Kuiva seaduse aeg on ümber

Silver Meikari eelmisel nädalal tehtud avaldus  selle kohta, et ta viis oma nime all Reformierakonna kassasse kellegi teise raha, kelle identiteeti ei teadnud ei tema, ega tea ka tänase seisuga meie, jättis mulje, et põhiküsimus on selles, kelle raha see siis oli. Seaduse mõte peaks olema tagada, et läbipaistvate annetuste kaudu näeme kõik, kelle huvid võivad erakonna tegevust suunata. Kui me teaksime, kelle raha Meikar kassasse viis, kui selle isiku nimi oleks kajastunud seadusele vastavalt erakonna annetuste registris, kas siis oleks kõik hästi? Ma väidan, et see nii ei ole – tänasele erakondade rahastamise regulatsioon on ebaadekvaatne isegi juhul, kui seaduse tähte järgitakse.

Näiline läbipaistvus

Oletame, et Meikari kätte jõudnud raha pärines näiteks minult (eeldame kõigepealt, et Meikari jutt vastas tõele ning tegemist ei olnud tema enda rahaga). Nüüd kujutame ette, et selle asemel, et see raha kilekotis või mõnel muul viisil toimetada Meikarini, ma otsustasin selle oma nime all, täiesti ametlikult, erakonnale annetada. Ma töötan ja olen osanik ettevõttes, mis osutab teenust ligi 40-le ettevõttele. Miski ei takistaks mul esitada oma teenete eest veidi suurem arve mõnele kliendile, kes soovib Reformierakonda toetada, võtta selle võrra välja rohkem dividende või maksta sellevõrra rohkem palka või „preemiat“ (jätame maksuküsimused siinkohal korraks kõrvale) ning vastavad dividendid või preemia kanda Reformierakonna arvele. Seaduse mõttes oleks ilmselt kõik korrektne, kuid avalikkuse teadlikkus sellest, kelle huve esindav raha erakonnani jõudis, oleks endiselt nullilähedane.

Skeeme on mitmeid. Juriidiliste isikute annetuste keelustamine 2003. aastal on harjutanud tänase põlvkonna poliitikuid ja ettevõtjaid skeemitama. Kui poliitikud harjuvad oma erakonna igapäevase majandamise jaoks oma tegevust varjama ning seadusest mööda käima, on tulemuseks, et oma tegevuse varjamine ja seadusest möödakäimine muutubki normaalseks. Nad harjuvad kilekottides ja muudel varjatud viisidel raha liigutama. Harjuvad kohtumistel pealtkuulamist kartes mobiiltelefonilt aku eemaldama ja osa jutust salvrättide peale sodima. Ning kui nad alustuseks teevad seda vaid selleks, et erakonna igapäevast tegevust finantseerida, ei tundu pärast aastaid kestnud skeemitamist enam osalemine mõnes tõeliselt korruptiivses tehingus enam täiendava, ebavajaliku riskina, mis südame ja veresoonkonna ohtlikult kiiresti tööle paneks. Niisuguse kohandumise kõige ilmsemaks tõendiks oli peaminister Ansipi üleeilne avaldus, et erakondade peasekretärid eeldavad, et neid kuulatakse pealt ja seetõttu ei oleks keegi neist nii rumal, et hakkaks telefoni teel keelatud annetust kokku leppima. Ehk et nad on välja õppinud konspiratiivsemalt tegutsema?

Külmavereliseks muutumine

Ma arvan, et naiivsed on ettepanekud, et on võimalik märkimisväärselt piirata erakondade kampaaniakulutusi, ilma, et piirangud tooksid kaasa uusi skeeme või pärsiksid tõsiselt sõnavabadust ja erinevate (ka potentsiaalselt uute) poliitiliste jõudude võimalusi võimule tõusta. Seetõttu on peaminister Ansipil õigus, et juriidiliste isikute toetused erakondadele tuleks taastada. Kaotades juriidiliste isikute annetuste piirangu, paneb ettepanek skeemis osaleda (mis on ju tüütu ja ei lase magada) poliitiku või erakonna ametniku tõsisemalt järgi mõtlema. Kui poliitikuga tuleb kohtuma näiteks mõni välisriigi huve esindav isik ja teeb ettepaneku mobiiltelefonid garderoobi mantli taskusse jätta, mõjuks see kummaliselt. Arendades edasi Jüri Adamsi poolt mõni aasta Riigikogus erakondade rahastamise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul toodud analoogiat, on juriidiliste isikute annetuste keelamine olnud justkui kuiva seaduse kehtestamine poliitikutele – seadusest möödahiilimine klaasi õlle nimel muutub rutiiniks. Siis, üks päev, paned pihta konkureeriva poliitiku erakirjavahetuse. Teine päev viid toetaja soovil seadusesse sisse uute apteekide avamise piirangu. Oled muutunud külmavereliseks.

Seega – taastagem juriidiliste isikute võimalus teha annetusi. Kas nad neid annetusi teha tahavad, ja kui, siis miks – eks see siis paistab. Vähemalt tekib võimalus nende käest nende motivatsiooni kohta küsida. See on parem kui tänane igapäevaste väikeste valede kultuur. See ei lahenda muidugi probleemi, et väidetavalt on mõned poliitikud rikkunud iseenda poolt kehtestatud seadusi, või siis lihtsalt valetanud, kuid see aitaks lahendada päevavalgele tulnud süstemaatilist probleemi. Et aga nüüd erakondade esindajad seda artiklit liigse heakskiitva mõminaga lugeda ei saaks, pean siiski lisama, et kui erakondade riiklikke toetusi suurendati kolm korda juriidiliste isikute annetuste keelustamise argumendiga, oleks õiglane paralleelselt annetuste taaslubamisega teha samm tagasi ka riiklike toetuste suuruses.

Artikli autor Allar Tankler on kommunikatsioonispetsialist ning ta oli peaministri nõunik aastatel 2003-2005.


  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    kaldun arvama, et juriidiliste isikute annetamise taastamine artiklis toodud põhjustel ei lahenda küll midagi. Vahendaja kaudu annetamise põhjus on ju enda isiku varjamine – vähemalt nii on küsimuseasetuse seadnud suured päevalehed. Isik, kes ei soovi enda nime alt erakonnale annetada, kartes põhjendatud või põhjendamatuid järeldusi, mida see tekitada võib, ei tee seda ka oma äriühingu nime alt. Äriühingute annetamise taastamine sellel eesmärgil seetõttu ei oma sisulist iva, ei suurenda läbipaistvust. Toob lühikeses perspektiivis raha juurde, kasvatab kampaaniate mahtusid. Meenutan, et suurem osa ettevõtjaid või ettevõtteid ei anneta (kehtib nii Eesti kohta kui teiste arenenud demokraatiate praktikas) mitte spontaanselt, vaid enamasti “fund-raisingu” raames. Lisameetod toob lisaraha. Konkurents sunnib kõiki selle nimel pingutama.

    Äriühingute annetuste taastamine põhimõtteliselt tuleks kõne alla küll – minu jaoks pigem põhimõttelisematel põhjustel – mille argumentatsioon on avatud nt USA Ülemkohtu võrdlemisi hiljutises lahendis, mille järgi on isikliku/äriühingu raha annetamise osa sõnavabadusest (toetada endale sobivat maailmavaadet, kandidaati). Citizens United vs Federal Election Commission http://en.wikipedia.org/wiki/Citizens_United_v._Federal_Election_Commission

    Kampaaniate piiranguid ma filosoofiliselt pigem ei toeta, kuigi erinevalt Tanklerist arvab, et need töötavad küll. Ja ongi töötanud. Väidan, et 2011. a RK valimiskampaania mahud olid võrreldavad või summaarselt väiksemat kui 2003. a RK kampaaniate mahud. Muu hulgas põhjuseks nii vähenenud rahastamine kui ka kampaania vormidele seatud piirangud (ajalised, formaadipiirangud).

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    Annetagu parteidele, kes tahab: eraisikud, (Eesti riigi ja KOV-de osaluseta) äriühingud, MTÜ-d ja SA-d, minu poolest kasvõi välismaalased. Aga erakondade raamatupidamised olgu avalikud — mitte ainult kokkuvõtlike aruannete, vaid üksikkannete tasandil. Kusjuures ligipääs masinloetaval kujul esitatud andmetele olgu tagatud igaühele igal ajal, st andmete vaatajat autentimata ja 24*7.

    Järgmise sammuna tuleks kehtestada samasugune läbipaistvusnõue kõigi riigi- ja KOV asutuste raamatupidamistele (arvestades riigisaladuse kaitseks vajalike eranditega).

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Kindlasti leidub iga süsteemi puhul varjata soovijaid. Minu väide on, et tänane süsteem aga sunnib varjama suures mahus toetada soovijaid, ka neid, kellel ei ole mingeid korruptiivseid huve. Ja seetõttu on õpitud/harjuma varjama, mistõttu ühe korruptiivse pakkumise varjatud vastuvõtmine ei ole eetiliselt oluliselt raskem otsus.

    Kampaania piirangud – olen ka nõus, et formaatide/ajaliste piirangute kaudu on see võimalik (mitte rahaliste piirangute kaudu), kuid see viibki viidatud põhimõttelise sõnavabaduse piiramise probleemini.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    kuidas sunnib äriühingute rahastamise keeld varjama annetuse päritolu? ainus loogiline põhjendus võiks siin olla, et eraisiku (st ettevõtte omaniku isiklik) annetus on maksukoormuse mõttes kallim annetus kui ettevõtte kuludesse kantav (kui see oleks seaduslik) annetus. Seetõttu võib väita, et ettevõtte kulude kaudu mingi raha sulas väljavõtmine ja erakonnale annetamine on odavam, kui selle raha endale tasuna (palk, divikas) maksmine ja seejärel annetusena vormistamine. Minu jaoks pole see usutav annetuse allika varjamise põhjus.

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    1 või 2 omanikuga ettevõtte puhul on see muidugi alternatiiv, miinuseks ainult maksud. Paljude ettevõtete omandistruktuur aga keerulisem.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Kiire guugeldamine annab märku, et poliitiline reklaam on keelatud Prantsusmaal, Iirimaal, Maltal, Hispaanias, Inglismaal ja Mani saartel, osaliselt on lubatud Šveitsis, Taanis, Norras, Rootsis, eriliste piiranguteta lubatud Eestis, Soomes, Poolas, Austrias. Kuigi ma ei vaevunud seda infot põhjalikult läbi töötama, on siiski selge, et pole adekvaatne mister Tankleri jutt, et ettepanekud erakondade kampaaniakulutusi piirata on naiivsed või pärsivad sõnavabadust. Eesti on sellest aspektist üks liberaalsemaid riike, kus on ühtlasi miskipärast demokraatiaga ehk sisuliste poliitiliste vaadete mitmekesisusega kõige suuremad probleemid.

    Kujutage ette avalikku ruumi, kus pole kinnimakstud suuri plakateid, mõttetuid meediaklippe, pigem on kanaliks lendlehtede jagamine ja kõrgenenud intensiivsus ajakirjanduses, lisaks võrdne reklaamipind kõigile avalikus ruumis ettenähtud stendidel või meediakanalites. Kas see ei teeks kogu poliitikat kolmveerandi jagu sisulisemaks?

    See oleks “kuiv seadus”, mida mina ostaks. Üldiselt tundub, et mida selgem ja resoluutsem on lahendus, seda parem. Igasugu vahepealsed ja juriidiliselt keerukad lahendused tekitavad võimaluse leida viise skeemitamiseks. Täiesti vabaks laskmine koos täieliku transparentsusega oleks üks suund. Väga hull polekski. Mina eelistaks siiski täielikku keeldu reklaamile ja luba edastada sõnumit ainult tasakaalustatud kanalites.

    Raha mõju ei kao ka muidugi niimoodi poliitikast, aga kogu asi läheks isiklikuma tänava/sotsiaalmeediakampaania ja sisulise argumenteerimise suunas. Uued jõud saaksid tulla niimoodi turule toetudes inimressursile ja mitte rahaga ostetavale reklaamijõule.

    Minu jaoks oli artiklis täiesti argumenteerimata ja arusaamatu lause: “Ma arvan, et naiivsed on ettepanekud, et on võimalik märkimisväärselt piirata erakondade kampaaniakulutusi, ilma, et piirangud tooksid kaasa uusi skeeme või pärsiksid tõsiselt sõnavabadust ja erinevate (ka potentsiaalselt uute) poliitiliste jõudude võimalusi võimule tõusta.”

  • http://www.facebook.com/villy.paimets Villy Paimets

    minu arvates pole täna peamine probleem sellest, et ettevõtted justkui tahaks annetada, aga ei saa. probleem on ikka selles, et ettevõtjad tahaks annetada nii, et sellest annetusest märki maha ei jääks. või mis?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    mu ettevõtte tegevusala on ka selline, et puutun kokku väga paljude ettevõtjatega. Olen veendunud, et valdav enamus ei taha üldse annetada, ei märgiga ega ilma. Erakondade rahastamisreform ka oluliselt vähendas annetusi – nii küsimist kui pakkumist.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    See viimane lõik, mida sa Tankleri jutus ei mõistnud, on üks nendest, millega ma jällegi täielikult olen nõus. Rahastamis- ja kampaaniapiirangud mõjutavad alati disproportsionaalselt parlamendiväliseid erakondi või poliitilisi rühmitusi ning barjäär poliitikasse sisenemiseks on selle võrra kõrgemal. Oma sõnavabadusega koos raha andmise võimaluse avarus jällegi soosib uute erakondade teket või õigemini, tõstab tõenäosust, et neil õnnestub kasvatada organisatsioon ja korraldada kampaania, mille toel parlamenti saada. 

    Eesti erakondade rahastamisreformi (jur isikute annetuste keelustamine ning avalik raha parlamendierakondadele) suurim puudus oligi uutele jõududele turule kõrge sisenemisbarjääri loomises

  • arendussahtel

    Ma olen 100% päri, et keelates ühe skeemitekib kohe uus. Mõneti võib ettevõtete annetuste lubamine seda olukorda läbipaistvamaks muuta, aga need, kes tahavad varju jääda, jäävad ka siis. Nii et kokkuvõttes sellest palju ei muutu, usun ma.

    Aga võtaks siis arutluse alla ka teise võimaluse – keelaks erakondadel üldse annetuste vastuvõtmise. Lubatud tuluallikad oleks ainult riigieelarvest ning liikmetelt laekuv raha. Valetamine ja vassimine väheneks vast grammike rohkem?

    Ja veel – millega on põhjendatud suurema toetuse maksmine enim “toole” võitnud erakonnale? Riigieelarveline toetus võiks olla kõigile parlamendierakondadele võrdne.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Endiselt ei saa aru.

    On ju mõeldavad ka piirangud, mis teevad parlamendiväliste erakondade sisenemise poliitikasse lihtsamaks.

    – Kas pole nii, et kui piirata oluliselt lubatud kampaaniaraha hulka, siis saab uus tulija teha vanade olijatega võrdväärse kampaania vähema rahaga ja ehk kompenseerida väiksema rahastuse suurema/pühendunuma aktivistide hulgaga?- Kas uute tulijate sisenemist ei teeks lihtsamaks ka nt Saksamaa tüüpi süsteem, kus kõik valimistel 2% künnise ületanud erakonnad saavad teatud riigi toetuse?Või vaatan ma siin millestki olulisest mööda?Kas siin taustal on eeldus, et kampaaniaraha peab igal juhul kogusummas olema nii palju, et seda ei saa koguda liikmetelt ja eraisikutelt? Aga miks meil peaks selline eeldus olema? Sest senine süsteem on niisugune? Aga see pole ju piisav alus!Mitte, et ma ei annaks endale aru, et selline lävendi alandamine ja taoliste piirangute sisseseadmine võib tekitada muid probleeme, aga minu arust on need probleemid väiksemad, kui praeguse süsteemi oma. Pealegi ei pea piirama tingimata raha hulka, võib luua kampaaniaks kindlad kanalid nagu minu esimeses kommentaaris osutatud maades.Kuid miks üldse peaks pidama adekvaatseks eeldust, et kampaanias peab olema tohutult raha ning et oma maailmavaate väljendamisel ehk “sõnavabaduse” realiseerimisel peaks olema eelisseisus ettevõtted või varakad kodanikud – seda ju annetuste piirangute vähendamine sisuliselt toetab? Oligarhia ftw?

  • alanrein

    Ükspuha, milline annetuste skeem ka oleks, igal juhul otsitakse ja leitakse viisid kuidas nii anonüümset kui ka mõjutamisraha pesta. Ainult eraisikute poolse rahastamise lubamine on lihtsalt erakondade era-allikatest finantseerimise kõige enam-kontrollitav / vähem-korruptiivne viis. Potentsiaalselt korruptiivne aga võimalikest vähim-korruptiivseim.

    (Kodumaiste) äriühingute poolse finantseerimise lubamine on tunduvalt kontrollimatum nii mahult kui taustalt. Ainult eraisikute annetusvõimaluse korral tuleb suuri summasid lahjendada – ebamugav ja tekivad küsimused inimese tulude vs annetuste osas jne.

    Meikar ütles avalikult välja selle, mida kõik teavad. Sotsid on meil jälle salapäraselt vait ja koguvad poolthääli aga paluks üks müts mida süüa ja mürk mida juua ja ka sotside annetuste hulgas on ‘teistelt kui annetajalt pärit annetusi’. Kõikide erakondadega on nii. Sest inimesed tahavad lisaks häälteostmisele mõnikord ka anonüümseks jääda aga seda võimalust ei ole. Lahendus oleks kontrollitud anonümiseerimise võimalus – kui kontrollorgan tahaks teada, kes on annetanud, siis ta seda ka saab.

    Totaalselt lollikindel lahendus pole võimalik, sest vastus on lihtne: sain raha, jätsin endale aga annetasin samas ulatuses raha erakonnale. Ainsad küsimused saavad tekkida maksuametil (tulu, maksud) aga kord juba saadud tulu topelt ei maksustata ja äkki oli hoopis tegemist laenuga. Ehk siis Meikar päästis pudelist välja džinni, mida sinna sisse tagasi pole toppida võimalik, sest ta pole seal kunagi olnud. Meikar purustas lihtsalt meie vaikiva ettekujutuse.

    Aga sellega olen päri, et erakondade riiklik finantseerimine võiks olla võrdne või äärmisel juhul rohkem nivelleeritud kui praegu. Ja maailma ägedamaile start-up’i riigile kohaselt võiks olla eraldi preemiafond aasta uuele tulijale – erakonnahakatisele või muidu liikumisele või MTÜ-le, kes ühiskondlikku mõtet ja kodanikuaktiivsust on edendanud. Hetkeseisuga annetaks selle näiteks Eesti Interneti Kogukonnale anti-Acta-aktivismi eest. Aga kindlasti on kellelgi veel mõni parem mõte.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1796043005 Kadri Plaado

     “Ma arvan, et naiivsed on ettepanekud, et on võimalik märkimisväärselt
    piirata erakondade kampaaniakulutusi, ilma, et piirangud tooksid kaasa
    uusi skeeme või pärsiksid tõsiselt sõnavabadust ja erinevate (ka
    potentsiaalselt uute) poliitiliste jõudude võimalusi võimule tõusta.”
    Astun samuti selle väitega mittenõustujate leeri. (kõrvalseisjana ja memokraadi lugejana)
    Piirates kampaaniate kulusid pole erakondadel nii suurt valu mastaapse rahastamise järele, olgu see siis salaja või avalikult. Naeruväärsed välireklaamid ja (tunnistagem) sisutühjad televisioonis jooksvad klipid on oma aja ära elanud ( mida põhjapanevat suudetakse edasi anda lühikese ajaga?, korratakse vaid oma mantraid..). Vähegi aktiivsem kodanik, kes jälgib ajakirjanduses toimuvat näeb neis vaid ressursi tuulde loopimist ning tühja tähistajat.
    Lisaks veel seda, et uus poliitiline võim, üldiselt, ei ole suuteline kohe liituma “suurte poiste mänguga” (milleks on hetkel suured kampaaniad). Seega siiralt ütlen, see väide, et uue poliitilise jõu tulek kampaaniakulutuste piramisel on raskendatud on jama. Samuti on jama jutt sõnavabaduse piiramise kohta.
    Erakondade rahastamine kasvab, tõesti, kampaaniate korras märkimisväärselt. Kuid reguleerides põhjust saab ka rahastamise valusale teemale teise pilguga vaadata.

  • Karli

    Konkurentsiteooria, mis selgitab majandussubjektide käitumist, on juba ligi sajand saanud on arengulugu elada. Kartelliparteide mõiste tuli teooriasse alles 1992. aastal ja on paljude jaoks siiani võõras maa, ka L-Euroopa demokraatiates, kus näiteks Saksamaal on olemas kõik tunnused, et kirjeldada parlamendiparteisid kui kartelliseerunuid. Saksa näidet peetakse teadlaste (näiteks Detterbeck) hulgas ka üheks kõige hullemaks.  

    Eesti erakonnaseadusse sisse toodud riigieelarveline rahastamine, mis erineb ca 10 korda parlamenti sisse saanud ja välja jäänud parteide puhul ühe toetusprotsendi kohta, on ainult üks tunnus, mille alusel saab minu meelest väita, et meie parlamendierakonnad on isegi enam kartelliseerunud kui Saksamaal.

    Andreas Kajul on õigus, kui ta ütleb, et erakondade rahastamisreformi suurim puudus oli uutele jõududele kõrge sisenemisbarjääri loomises. See puudus (aga ka mitmed teised) tuleb uue reformi käigus kõrvaldada. Ettevõtete annetuste lubamine või mitte lubamine on küll oluline, aga siiski kolmandajärguline küsimus. See kui detail peab lihtsalt sobituma suurde pilti. 

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    seda juttu, et ettevõtted väga tahavad annetada aga kuna seadus ei luba, siis peavad arveldama sulas ja läbi variisikute, saaks märksa tõsisemalt võtta, kui seda räägiks poliitikute asemel ettevõtjad. äkki võikski teha nii, et küsida arvamust äriringkondadelt – kas neile meeldiks mõte, et ettevõtete annetused muutuvad lubatuks ning samas kärbitakse erakondade riigieelarvelist finantseerimist ütleme nii ca. 50% jagu. ma väga kahtlen, et see ettepanek laia toetust leiaks – sest ka minule tundub, et probleem ei ole selles, et väga tahetakse avalikult annetada, aga näe seadus ei lase.

  • henrikaavik

    Aga miks peaks JURIIDILINE isik tahtma annetada? Mis üldse on jur.i. tahe? Kõik motivaatorid mis mulle hetkel pähe tulevad on vastuolus… no kõigega.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    paraku on elu selline, et seadusandja ei tegele aktiivselt mitte ainult üksikisikute vabaduste piiramisega, vaid ka erinevate koostegemisvormide vabaduste piiramisega, sh ettevõtete. Oma õiguste ja huvide (nii juhtudel kui need kattuvad ühishuvidega ja siis, kui need ei kattu) eest seismine/võitlemine toimub toetades erakondi, kes sind rohkem kuulavad.