Poliitikast väljumise poliitika

Üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet esitas 1985. aastal oma raamatus “Maailma vabanemine lummusest. Religiooni poliitiline ajalugu” huvitava teesi, et kristlus on “religioon religioonist väljumiseks” (la religion de la sortie de la religion). Kristlus röövis valitsejatelt võimaluse vahendada siin- ja teispoolset, esindada jumalaid inimeste maailmas, reserveerides selle funktsiooni üksnes Kristusele endale. Sellest sai alguse jumala eemaldumine maailmast ja avanes tee poliitilisele esindamisele, mis päädis demokraatias ja religiooni kolimises kodanike privaatsfääri. “Mitte keegi meie seast ei saa enam ennast kodanikuna kujutleda teispoolsuse käsutäitjana. Inimeste riik on inimeste looming, nii et nüüdsest on meie kõige andunumategi usklike silmis lausa pühaduseteotus siduda jumala ideed meid ühendava korra või meid lahutava korralagedusega. Ühesõnaga, meist on saanud metafüüsikas demokraadid,” resümeerib Gauchet oma mõttekäigu 1998. aastal ilmunud raamatus “Religioonist demokraatias” (e.k Loomingu Raamatukogu, 2007, nr 35–36, lk 6, tlk Katre Talviste).

Milleks seda vana mõttekäiku meenutada? See tuli meelde, kui mõtlesin vastsetele arengutele Eesti poliitikas. Mul on tunne, et viimastel aastatel juhib meie riiki valitsus, mis näeb oma poliitilise eesmärgina poliitikast väljumist. Võtan seda väidet siin lühidalt testida ja lahti kirjutada. (Ei kahtlegi, et õigupoolest on see üldisem trend, osa sellest, mida üha sagedamini nimetatakse “poliitika lõpuks”, kuid siinkohal peatun üksnes Eesti situatsioonil.)

Poliitikast väljumise poliitikaks nimetan Eesti valitsusparteide, eeskätt Reformierakonna sihikindlat (võimalik, et ositi ebateadlikku) tegevust erinevate eluvaldkondade depolitiseerimisel. Me kuuleme igapäevaselt, kuidas majandus, maksud, julgeolek, välissuhted jne ei ole poliitiliste vaidluste teema. Meie riigis maksudega ei mängita, majandust juhivad spetsialistid (ja talupojatarkus), turg lähtub “nähtamatust käest”, välispoliitikas tuleb olla liitlastele lojaalne ja julgeolekut ei tohi tuua ohvriks sisepoliitikale. Kui eelarve koostamist pidada valitsuse kõige olulisemaks poliitiliseks instrumendiks, siis Eestis on see muudetud ülesandeks, kus lähtutakse valemitest, mitte valijatest. Eelarvelisi otsuseid ei põhjendata poliitiliste valikutega, vaid seletusega, et raha lihtsalt kõigile ei jätku. Poliitikast on saanud raamatupidamise valdkond, kus otsustab see, kes on tugevam arvandmetes ja andmetöötluses. Millal te viimati kuulsite peaministrit kaitsmas oma eelistusi poliitiliste argumentidega? Mulle meenuvad vaid statistilised näitajad, rahvusvahelised uuringud ja teiste riikide eeskuju. Õpetajate palk, kaitsekulutused või parteide rahastamine ei ole aga aritmeetilised, vaid eetilised küsimused. Neid ei lahendata Excelis, vaid poliitiliste valikutena.

Poliitiline ruum on Eestis kahanenud murettekitavalt väikeseks. Enamgi veel – „poliitika“ mõiste ise on sisust tühjaks voolamas. Avalikkuses taandatakse poliitika üha enam parteilisele kemplusele Riigikogus või Eesti edusammudele rahvusvahelistes organisatsioonides. Mõistagi pole olemas üldkehtivat poliitika definitsiooni, ent Aristotelesest alates viitab see mõiste eeskätt inimeste ühiselu üldisele korraldamisele. Poliitika reguleerib meie elu avalikus sfääris maailmavaatelistest põhimõtetest lähtuvalt; poliitika puutub seega meisse kõigisse ja on meie kõigi ühine asi. Paraku paistab Eestis levivat üks teine arusaam poliitikast, mille sõnastas kunagi irooniliselt prantsuse kirjanik Paul Valéry: “Poliitika on kunst hoida inimesi eemal asjadest, mis neid otseselt puudutavad”.

Päev-päevalt püütakse meid veenda, et poliitika on allutatud paratamatusele, et tuleb lähtuda tegelikest võimalustest (veel parem – tuleb tegelikkus seadustada, nagu peaminister hiljuti soovitas), et enne on vaja rikkaks saada ja alles siis saab hakata poliitikat tegema. Sealjuures unustatakse, et poliitikas otsustavad paratamatuse üle poliitika kujundajad. Ilmekalt avaldus see suhtumises kevadisse õpetajate streiki, kus valituskoalitsiooni esindajad kinnitasid üksteise võidu otsekui paberilt maha lugedes, et streik raha juurde ei too ja seetõttu ei ole sellel tegevusel mõtet. Streik hoopis kahjustab riigi julgeolekut ja õõnestab stabiilsust. Rahandusminister Jürgen Ligi tegi vahetult enne streiki ajalehes avalduse, et streikijad “ei tohi propageerida ühiskondlikku utoopiat, rünnata demokraatlikku korda ega julgeolekut” (PM 12.03.2012). Kui võib vaielda selle üle, kas ja mis mõttes ründas õpetajate streik demokraatlikku korda ja julgeolekut, siis sügavalt arusaamatuks jääb, mis ajast on Eestis keelatud propageerida ühiskondlikku utoopiat. Avalikkuses alternatiivsete arengumudelite üle arutlemisest loobumine (viitega olemasoleva paratamatusele) ongi üks osa sellest, mida nimetan poliitikast väljumise poliitikaks.

Poliitikast väljumist tõukab omakorda tagant üks teinegi viimaste aastate areng, mida võib nimetada poliitiliste teemade julgeolekustamiseks. Nii nagu Eesti poliitilisest ruumist on välja tõrjutud arutelud majandusmudelite või maksusüsteemide üle, nii on terve rida traditsioonilisi poliitilisi teemasid nagu immigratsiooni- või integratsioonipoliitika kaaperdatud julgeolekusfääri ja seega vabastatud avaliku arutelu alt. (Neil teemadel võtavad sõna ainult “kasulikud idioodid”, kes teenivad teadagi kelle huve.) Torkab muide silma, et otsekui kompensatsiooniks tavapäraste poliitiliste teemade kiirele depolitiseerumisele pälvivad Eesti poliitikute kasvavat huvi need valdkonnad, mida demokraatlikus ühiskonnas eelistatakse pigem poliitikast välja jätta – näiteks biopoliitika, s.o poliitika, mille eesmärk on kontrollida kodanike fertiilsust, tervishoiukäitumist, paljunemist jms, või mälupoliitika, s.o poliitika, mis taotleb mineviku meelepärast põlistamist seaduste ja sammastega.

“Religioonist väljumine ei tähenda usust väljumist, vaid väljumist maailmast, milles religioonil on struktureeriv roll,” kirjutab Marcel Gauchet (“Religioonist demokraatias”, lk 8). Samas vaimus tõden, et poliitikast väljumine ei tähenda loobumist parteidest ega riigi juhtimisest, vaid väljumist maailmast, milles poliitikal on struktureeriv roll. Kuid kas me tahame elada maailmas, kus on parteid, ent puudub poliitika?

Marek Tamm on Memokraadi külalisautor.

  • http://www.facebook.com/eugen.veges Eugen Veges

    Tagajärgede lahkamine on aja raiskamine, Eesti poliitiline
    kultuuritus on kodanikele teada. Ma pole kindel, et teadvustatakse ka
    põhjuseid. Need peituvad poliitiliste otsuste langetajate hulka saamise
    mehhanismis.

    Kui kõrgeima esinduskoja isikkoosseisu määravad parteibürood, kes
    otsustavad valimisnimikirjade järjestuse ja rahade kasutamise üle, siis ei
    saagi asjad teisiti käia. Kuuluks riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine
    valimistel osalejate kompetentsi, oleks poliitiline kultuur ka inimlikum.

    Põhimõttelisi muudatusi tegemata jääb ka tulevikus võim Eestis kuuluma
    parteibüroodele, kes oma tahte järgi riigikogu käetõstjatest komplekteerivad.
    Ega siis asjata ei nimeta rahvas riigikogu kummitempliks – otsuseid langetavad
    ühed, nuppudele vajutavad teised.

    Valimisnimekirjade järjestus ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad
    valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida küll erakondade jõuvahekorra
    selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Protseduuri ei saa
    valimisteks nimetada. Valimisseadus teenib
    võimuladviku huve, vormistab nende tahet.

  • http://www.facebook.com/johannes.merilai Johannes Merilai

    Viimasest ajast leidub veel vähemalt üks näide, kui Jürgen Ligi proovis ebameeldivaid sõnumeid uputada riikliku julgeolekuohu sohu. Huvitav, kust ta sellise mõttekäigu üles korjas? Mis aga mulle huvi pakub, on see, kas on üleüldse võimalik murda valitsejate üleolevat suhtumist valitsetavate suhtes? Selline areng tundub võimulolijate osas ju väga inimlik. Valitsejad ju teavad, mis on rahvale hea ja maksuraha, mis nad on ära andnud, ei kuulu enam maksumaksjale, vaid ongi poliitiku suvatseda.

  • http://www.facebook.com/kustav.labikaik Kustav Läbikäik

    Üleolekut on võimalik murda tehniliselt väga lihtsalt – valimisseaduse muutmisega nii, et igal viimasel kui riigikogu liikmel on seljataga konkreetne ja selge inimgrupp, kellest tema valimine sõltub, ehk siis isikuvalimised. Riigis on umbes 6-7sada tuhat valijat. Järelikult saaks teha valimisseaduse, kus iga riigikogu liikme valimine sõltuks 6-7tuhande valija otsusest. See oleks hiiglaslik samm demokraatia poole, kus kümne parteipealiku suuniste asemel peaksid riigikoguliikmed mõtlema mitme tuhande tavalise inimese soovide peale. Siit omakorda tuleneks juba täiesti uuel alusel kujunev valitsus ja kõik muu.

  • http://www.facebook.com/kustav.labikaik Kustav Läbikäik

    “Millal te viimati kuulsite peaministrit kaitsmas oma eelistusi poliitiliste argumentidega?”
    Miks ei ole kuulnud? Siin on põhjus väga banaalne: poliitilised argumendid on vajalikud ainult poliitilises debatis, praegune peaminister aga on retooriliselt pehmelt öeldes keskpäraste võimetega inimene. Tal puudub võime pidada silmast silma, või ka veerust veergu, avalikku debatti mitte kellegagi, kes on lugenud läbi üle kümne raamatu. See on torganud silma iga kord neist paarist korrast, mil ta on pidanud seda valimistega seoses tegema. /siin kohal oleks tavaliselt minu ropp, aga kunstipärane sõim peaministri isikuomaduste kohta/

  • Raivo Hool

    Ma näen, et isikuvalimiste trummi tagujad on siia oma laagri üles löönud, olgu siis jutt sellest või mitte. Tuleb siiski meenutada, et valimisringkonnad on eri suurusega ning selliste vulgaararitmeetiliste lävendite seadmisel a) näeb Riigikogu välja äärmiselt Tallinna nägu ning b) seal istuvad ainult parteide esinumbrid ja peibutuspardid (kollase ajakirjanduse staarid, sportlased, muusikud jms). Ka ei ole mõtet arvata, et riigikogusse kõige paremini sobivad inimesed on need kõige tuntumad, kelle poolt inimesed tõttavad oma hääli andma. Pigem on oma valdkonna parimad spetsialistid üldsusele suhteliselt tundmatud suurused, kes ei käi igal võimalikul juhul valveekspertide kombel oma nägu ja nime avalikkusele näitamas.

    Isikuvalimised tähendaksid ka seda, et iga kandidaat peab endale oma isikliku valimiskampaania korraldama, mis on kindlasti äärmiselt mõttetu ja tulutult kulukas.

    Ma ei kiida siin praegust olukorda, aga olen veendunud, et isikuvalimised on kindlasti seitsmepenikoormasamm vales suunas. Isikumandaat eeldab tuntust, tuntus aga ei tähenda pädevust.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Millal te üldse kuulsite peaministrit avalikkuses kaitsmas oma poliitilisi eelistusi, seadusandlusse pakutavaid muudatusi vms? Eestis kaitsevad poliitilisi eelistusi pigem ametnikud kui poliitikud ja suur hulk poliitikat ja argumente kaalutakse ametkondades – ning mõnikord pannakse minister lihtsalt fakti ette, et ministeerium teeb nüüd sellist poliitikat.

    Ei, ka see ei ole demokraatlik, kui siis taas varidemokraatia.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    “Päev-päevalt püütakse meid veenda, et poliitika on allutatud paratamatusele, et tuleb lähtuda tegelikest võimalustest ”

    See häiribki mind kõige enam, meil ei ole valikuid, meil on ainult määratud saatusest minna 1 rada pidi edasi. Pigem on siin religiooni elemente. Targad vanad krimpsus mehed määravad kuhu ja kuidas Eesti läheb.

    Muidugi eksisteerib teor. võimalus ja väike tõenäosus, et praegused valikud ongi parimad kõikidest teistest. Meil on valida ainult halbade ja veel halvemate valikute vahel.

    See kõik on teravas kontrastis liberalismi aluspõhimõtetega, inimeste vaba valikuga.

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Kas see natuke pealiskaudne arutelu pole ja kas Eesti või Reformierakond on selles mõttes tõesti nii eriline? Mull tundub küll, et enamik valitsevaid poliitilisi liikumisi igal pool üritavad omale meelepäraseid seisukohti suruda välja poliitikast, suruda välja debatist kuhugi poliitkorrektsuse, inimõiguste üle me ei hääleta, need asjad on ammu otsustatud müüri taha. Kui mingi hüve on kätte saadud, midagi välja võideldud, siis üritatakse seda kohe põlistada, muuta õiguseks (vaat et inimõiguseks), suruda välja igasugusest tulevasest debatist.

    Pealegi, ka demokraatlikud riigid on erinevad. Ameerika ühendriigid ja Lääne-Euroopa on kõige käepärasem võrdlus, võib leida mitmeid näiteid, mis ühes on igapäevase poliitilise vaidluse teema, teises aga tabu, ammu otsustatud, väljaspool poliitikat asi.

    Riigid ka muutuvad. Kas siinsamas Memokraadis ei olnud hiljuti juttu ka Prantsusmaa poliitika radikaliseerumisest. Kas pole see natuke sama teema, et mingid küsimused mis varem olid poliitikast välja surutud, asjad mille üle korralikud poliitikud ei vaidle, on nüüd kesklavale tulnud?

    Või kui näiteid veel tuues. Nii Saksamaal kui Soomes on tuumaenergia teema poliitikast välja surutud, tõsi, täiesti erinevate tulemustega. Rootsi muuseas läheb siin Soomega üsna ühte jalga.

    Kui siin mainiti ka seda kuidas Eestis on terve rida poliitilisi teemasid kaaperdatud julgeolekusfääri ja sellega avaliku arutelu alt vabastatud, siis muuseas, kas sama asi pole ka ülelahe Soomes?

    Üks asi mida mitmes Euroopa riigis ei taheta kuidagi poliitikasse võtta ja poliitikast väljas hoida on näiteks ka moslemite ja islami teema.

    Või siis seesama mainitud biopoliitika. Kui vähene sündivus on otseselt seotud peaagu iga ühiskondliku muutusega alates koolimajade kinnipanekust, regionaalpoliitikast, pensionide tõstmisest või vähendamisest kuni Euroopa võlakriisini välja, siis kas selle teema väljumine poliitikast on ikka parem lahendus?

    Kokkuvõttes ma ei arva, et Eesti on siis mingis mõttes eriline. Pigem tundub mulle vastupidi.

  • Marek Tamm

    Tänu kaasa mõtlemast, kuigi veidi räägime mööda. Esmalt tuletan meelde, et käisin kohe loo alguses välja disklaimeri, tsiteerin: “Ei kahtlegi, et õigupoolest on see üldisem trend, osa sellest, mida üha sagedamini nimetatakse “poliitika lõpuks”, kuid siinkohal peatun üksnes Eesti situatsioonil.” Nii et Eestile keskendudes ma ei arva sugugi, ja tsiteerin kommenteerijat, “et Eesti on siin mingis mõttes eriline”.
    Teiseks, kui me ka võtame taustaks laiema pildi, siis mõistagi näeme depolitiseerimist kõikjal, ent väidan, et Eestis on see võtnud märksa suurema mastaabi, nende teemade hulk, mida on poliitikast välja lülitatud või mida soovitakse sealt välja lülitada, on minu hinnangul märksa suurem, kui näiteks Prantsusmaal või Soomes. Prantsuse poliitika radikaliseerumine on tegelikult hea hoiatav näide: kui peavoolupoliitika tõrjub terve rea olulisi teemasid avalikust poliitilisest arutelust välja, siis ühel hetkel võivad need naasta oluliselt võimendatud, teinekord ka ebameeldival kujul. Ja ma ei leia, et see oleks perspektiivne poliitika.
    Jah, lõpeks jääb arusaamatuks kommenteerija isiklik positsioon: mina loen siit välja Ansipi vaimus tõdemuse, et – let’s legalize the reality, ehk siis, kuna Soomes ja Saksamaal ei taheta avalikult rääkida tuumaenergiast, mitmes Euroopa riigis moslemitest, siis miks meie peaksime rääkima majandusest, maksudest, julgeolekust, välissuhtlusest jne. Kas see pole veidi lühinägelik suhtumine? (Tõsi, mõni nimetaks seda ilmselt reaalpoliitikaks.)

  • http://www.facebook.com/martmatis.lill Märt-Matis Lill

    Tõepoolest – valitsusparteid väljuvad poliitikast. Aga institutsioonid, mis peaksid olema poliitikaülesed, on samas kujundatud valitsuse näo järgi. Praegune president ja õiguskantsler on seda korduvalt – eelkõige oma vaikimiste, rõhuasetuste ja ütlematajätmistega – demonstreerinud.

  • http://www.facebook.com/people/Harri-Taliga/100001095498824 Harri Taliga

    Eestis kaitseb valitsus oma tegemisi pidevalt “poliitiliste” argumentidega: “See on kirjas koalitsioonilepingus” või “See on meie maailmavaateline seisukoht” või “Me oleme nii otsustanud”. Ja kuigi muidugi ei saa välistada juhtumeid, kus ametnikud teevad poliitikat nö üle ministri pea, siis üldiselt on viimased kümmekond aastat, alates Res Publica tulekust, triumfeerinud pigem poliitiline tahe kui teerve mõistus ja sisuline arutelu

  • Karli

    Väga meeldiv lugemine. Tundmata küll põhjalikult Marcel
    Gauchet’, tundub siiski, et ta ajab asjad natuke liiga keeruliseks. Peab
    kontrollima:)

    Marek Tamme viimase lõigu võib ümber sõnastada nõnda: kui religioon
    ei struktureeri enam maailma, kui ühiselt tehtav poliitika ei struktureeri maailma,
    siis kes või mis seda struktureerib? Midagi peab religioooni või ühiselt
    tehtavat poliitikat asendama, teisiti ei ole võimalik.

    Nimelt on meid ümbritsev ja meie poolt korraldatav maailm
    nii keerulise “koe” ja struktuuriga, et selle ohjamisega saab hakkama ainult
    sama keeruline ja kompleksne struktuur (vt süsteemiteooria, Uno Merestet
    näiteks). Religioon (klassikalises mõttes, mitte nn. tsiviilreligioon – see on
    teine teema) sai sellega aastatuhandeid hästi hakkama, massiparteide poliitika
    (elik esindusdemokraatia) ilmselt samuti, küsimus on nüüd pigem selles, et kas
    parteiline eliit, kes on poliitika tegemise õiguse endale võtnud, suudab ümbritsevat keskkonda ohjata?

    Isegi piltide keel ei kinnita seda. Kes nägi Viljandi
    Lossimäe parteiüritust, ilmselt mõtleb, et see homogeenne lipukestega distsiplineeritud
    mass võib jalaväerooduna rindel mõne
    eduka pealetungioperatsiooni teha, aga
    ühiskonnaelu selle mitmekihilisuses ja komplitseerituses niimoodi
    struktureeritud seltskond ei ole võimeline ohjama. Erakond on suurepärane
    moodustis, kui ta filtreerib ja võimendab “altpoolt” tulevaid ideid ja tagab
    nende järjepidevuse, aga need kohusetundlikult ühes suunas mõtlevad inimesed?
    Ei, sellest seltskonnast on potentsiaal keeruliseks, ühiskonnale vastavaks
    struktureerituseks kaduma läinud.

    Ilmselt on poliitika siis libisenud 101 või veel vähema
    inimese kätte. Kui nii, siis siin on selged ohud. Metsakalmistule erasurnuaeda igatsev
    ühe enam sulguv kast ei ole võimeline omama seda struktuuri, mis on tegelikult
    ühiskonnas peidus. Ei näe muud võimalust, kui niimoodi jätkates pinged
    kuhjuvad. Parteid kas muutuvad oma
    tegelike ülesannete täitjateks või jõuame streikideni ja äärmusjõudude
    esilekerkimiseni.

  • http://www.facebook.com/johannes.merilai Johannes Merilai

    Ma ei taha küll ilmselgele osutada, aga kogu käesoleva postituse aluse diskussiooni tüvitekst tundub olevat “Yes Minister”.

  • Mele P.

    Minu arvates käib küll inimõiguste osas pidev piiride nihutamine ja debatt — mida see viimaste aastate arutelu geiabielude, lastendamisõigute jne üle siis on? Samuti ei ole etniliste vähemuste õiguste teemad sugugi põlistatud: integratsiooni teemal Eestis diskuteeritakse ja siin pakutakse tõesti maailmavaatest lähtuvalt väga erinevaid lahendusi.

    Aga kui nüüd tuua võrdluseks põhiloos toodud näited: majandusmudelid ja maksundus, riigi kõigi elanike seisukohalt ikka väga olulised teemad, siis siin on põlistamine küll läinud täiesti hirmutavale tasemele. Valikud, mis 90ndate algul kiirelt, vaikselt ja avalikkusega mitte kõige vähematki nõu pidades ära tehti, ongi nüüd kuulutatud üheks ja ainsaks tõeks, mille peaks lausa põhiseadusesse sisse kirjutama (hiljutine ettepanek: eelarve tasakaal põhiseadusesse). Huvitav küll, millised võimalused on siis demokraatias jäetud poliitilistele jõududele, kes pooldavad mõnda muud majandusmudelit? Ainult revolutsioon?

    Mina tunnetan, et paljud eestlased on praegu segaduses. Nad on rahulolematud praeguse liiniga, aga nad ei näe ka normaalseid demokraatliku ühiskonna toimemehhanismidega ette nähtud võimalusi arutada alternatiivide üle. Sest neist ei ole kunagi räägitud. Jumal tänatud, et Krugman õiendas ja Ilves üle reageeris — lõpuks ometi peetakse vajalikuks kasvõi väikese saidbaariga lehenurgas mainida, kes on Keynes. Huvitav, mis veel peaks juhtuma, et majandusmudelite laiem heterodokssus, ülejäänud mudelite olemasolu, avastataks. Ja algaks poliitiline debatt selle üle, mis variandid meil üldse on.

  • http://www.facebook.com/merle.pajula Merle Pajula

    Harvardist vaadatuna paistavad poliitika(d) ja valitsemine nii: http://theeuropean-magazine.com/662-mansfield-harvey/661-austerity-and-political-responsibility Ametniku kui poliitika autori aeg on möödas, “Paksust ja vedelast” on “Jah, ministri” ammu välja vahetanud.

  • http://www.facebook.com/merle.pajula Merle Pajula

    Harvardist vaadatuna paistavad poliitika(d) ja valitsemine nii: http://theeuropean-magazine.com/662-mansfield-harvey/661-austerity-and-political-responsibility Ametniku kui poliitika autori aeg on möödas, “Paksust ja vedelast” on “Jah, ministri” ammu välja vahetanud.

  • Marek Tamm

    Huvitav viide, tänu jagamast. Kuigi esmatähtis pole mitte see, et asju vaadatakse Harvardist, vaid see, et neid vaadatakse konservatiivi seisukohast (intervjuust jääb isegi mulje, et Tea Party seisukohast). Ilmekas on intervjuu lõpus leiduv kurtmine: “The trouble is that the liberals are the mainstream, so there is very little space left for alternative ideas. (…) Conservatives have mostly been pushed to the margins.” No comments. Aga intervjuus on ka asjalikke mõtteid, mis sobiksid Eestissegi, näiteks “A country like the US can easily fall into decay when it neglects the central importance of politics. We need to take responsibility for our own affairs. When we begin to give that responsibility to government in the name of security, we become less free, less thoughtful and more dependent.”

  • http://www.facebook.com/merle.pajula Merle Pajula

    Jah, kõigi asjade julgeolekustamine on väga ohtlik.

  • http://www.facebook.com/people/Mikk-Salu/1757840071 Mikk Salu

    Minu enda positsioon on väga lihtne – selline areng mulle ei meeldi. Tahtsin rõhutada lihtsalt seda, et Eesti ei ole siin eriline ja kui ma algset postitust selles mõttes valesti lugesin, siis vabandan. Kus ma aga endiselt eriarvamusele jään on see, et Eestis on see võtnud suurema mastaabi. Minu arvamuse järgi pigem vastupidi. Eesti tundub mulle endiselt palju noorem, avatum ja “vähem valmis” riik. Ja kui siin ka midagi poliitikast välja aetakse, siis on see pigem ühe partei või koalitsiooni ponnistus. erinevalt paljudest Lääne-Euroopa riikidest, kus olulised teemad on poliitikast välja jäetud “konsensuslikult” üle terve poliitilise spektri. Eestis on parem (Reformierakonna) ja vasak (sotsiaaldemokraatide) vaated majandusele või maksudele palju erinevamad, kui näiteks Rootsis sotsiaaldemokraatide või moderaatide vahel. Eesti kontekstis pole Rootsi sotsidel ja moderaatil põhimõtteliselt mingit vahet ja siin võiksid nad vabalt moodustada ühe partei. ma läheks isegi nii kaugele, et vahemikus 1950-1990 oli terves Lääne-Euroopas majandus ja maksud poliitikast täielikult väljas teemad, kus polnud mingit sisulist debatti ega erinevust vasak-parem vaatel. Alles pärast seda on see hakanud vähe haaval poliitikasse tagasi tulema.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    mulle tundub, et te kirjeldate/analüüsite poliitilist retoorikat, mitte poliitikat selle terviklikkuses. Ja seda selles osas ennekõike, mida atributeerite Ansipile ja Ligile.

    Teile teeb tuska, et Eesti poliitilises ruumis puudub lai spekter erinevaid poliitiliselt argumenteeritud ja võistlevaid seisukohti poliitika suurtes küsimustes – nagu majandus, immigratsioon, maksud vms. Ma arvan, et see tähelepanek on laias laastus õige ja Euroopas (diametraalselt erinev on seis USAs ja see tuleneb minu arvates ennekõike valimissüsteemist ja seejärel olukorrast meediaäris) on poliitikas häireid keskmisest jäänud väga palju vähemaks. Kindlasti on Euroopa Liit sellele kaasa aidanud, poliitika sisus ja väärtushinnangutes on majanduskeeli samuti konvergents aset leidnud. Erinevalt sotsiaalselt immobiilsetest enamustest läbib ju rahvusvaheline poliitiline ja majanduseliit üksteisega üleilma igapäevaselt. Mida ma öelda tahan – tegemist ei ole mingi Suure Pettusega, vaid pigem kahtlustan seda, et seisukohad ongi ühtlustunud nii siseriiklikult üle kogu poliitilise spektri (st ma ei arva, et Mikseri seisukoht immigratsiooni osas erineks väga Ansipi või Reinsalu omast) kui ka Euroopas laiemalt. Ehk – immigratsiooni pole julgeolekustatud mitte seetõttu, et keegi ei taha sellest rääkida, vaid seetõttu, et parlamendierakondade tasemel ongi selles küsimuses laias laastus konsensus – see on teema (nagu ka kodakondsus- ja keelepoliitika), kus status quo on parem kui ükski alternatiiv. See arusaam lähtub sellest, et ühelegi alternatiivsele käsitlusele poleks võimalik avalikku poolehoidu võita. Kas see nii on (st kas oleks mõne poliitika osas mõtet “riskida” ja investeerida oma poliitilist kapitali esialgu ebapopulaarsesse, aga võibolla hiljem laiemat toetust saavasse käsitlusse), on eraldi küsimus. Aga ma väidan seda, et erakonnad lähtuvad selliste küsimuste hindamisel kainest loogikast – kas ja milline oleks uuele käsitlusele saadav avalik toetus ja kas see kaalub üles riskid, mis selliste sammudega kaasneda võivad. Poliitika on kestvussport (ma ei armasta totakaid metafoore, aga parema idee puudumisel hetkel kasutan), mida mõistab poliitik alles siis, kui ta on esimest korda tagasivalitud. Vajadus valijate hääled enda platvormile (ja poliitilisele eksistentsile) kindlustada ei tohi muidugi olla kattevari mitte millegi tegemiseks, aga siin on tõepoolest vaja leida tasakaalupunkt – avaliku arvamuse järele jooksmise ja ettevaatlikult selle juhtimise või kui soovite, selle kujunemises aktiivse osalemise vahel.
    Eelkirjeldatu tõttu jahmatabki mind mõnevõrra teie usk erakondade suutlikkusesse avalikku agendat kujundada ja juhtida (käsitlus, mille kohaselt erakonnad on otsustanud mingid teemad avalikust diskursusest või poliitikast “välja jätta”, peegeldab seda). Pigem on meie poliitilised erakonnad selles osas veel rohelised ja ma usun, et nii päevapoliitika kui strateegilised narratiivid lasevad end liiga palju Eestis segada nii meediast kui avalikust arvamusest. Meenub ühe endise ajakirjaniku ja tänase diplomaadi tõdemus ühel julgeolekuseminaril – Eestis on vähe riigimehi, (aga on! – minu kommentaar) kes mitte ei jälgiks avalikku arvamust, vaid juhiks seda.

    Ansipi osas – tema rolli Eesti poliitika kujundamisel ei tasuks ülemüstifitseerida. Peaminister on meediapildi mõttes kindlasti äärmisel väljapaistev poliitiline figuur EEstis, olenemata isikust, ent vabariigi valitsuse seaduse mõttes ennekõike koosoleku juhataja. Kindlasti on konkreetsel isikul oma erakonnas poliitika sisu kujundamisel suur roll, aga vaevalt, et keegi arvab, et Eestis kehtiv majandusmudel, vanemahüvitis või võrdlemisi karm immigratsioonipoliitika on Ansipi või isegi Reformierakonna teene. Nendes teemades on väga suures plaanis eksisteerinud poliitiline konsensus, mis veel ei ole hakanud murenema. Mureneb see siis, kui uuenevad ühiskondlikud prioriteedid. Küll see juhtub ja see peegeldub ka poliitika muutustes. Selles osas on poliitikud ja erakonnad heas mõttes paindlikud – kui keegi aimab ja suudab oma kolleegidele tõestada, et järgmise viie või kümne aasta suurim küsimus (või 3 küsimust jne) saab olema nende elektoraadi jaoks X, siis asutakse sellele ka pakkumist (st lahendust) vormima.

    edit: postitasin oma arvamuse vist valesse kohta, aga ei õnnestu enam ümber tõsta ka. Mõeldud oli kommentaariks põhiartiklile endale.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    veel üks mõte. Minu praktiline kogemus (ehk siis empiirilised vaatlusandmed valitsussuhetega tegelemise raames) räägivad sellest, et poliitika on tõesti paljudes küsimustes depolitiseeritud, aga ennekõike seetõttu, et see on bürokratiseeritud. Erinevad probleemid, millele regulatiivseid/seadusandlikke lahendusi püütakse leida, on niivõrd keerulised, et valdavas osas sellistest poliitikatest määrab 90% lõpplahendusest kuigivõrd anonüümne spetsialistitase mõnes ministeeriumis või ametis. Antud juhul ei ole see etteheide – vast on see paratamatu. Seetõttu ei ole valdavas osas küsimusist enam ammu mõeldav, et valitsuskabineti istungeid peetaks ilma ametniketa, kes oma päevakorrapunkti juures on valmis esitama ettekande, vastama lisaküsimustele, briifima valitsusliikmeid alternatiividest. “Puhtalt” poliitilised on ennekõike moraalifilosoofia valda jäävad teemad ja tänu Jumalale, Eestis pole valitsus neid väga palju kippunud reguleerima. Nendel teemadel saaksime näha poliitikute endi sisemisel kompassil või isiklikel arvamustel põhinevaid poliitikaid. Abort, abielu, eraelulised valikud.
    Ma tõtt-öelda eelistan selles mõttes status quod, kus moraalifilosoofia hoitakse praktilisest valitsemisest eemal. Mõistan, millise mulje see võib jätta, aga ma ei usalda ei esindus- ega osalusdemokraatlikku protsessi langetama otsuseid elu rangetes küsimustes – mis on õige ja mis on vale. Alati sellest ei pääse, aga mida vähem, seda parem.
    Minu vaate puudus on ka minu enda ilmavaate perspektiivist nähtuna kindlasti see, et sellisel juhul kivistuvad status quosse ka need küsimused, kus täna kehtiv ühiskondlik kokkulepe/seadus on ilmselgelt inimeste põhiõigusi diskrimineeriv (esimesena torkab pähe abielu, aga kindlasti veel erinevaid poliitikaid, kus tänane eraisiku ees seisev valikute ring on seadusega kõvasti piiratud).

  • marektamm

    Tänu pika ja sisuka kommentaari eest!
    Kajan siis omakorda veidi vastu.
    1. Minu jaoks on poliitika valdkond, kus sõna on tegu (nn. performatiivne kõnetegevus), s.t. ma ei leia, et retoorikat saab poliitikast lahutada (kuigi mõistagi poliitika ei neeldu retoorikasse). On selge, et kirjutan valitsuspoliitikast väljasseisjana (akadeemiast), s.t. ei tunne seest poolt otsususmehhanisme. Kuid ma arvan, et see väline pilk võib teinekord aidata enam kui seesmine, mis paratamatult — nn. süsteemiloogika — soosib status quo hoidmist.
    2. Bürokratiseerumisega täiesti nõus. Ent minu jaoks see ongi üks depolitiseerumise oluline tahk (millel ma oma postituses peatusin küll vaid vihjamisi). Ma ei arva, et olukord, kus meie ühiselu reguleerivad ilma avaliku vastutuse ja volituseta ametnikud, oleks hea ja õige. See tagab kindlasti teatava stabiilsuse, ent toodab tahes-tahtmata meelevaldsust ega võimalda (või vähemalt ei soosi) uutele ideedele ligipääsu.
    3. Algselt ei olnud kirjutis mõeldud üksnes kriitikana, s.t. ma ei kirjutanud ainult sellest, mis mulle tuska teeb. Pigem oli taotluseks pakkuda Eesti poliitikale üks võimalik diagnoos. Tõsi, lõpptulemuses jäi ilmselt helisema rahulolematuse noot. Kuid ma ei taha väita, et depolitiseerumine on lõpuni halb ja et seda on võimalik täiesti vältida. Olen päri, et Euroopa Liit on liikmesriikide poliitikaid kõvasti ühtlustanud ja Eestit tabanud depolitiseerimine ei ole üksnes meie valitsuserakondade soov või suutmatus, vaid olulises osas EL-ist dikteeritud. (Majandus- ja maksupoliitikat see siiski otseselt ei puuduta, vähemalt kun viimase ajani.)
    4. Minu jaoks oli postituse üks keskne üleskutse uuesti avardada poliitika mõistet. Kommentaariski domineerib selgelt arusaam, et poliitika = valitsemine. (Eks osaliselt peitub probleem juba meie keelekasutuses, nagu presidentki on korduvalt meelde tuletanud, erinevalt inglise keelest, ei ole meil võimalik teha vahet politics’il ja policy’l; just seda viimast tahaks Eestis rohkem näha.) Selles osas on hea panus arutlusse ka Tarmo tänane lugu siinsamas.
    5. Paraku ei jaga optimismi, et Eesti valituserakonnad on heas mõttes paindlikud, pigem näen süstemaatilist uute arutluste ja algatuste nullimist juba eos. Aga siin ei saa tõesti apelleerida eriti enamale, kui isiklikule muljele.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Fenomen ei piirdu pelgalt teemade depolitiseerimisega vaid seisneb teemade kõrvaldamises üldse igasuguselt arutelult. Näiteid tuleb jadamisi; vaatame nt Kaja Kallase sõnu: “Riigikogu eetikakoodeksit ei saa kokku panna keegi muu kui me ise”, ehk siis “Ärge te üldse hakakegi Riigikogu eetikast rääkima, see teema on reserveeritud!”

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    nõustun paljuga, aga nopin hetkeks välja ühe mõtte, mida veidi edasi arutada. nimelt – professionaalne poliitika on tõesti kestvussport ning kui hetkeks seda metafoori veel jätkata, siis tähendab see, et võimul olles püüavad poliitikud teha kõik endast oleneva, et kurve ja mäkketõuse võimalikult vähe oleks. teisalt on eduka karjääripoliitiku üheks peamiseks omaduseks võime kohaneda muutuvate oludega. ja siit ka mõte, mis mul endal tänase vabakonna-postituse aluseks olnud kõnet ette valmistades pähe tuli – ilmselt on üsna lootusetu püüda muuta seda, kuidas mõtlevad või näevad maailma meie praegused tipp-poliitikud. selle asemel võiks panustada just nimelt sellele ühiskondlike prioriteetide murendamisele ja uuendamisele, millele sa isegi oma kommentaaris viitasid. kui see peaks edukas olema, küll siis ansipid, langid, partsid, reinsalud-vaherid ja muud uue maailmaga kohanevad.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Oot, kes ütles, et ametnikud ei tee otsuseid pigem poliitilisest tahtest kui tervest mõistusest lähtuvalt? Isegi KAPO tegeleb Eestis poliitikaga, selmet oma töö jaoks vajalikku madalat profiili hoida…