuvat, on ju Postimehe veebiversioonis päris kõvasti olnud?

  • Paavo

    Klikid on ülemüstifitseeritud. Klikid ei ole see, millega reklaamipindu müüakse, loeb ikkagi unikaalsete külastajate arv (unique impressions) ja kui suur osa neist reklaamile vajutab ning reklaamitava teenuseni jõuab (conversion rate); kogenumad reklaamiostjad oskavad analüüsida reach’i ja sihtgrupi käitumist. Ainult raha peale vihane reklaamiostja lepib lehekülje tehniliste laadimiste arvuga (page views), mida on kerge kunstlikult paisutada artikli jagamisega kahekümnele lehele (inglisekeelse veebi katk).

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siin on ikka päris lihtne öelda mitu argumenti Mele toetuseks. Esiteks, kuna ajakirjandusjuhid pole aastaid olukorra parandamiseks midagi teinud (pigem vastupidi), siis on küll võimalik järeldada, et neile see olukord vähemalt ebameeldiv pole. (Anvar Samost on vähe olnud muidugi, tema puhul võib anda natuke aega).

    Teiseks, ajakirjanduse tarbijad eeldavad ajakirjanikelt seda, et materjal kontrollitakse üle, sealhulgas ka need korporatiivsed teated. Seda muljet üritavad säilitada muuseas väljaanded ka ise. Ning lõppkokkuvõttes on see ju nende olemasolu mõte, selle eest makstakse neile, seda teenust neilt tellitakse. Kui see lisaväärtus ära kaob, siis elus inimest pole tõesti selleks tarvis, et kirjutada 16. september asemele “täna”. Seda saab väga lihtsa skriptiga teha.

    Kolmandaks, juhin tähelepanu, et Mele ei kirjutanud siinkohal uudislugu, vaid arvamusartikli, millel on oma stiililised võimalused ja mille puhul kujundite sissetoomine (juhul, kui need on samas ka põhjendatud), on täiesti normaalne. Nagu sa isegi ütlesid, ei eelda sa tekstidest kuiva teaduslikku arutelu ja nüüd korraga -pumm! Mele värvid ei sobi. 

    P.S. Mis aga puudutab Postimeest ja hardcore pornot, siis on Postimees.ee leheküljel ilmunud nii perse pilt, kui ka näiteks alljärgnev foto. Täpne liigitus hardcore-softcore skaalal pole ehk enam nii olulinegi, kuna vahe on jäänud üliväikeseks.

  • indrek seppo

    Ma olen vist ainus, kes viitsis selle magistritöö ka läbi sirvida? Jutt käib pressiteadete kajastamisest. Las ma nimetan esimesed kümme, mille kohta märge, et nad edasi jõudsid:

    1) Teeolud
    2) Liiklusinfo 18.04
    3) Eesti, Läti, Leedu ja Poola EL asjade komisjonide esimehed rõhutasid kiire raudteeühenduse vajadust
    4) Deniss Karpak on kerkinud maailma edetabelis
    kümnendaks
    5) Lääne-Eesti Päästekeskuse teade
    6) IEPK op. sündmusteülevaade (Päästekeskus)
    7) BALTIKA AKTSIAEMISSIOONIST
    8) Esimeses kvartalis tõusis hüppeliselt liiklusega seotud kahjujuhtumite arv (IF kindlustus)
    9) Eesti õpilased olid EL-i loodusteaduste olümpiaadil edukad
    10) Riigipühadel on postiasutused suletud

    Nagu töös kirjutatakse – peamiselt avaldati riigiasutuste “korporatiivseid” teateid. Reklaamimaiguline kraam prooviti filtreerida esimeses etapis välja, püüti lähtuda ühiskondlikust olulisusest jne. Ja nende kohta teeme me järelduse, et absoluutne miinimum oleks enne avaldamist vastaspoole kommentaari küsida? Et see on alles eelinfo, millest lugu hakata tegema, aga mille iseseisvalt avaldamise korral saavad kannatada lugeja huvid? Oleme me selles ikka päris kindlad endiselt, peale nende pressiteadete lugemist?

    Ma adun ju igati, et tegu arvamusartikliga, ei oleks vaevunud miskit kommenteerima hakkama, kui mind poleks löönud situatsiooni iroonia. Suutmatus hoiduda üsna laia käega lahmimisest kirjutades teemal, kuis ajakirjandus lahmib.

    Porno näide siis hiljutisest väitest, et suurem osa netiliiklusest pidada porno olema. Näiteni jõudmise loogika ei vaja vast üle täpsustamist?

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Vaatasin täna korraks BBC business lehekülge. Kolm esimest uudist olid seal samuti pressiteadete põhjal tehtud: Eurostat teatas märtsikuu tööpuuduse numbrid, S&P teatas Kreeka riigireitingu tõstmisest, UBS kvartalitulemustest. Ma oletan ja Indreku viidatu kinnitas ka seda natuke, et eks suures osas on ka Eesti ajakirjanduses avaldatud pressiteated samast ooperist: mitu inimest hukkus eelmisel päeval autoavariides, mitu maja põles, mis on teeolud, firmade börsiteated…

  • Lauri Linnamäe

    Ma kordan ühe mõttelõnga üle nii, nagu temast aru sain.

    1) Lasteaialoo autor Mikk Salu kirjutas selle artikli neutraalselt, kõikvõimalikest hinnangutest ja sildistamistest hoidudes. 2) Järelikult on ta eriti ohtlik vandenõulane, oskuslik alateadvuste manipuleerija ja üleüldse üks inimhingede insener. 3) Kõike eelnevat arvesse võttes ei saa järeldada muud, kui et ta täidab Postimehe juhtkonna salajuhiseid ühiskonna üles keeramiseks. Nii mõnedki värvikaimad ja fantaasiaküllaseimad teooriad maailma “tegelikust” toimimisest ja niidiotste kokku jooksmisest kahvatusid praegu. 

  • http://www.facebook.com/anu.moistlik Anu Kuusmaa

    Ühe detaili ehk vastaspoole kommentaaride avaldamise kohta – on olemas ka tendents avaldada lugusid, mis paberil moodustavad ühe üksuse, veebis väikeste tükikestena, et värske info kiiremini üles saada. Saad teada asjaolu x, avaldad nupu, tuleb juurde asjaolu y, avaldad järgmise nupu jne. Nii luuakse ka kuvandit pidevast ja tugevast tööst teema arendamisel.

    Kõik need lood on veebis tavaliselt ristviidatud, mis ei asenda küll traditsioonilist tasakaalustatud lähenemist, aga aitab sinnapoole edasi küll. Nii et lisaks sellele, kui paljud tolle päeva pressiteated üldse vajasid vastaspoole kommentaari, oleks tegelikult võinud algses magistritöös uurida ka seda, kas äkki avaldati neid kommentaare uute tekstiühikutena.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Konkreetse uuringu metoodika ja valimi kriitika on arusaadav, kuid samas võib öelda ka seda, et ühepäevane vaatlus pole akadeemilises maailmas ka erakordselt vale või ennekuulmatu ning arvestades, et magistrikraad on tänapäeval sarnane kunagise bakalaureusetasemega, siis ma arvan, et see töö on selles mõttes üsna korralik.

    Iseasi on tõesti, kas see töö kõike seda väidab, mida tema ilmutamise järel järeldatakse, paljuski on probleem selles, et erinevad lugejad  tajuvad meediat väga ebakvaliteetsena ning lõpuks on tekkinud üks võimalus kanaliseerida seda rahulolematust.

    Aga siiski tekkivad järgmised küsimused:

    1. Kas uuringu autor sattus toimetustööd jälgima erakordselt halval päeval ning suvaliselt valitud teisel päeval oleks pilt olnud märgatavalt teistsugune?
    2. Kas riigiasutuste teateid peaks avaldama konteksti- ja kriitikavabalt, lihtsalt sellepärast, et need on riigiasutused, mitte korporatsioonid?
    3. Mis on nende teadete edasilinkimise käigus tekkinud lisaväärtus lugejale ehk siis mis on selle teadete kuhjamise puhul ajakirjanduslik funktsioon üleüldse? Milleks meil on vaja inimesi, kes täidavad sisuliselt programmijupi  funktsiooni?

  • indrek seppo

    Konkreetne uuring on laiem, rääkides nii omauudistest kui muust (pressiteadetel põhinevad moodustasid veerandi onlineuudistest). Siinne kajastus on lihtsalt kummaline, tsiteerides valikuliselt ning interpreteerides tulemusi tihtipeale vastupidiselt sellele, mis uuringust (ja selle lühikirjeldusest ERRis) järeldub.

    Ma ei tea, minul ei tekita õõva see, et onlinelehed avaldavad ilmateadet, teedeinfot või politsei kuriteo ohvrite otsinguid. Need on näited riigiasutuste teadetest (millest avaldati 30%, uuringu andmetel kaaludes eeskätt info ajakohasust ja avalikku huvi). Muutmata kujul esitatakse tavaliselt uuringu järgi ka kultuuriuudised. Ma peaksin pikemalt peatuma, et leida siit moraali- või tasakaalustatuse küsimust. YMMV.

    Postimees toimetas selle uuringu järgi kõige enam erakondade teateid, eemaldas reklaamivarjundi ettevõtete teadetelt (kus olevat infot pidas üldse oluliseks avaldada). Delfi erakondade teateid nii palju ei toimetanud, mis toodi välja probleemina.

    Uuringu autori järeldus lisaväärtusest on selline: “Niisiis kehtib ka veebitoimetajate otsustusprotsesside puhul endiselt klassikaline “väravavahi” kontseptsioon – protsess, kus ajakirjanik sõelub pidevalt infot, otsustades, milline sellest pääseb meediasse, ja milline mitte. Samas on “väravavahi” roll tänapäeva veebitoimetustes muutunud individuaalsest kollektiivsemaks – ühe inimese pea asemel toimub uudiste uudisväärtuse sõelumine kollektiivselt.”

    Me võime sellele vastu vaielda, kui tahame. Aga ma ei oska kuidagi näha põhjust paanikaks selles, kui onlineuudised on peamiselt teiste (sh paber-) väljaannete refereeringud, millele lisandub veerandi jagu ametlikke ja avalikke teateid.

    Mis on Õhtulehe lisandväärtus? Krt teab, minu jaoks ei mingit, aga inimesed on vabad seda ostma. Me unustame, et ajakirjandus ei ole üksnes rahvavalgustuslik tegevus (oi ma oleksin õnnelik kui oleks). Tal on oma meelelahutuslik osa ja kuni on tellijaid ei ole minu asi öelda, et seda ja toda ei tohi lugeda ja mingit kolmandat asja peab.

    Mina ei tea, mingil põhjusel ma aegajalt onlineuudiseid skännin. Ju siis annab midagi. Seni olen end suht ohutult tundnud.

  • http://www.argoideon.com archiei

    Arvan et oligi tegu täiesti viisakalt ja korrektselt kirjutatud looga, hea artikliga sealjuures. See jutt jamast käis aga minu arvamuse kohta, mitte loo autori kohta.

  • Mele P.

    Suured tänud kommentaaride eest, eriti nende, mis sisaldavad konstruktiivset kriitikat.

    Minu arvates on siiski pilt veidi laiem kui “kas siis liiklusinfole peab vastaspoole hinnangu võtma”. (Kui ma loos kirjutasin, et ühe pressiteate puhul tehti toimetajatöö absoluutne miinimum, siis ega ma sellega ometi väida, et professionaalne toimetaja iga materjaliga täpselt samamoodi käitub, paljude allikmaterjalidega on vaja teha hoopis muid asju).

    Lühidalt on Eesti eraõigusliku meedia laiem probleem minu arust selles: – Tegijad on aktsepteerinud uut olukorda, kus paberleht on üks üksus, mis jätkuvalt lähtub oma töös põhiliselt ajakirjanduse ülesannetest ühiskonnas, millele rakenduvad ka ajakirjanduseetika normid. (Ja ei, selle rõhutamine ei ole mingi elukauge “moraaliga” vehkimine, ajakirjanduseetika on keskne oskustermin, millel on ka juriidilised tagatised, paralleeliks sobiks majandusinimestele ehk ärieetika.)

    Veebis lisanduvad paberlehe lugudele erinevad osised: Postimehe näite puhul “meediatooted” Elu24, Naine24, Tarbija24 ja muud nn onlain-uudised, mis on tõepoolest peamiselt (empiirika näitab, et ka teistel päevadel peale magistritöös lähianalüüsitud 24 h) pressiteadete jms sissevoolava info vähese toimetajatööga edastamine. – Veebis lisanduvatele osistele ei rakendu kõik ajakirjandusele seatud normid ja toimetuses paberlehe lugudelt nõutavad tasemestandardid.

    – Nüüd minu väide: lugeja jäeti sellest suurest muudatusest informeerimata. Kui iga kujundusmuutusega ja väikese lisalehe esitlusega kaasneb alati pidulik juhtkiri/pöördumine lugejate poole, siis selline lai ja oluline struktuurne muutus on toimunud järk-järgult meie silme all, aga avalikkusele kommunikeerimata. Minu arvates on igal postimees.ee lehekülje avanud lugejal õigus eeldada, et kõik, mis ta sellelt saidilt leiab, on kas selgelt eristatud reklaam või professionaalne ajakirjandus. See, et reaalselt on tänaseks ühe brändi alla kokku kogutud mingi hulk ajakirjandust, rida erinevaid meediatooteid ja lisaks vähese kontrolli ja toimetamisega ametkondlik/korporatiivne infovoog, tekitab lugejates väga palju segadust ja meedia üle arutajate vahel ilmseid möödarääkimisi. Ehk ei tasu tõesti taga nutta “vana head ajakirjandust”, ajad ja infoväljad on muutunud ja meedia võtab uusi vorme. Aga hetkel tundub, et mitte ükski osapool: ei lugejad, tegijad, infoallikad ega juriidika ei ole nii kapitaalseks muutuseks valmis. Vähemalt mitte nii, et ajakirjanduse tase moderniseerumisprotsesside käigus kolinal ei kukuks.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000092981574 Villu Päärt

    Kogu selles arutelus on kummaline käsitlus, et just nüüd
    ja praegu, meie eest varjatult on toimunud mingi muutus, millest lugejal aimugi
    ei ole.

    Kui ma mõtlen 1990ndate keskpaiga Postimehe uudistetoa
    peale Tartus, kus tehti toona Eesti suurima ajalehe uudisteküljed, siis mu
    meelest pole suurt midagi muutunud.

    Tänapäeval oskab igaüks oma pressiteateid ise meiliga saata.
    Siis oli selleks BNS, kes trükkis faksiga saadetud pressiteated arvutisse sisse
    (ilmselt nii see käis, keegi ehk ka toimetas ja kohendas tekste) ning paiskas
    võrku. Osa neist läks lehes käiku, peamiselt nupuveergudes, aga ka suuremate
    lugude põhjadena.

    Ka toona kontrolliti haruharva liiklusinfo puhul, kas
    BNSist tulnu ikka vastab tõele. Kuulu järgi juhtus hullematki: poliitlugu ei
    hakatud enne üldse kirjutamagi, kui BNS oli “põhja” ära saatnud. Selle “põhja”
    najal tehti siis ümbersõnastamise ja lisatsitaatidega lugu.

    Kas miski on teie arvates tõesti muutunud, peale selle,
    et tehniliselt on asi lihtsam? Olulisim muutus: enam ei pea faksist tulnud
    pressiteadet viima laduja kätte, kes selle kiirkorras arvutisse toksiks.
     

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000092981574 Villu Päärt

     

    <!–
    /* Font Definitions */
    @font-face
    {font-family:Cambria;
    panose-1:2 4 5 3 5 4 6 3 2 4;
    mso-font-charset:0;
    mso-generic-font-family:auto;
    mso-font-pitch:variable;
    mso-font-signature:3 0 0 0 1 0;}
    /* Style Definitions */
    p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal
    {mso-style-parent:"";
    margin:0cm;
    margin-bottom:.0001pt;
    mso-pagination:widow-orphan;
    font-size:12.0pt;
    font-family:"Times New Roman";
    mso-ascii-font-family:Cambria;
    mso-fareast-font-family:Cambria;
    mso-hansi-font-family:Cambria;
    mso-bidi-font-family:"Times New Roman";}
    @page Section1
    {size:595.0pt 842.0pt;
    margin:72.0pt 90.0pt 72.0pt 90.0pt;
    mso-header-margin:35.4pt;
    mso-footer-margin:35.4pt;
    mso-paper-source:0;}
    div.Section1
    {page:Section1;}
    -Kogu selles arutelus on kummaline käsitlus, et just nüüd
    ja praegu, meie eest varjatult on toimunud mingi muutus, millest lugejal aimugi
    ei ole.

    Kui ma mõtlen 1990ndate keskpaiga Postimehe uudistetoa
    peale Tartus, kus tehti toona Eesti suurima ajalehe uudisteküljed, siis mu
    meelest pole suurt midagi muutunud.

    Tänapäeval oskab igaüks oma pressiteateid ise meiliga
    saata. Siis oli selleks BNS, kes trükkis faksiga saadetud pressiteated
    arvutisse sisse (ilmselt nii see käis, keegi ehk ka toimetas ja kohendas tekste)
    ning paiskas võrku. Osa neist läks lehes käiku, peamiselt nupuveergudes, aga ka
    suuremate lugude põhjadena.

    Ka toona kontrolliti haruharva liiklusinfo puhul, kas
    BNSist tulnu ikka vastab tõele. Kuulu järgi juhtus hullematki: poliitlugu ei
    hakatud enne üldse kirjutamagi, kui BNS oli “põhja” ära saatnud. Selle “põhja”
    najal tehti siis ümbersõnastamise ja lisatsitaatidega lugu.

    Kas miski on teie arvates tõesti muutunud, peale selle,
    et tehniliselt on asi lihtsam? Olulisim muutus: enam ei pea faksist tulnud
    pressiteadet viima laduja kätte, kes selle kiirkorras arvutisse toksiks.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000092981574 Villu Päärt

    Kogu selles arutelus on kummaline käsitlus, et just nüüd
    ja praegu, meie eest varjatult on toimunud mingi muutus, millest lugejal aimugi
    ei ole.

    Kui ma mõtlen 1990ndate keskpaiga Postimehe uudistetoa
    peale Tartus, kus tehti toona Eesti suurima ajalehe uudisteküljed, siis mu
    meelest pole suurt midagi muutunud.

    Tänapäeval oskab igaüks oma pressiteateid ise meiliga
    saata. Siis oli selleks BNS, kes trükkis faksiga saadetud pressiteated
    arvutisse sisse (ilmselt nii see käis, keegi ehk ka toimetas ja kohendas tekste)
    ning paiskas võrku. Osa neist läks lehes käiku, peamiselt nupuveergudes, aga ka
    suuremate lugude põhjadena.

    Ka toona kontrolliti haruharva liiklusinfo puhul, kas
    BNSist tulnu ikka vastab tõele. Kuulu järgi juhtus hullematki: poliitlugu ei
    hakatud enne üldse kirjutamagi, kui BNS oli “põhja” ära saatnud. Selle “põhja”
    najal tehti siis ümbersõnastamise ja lisatsitaatidega lugu.

    Kas miski on teie arvates tõesti muutunud, peale selle,
    et tehniliselt on asi lihtsam? Olulisim muutus: enam ei pea faksist tulnud
    pressiteadet viima laduja kätte, kes selle kiirkorras arvutisse toksiks.
     

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Haakub ehk veidi pressiteadete vahendamise ja erahuvide teemaga… 

    Kuidas on lood Eesti suurpankade kõneisikute arvamusartiklite regulaarse vahendamisega. Nagu aru saan, suruvad pangad neid ise järjekindlalt ajalehtedele peale ja viimased neid enamasti ka avaldavad (kui ikka “teravalt” kirjutatud). Kas see on ka mujal Euroopas tavapärane praktika? Et kuidas seostub see meedia gatekeeperi funktsiooniga jne.

    Hardo Pajula: “Minu ja SEB vahelise koostöövormi muutumise tingis eelkõige see, ma tüdisin sellest ilmarahva ees tantsimisest ära. Eks eluspüsimiseks tuleb seda ka edaspidi mingil määral teha, aga üle päeva siin konnatiigis millegi kohta midagi arvata on ikka liig mis liig.”

    http://www.ap3.ee/article/2012/5/3/hardo-pajula-tudisin-ilmarahva-ees-tantsimisest

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Peale Hardo Pajula ei tea ma küll kedagi pankade poole pealt, kes regulaarselt arvamusartikleid kirjutaks ja ma ei tea oma kogemusest ka seda, et pankade poolt oleks erilist survet et lehed selliseid arvamusi avaldaks. Pigem vastupidi, vähemalt Pajula puhul on see pigem olnud lehtede initsiatiiv. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hardo on nüüd tõesti persoon, kes seisab mõnevõrra kõrgemal kohast, kus ta töötab, ta on võimeline arvama asju, mis ei väljenda ilmtingimata tema tööandja seisukohti ning ta on võimeline arvama päris otsekoheselt. 

  • http://www.facebook.com/people/Martin-Šmutov/1754664232 Martin Šmutov

    Palun-palun väga viidet sellele empiirikale, et «Elu24, Naine24, Tarbija24 ja muud nn onlain-uudised, mis on tõepoolest
    peamiselt (empiirika näitab, et ka teistel päevadel peale magistritöös
    lähianalüüsitud 24 h) pressiteadete jms sissevoolava info vähese
    toimetajatööga edastamine.”

    Kui juba näpuga näitamiseks läheb, võiks faktidele viitamisega täpsemalt ringi käia. Noh, ajakirjanik, kogemused, faktitäpsus, viitamine, ülikool ja muud toredad märksõnad.

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Tsitaadist võib välja lugeda, et “ülepäevaseks ilmarahva ees tantsitamiseks” ärgitas Pajulat ikka SEB. Aga ega ma ei tea, kuidas arvamustoimetused valikuid teevad või milline on siinkohal pankade PR strateegia. Sellepärast küsingi. Ma ei eelda otseselt, et Pajulalt või näiteks Koppelilt nõutakse mingit järjekindlat liini. Vaevalt pangaasutus julgeks riskeerida läbimõeldud vandenõuga. Aga osalt on tegu ometi panga teatud imago, väärtuste ja ideoloogia promomisega panga väljavalitud isikute kaudu. Iseenesest on ju üpris huvitav fenomen, et ühiskonna suurimad laenuandjad on ühtlasi ka sedavõrd aktiivsed ühiskonnakriitikud.

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Ma pole kindel, et see “ülepäevane ilmarahva ees tantsimine” tähendas ilmtingimata arvamusartikleid. Pangad teevad palju asju, igasuguseid üritusi erinevatele sihtgruppidele, erinevas ulatuses ja erinevatele sihtgruppidele tirazheeritakse igasuguseid kliendikirju, raporteid, jagatakse kommentaare paremale-vasakule ning ökonomistidelt eeldatakse nendel puhkudel osalemist, huvitavalt arvamist.
    Mis puutub arvamustoimetustesse, sisi minu teada, on antud juhtudel nii Päevalehes kui Postimehes tegu olnud toimetuste poolse initsiatiiviga, mitte Pajula/SEB poolse pressinguga. Ja iseenesest miks ka mitte, Hardo kirjutab ju väga hästi.

  • Mele P.

    Küll on ikka palju irooniat ja isiklikkust! Keskenduksime ehk rohkem sisule, härrased? Peamiselt pressiteadete esitamise väide käis “muude onlain-uudiste” kohta, lisaks 24-dele. Näited — no palun väga, lugege ometi paar päeva järjest neidsamu onlain-uudiseid lihtsalt. On ju siinsamas kommentaariumiski üle kinnitatud, et enamik veebis ilmuvast on ametkondade teated, liiklusuudised, börsinumbrid jne — kas nüüd hakkame selle üle ka veel vaidlema? 

    Tsiteerisin loo algusosas Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö põhjal rahvusringhäälingus avaldatud uurimust. Ma tõepoolest ei saa aru, miks selline allikas tsiteerimiseks ja arvamusloos kasutamiseks piisavalt auväärne ei ole. Samas tundub, et erinevate ametkondade ja firmade PR-töötajate pressiteated sobivad kriitikata massimeedias avaldamiseks osade siinsete kommenteerijate arvates imehästi. Kuidas sellised väärtushinnangud kujunenud on?

  • indrek seppo

    Mele, saa aru – see isiklikkus on kole kerge tulema teksti peale, kus lähed ise isiklikuks.

    Arvad muuseas endiselt, et Sa ei tsiteerinud fakte väga valikuliselt?

    Et kontekstis kus enamik toimetamisest möödaminevaid pressiteateid on stiilis ilmateade ja teedeinfo on mõistlik teatada, et ühel juhul 49-st on täidetud “minimaalsed” toimetamisenõuded?

    Et kui kommenteeritakse, et teedeinfo ei vaja vastaspoole arvamust, siis tähendab see, et ametkondade pressiteated sobivad kriitikavabaks avaldamiseks ja et kust sellised väärtushinnangud kujunenud on?

    Et kui siin kommentaarides (nagu ka uuringus ja minu mälu järgi ka ERRi kirjelduses) on öeldud, et pressiteated moodustavad veerandi uudistest, ütled, et nad moodustavad enamiku?

    Oled nõus ka enda peale pöörama ehk seda äärmise ebaeetilisuse piiki või ei allu Sa ise mingil põhjusel samadele reeglitele?

    Või rääkides irooniast – lõik, kus ühes otsas soovitatakse teistmoodiarvajatel mitte “jaurata” ja edaspidi kurdetakse diskussiooni tapmise üle, see kisub ikka mu jaoks iroonia tipu kategooriasse sõltumatult sellest, kas alloleva väitega nõustuda või mitte.

    Ei oleks keegi siin teravalt sõna võtnud, kui algtekst oleks vastanud nõuetele, mida ise teistele sead.

    Mis ma tahan sellega tegelikult öelda, on see, et me olemegi ebatäiuslikud. Keel on, ajakirjandus on, teadmised on. Täna ilmus ühes lehes minuga eile tehtud lugu – ma ei kavatsegi seda muuseas lugeda, seal on alati midagi sellist, mis ma ei mõelnud, midagi on valesti tõlgendatud, mingid rõhuasetused oleksin ma teiseks jätnud. Alati. Aga ma ei hakka selle pärast räigelt lahmides ajakirjanikku äärmises ebaeetilisuses, ajalehte venevastasuses süüdistama või ajakirjandusele erakordset madalseisu diagnoosima. Samad jamad on igal pool, ei oleks Economist teistsugune. Milleks need paraboolid, milleks isiklikuks minemine? Tuleb lihtsalt ise aktiivsemalt olulistel teemadel sõna võtta.

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    I. pressiteadete avaldamise juures pean põhilisteks probleemideks
    1) toimetamise käsitööoskuste vähest kasutamist ja edasiandmist, samuti 
    2) meediaorganisatsiooni puudulikku mälu, st ei otsita arhiivist vanemaid jutte, ei kirjutata tausta läbi;
    3) no ja nati allikakriitilisem võiks ka tihtipeale olla.

    filtrit, mida yldse avaldada, annab sättida nii ja teisiti. see on juba auditooriumi ja ärimudeli kysimus. Elu24, Äripäev, Õhtuleht ja Eesti Päevaleht erinevad oma taotluste poolest ja seetõttu sätivad oma avaldamiskynniseid ja -filtreid paratamatult erinevalt.

    maanteeinfot ja politsei teateid võib avaldada tihti kyll vähese toimetamisega. ministeeriumide suhtes tuleks olla allikakriitilisem, seal on poliitilist agendat aeg-ajalt kyll ja veel. 

    II. suurel määral ettevõtetelt saadavast infost toituva majandusajakirjanikuna märgin, et börsinumbrite avaldamise vastu pole mul midagi. neid, vastupidi, just tuleb iga kvartal avaldada. samuti riigile kuuluvate ettevõtete omi. puhtalt läbipaistvuse huvides, et yldsus teaks, mida ettevõtted teevad ja kuidas (nt RMK panus puhkealadesse eurodes võrreldes sama asutuse palgimyygiga on oluline kajastada, pealegi kui nad ytlevad seda ise). samal põhjusel tuleks avaldada pankade analyytikute ja muude numbrimuukijate hinnanguid nendele numbritele. ylejäänud suurte ettevõtete numbrite lahkamist saab teha vähemalt kord aastas äriregistri põhjal. usun, et on inimesi, kes selle info põhjal võivad teha oma eraelulisi otsuseid paremini.

    III. Peeter Koppeli ja Hardo Pajula juures olen näinud pigem mingisugust kolmnurkset symbioosi isiku, meediasysteemi ja panga vahel. 

    näiteks Peeter Koppel on ise töötanud meediasysteemis ja talle meeldib oma seisukohti väljendada, sealhulgas avalikult. ajakirjanikel on temalt lihtne arvamus kätte saada, olgu telefoni või e-kirja teel. pank on andnud talle voli rääkida, mis tahab. 

    probleem siinkohal on vist pigem meedia laiskuses — on paar yksikut n-ö mugavusallikat, kes kommenteerib vabalt ja on kergesti kättesaadav, nii et ei pruugita samal teemal vaevuda pyyda kommentaari mõnelt teiselt inimeselt, kes mõnel teemal vahest mõne uuema nurga avaks.

    Hardo Pajula puhul on see symbioos isiku jaoks ilmselt koormavaks muutunud. tema roll pangas sees oli ka sõltumatu makroanalyytiku oma. see tähendab muu hulgas jooksvalt avaldatud majandusstatistika kommenteerimist, nagu seda teeb Annika Paabut praegu Swedbankis (enne oli seal Maris Lauri, kes nyyd on sõltumatu, aga ikkagi analyytik) ja Tõnu Palm meie kohalikus Nordea Pangas.

    Peeter Koppeli iga esinemine on muidugi yhtlasi SEB privaatpanganduse teenuse reklaam. Swedbankis on sama valdkonna kõneisik Loit Linnupõld, kui ma ei eksi. ehk leiab tasakaalu mõttes tema ka kunagi tihedama klapi meediaga. Sampo/Danske vastav kunagine hiilgav meedialemmikust kõneisik on vist kuhugi kaduma läinud, nii et seal ongi põhiline rääkija Aivar Rehe.

    oskuslik ajakirjanik kasutaks oma kysimustele vastuste saamiseks mitme panga töötajaid, sh ka väiksemate omi. endise Marfini juhatuse liikmed räägivad meeleldi ja LHV räägib igast asendist ja väga meeleldi.

  • indrek seppo

    Hmm, ja mida tähendab “elukauge “moraaliga” vehkimine”? Oma filosoofiaõpingutest mäletan, et eetika on arutlus moraali üle, moraaliteooria. Moraalinormid ikka need, mis on rakendatavad… Ma tean, et teinekord kasutatakse neid samatähenduslikena, siin lööb mingi vana erialane kretinism lihtsalt välja.

    Kas ajakirjanduseetikas kasutatakse neid termineid tõesti kuidagi muud moodi kui igal pool mujal?

  • Mele P.

    1) Jah, arvan endiselt, et kui enamik pressiteateid avaldatakse minimaalse toimetamisega, siis ei ole tegemist professionaalse ajakirjandusega, olgu see kanal kas paber või onlain.
    2) Tõepoolest, uuringus on kirjas, et pressiteated moodustavad umbes veerandi, ühes kommentaaris ilmselt eksisin sõnastuses, vabandan. Tsitaat ERR-st: “Delfi.ee ja Postimees.ee uudispäeva analüüsist selgus, et mõlemas väljaandes põhineb üle poole veebiuudistest teistest väljaannetest refereeritud uudistel, veerand Postimehe ja kolmandik Delfi uudistest pressiteadetel ning omauudiseid oli vastavalt 13 ja 16 protsenti.” 
    Sellegipoolest arvan, et ka need numbrid viitavad mitte just eriti heas seisus ajakirjandusele — teiste väljaannete uudiste taasavaldamine lisab ju samuti minimaalselt uut kvaliteetset ajakirjanduslikku sisu. Uudistekanal, mille omauudiste protsent on 13 või 16 protsenti, on lati üsna madalale lasknud.

    Aga ehk säästame aega ja lepime kokku, et praegune seis on selline: minu arvates on veebimeedia seis kehvapoolne, teie arvates on kõik kõige paremas korras ja läheme edasi?

  • http://www.argoideon.com archiei

    Pigem on probleem selles, et pangandusilmast satub meediasse haruharva inimesi, kes suudaksid esineda ajalehes kolumnisti tasemel nagu Hardo Pajula. Kes kirjutaks üldse loogilise ja seostatud teksti mingil ühiskondlikult kandval teemal, kasvõi pangandusest endast ja pankuritele sobiva nurga alt. Võimalik muidugi, et on kusagil avastamata talente.

  • http://www.facebook.com/people/Martin-Šmutov/1754664232 Martin Šmutov

    See on juba nii jaburaks läinud teema, et mingit
    tõsist arutelu siit kahjuks enam tõenäoliselt ei tule. 

    Seetõttu heidan suurema osa tekstist kõrvale, kuigi võiks jaurata oma kolm A4 lehekülge.

    Kuid juhiks tähelepanu
    ühele räigelt ülekandeveale: sa räägid korraga tänasest ajakirjandusest ja
    viitad samal ajal tõestusena uuringule, mille andmestik (andku kursaõde ja
    kallis sõber Karin mulle andeks, kui ma eksin) koguti 2009. aastal. See vahemik
    on veebimeedias valgusaasta.

    Kui sa räägid tänasest mobiilidest või
    veebiportaalidest, kas sa ka viitad 2009. aasta olukorrale? Vaevalt, sest
    sellisel juhul oleksid sa Facebooki asemel Orkutis või veel kuskil mujal. Kuid
    meediat analüüsime küll niimoodi.

    Ehk lepime kokku, et see on kurb.

    P.S. Olen valmis sinuga Elu24 lugusid näiteks nädal aega lugema. Kui sa saad sealt “peamiselt” pressiteateid, siis olen valmis tegema viis pudelit väärtveini. Vastupidisel juhul ootaks sama endale. Mis arvad? Kui Elu24 hirmutab, võime leida ka mõne muu koha. Kõik teaduse nimel.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vaatasin praegu korraks huvi pärast elu24, avauudis on: “Snooki «solaariumiemmest»:
    see bitch on hull!”Tõepoolest, ei usu, et see oleks pressiteate põhjal kirjutatud. Aga ka mulle tundub, et see vaidlus läheb pisut liiga harali. Võib olla keegi tahab Memokraati kirjutada loo tänase  online meedia kaitseks, kui on hea lugu, avaldaks hea meelega? 

  • indrek seppo

    Ma loodan, et keskmine toimetaja seda väljapakutud kokkulepet eelneva lühikokkuvõttena läbi ei laseks :)

    Aga jah, edasine oleks ilmselt enda kordamine meie kõigi poolt.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hm, ma pole küll märganud, et keskmine toimetaja või üldse mõni toimetaja käiks väljaande kommentaariumis kaasa rääkimas ja arutamas. Vähemalt oma nime alt. Aga võib olla sul on vastupidiseid näiteid esile tuua?

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    selliseid tegelasi tuleks ehk otsida ka meie suuremate kohalike pankade peakontoritest Stockholmist. PR-osakonnaga suhtlemise ja tõlkimise vaev põhimõtteliselt. Stockholm on tegelikult lähemal, kui eestikeelne yldsus aru saab, kas või Stockholmi läheduse selgitamiseks oleks kasulik.

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Mõistagi on tore, et panganduses liigub
    ühiskonnakriitilisi ja kirjaoskajaid inimesi. Pajula lahkumise puhul (SEB-st või arvamusrubriigist?!) kirjutati eile nii
    meedias kui Facebookis mitmeid hüvastijätuülistusi. Lihtsalt viimase, ütleme paari aasta jooksul, on kerkinud olulistel teemadel ja erinevates rubriikides pidevalt üles teatud nimed mõnede ühiskondlikult mõjuvõimsate eraettevõtete
    nimede alt. Tundub vähemalt väärt diskussiooniobjekt, just ajakirjandusliku valiku mõttes. Kuigi huvitav oleks siinjuures mõista ka panga postisiooni (küsimus pole ju isikutes). Äripäev näiteks isegi vaevus spekuleerima, et Pajula lahkumise põhjustas ehk võibolla tema liigne kontrollimatus SEB poolt vms.

    Praegu ei jää tõesti üle muud kui nõustuda
    eelkirjutajatega, et mõnede pangaesindajate domineerimise määrab esmajärjekorras nende kättesaadavus, kirjutamisstiil ja
    ajakirjanike endi sümpaatia; või siis vahel ka laiskus.

  • indrek seppo

     Daniel, ma ei tulnud Su interpretatsiooni peale.

    Püüan siis selgemalt: tegemist oli minu hinnanguga väljapakutud kokkuleppele. See nimelt ei võtnud minu arvates kuigi hästi kokku meie siinseid erimeelsusi (mis on üldjuhul “agree to disagree” kontseptsiooni aluseks).

    Ma esitasin selle hinnangu  veidi keerulisemal kujul – viidates sisutoimetaja ülesannetele samasuguseid hinnanguid anda. Rääkides keskmisest toimetajast, rõhutasin ma sellega oma hinnangu tugevust (minu meelest oli selles fundamentaalsemaid, mitte kosmeetilisi probleeme).

    Ei, ma ei arva, et toimetaja peaks kommentaariumites toimetama vms… ei tuleks selle pealegi.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000092981574 Villu Päärt

     Ameeriklased soovitavad netiportaalides trollimise vastu peamise abinõuna seda, et toimetaja on oma näo ja nimega kohal, vastab kriitikale ja küsimustele. See loovat õhkkonna, kus trollidki taltuvad.

  • indrek seppo

    Kui otsid kellegi erahuve, siis vaata pigem ettevõtjate poole (varsti hakkame seda industriaalpoliitika ja kohaliku kapitali kaitsmise nõudmist kõvasti kuulma).

    Makroanalüütikutel pole reeglina õrna aimugi, mis võiks olla panga seisukoht mingites küsimustes (pankadel – nii uskumatu kui see ka pole – ei ole üldjuhul üldse mitte mingeid seisukohti ühiskondlikult olulistes küsimustes). Neil ei ole isegi panga seisukohtade kujundamisele erilist mõju. Nende töö on suure infohulga inimkeelde tõlkimine, klientidele söödavaks tegemine. Panga töötajad on võimelised toorinfot ise tarbima, ei vaja läbinämmutamist ja lihtsustamist. Ehkki nad teevad mingeid presentatsioone ka panga sees, siis arvad tõesti, et Hardo Pajula selgepiiriliselt hayekliku alusega maailmavaade mõjutas nüüd kuidagi SEB tööd? See mõju oli null.

    Sellised economicsi osakonnad on igal pool suht pisikesed, teistest üsna eraldi olevad ja päris iseseisvad, reeglina PhD-dega tegelastest koosnevad. Kuna nad andmete inimkeelde panemisega igapäevaselt tegelevad, on ka ajakirjandusel hirmus mugav neid kasutada. Pangad saavad oma nime jälle pildile – kõik õnnelikud. Mida tuleb muidugi arvestada, on see, et nad peavad omale seisukoha kujundama kiirelt, tihti ebapiisava info tingimustes ja lisaks veel tähelepanu püüdvalt kah (mis nii mõnelgi puhul tundub olema saanud eesmärgiks iseenesest) – nagu laiemale avalikkusele millegi presenteerimine ikka. Nii et mingist teaduslikust teadmisest on asi kaugel.

    On üks kord, kus ma olen mõtelnud, et siin peab olema neil analüütikutel tagaajus kartus, et nende pank võib pankrotti minna. Kui ühel hetkel mõne konkreetse panga analüütikud tugevasti Kreeka bailoute toetama hakkasid. On palju kordi, kus ma olen mõelnud, et nende järeldused on lihtsalt omajagu ennatlikud või et meelelahutuslik osa kõik muu üle võtnud.

  • Mele P.

    Meedia olukorrast Eestis veel üsna huvitav saade: 
    http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1404653&lang= 

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    mele tulistab nagu kuulipildujast (japse? kas see on nyyd ka stereotyyp?, nagu Basilone  japse seriaalis Pacific, on see väljend neutraalsem?)

    igas tööstusharus on elementaarne et tehakse kvaliteedikontrolli. seega, arvamus et midagi on viltu või yhte väravasse peaks põhinema statistikal. ajalehtede enda kvaliteedikontrollil. nad peaksid selleks leidma aega ja raha. nagu toiduainetööstuse firmad. kui see tehtud siis võiks uuesti rääkida sellest mis valesti ja mida paremaks muuta. 

    err, ak etvs ja raadiouudised, võiksid siin näidata eeskuju.

    ajalehetoimetusest väljasseisjad võivad tõesti teha mittekonstruktiivset kriitikat.

  • http://www.facebook.com/people/Tiia-Kõnnussaar/100000601758926 Tiia Kõnnussaar

    Siinkohal võib jäädagi üksteise argumentatsioonis loogikavigu otsima. Ma toetan Mele kriitilist seisukohavõttu kulunud argumentidega: omanikud nõuavad kasumit, kvaliteedile pole jaksu piisavalt tähelepanu pöörata, sest inimesi on vähe, töö maht suur ja “raha põle”, ja last not least: mul on teravalt meeles ühe Eesti meedia juhtfiguuri sõnavõtt meediakonverentsil (täpselt ei mäleta, kuid pakun, et see oli oma 10 a tagasi), kus ta teatas, et nö valge ajakirjandus on määratud hääbuma ja kollane ajakirjandus on paratamatu ja see on ülemaailmne tendents. 
    Samal konverentsil Kumus mõnitas toosama meediategelane kogu auditooriumi silme all halastamatult eakat naist, kes esitas ehk tõesti veidi lihtsameelse küsimuse, miks Eesti ajakirjandus keeldub kirjutamast nendest inimestest, kes kannatasid okupatsiooni tõttu küüditamiste all. See oli väga piinlik hetk. 
    Erapoolik ja subjektiivne, võib-olla küll, aga selline mu arvamus on: ärgem palun idealiseerigem olukorda ja kaitskem iga hinna eest seda, mis silmnähtavalt logiseb ja paraku paljusid lugejaid, sh mind vaimselt frustreerib. Jah, sel võivad olla ratsionaalsed põhjendused, nagu on igal jumala asjal siin maamuna peal, aga see ei tähenda, et meediakriitika on miski, mida ei või teha. Melele aitäh teema tõstatamise eest.