Poliitikahuviliste kool 2: ekspert


Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste “ekspert”. Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi  teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.

Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud. Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal niinimetatud ekspertarvamusele rõhudes soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.

Eksperdi-positsiooni teeb mõneti ohtlikuks see, et ekspertide sõnal on suurem võim kui tavakodanike omal ning nad kujundavad poliitikat ilma, et keegi oleks neid selleks valinud või volitanud. Ühte viisi, kuidas meedia eksperte loob, on kirjeldanud sotsioloog Pierre Bourdieu. Tema kasutab näitena küll peamiselt televisiooni, kuid see on laiendatav ka suurele osale ülejäänud meediast, seda enam, et online-meedia meenutab oma toimimisprintsiipidelt pigem raadiot-televisiooni kui paberlehte.

Bourdieu näitab, et kuna kiirmeedia keskkonnas on spetsialistil mahu- ja ajapiirangute tõttu väga raske öelda seda, mida öelda tahaks ning peab piirduma paari lause või repliigiga, on meedias üles astuvate ekspertide ringi jäänud vähem neid, kes lähevad sinna midagi ütlema, ning rohkem neid, kes lähevad ennast näitama ja sellega oma sotsiaalset kapitali kasvatama. On selge, et vajadust kasvatada kapitali tunnevad rohkem need, kel kolleegidelt saadud tunnustust napib.

Meedia ja eksperdi suhe on vastastikkune: meedia vajab eksperti, kes kiiresti vajaliku kommentaari annaks, ja ekspert meediat, kes tema eksperdi-positsiooni kindlustab ning sellega tema sotsiaalset (ja seeläbi lõpuks ka materiaalset) kapitali suurendab. Meedia «tellimus» eksperdile – lihtsalt kättesaadav, kiiresti reageeriv, mõõdukalt vaimukas, turvalise seisukohaga – määrab üsna täpselt ära ka selle profiili, millele peab
kiirmeediale sobiv ekspert vastama.

Eksperdilt oodatakse harva uut vaatenurka või meediatarbijate maailmapilti kõigutavat informatsiooni. Pigem tahetakse selle sõnastamist, millega enamik nõus oleks, kuid mis seni tsitaadina puudu on. Ekspert on meedia laiskusest sündinud mugavustoode: igal kiirmeedia töötajal on oma ekspertide ringkond, kellelt kiiresti vajaliku ja ette teada maailmavaadet esindava – ning sageli ette teada seisukohaga –
kommentaari saab.

Koostöö on täiuslik: ekspert aitab meediatöötajal teha tema tööd ning meediatöötaja aitab kinnistada eksperdi eksperdikuvandit. See sümbioos on aga halb seetõttu,
et on sumbunud mugavusring, kus luuakse vähe uut informatsiooni, kus ei ajakirjanik ega ekspert ei täida tegelikult neilt oodatavat rolli ning kus meediatarbija on sageli jäetud ilma olulisemast, mida meedia peaks andma.

Peamine oht on aga see, et selliseid meedia mugavustooteid, kelle sõnadele meedia on
samas andnud teiste omadest suurema kaalu, on mugav kasutada ka poliitilises kommunikatsioonis. Siin saab sümbioos veel ühe lüli – poliitiku või tema tekstikirjutaja.

Poliitika kasutab eksperti oma seisukohtade toestamiseks, aga kui sobivat eksperti parajasti pole, kuid vajadus eksperdi järele on, võib poliitika selle ka luua. Idarahaskandaalile oma hinnangu andmiseks moodustatud nn Keskerakonna tõekomisjon kasutas kapo peadirektori käskkirja ümberlükkamiseks kaitseväe ohvitseri Rene Toomse arvamusavaldust tema ajaveebis. Keskerakond nimetas nii komisjoni lõppraportis kui ka meedias Toomset «luureohvitseriks», «luurajaks» jms. Sellega loodi talle meedias eksperdi kuvand (“luuraja ju teab, kuidas asjad luureorganisatsioonis käivad või peaksid käima”) ning kasutati tema välja öeldud seisukohta kapo väidetele. Luureekspert luureorganisatsiooni vastu on palju parem positsioon kui poliitik luureorganisatsiooni vastu.

Siinkohal ei ole oluline, kas Toomse blogis ilmunud analüüs oli pädev, vaid küsimus on selles, kuidas seda poliitilise eesmärgi nimel ära kasutati. See reprodutseeriti tõekomisjoni raportis lisana allkirjastatud ja/või templiga ametlike kirjade kõrval ning
seega sooviti sellele anda sama tugev kaal, kui näiteks kapo käskkirjal ja linnasekretäri kinnituskirjal. “Eksperdi” silt ei kleebitud seega külge mitte ainult isikule, vaid ka tema arvamusele.

Vahel panevad eksperdid poliitikud ka raskesse olukorda ning kitsendavad nende valikuid. Kalle Muuli kirjutas 26. mail Postimehes loo “Me ei lükka edasi”, kus kirjeldas, kuidas IMF püüdis 1992. aastal sundida toonast Eesti Panga presidenti Siim Kallast rahareformist loobuma. Vaieldamatult oli survele vastu panemine raske, sest IMF-il on maailmas finantseksperdi roll ning samuti mõjutavad nende avalikult antud hinnangud riikide käekäiku.

Ka kaitseminister, kelle tegevust kritiseerib avalikkuse ees mõni kaitseväelane või -liitlane, võib sattuda keerulisse olukorda. Avalikkus näib uskuvat riigikaitse teemal pigem mundrikandja juttu ning kaldub pidama teda suuremaks eksperdiks kui ministrit. 2006. aasta 26. veebruaril kasutas oma kaitseliitlaseks olemise argumenti kui eksperdiks olemise tagatist Raigo Sõlg, kes Delfi kommentaariumis nõudis kaitseliitlasena Jürgen Ligi tagandamist. Siin näites apelleeris Sõlg ise
eksperdi staatusele, et saada suurem toetus oma seisukohale ja nõudmisele.

Kõige lihtsam, seega ka enim kasutatud meetod on juba valmis seisukoha tõestuseks
otsida sobiv ekspertuuring. Selline meetod on laialt levinud ka poolpoliitilistes sektorites. Tuginedes Londonis asuva sõltumatu mõttekoja Legatum Institute’i avaldatud heaolu-uuringule, mille kohaselt Eesti on sotsiaalse kapitali kohalt muretsemapanevalt madalal tasemel, väitis 2009. aasta novembris Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam Päevalehes ilmunud artiklis, et sotsiaalne sidusus on Eesti jaoks suur probleem, ning nõudis valitsuselt tegutsemist.

Samas, nagu Kaarel Tarand välja tõi, jättis ekspert Mall Hellam teisele eksperdile, Legatum Institute’le viidates märkimata, et sotsiaalse kapitali mõõtmisel võetakse reeglina olulise tegurina arvesse religioon, mille puhul aga Eestis ei ole näitajad just eriti kõrgel. Sellele Mall Hellam aga oma artiklis ei viita. Selle asemel võtab ta järelduse ning «sisustab» selle sootuks teistsuguste näidetega: peresidemed, ühistegevus, sotsiaalne aktiivsus.

Niisiis ei pruugi «ekspert» tähendada üksnes inimest, kelle positsiooni mingil alal oma
väidete tõestamiseks kasutatakse, vaid samamoodi võib kasutada eksperdi rollis institutsiooni: reitinguagentuuride (näiteks Standard & Poor’s) aruanded on
sobilikuks eksperthinnanguks, et põhjendada valitsuse edukust, inimõiguste eksperdi kuvandiga organisatsioonide (Inimõiguste Instituut, Freedom House, Human Right
Watch jt) hinnangud ja analüüsid sobivad kasutamiseks, kui on vaja näidata mõne riigi puudusi.

Eksperdipositsioon võib laieneda tervele riigile või piirkonnale. Kui soovime näidata, et karmim riigi sekkumine majandusse on hea, siis toome näiteid Singapurist. Kui soovime näidata, et see pole kuigi soovitav, siis toome näiteid Valgevenest. Samamoodi on riik, mille majandusel on rasked ajad, sobilik ekspertnäide “ebaefektiivsest maksusüsteemist”.

“Foorumi” saates põhjendas Urve Palo, et miks sotside majandusprogramm on parem
kui valitsuse oma Soome ja Venemaa maksusüsteemi vastandamisega, luues olukorra, kus nende kahe riigi võrdluses sooviksime end pigem võrrelda Soomega ning sellega ühtlasi ka toetada Palo seisukohta. See, et Venemaal on proportsionaalne tulumaks, ei tähenda iseenesest, et selline tulumaksusüsteem halb on. Venemaal on muud asjad kehvad – korruptsioon, inimõiguste rikkumine jne.

Sarnast oma väite tõestamiseks sobiliku ekspertriigi näite kasutamist kasutatakse poliitilises kommunikatsioonis ohtrasti. Reformierakonna ACTA-t pooldavat seisukohta kaitstes kirjutas riigikogu liige Valdo Randpere 11. veebruaril Delfis nii: “Võltsimisvastase kaubandusleppega on praeguseks ühinenud 22 ELi riiki pluss USA, Austraalia, Jaapan, Singapur jpt. Ühinenud pole näiteks Venemaa ja Süüria./…/ Kas tõesti on põhjus selles, et Rootsis ja Taanis hinnatakse sõnavabadust ja inimeste põhiõigusi madalamalt? Kindlasti ei.” Kuid sellest ei saa teha järeldust, et ACTA ei ole ohuks interneti- ja sõnavabadusele ning seda ei saa kasutada argumendina tõestamaks,
nagu oleks üleliigne, et ka Eesti kujundaks selles küsimuses oma seisukoha.

Eksperthinnangud võivad sageli ka tõele vastata, kuid oluline on, et 1) neid ei võetaks tõe pähe ainuüksi seetõttu, et need on esitanud ekspert ning 2) me suudaksime mõista, kui neid kasutatakse (valikuliselt) ära mingi muu agenda õigustamiseks. Poliitiline kommunikatsioon armastab eksperte, sest ka üksnes neile tuginedes saab üldsust
veenda mingi idee õigsuses.

Postimehes 2006. aasta novembris ilmunud intervjuus vastas Leo Kunnas küsimusele, kas spetsialistide arvamust võiks siiski rohkem küsida, järgmiselt: “Jah, ma pean ka seda loomulikuks, et arst räägib haigustest, õpetaja haridusest, kaitseväelane kaitseväest ja riigikaitsest.” («Leo Kunnas, sõdurjumala teener», PM 14.10). Arst teabki haigustest, kuid ei pruugi olla oma ameti tõttu tervishoiureformi suurim asjatundja, samuti õpetaja haridusreformi ja kaitseväelane riigikaitse ülesehitamisel. Väga tihti kleebitakse neile meedias eksperdi silt külge ning avalikkus peab nende esitatud seisukohta tõeseks tänu nende ametile. See, et keegi oskab haamrit käes hoida, ei tä-
henda, et ta oleks maailma parim arhitekt.

Meediatarbija jaoks on oluline mõista ekspertarvamusega manipuleerimise tehnikaid
ning õppida märkama, kuidas, millises kontekstis ja millistel eesmärkidel kasutatakse eksperthinnanguid mingi konkreetsele erakonnale vajaliku väite õigustamiseks/tõestamiseks.

Ka selles artiklis välja käidud seisukohti ei tohi võtta tõe pähe üksnes seetõttu, et see on kirja pandud “Poliitikahuviliste kooli ekspertide” poolt. Kommenteerige Postimehe
veebiküljel või Memokraadi blogis, vaielge vastu ning ja lisage oma tähelepanekuid ekspertide kasutamisest propagandavahendina.

Poliitikahuviliste kool ilmub iga nädal Memokraadis ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.

  • alanrein

    Kui ma oleksin politoloogiaõppejõud, siis kursusetööna laseks selle jutu läbi. Magistri- või doktoritööna mitte. Teema on taandatud ekspertlusele aga eriti näidete osas käsitletakse valdavalt argumenteerimisvigu, et mitte öelda demagoogiavõtteid, kusjuures ainult väikest osa nendest, mida seoses ekspertlusega kasutatakse. Kokkuvõttes pole tegemist millegi poliitikaspetsiifilisega vaid igasuguse argumenteerimisega kaasaskäiva trikitamisega. Meediasse puutuv jutt ei käi tegelikult eksperdistaatuse vaid meedia toimimismehhanismide kohta.

    Peamine argumenteerimisviga, mida seoses ekspertlusega kasutatakse on ‘viitamine autoriteedile’, kus ütleja autoriteet on vähemalt sama kaaluga kui see mida ta ütleb. Tekstis jääb esitamata peamine näpunäide – autoriteete pole olemas. Ükski väide pole seetõttu õigem, et selle taga on eksperdiks tituleeritav, välismaine isik või organisatsioon. Argumendiks saab olla tõendatud fakt ja kontrollitult loogiline mõttekäik. Siit tuleb ka huvitav seos anonüümsusega – kui on tegemist puhtalt loogikal põhineva argumenteerimisega pole ütleja isik oluline. Kui tegemist on subjektiivse hinnanguga või lõpuni kirjeldamiseks liiga pika arutluskäiguga, siis toimib, et mitte öelda segab eksperdihalo kõige rohkem.

    Mall Hellam / Legatum – faktide selektiivne kasutamine oma argumendi tõestuseks
    Kesk – Toomse – asjasse mittepuutuva (ja poliitilises mõttes oponendi) väidete kasutamine oma argumendi kaitseks
    Valgevene / Singapur – mittevõrreldavate / vastukäivate faktide ja seoste kasutamine sama isiku poolt / argumendi tõestuseks
    Palo-Soome-Vene – selektiivse infoesituse erivorm: kontekstist väljakiskumine
    ACTA – apelleerimine enamuse, autoriteet-välismaa, arvamusele + opponendi naeruvääristamine

    Artiklis on ka üks huvitav väide, mis tänu oma esitamisviisile edastab vale sõnumi. Arst-õpetaja-kaitseväelane lõigus väidetakse, et arst ei pruugi teada tervishoiureformist, õpetaja haridusreformist, kaitseväelane riigikaitse ülesehitamisest aga lõigus võtab sõna Leo Kunnas, kes on väljaõppelt ja kogemuselt sõjandusliku juhtimise ja korralduse taustaga.Möödaminnes seatakse kahtluse alla sõjandustaustaga inimese pädevus riigikaitse korralduses sõna võtta. Ja probleem, mis taustal tiksub on jada: kas Eestile on sõjalisi ohte, kas on mõtet ja võimalusi sõjaliseks vastuhakuks, kuidas seda adekvaatselt ja kuluefektiivselt saavutada. Hariduses ja tervishoius on põhiküsimused muud.

    btw, selle kirjatüki puhul kasutatakse veel ühte kaalu andmise erivormi – artiklil on mitu autorit: Eslas-Vaarik-Meikar. Pakun, et nii mõnigi ei arva selle jutu kohta midagi, mõeldes, et kui EVM trio, ju siis on hea ja õige ;)

  • Mats Volberg

    Platon (Sokratese apoloogia 22d-22e) tegi üsna sarnase tähelepaneku.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    See arutluse osad lõigud on (heal juhul) ühe tibusammu kaugusel küsimusest, kes üldse võib arvamust avaldada ja kes ei või – et on mingid Pre-Approved by Memokraat™ eksperdid, kellele on kohane viidata, ja siis mingid Kunnase-sugused reasõdurid, kelle riigikaitse-teemalistele targutustele viitamine on sulademagoogia. Ma soovitaksin selle tibusammu astumist vältida.

  • Merilin Pärli

    Tooksin esile veel endiste poliitiliste figuuride esinemise “poliitiliselt sõltumatute meediaekspertidena”: Rull ja Uudelepp. Alati varnast võtta.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Natuke rosimannuslik näikse olevat selle loo moraal – jätkem see “ekspertide” kaasamine, sest politikerid oskavad seda valitsemisasja lõppeks kõige paremini ja kõik muu on vaid “poliitiline kommunikatsion”. Eeldan, et tuleb ka teine osa, mis kõneleb sellest, mis saab siis, kui ühiskonna sisemine dialoogilisus kahaneb ja valitsejad valdkondade eksperte enam ei kuula (vaata: pronksimäss, masu, fooliummütsid).

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100001478777796 Meelis Kuldala

    “btw, selles kirjatüki puhul kasutatakse veel ühte kaalu andmise erivormi – artiklil on mitu autorit: Eslas-Vaarik-Meikar. Pakun, et nii mõnigi ei arva selle jutu kohta midagi, mõeldes, et kui EVM trio, ju siis on hea ja õige ;)”

    Huvitav on ka selle artikli viimane lõik mis  end avalikult diskrediteerides ja avalikule diskussioonile õhutades kogu eelnenu õiglas-õpetlikku meelsust peaks kinnitama, – tegelikult on ka arvamuse küsimine poliittehniline võte, mis muidugi ei vähenda sugugi värske teemapüstituse väärtust, eriti Silvergate kontekstis…

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Ma saan aru, et kirjutise idee oli hoopis selles, et rohkem tuleb vaadata seda, mille põhjal ekspert enda arvamuse kujundab. Igasuguste analüüside puhulk on tüüpveaks see, et järeldatakse midagi sellist, mis analüüsist tegelikult ei järeldu.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Lugesin veel korra läbi… Ja tõesti. See on esimene Memokraadis ilmunud lugu, millele minu poolt ‘huge dislike’. Ma näen seda nii, et on võetud banaalne (aga kahtlemata õige!) põhimõte ning siis sinna hoogsalt üldistusi ja sildistusi külge kruvitud. Ning argpükslikus “aga-tegelikult-me-ei-taha-kuidagi-rünnata-seda-konkreetset-isikut” stiilis pannakse ära mitmele inimesele, kellest peavad arvatavasti lugu teisedki peale minu.

  • alanrein

    Siin sisaldus hea vihje ‘eksperdi’ mitmele erinevale kontekstile:
    a) poliitikas räägitakse ekspert (spetsialist) vs poliitik/juht dualismist a la ekspertide/spetsialiste valitsus vms – pikem teema;
    b) teine nähtus on meedias esinevad politoloogia eksperdid (Toomla, Uudelepp, Madise jne) ja või mingi kitsa valdkonna eksperdid (kui Puura räägib geoloogiast, siis on põhjust ikka uskuda);
    c) kolmas olukord on see, kus huvitatud osapool blufib ekspertlust (vt eespool käsitletud argumenteerimistrikid)

    Ekspert olemine on ju omamoodi turunduslik termin. Alati tahetakse ütlejale ja autorile mingi tiitel külge riputada. Ja kui ütlejal tiitlit pole siis justkui nagu ei sobikski suud lahti teha. Pronksimäsu, masu ja acta on teemad, kus tegelikult kõige paremini toimisid kollektiivne terve mõistus ja asjaolude poolt peale sunnitud tegutsemine, mitte poliitik-ametnike või ekspertide (sotsioloogid, majandusteadlased, juristid) nö tarkus, tihti tagantjärgi tarkus. Reaalses elus pole valitsusel mingit põhjust eksperte kuulata ja või neid ära kasutada v.a. juhul kui see kas aitab soovitut läbi suruda ja/või kaitsta end populaarsuse languse eest.

  • http://twitter.com/doctorkender Kaur Kender

    Daniel on pro. Kui ta oleks elanud 2000 aastat tagasi ja nõustanud Iskaroti Juudast, siis mäletaksime praegu õigesti, et Juudas oli aus inimene, kes armastas oma kodumaad, ja kuna Kristus oli kodumaa reetnud, ei jäänud tal lihtsalt muud üle kui prokuraatorile ütlusi anda. Mis hõbeseeklid? Talle polnud ju seeklid tähtsad, ta viskas maha need neetud seeklid enne kui end üles poos! 

    Ja ei, ma ei taha öelda, et Michal või tule-taevas-appi Ansip on Kristus. Ma tahan öelda, et reeta saab ainult ja alati omasid. Ja Meikar on kahtlemata reetur nagu Juudas. 

    Ma võiks veel tükk aega lustida. Kuidas Juudas oli jüngrite rahahoidja ja kuidas “in english, he got 30 pieces of silver.” 

    Daniel et al ainus lootus on, et inimesed jääksid uskuma, et hoopis Juudas, vabandust, Meikar on Kristus. Aga ükskõik, mis prokuratuuris ka selguks, kes kelle raha kuhu viis, on see kõik tühiasi reetmise kõrval.  Ma ei usu, et Meikaril saab olema mingisugune helge tulevik väljaspool Memokraadi fännide kitsast ringi. Sest omad võtavad reetmist isiklikult. Ja kõrvaltvaatajad ei võta isegi kasulikku reeturit kunagi päriselt omaks. 

    Milline oleks näiteks Eero Epneri edasine karjäär eesti teatrites, kui ta läheks prokuratuuri ütlusi andma, et tema arust ei ole mõned ammused sularahaannetused NO99 teatrile korralikult deklareeritud?

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Ma pean tunnistama, et ei saanud su sissekande sisust päriselt aru. Samas kirjutas Ekspress äsja, et Daniel Vaarik on idealist ja Silver Meikar ka. Kui see nii on, siis võiksid ülaltoodud kirjatööd ehk sisaldama ka seda, mida sotsiaalteaduslike kirjatööde puhul nimetatakse ingliskeeles policy implications’iteks. Et ok, paljastame mängu, aga kuidas edasi? Ehk ei peaks jääma vaid mängu tasandile ja nägema ka (kohati siiski ka idealismist kantud) reaalsust mängu taga või kõrval. Tänapäevases makromajanduslikes innovatsiooniteooriais räägitakse nn rahvuslikest innovatsioonisüsteemidest, mis hea koordinatsiooni korral toovad kaasa ühiskonna üldise arengu. See koordinatsioon tähendab aga teisisõnu ühiskonna sisemist dialoogilisust, et nn eksperteadmised jõuavad ühiskonnas otsutatajate kätte, akumuleeruvad ja võimaldavad paremaid otsuseid ja tarka valitsemist. Kui sa ütled, et “reaalses elus pole valitsusel mingit põhjust eksperte kuulata”, siis on see kas ekslik või nö poliitmängu tasandile jääv iroonia. Laias laastus pole aga iroonia edasiviiv. Lõpuks on küsimus valitsemise puhul siiski selles, kus politikeride  “soovitu” tekib, kas see formuleerub avalikus dialoogis või on kantud mingitest hämaramatest agendadest. Et eksisteerib siiski ka esimene võimalus, on “ekspertide” ette sildistamine natke ohtlik mäng.

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Eesti elanikuna tunnen end reedetuna valitsuserakonna poolt, kes kasutab skeemi hämarate annetuste päritolu varjamiseks.

  • http://twitter.com/doctorkender Kaur Kender

    Amen.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kaur, kuna sa põhimõtteliselt ei näi uskuvat võimalust, et inimesed võivad teha tegusid millegi muu kui seeklite või karjääri pärast, siis on lihtne eeldada, et sina kirjutad siin praegu kas seeklite või karjääri pärast.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ekspressi loo juurde täpsustuseks. Mulle ei meeldi piiritu idealism, kuid mulle ei meeldi ka selle täielik puudumine. Seega olen rõhutanud just teatud idealsimi vajalikkust, kuid mitte aeda tähtsamaks pidanud kõigest muust.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Nüüd ka üks üldine kommentaar selle loo valmimise kohta. Soovisime tõstatada küsimusi ning samas olime ise täpselt samas lõksus nagu see, mida me justkui kritiseerisime. Mõnes mõttes on see sisseplaneeritud iroonia ning kui see nüüd täiesti välja ei tulnud, siis ilmselt seetõttu, et hakkasime lugu liiga hilja kirjutama ja see ei jõudnud piisavalt enne avaldamist laagerdada. Samal ajal keriv silvergate muudab konteksti muidugi segasemakski, kuid see artiklitesari oli samas planeeritud varem.

    Kui ma aga loen kommentaare, siis mul on jätkuvalt väga hea meel, et siin nii hea seltskond koos käib ja mul on tunne, et seda lugu peab igal juhul lugema koos kaasneva diskussiooniga v

  • http://twitter.com/doctorkender Kaur Kender

    Daniel, ära mängi lolli. Sa tead väga hästi, et mitte midagi nii primitiivset ma ei usu. Ja sa oled mind näinud tegemas asju, kuulnud mind tegemas asju, mis ei ole ei karjääri, ei seeklite eest. Nende asjadega ei laiutata. 

    Aga skandaalijärgsest hommikust peale, kui nägin sind Samostiga Madissonis ja siis sõltumatu eksperdina kohe Terevisioonis, olen väga tahtnud teada, mis on sinu tegelik roll Meikari asjas: ajakirjanik, PR nõustaja, kodanik, poliitik, meediaettevõtja?

    Eks aeg näitab. 

    Loota, et ma praegu jään vait, kuna kardan, et keegi võib su repliigi peale arvata, et ma olen reformierakonna hired-gun ei ole ka mõtet. Kui kellelgi on midagi öelda, siis tee on selge: prokuratuuri ütlusi andma.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hm, kui küsitakse, siis ma hea meelega vastan. Asi on isegi veel imelikum, kui sinu info ütleb. Nimelt, hetkel kui me Anvariga Madissonist väljusime, näitas Madissoni telepilt jälle mind! Kuidas ma seda tegin? Kokkusattumus? Või lihtsalt kordussaade. Hm.

    Ma usun, et sa ei tea selliseid asju aga Terevisioonis näidatakse intervjuusid mitu korda. Nähes, et Anvar esineb Terevisioonis pärast mind, jäin vaatama, mida ta asja kohta ütleb, ning pärast seda siirdusime koos kohvi jooma ning asja edasi arutama. Post factum. Mitte enne saadet.

    Kui sellest on mingites ringkondades tekkinud mingisugune telliskivi uue konspiratsiooniteooria ülesehituseks, siis see näitab analüüsi taset, mille puhul ei ole pidev ja sügav omast võttest selili fail ka enam mingi üllatus.

    Silver Meikariga olen viimase kahe nädala jooksul mitu korda rääkinud ning isegi öelnud, mida ma arvan tema olukorrast, selle eest mitte mingit kasu saamata peale arusaamise, mis selle kriisi puhul oluline on ning seda põhjustel, mida sa nagunii ei usu ning milleks ei piisa ilmselt ka mõni blogipostitus tagasi üles pandud allkirjast.

    Üks Silver Meikari vastaseid sildistamise nippe näibki olevat see, et et ega ta ise nagunii midagi teha ei suuda. Tema taga peab midagi veel olema. See on umbes sama sügav veendumus nagu mõne vana kooli venna arvamus, et kõiki pükse peab viikima, kaasa arvatud teksad. Seda arvamust pole võimalik muuta ning sellest on kahju.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Daniel, tegelikult küsis Kaur üsna lihtsa küsimuse: “…mis on sinu tegelik roll Meikari asjas: ajakirjanik, PR nõustaja, kodanik, poliitik, meediaettevõtja?”

    Kui sa alustad vastust sõnadega “ma hea meelega vastan” ning jätad tegelikult vastamata, jätab see kahtlase mulje teistelegi kui ainult Kaurile ning teeb sind ja Silverit imho just haavatavaks.

    Mina näiteks pigem ei usu, et sa (kellegi) raha eest selle asjaga tegeled. Sa ei tundu ahnepäitsuna :) Aga kui sa oled siiski Silveri nõustaja, olgu või pro bono, siis ei teeks üldse haiget selle osas konkreetselt full disclosure teha. PR-proff on nagu relv ja kui see on kellegi poole suunatud, pole vahet, kas padrunid on tasulised.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Probleem ongi selles, et kui ma ütlen, et mina olengi see Silver Meikari PR nõustaja, siis ma tekitan olukorra, kus kogu see asi keeratakse sellesse võtmesse, et tegemist on professionaalse kampaaniaga. Mida ta ei ole. Peale selle, saan aru, et Silver räägib lisaks minule erinevate teiste inimestega, kellest paljud on tema sõbrad, kes samuti annavad talle nõuandeid.

    Aga mõistan, mida sa öelda tahad ning ilmselt kõige parem, mida ma antud oludes teha saan, on öelda, et jah, ma olen talle andnud 5-6 nõuannet, millest ühte ma olen ka meedias mitu korda kirjeldanud (siis kui ta oli artiklit avaldamas ja kui ma ütlesin, et ole täpne ja ära too sisse liiga palju erinevaid teemasid).

    Täpselt samasuguseid asju olen talle ütelnud ka hiljem ja minu meelest on isegi täiesti okei, kui me Silveriga rääkimise järel nende sisu avaldame. Seal pole ühtegi asja, mida ma häbeneks või mida peaks kuidagi varjama ning tegemist pole spinniga.

    Kas ma olen neid nõuandeid andes kodanik, sõber, pr-proff? Kõiki asju. Ainult mitte ajakirjanik.

    P.S. Eriti full disclosure, enne Terevisiooni minekut nägin ma vaeva, et öelda toimetajale, miks mina pole parim valik ja kuidas ma põhimõtteliselt olen Silveriga rääkinud 15 minutit enne loo avaldamist. Leiti siiski, et sellest hoolimata oleks hea, et ma läheksin ning nii ma läksingi. Läksin lõpuks, sest mulle tundus, et neid argumente, mida ma seal esitasin, polnud varem esitatud. Silveri seis sellel hetkel ei näinud üldse hea välja ning keegi poleks osanud arvata, et Reformierakond hakkab kümnete inimeste kaupa lavale jooksma ja siis istuli käima. Nagu ma mitu korda varem ütelnud olen, tundub mulle, et nad võitlevad lihtsalt iseendaga ning sellist asja ei suutnud ka parimate PR teadmiste valguses ette näha.

  • http://www.facebook.com/nurmis Kristo Nurmis

    Ei usu, et kõik inimesed mõtlevad sellistes samuraifilosoofia kategooriates nagu Kaur Kender. 

    Ja ma arvan, et enamus inimesi ei huvita ka Silver Meikari edasine poliitiline karjäär. Küll aga poliitilise süsteemi enesepuhastus. Mis selles halba on? Isegi kui Meikar ilge rets oleks.

    Aga muidugi võib öelda et naiivne mõtlemine, et ega niikuinii midagi ei muutu ja erakonnasüsteem on paras Cosa Nostra kõik… Ja Meikarist saabki fiktsionaalne Juudas või vaene Fredo. Ja olemegi keskendunud asendustegevusele. Võibolla on tõesti rumal eeldada, et riigivõim on midagi muud kui show massidele.

  • http://www.facebook.com/ylle.madise Ylle Madise

    Riigiõiguse eksperdi vaatenurgast.
    1) Minul on enamasti tunne, et olen sõltumatut arvamust avaldades nagu rahuarmastaja kodanik, kes läheb kaklevate koerte vahele ja saab pärast kõikidelt pureda. Ehk siis: suuremates ühiskonda raputavates vaidlustes tekib kaks (harva kolm) vaatenurka, ja eeldatakse, et selgelt võtad mõne poole. Minul on tavaliselt oma mõte välja kujunenud, mistap kõik pooled arvavad, et olen nende vastu, kõrvaltvaatajad aga üritavad seisukoha ikkagi kuidagi mõnele poolele liigitada. Ma ei tea, kuidas seda saavutada, aga minu meelest oleks oluline julgustada inimesi vabalt mõtlema, ilma end mõnda leeri liigitamata.
    2) Mitu korda on juhtunud (viimati reede õhtul),et ajan ajakirjaniku masendusse. Eriti kehtib online puhul, aga vahel ka mingi pikalt valmistet artikli kohta. Ajakirjanik on oma loo skandalstliku pointi välja mõelnud, siis küsib kinnituseks ja kaunistuseks -ilmselt juba valmis trükitud jutumärkide vahele panemiseks- seisukohta, ja kui ütlen, mida siiralt arvan, saab suisa pahaseks. Sest asjad polegi nii mustvalged, lihtsad ega tunnetega tajutavad. Mõni saab pahaseks, jätab plaanitud loo ära ja üritab hoopiski minule omistada mõne padurumala tsitaadi või arvamuse, mis koguks raevukaid kommentaare.
    Kui mure nr 1 ja 2 kokku võtta, siis on vist mõistetav, miks parema meelega üldse ühelegi küsimusele ei vastaks. Tükk aega ei vastanud ka.Teisalt kui oled maksumaksja raha eest hariduse saanud, siis oma erialal justkui peaks olema moraalne kohustus vastata. Ja üldiselt on ka neid, kes seisukohti hindavad, isegi kui need meedias söödavaks tegemiseks on moonutatud.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Jep, jumala õige. Tõe kriteerium on praktika, ja praktika näitab seekord, et ka laiemas meedias pole keegi viitsinud haarata kinni ettepanekutest asuda Silver isikliku tausta või motivatsiooni teemal diskuteerima.

    Selles osas naudib Silver imho selle vilju, et ta on vähemalt ühe asja oma poliitlise karjääri jooksul õigesti teinud: ta ei ole endale mingite kahtlaste kulutšekkide, tantsu- (ja laulu-) saadete, ajakirjanikega laiamisega jms idiootsuste ja ülbitsemisega avalikkuses halvakspanu ja vaenlasi soetanud. 

    Kui ta oleks neid kõiki asju teinud, oleks praegu palju lihtsam kogu see teema ümber ta enda kaela keerata ja ta sellega tükkis põhja lasta.

    Sama hooga soovin Ligile, Ansipile, Randperele jt-le jõudu ja jaksu. Laiake aga edasi. Andke ventikale kõva hoog sisse, et lõbusam oleks, kui sitt peaks sisse lendama! :)

  • http://www.facebook.com/ilmar.raag Ilmar Raag

    Mina arvan üleüldse, et antud ekseprtjutu raamistuses oleks aeg unustada Meikar. Mis olid tema motivatsioonid, on seni täiesti ebaolulised, kuni ei ole tôestatud, et ta valetas. Kogu ekspertjutt kôneleb minule sellest, et tasub eelkôige uurida sônumi sisu ja alles seejärel hinnata selle väärtust ad hominem. 
    Isiklikult mind on ka aeg ajalt pannud muhelema “valveekspertide” suhu topitud banaalsused à la “olukord on tôsine vôi demokraatia tähendab rahva vôimu.” Taolised uudised sünnivad eelkôige seetôttu, et toimetusel tekib soov saada eksperdilt mingit arvamust, aga ekspert vastupidiselt ootustele ei ütle midagi teravat. Kuna aga artikkel-uudisnupp on juba veerema lükatud, siis ilmutataksegi 0 biti sisaldav uudislugu, mille ainus väärtus on eksperdi sotsiaalse kapitaliga tehtud tehing. 

  • http://www.facebook.com/ilmar.raag Ilmar Raag

    Kinnitan Ülle toodud jutu 2 punkti. Ka mina püüdsin endale panna reegliks, et telefoni teel kommenteerida mônda teemat, mis ei ole must-valge, on väga ohtlik. Eelkôige minu enda enesetundele, sest vähemalt 80% juhtudel on mul sügavalt piinlik kontekstist, kuhu sellised ühe tsitaadi artiklid asetuvad. Olen isegi avastanud, et kui ajakirjanik palub kommenteerida mônda teemat, mis ei ole otseselt minu huviorbiidis, siis üritan vôimalikult igavalt rääkida. See, aga on vale valik, sest tuleks lihtsalt loobuda. 

  • http://www.facebook.com/ilmar.raag Ilmar Raag

    Siin eespool on kartust arvamust antud loo moraali kohta, et ega see viimati ei sea kahtluse alla eksperte, kelle teadmine vôiks üldsusele ja riigile kasuks tulla. Mina sellest nii aru ei saanud. Siin kritiseeriti pigem ekspertide kuritarvitamist. Selle üheks näiteks on “mugavusekspertide” vôi “püsiekspertide” tekitamine, samal ajal, kui mônes valdkonnas on arvamusi palju laiemas spektris, kui ainult see, mida “ekspert” esindab. Kôige kaugem näide on see, kui kunagi Tartu Ülikooli ajaloo teaduskonda astudes, küsiti minult milliseid ajaloolasi ma tean. Vastasin, et Hillar Palametsa. Seejärel nägin vastuvôtu komisjoni silmist, et tegemist oli vale vastusega. Tôsiste ajaloolaste silmis oli Palamets naljanumbriks, aga samal ajal kujunes temast ka veel järgnevaks 15 aastaks ajaloolase sünonüüm läbi tema raadio ajalootunni. Täpselt sama olukord kujunes prantsuse keele ja vaimu valdkonnas, kus avalikkuse silmis sai eksperdiks Lauri Leesi, samal ajal kui teised prantsuse vaimu asjatundjad olid rohkem kui kriitilised tema suhtes. Kunagi ühe CNN osakonna juhiga vesteldes rääkis ta, kuidas neil tekivad môned “püsieksperdid” ainult seepärast, et nad on “so television”, ehk et nad oskavad ennast väljandada kirglikult ja elavalt kaamera ees. Järelikult nende ekspertstaatus ei ole seotud mitte nende tegelike teadmiste vôi valdkonnasisese autoriteedi, vaid esinemisoskusega spetsiifilises meediumis. See on aga puhas Bourdieu teema. 
    Veel mäletan, et kord OP-i tehes oli juttu mingist filosoofiateemast, kus tegelikuks sisuliseks autoriteediks on Hasso Krull, aga teda otsustati mitte kutsuda, kuna ta räägib väga aeglaselt…
    Seega meedias esinevate ekspertide ohukoht peitub selles, et tegelikult ei pruugi eksperdistaatuse taga olla sugugi “representatiivset arvamust”. See on oht, mis on pöördvôrdelises suhtes aja vôi teksti hulgaga, mida eksperdile vôimaldatakse.  Muuhulgas esinevad ju ka mitmed poliitikud meil eksperdi platvormilt ja neid kummitavad samad hädad. 

  • alanrein
  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ilmar võttis kenasti kokku selle, mis ka mulle siinse diskussiooni juures silma jäi – tundub, et artikkel võimaldas teatud laadi loomingulist möödalugemist, mille kaudu võis jääda mulje, nagu argumenteeriks autorid ekspertide ja erialase teadmise vastu. niikaua, kui asjatundjaid tuuakse debatti selleks, et seda avardada ning sisulisemaks muuta, on kõik ju parimas korras. probleem tekib siis – ja mulle tundub, et just sellest käib loos jutt – kui eksperti kasutatakse teema tasalülitamiseks, kui “asjatundja arvamusest” saab tõdemus, et “siin pole midagi arutada”.

    samas olen ma nõus alani täheldusega, et kohati valgub loos eksperdi-teema veidi laiali ja sisuliselt käib jutt hoopis teistest asjadest, nii et vast ei ole siin probleem ainult lugeja poolel.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Võimalik, et probleemiks ei ole loominguline möödalugemine vaid pigem loominguline möödakirjutamine.

  • alanrein

     Siinkohal tasuks meelde tuletada, et kommenteeritava (interaktiivse) internetimeedia üks omapära ongi see, et kommentaariumis võib hea maitse piirides teemat ‘ujutada’. Nii sünnivad tihti uued ideed, vaatenurgad, teemad uuteks artikliteks. Antud juhul ujub teema mitmes suunas – päevapoliitika (Meikar), ekspertlus vs argumenteerimisvead poliitilises diskussioonis teemakäsitluse kui sellise kontekstis, ekspertlus ja meedia jne
    Kui just aia-august ei räägita, siis teema mõistlikes piirides hargnemine on mõtlemaärgitav aga samavõrra raskesti hallatav.
    Antud postituse/artikli puhul toimib suurepäraselt nö Delfi-efekt – mida kehvema kvaliteediga ja ühekülgsema vaatega, vastuolulisema teemaga on artikkel, seda rohkem kommentaare see provotseerib. Lisaks veel autoriks mõni kõneväärne persoon, mis lisab ad hominem leeki ja pakett on täiuslik.

  • Karli

    Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa. Omade ja võõraste vahele piiride tõmbamine on ilmselt evolutsiooniline eelis, mida tuleb võtta kui paratamatust. Meie jaoks on siis pigem küsimus, et kes on “omad” ja kes “võõrad”. (vt Kaur Kenderi vägagi tähendusrikast repliiku omade reetmise kohta)

    “Meister ja Margaritas” on Bulgakov kirjeldanud kahte paralleelset võimalust: on Ivan Bezdomnõi “omad” ja on Meistri “omad”. Kusjuures Meistri jaoks on ka Ivan Bezdomõi “oma”, kuid mitte vastupidi. (Kuskilt mäletan, et kirjanik K.K. hindab Bulgakovit)

    Kristen Michal on “oma”. Sellest ka praeguse loo sügavus.

  • http://twitter.com/doctorkender Kaur Kender

    EPL kirjutab. “Katsed uuridaSilver Meikarilt täiendavate küsimärkide kohta on jooksnud juba nädala liiva. Ikka ja jälle pareerib ta, et ei saa vastata, kuna käimas on kriminaalmenetlus. Samal ajal on riigiprokurör Heili Sepp selgelt ja avalikult kinnitanud, et pole Meikarile kehtestanud ühtegi piirangut avalikult asjadest rääkivat.” 
    http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-silver-meikar-jah-kilk-rahastas-mind-samuti-villu-parvet.d?id=64479050Palun, Ilmar, loe kokku mitu korda Meikar selles intervjuus juba ainult seda valetab, et prokuratuur on keelnud tal rääkida. Mul läks loendamine sassi. Aga see on tõestatud, et ta valetas. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=127915

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    esiteks, mulle artikkel meeldib. Ekspertide türannia avaliku arvamuse kujundamisel on realiseerunud tänu ajakirjanike laiskusele – pean ennekõike silmas uudise formaati, kuhu kõrvale ekspertarvamust küsitaks, mitte commentary’t. (toon alati näite, et kauaaegsetes demokraatiates ei käi päevapoliitikat ei prindis ega teles kommenteerimas politoloogid. Põhjuseks – olematu informeeritus tegelikkusest) türannia on teinud paljudes valdkondades uudised täiesti loetamatuks. Poliitika on üks nendest valdkondadest. 

    teiseks, minu enda arvamus. Ekspertide poolt vahendatuna :) 
    kuigi ajakirjanduse kõige tähtsam roll MINU jaoks personaalselt on uudise kõrgekvaliteediline vahendamine, siis ühiskonna jaoks tervikuna see nii pigem ei ole. Sarnaselt Lippmann’ile (Lippmann-Dewey väitlus avaliku arvamuse üle pea sajand tagasi) olen ma veendunud, et meie tulevikku vormivad sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised sündmused on täiesti ületamatult väljaspool tavainimese intellektuaalset haardeulatust. Ma isegi keeldun selle võimalikkuse üle arutlemast :) Liikumata patroniseeriva ühiskonna poole eeldab selline asjade seis lisaks uudise vahendamisele ka kvaliteetsete ekspertarvamuste ja nende omavaheliste väitluste vahendamist. Sarnaselt Lippmannile – tavakodanik on oma igapäevaelu kammitsate (moraalselt ainuõige suhtumine – enne hoolitse oma laste eest, mitte ära ohverda neid maailmavalu nimel) tõttu maailmasündmuste osas kurt, tumm ja pime. “Ta elab maailmas, kus ta ei tea, mis toimub, miks toimub, mis peaks toimuma; see on maailm, mida ta ei näe, ei mõista ega suuda suunata.”
    See loob ekspertide rollile suured nõudmised. 
    Jällegi – on inimesi, kel pole suures osas küsimusis eksperte vaja, vaid täpset informatsiooni. Siin ongi lõhe – nende jaoks on demokraatia toimimise kvalitatiivne mõõdik just adekvaatse informatsiooni olemasolu. 
    Massidemokraatia seisukohast olen aga samal meelel Dewey’ga – mõõdikuks pole informatsioon, vaid avalik diskursus, keskustelu. Selles keskustelus on aga täna maad võtnud just ideoloogiliselt motiveeritud ekspertide türannia, aga neid esitletakse tihti võrdselt “akadeemiliste” ekspertidega (mitte et teadusfilosoofias omakorda vähe ei tegeletaks teadustööde ja teaduskommunikatsiooni kallutatuse  ja muude “tõrgetega”). 
    Seda kriitikat võib muidugi pareerida Kenderi moodi – kas on mõtet üldse uskuda, et huvidest painutamata ekspertiis on üldse võimalik?

    Ma ei taha öelda, et Toomlalt kommentaari päevapoliitika teemadel üldse ei tohiks küsida. Või noh, tahan küll, aga mitte siinse keskustelu kontekstis :)
    Ennekõike peab ka ajakirjanik mõistma, et poliitikaekspert ei ole riigiteadlane. Hariduspoliitika ekspert ei ole tingimata õpetaja (kellel võib olla küll kommentaari vormis väärtuslikku sissevaadet mingites küsimustes, aga sedatüüpi kommentaar ainuüksi ei tohiks kunagi vormida kellegi positsiooni terviku osas) jnejne. Inimese isiklik kogemus on üks kõige suuremaid selget mõtlemist kraavi ajav asjaolu. 

    kolmandaks, osa kriitikast käib ka minu enda pihta. Küll on mind ühes kanalis esitletud välispoliitikaeksperdina, küll teises kohas USA poliitikaeksperdina, kolmandas kohas kolmandat moodi. Paljuski on asi siltides – kogemusel põhineval hinnangut (mis on enamasti minu “ekspertiisi” allikaks) ja uut iseseisvat teadmist looval akadeemilisel ekspertiisil (ärme unusta, et teaduses on läbi erisugu evalvatsioonimehhanismide siiski muu maailmaga võrreldes võrdlemisi tõsised teadmus-filtrid) tuleb suuta eristada ja erinevat moodi serveerida. Mõlemal on kindlasti oma koht, aga tarbija peab suutma aru saada mõistlikes tingimustes, kumb on kumb – praktik, ekspert.

    Lisaks on kindlasti mingites formaatides ruumi  ka “elukaugele” filosoofile. Teatud mööndustega võib selleks pidada ka mõnda täna eksperdi pähe vahendatud kommentaari. Aga nende kommentaaride koht ei tohi olla väljaspool arvamusartiklit ja kindlasti mitte koos uudisega, mis laenab neile tõsiseltvõetavust, mida nad ärateeninud pole.
    Võtan oma taaskord segase ja struktureerimata jutu kokku. Hea ajakirjandus põhineb ilmselt adekvaatse uudisteabe vahendamisel, mida täiendab ekspertiis ja kommentaar. Sõltuvalt inimeste suutlikkusest on rohkem vaja ühte või teist. Adekvaatse info vahendamise rolli vähenemisel on disproportsionaalne võim igasugu šarlatanidel, valveekspertidel. 

    Ja muuseas, neid šarlatane, kes ükskõik millisel teemal end ekspertide pähe esitlevad või keda ekspertidena vahendatakse, on üsna palju just suhtekorraldajate hulgas.

    Andreas,
    suhtekorraldaja

    edit: vaatasin korra ühte heade artiklite arhiivi ja sealt leidsin ühe asjakohase mõtte. Igasuguse ekspertarvamuse usaldusväärsuse tõstmiseks peavad inimesed olema suutelised aktsepteerima avalikult, et neil polnud vahel ühe või teise asja osas õigus. Selliseid eksperte siin (või mujalgi, ilmselt) väga tihti ei kohta.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    selle Lippmanni ja Dewey debatiga seoses meenus üks tsitaat Christopher Laschilt, mis ka muidu päris hästi käesoleva teemaga haagib:

    “We do not know what we need to know until we ask the right questions, and we can identify the right questions only by subjecting our own ideas about the world to the test of public controversy. Information, usually understood as the precondition of debate, is better understood as its by-product. When we get into arguments that focus and fully engage our attention, we become avid seekers of information. Otherwise, we take in information passively– if we take it in at all.” 

  • http://profiles.google.com/silver.meikar Silver Meikar

    Alan Rein on esitanud

  • http://profiles.google.com/silver.meikar Silver Meikar

    Mart, ka oma nimede ees “eksperdi” kasutamine oli ju selge iroonia. Kahju, et sellest aru ei saadud.

  • http://profiles.google.com/silver.meikar Silver Meikar

    Indrek, artikli eesmärk ei olnud öelda, et “ärge kaasake eksperte”. Poliitikahuviliste kooli artiklite teravik on suunatud lugejale ja antud artikli sõnum oli lihtne: “Ärge uskuge midagi üksnes seetõttu, et seda väitis ekspert”. 

  • http://profiles.google.com/silver.meikar Silver Meikar

    Oluline on, et need inimesed, kellel on seisukoht, oma arvamuse välja ütleksid. Sama oluline on, et lugejad oskaksid neid arvamusi lugeda!

  • http://profiles.google.com/silver.meikar Silver Meikar

    Usun, et möödakirjutamine on tõenäolisem, kui möödalugemine. See diskussioon sunnib meid edaspidi märksa täpsemalt kirjutama ning seeläbi vähendada võimalust, et meie artiklit valesti ei mõisteta. 

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    Väga Deweylik

  • http://www.facebook.com/mark.gortfelder Mark Gortfelder

    Paratamatult on su arvamus ju patroniseeriv. Mulle aga näib, et on vahe ekspertide kuulamisel ja nende abil oma hinnangute loomisel ja lippmannlikult inimkonna “hämmeldunud loomakarjaks”, kes “elab maailmas, kus ta ei tea, mis toimub, miks toimub, mis peaks
    toimuma; see on maailm, mida ta ei näe, ei mõista ega suuda suunata.” ja haritud või valitsevaks klassiks, kellel sind tsiteerides “pole suures osas küsimusis eksperte vaja, vaid täpset informatsiooni.” Ilmselt ei pea ma kahtlema, et sina pead end just viimast tüüpi inimeseks, kelle jaoks ei ole taaskord sind tsiteerides “meie tulevikku vormivad sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised
    sündmused täiesti ületamatult väljaspool intellektuaalset
    haardeulatust.” Sa väidad, et need mitte-tavainimesed ei vaja suures osas küsimustes eksperte. Kui suur osa see siis ikka olla saab, milles üks haritud inimene võib iseseisvalt informatsiooni hinnata? Väga väike eeldaks mina, eriti kui asi puudutab “meie tulevikku vormivaid sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi
    sündmusi”, nii et sina, kes sa oled meil kindlasti võimekas inimene vast ikka võtad kliimateadlaste konsensuse (tõsiste ja mitte naftafirmade palgal olevate) vastu ilma globaalseid temperatuure, CO2 hulka ja mida kõike veel puudutavatesse andmestikku sukeldumata. (mitte nagu Endel Lippmaa kelle intellektuaalses tasemes ei saa kindlasti kahelda, kuid kes hakkas kliimateadlastele vastu vaidlema, kuigi ta ise täiesti teisel alal ekspert on)
    Ja mis puutub “tavainimestesse”, siis nagu on märkinud Jeff Sachs ameeriklaste kohta (kelle koolisüsteem ja meedia eriti kohutavad on) , et nende arvamused ja hoiakud on enamikes küsimustes vägagi  mõistlikud, nii et ehk ei ole ka “tavainimeste” intellektuaalsed omadused nii kehvad, kui end “haritud klassi” hulka kuuluvaks pidavad inimesed arvata tahaks.
    Ja üleüldse nende ekspertidega seoses meenum mulle üks teadlane ja tema uurimus, kes jälgis vist isegi kahekümne aasta vältel nii majanduse, sotsiaalvaldkonna kui välispoliitiliste ekspertide hinnanguid ja näitas, kui lootusetult kehvad nad olid eriti pikajaliste protsesside ette ennustamisel. Maailm on vist piisavalt keeruline meie kõigi jaoks ükspuha, mis meie intellektuaalne tase ka on, et meie tulevikku vormivaid sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi
    sündmusi ette ennustada.

  • http://www.facebook.com/mark.gortfelder Mark Gortfelder

     Philip Tetlock uuris siis ekspertide arvamuste ja ennustuste õigsust.
    http://www.youtube.com/watch?v=f73A-HB-08M&feature=plcp

  • Urmas Sander

    Nojah, tüüpiline meediaväljaanne otsib eksperdilt kinnitust seniteatule, vastuseid, mis on kõigile niigi selged ja mis on publikule ootuspärased (=meeldivad). Sest teadaolevaga mittenõustuvad teadlased võivad näida veidrikena, asja mõtetult keeruliseks ajada, sellest tulenev nende võimalik mittetõsiseltvõetavus võiks justkui kanduda meediaväljaandele üle, a’la „küsitlevad seal mingeid imelikke”. Samal ajal vahel tundub, et mingi eriala proffessuurist tõsiseltvõetavam osa on meedias kirjutatust ahastuses, ja kurdavad muide, et neid ei soovita avaldada (nii väitis nt üks TTÜ energeetika professor). Ka täppisteadustel põhinevad loodusteadused oleksid algore-likult justkui valmis saanud, peatükid on suletud ja siin pole enam midagi arutada, kõik on selge, ja kes teisiti arvab, on ajast jäänud veidrik. Teadlasi kas ei kiputa avaldama, nende keeruline jutt ei haaku meediaväljaande formaadiga või ei taha teadlane ise suure hulga „aktsepteeritud ekspertide” poolt hukka mõistetud saada.

    Ma näen kahte väljapääsu, ajakirjanik julgeb otsida oma ainsale valveeksperdile alternatiive, suutes olla ka ise umbluu osas kriitiline. Teiseks, meie teadlaskond peaks olema märgatavalt sõnakam. Kui ajaleht artiklit vastu ei võta, avaldada see muul moel.

  • Eimar Veldre

    Eksperdi diskursuse heaks näiteks on nüüd ka Ilves vs Krugman – nii panganduse, poliitika kui ka ajakirjanduse esindajad arvamust avaldamas. Ekspertide dessant teeklaasitormi teemale? 

  • Aivar Sool

    Mardilt tore sildistamine ja pinnapealsus: “Kunnase-sugused reasõdurid.” Kui analüüsida  hr. Kunnase tausta ja tema kirjutisi, siis suure tõenäosusega nii ei kirjutaks.  

  • alanrein

    Mart siiski, nagu siinkirjutajagi oma esimeses kommentaaris, üritame vihjata, et Kunnas on artikli autorite poolt üritatud täiesti mitteasjakohaselt panna ühte patta valdkonna juhtimisest ja poliitikast mitte-teadvate tavatöötajatega, mida Kunnas kahtlemata ei ole.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Iroonia, isand Aivar Sool. Iroonia. http://en.wikipedia.org/wiki/Irony

  • http://www.facebook.com/ilmar.raag Ilmar Raag

    Kaur, Sa saad ilmselt ise aru, mida ma tegelikult silmas pidasin. Minu ettepanek on rääkida annetuste päritolust ja erakondade rahastamisest ja mitte keskenduda Meikarile. Meikar ei ole oluline, probleem on pôhiline. 

  • http://www.facebook.com/ilmar.raag Ilmar Raag

    Veelkord, mulle tundub, et keskendumine Meikarile on justkui spin millega tahetakse tähelepanu kôrvale juhtida tôstatatud küsimuselt. Hetkel on ju sarnast skeemi tunnistatud ka teistest erakondadest. 

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    hea kirjutaja, ärge palun sildistage mind klassivõitlusliku retoorika vaimus. Minu arust pole tõdemusel, et suurel osal inimestest, sõltuvalt ühiskonnast ja riigist on tükk tegemist igapäevase eluspüsimisega, endale ja perele toidu ja peavarju muretsemisega, midagi pistmist patroniseerimise või üleolekuga. See on asjade seis ja minu moraalne hinnang sellisele asjade seisule on nii kaastundlik kui hukkamõistev (et me seda tolereerime). Aga selle eitamine ei muuda midagi.

    Nüansid. USA kõrgharidussüsteem on ilmselt maailma konkurentsivõimelisim. Probleem on kihistumine ja haridusele ligipääs (aga võibolla pidasitegi seda silmas).
    Ja teie seisukohaga maailma etteennustamatuse kohta ühtin täielikult.