Vox populi, vox Dei

Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”

Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.

Peamine argument, millele referendumi pooldajatel toetuda meeldib, on väide, et “referendum on demokraatlik moodus probleemi lahendada”. Jällegi, esmapilgul näib, et sellega on keeruline vaielda – kui demokraatia on “rahva võim”, siis mis võiks olla veel demokraatlikum, kui lasta rahval otsustada? Siin aga tasubki hetkeks peatuda.

Esiteks ei ole referendum kuidagi iseenesest ja tingimata demokraatlik – rahvahääletusi on läbi aegade korraldanud muuhulgas näiteks Napoleon, Hitler, Mussolini, Gaddafi, Pinochet ja ajatolla Khomeini ning alles hiljuti korraldas ühe sellise ka Vladimir Putin. Teiseks tuleb tõdeda, et reeglina on referendum ka väga kehv meetod eriarvamuste lahendamiseks. Ja kuivõrd referendum on enamushääletus, siis on ta eriti halb moodus lahendamaks eriarvamusi vähemuste õigustesse puutuvas. See on põhjus, miks liberaalses demokraatias on kodanike võrdsus konstitueeriv printsiip – see on miski, mille üle ei hääletata, vaid mis on põhimõttelise kokkuleppena aluseks kõigile otsustele, mida me üheskoos langetame. Muidugimõista on võimalik kokku leppida ka teisiti, kuid siis ei saa me enam rääkida liberaalsest demokraatiast.

Kuid enne, kui me hakkame valima moodust probleemi lahendamiseks, oleks ilmselt hea mõte püüda selgusele jõuda, et mislaadi eriarvamusega meil üldse tegemist on. Kui kooseluseaduse poolt või vastu olemise aluseks on kellegi jaoks näiteks iibe või rahva püsimajäämisega seotud argumendid, siis nendele ei saa ju kindlasti vastust referendumilt – sellisel juhul on mõistlik vaadata nende riikide kogemust, kus tsiviilpartnerlus ja samasooline abielu seadustatud on. Kui kellegi jaoks on tegemist moraaliküsimusega, siis ka seda erimeelsust ei saa lahendada rahvahääletuse abil – niivõrd kui moraaliseadused on absoluutsed (nagu nad seda SAPTK-i juhtfiguuride ja ilmselt ka enamuse toetajate silmis ilmselt on), siis kehtivad nad sõltumata sellest, mida keegi, s.h. enamus, nende kohta arvab. Me ei pea korrutustabelit referendumil kehtestama: selles, et 3×6=18 võib igaüks ise veenduda. Kui moraal aga ei ole absoluutne, siis saa seda ka meelevaldselt kehtestada – ja jällegi ei ole referendumiga siin midagi tarka peale hakata.

Referendum on nullsumma-mäng, kus ühe poole võit on teise kaotus. Rahvahääletusel ei lepita milleski kokku, seal ei tehta kompromisse, ei muudeta oma arvamusi või positsioone, ei kuulata ära vastaspoolt ega võeta arvesse tema muresid või ettepanekuid – seal lihtsalt loetakse kokku hääled mis on poolt ja hääled mis on vastu. See on poliitilise protsessi lühistamine, demokraatia tuumanupp. Selle nupu vajutamine ei liida erinevatel seisukohtadel olevaid inimesi maagiliselt üheks rahulolevaks rahvaks, vaid lihtsalt jagab nad võitjateks ja kaotajateks – ja kardetavasti ei ole sugugi kindel, et kaotajad oma allajäämisega niisama lepivad, eriti juhul, kui see allajäämine on napp.

Mis viibki meid järgmise olulise punktini. Alo Lõhmus märgib oma eelpool viidatud arvamusloos, et referendumi algne mõte on mitte üksnes rahva tahet dokumenteerida, vaid seda välja selgitada. Jättes hetkeks kõrvale üldise küsimuse, et kas kahe polaarse valikuga enamushääletus ikka on kõige parem moodus “rahva tahte” väljaselgitamiseks (teoreetikud kipuvad üldiselt nõustuma, et reeglina pigem ei ole), tahaksin ma siinkohal juhtida tähelepanu hoopis Eesti põhiseaduse §105 kolmandale lõigule, mis kõlab nii: “Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.” Pangem tähele, et presidendil ei ole siin valikut, rahvahääletusele pandud seaduseelnõu läbikukkumisel ei ole tal võimalust Riigikogu mitte laiali saata.

Nüüd, kui referendumi mõtteks oleks tõepoolest “selgitada välja rahva tahe”, siis miks peaks selle peale Riigikogu laiali saatma, kui selgub, et see tahe on üht- ja mitte teistpidine? Vastust ei ole muidugi kuigi keeruline välja mõelda – Põhiseaduse §105 kolmas lõik on heidutus selleks, et vähendada Riigikogu kiusatust potentsiaalseid split vote küsimusi kergekäeliselt referendumile panna, saamaks lihtsalt teada, et “mida rahvas arvab”. See on heidutus hoidmaks ära seda, et 51% inimestest kehtestab end 49% üle, see on julgustus meile kõigile (olgu siis Riigi- või Rahvakogu formaadis) omavahel asjad läbi rääkida, enne kui me käed tõstame ja hääled kokku loeme. Ja see on ju igati mõistlik printsiip, sest muidu on tõepoolest oht, et referendumil väljendatud “rahva hääl” võib jääda kõlama väga sarnasena Vana Testamendi kõrgele ja kättemaksujanusele Jumalale, kes teeb oma meelevalla järgi seadusi ning kuulutab patusele rahvale hävingut ja karme karistusi.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Võtmata seisukohta kooseluseaduse poolt ega vastu, tahaksin siiski küsida, millise probleemi lahendab enamuse tahtest ülesõitmine? Kus on läbirääkimised, kompromissiotsingud, eriarvamuste lahendamine?
    Kogu lugupidamise juures Tarmo Jüristo austusväärse isiku suhtes – kas ülaltoodud argumentatsioon kergelt demagoogia järele ei lõhna? :)

  • ahto lobjakas

    kysimus on siin kitsalt referendumist *ja* rahva tahtest. (pealkiri on ilmselt iroonia.) on protseduurid & on protseduurid. rahvahääletus ei ole protseduur sellise kysimuse lahendamiseks.

  • Jaanus

    Ma arvan ka, et rahvahääletus oleks vale tee selle teemaga edasi liikumiseks, aga nii akadeemilisest huvist võib ju arutleda, et mis vormis ja mis alustest lähtuv võiks üldse olla see küsimus, mis peaks saama “poolthäälte enamuse”? “Kas samasoolised paarid peaksid saama oma kooselu registreerida” vs “Kas seaduslik kooselu peaks olema ainult mehe ja naise vahel”.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Muidugi ei ole.
    Samas postulaat, et juurutame nüüd käsukorras euroopalikud väärtused ja enamus pidagu lõuad, pole kah, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, kuigi korrektne.

  • Kari Käsper

    Lisan veel, et demokraatia väärastumine nn mob rule’iks toimub eelkõige siis, kui ratsionaalsed otsused asenduvad emotsionaalsetega, kui usk asendab mõistust, kui eelarvamused ja hirm asendavad fakte ja põhimõtteid. Tsitaat Prop 8 kohtulahendist (kohtunik Walker):

    “An initiative measure adopted by the voters deserves great respect. The considered views and opinions of even the most highly qualified scholars and experts seldom outweigh the determinations of the voters. When challenged, however, the voters’ determinations must find at least some support in evidence. This is especially so when those determinations enact into law classifications of persons. Conjecture, speculation and fears are not enough. Still less will the moral disapprobation of a group or class of citizens suffice, no matter how large the majority that shares that view. The evidence demonstrated beyond serious reckoning that Proposition 8 finds support only in such disapproval. As such, Proposition 8 is beyond the constitutional reach of the voters or their representatives.” Link: https://ecf.cand.uscourts.gov/cand/09cv2292/files/09cv2292-ORDER.pdf

  • Kari Käsper

    Enamus toetab põhiseadust ja liberaalset demokraatiat, milles vähemuste õigusi kaitstakse. See, et moraalipaanika tingimustes ühe grupi osas teisiti arvatakse, on muidugi kurb, aga näitab ka tegemata selgitustööd (või pigem nende väga head tööd, kes tegelevad hirmutamise ja valede levitamisega).

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Härrased, veelkord – kas teile ei tundu, et käsitlus ” rahvast” kui “lollist massist”, kelle kätte lihtsalt ei saa oluliste otsuste tegemist usaldada, on mõttetult alavääristav?
    Sõimake mind sotsialistiks, aga ma keeldun jagamast meie inimesi mõttetuks pööbliks, kes ei tea midagi ei moraalist ega euroopalikest väärtustest, ning peeneks ja haritud eliidiks, kellel on ainuõigus otsustada, kuidas on hea, õige ja kasulik.

  • ahto lobjakas

    laiemalt: seadus on alati olnud mingil määral lahutatud suveräänist. mida aeg edasi, seda rohkem, kuni “ôigusriigi” (i e rule of law) ideaalini. demokraatia segab siin veidi vett näiliselt, andes seaduse suverääni meelevalda. aga segadus on näiline: demokraatias on suveräänseadusloome osas abstraktsioon. ta valikud alati ja ikka ette kirjutatud kantiaanse “môistuse” poolt, mis kehtib igal pool & igal ajal (sub specie aeternitatis). see “môistus” on konsulteeritav & tema ettekirjutused tuvastatavad sôltumatult suveräänist, “rahva tahtest” vms. lähtub ta äratundmisest, et ylim väärtus on inimene (& tema autonoomia). ajaloost päritud institutsioonid, ykskôik kui auväärsed — perekond nt — on sellest vaatepunktist yhtmoodi juhuslikud & peavad läbima nö môistuse testi. seda seni kuni jutt käib *seadusest.* poliitikas (huvide esindamisel jms) on asjad loomulikult teisiti, igayks hääletab oma parema äratundmise nimel & enamus määrab.

    siit järgneb muuhulgas, et môiste “perekond” peab mahutama kôik reaalselt eksisteerivad leibkonnad (sôltumata liikmete arvust, soost, soolisest “sättumusest”, etc) seni kuni nad on moodustatud vabatahtlikult täiskasvanute poolt.

    ja järgneb ka see, et need, kes läbi demokraatia tahavad enamuse tahtega määrata “perekonna” môistet seaduses, avavad end vôimalusele, et kunagi tuleb uus, suurem enamus, mis kôik pea peale pöörab. teisisônu, konservatiivsus & enamuse tahe on väga ebamugavad voodikaaslased yksteisele.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    aare, kuidas ma olen käsitlenud rahvast kui lolli massi, kelle kätte ei saa oluliste otsuste tegemist usaldada? milline osa minu argumendist nii väidab? kogu lugupidamise juures – kas see etteheide kergelt demagoogia järgi ei lõhna?

    kui sa oled vähegi tähele pannud, mida ma varasemalt öelnud ja arvanud olen, siis vast oled märganud, et üldiselt kaldun ma pigem otsedemokraatia poolel olema. aga otsedemokraatia ei ammendu referendumiga ning rahva tahe ei väljendu alati sugugi mitte kõige paremini läbi enamushääletuse. ja vähemuse õigused ei ole miski, mida saab anda või võtta vastavalt sellele, kuidas enamusele just parasjagu meeldib.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Tarmo, palun väga vabandust, kui mõni mu väljaütlemistest lasi sind paista millegi muu kui tulihingelise demokraadina :)
    Ka minu arust on nii, et enamus ei tohi vähemusele liiga teha ega tollele oma maailmavaadet peale suruda. Aga sama vähe on ka vähemusel moraalset õigust enamusele öelda, et uus maailmavaade on nüüd niisugune ja selle omaksvõtt on ka teile kohustuslik.

  • Jaanus

    Oli aegu, kus mõtteid naiste valimisõigusest või sellest, et mustanahalised pole alamrass, toetas väga väike vähemus. Aga tagasi vaadates tundub kõigile vähemalt läänemaailmas ainuõige, et need teemad oma tänapäevase lahenduse said.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Ahto, ma ei saa nüüd aru. Enamus ei taha ju hetkel midagi määrata, enamuse jaoks on perekonna mõiste paigas ja muutmist ei vaja. Või on kuskil siin mingi konks, mida ma ei märganud?
    Ja minu meelest on täiesti okei, kui seadusi muudetakse vastavalt sellele, kuidas enamuse arvamus muutub. Ei saa mitte nõustumata jätta Kirikute Nõukogu kriitikata, et kõnealune kooseluseadus käsitleb ainult KAHE inimese kooselu, samas kui minu intuitiivse hinnangu kohaselt on kärgperendus meil siin oluliselt rohkem levinud kui see samasooliste oma ongi. Varem või hiljem tuleb ka sellised perekonnavormid legaliseerida niikuinii :)

  • ahto lobjakas

    siis mu point jäi arusaamatuks: jah, konks on olemas. teatud tyypi seaduste muutmisel (nt mis puudutab indiviidi ôigusi, kohustusi etc) on ôhtumaises ôigusloomepraktikas paigas enamuse tahtest mitte(vôi vähe)sôltuvad aluspôhimôtted. vt nt Eesti PS alusprintsiibid. vôi USA konstitutsiooni “We hold these truths to be self-evident” etc. need on ajatud printsiibid, vähemalt meie ajal. kui enamus nende kallale läheb, tähendab see teistsugust riiki (kui yldse riiki).

  • Pada Hermiine

    Kari, tegele parem holokausti revisionistide tagakiusamise lõpetamisega, mitte pederillode abielu seadustamisega. Usu, inimesed ei toeta pedendust ja kui ei usu, referendum näitab seda!

  • Pada Hermiine

    Pedereeri mujal, Kari, ja mind ei tsenseerita!

  • Anzori Barkalaja

    jagan ja toetan Ahto seisukohta kahe käega. kuivõrd abielu institutsioon on oma loomult eelkõige ühiskondlik-majanduslik kokkulepe, siis tänapäevases maailmas oleks igati asjakohane, kui seadustataks kõik abieluvormid, mida maailma erinevad kultuurid tunnevad ning mille sõlmimiseni jõutakse vabatahtliku kokkuleppe tulemusel

  • Margus Ott

    Mõisteline täpsustus. Kärgpere on ju samuti kahe inimese kooselu ning küsimus on lihtsalt varasemates kooseludes ja nendest sündinud lastes. Kärgpere pole polügaamia/polüandria.

  • Heido Trofimov

    Kuid Tarmo, sa ei üritagi pakkuda meile vastust, millistes küsimustes siis on referendumi korraldamine õigustatud või vähemalt põhjendatud. Muidugi peame selgusele jõudma, mille üle otsustamine käib – see ei ole mitte hea mõte vaid kogu mõte – kuid sina esitasid üksnes (nii mulle tundub) mingid küllaltki lihtsameelsed versioonid sellest, mis antud referendumi puhul kellegi jaoks kaalul võib olla. See on vett sogav viis küsimuse arutamiseks: ma võin nimetada mitmeid asju, mis minu jaoks selle seaduse puhul kaalul on, kuid see ei tähenda, et referendumi poolt argumenteeriks ma samadel põhjustel.

    Nii näiteks on tõsi, et paljud kooseluseaduse vastased näevad enda põhilise eesmärgina perekonna kui „rahva kasvamise aluse“ kaitsmist, kuid sinu sõnastusest tuleb justkui välja, et selliste argumentide valguses ei taotleta läbi referendumi midagi muud kui tehnoloogilist abivahendit efektiivse iibepoliitika kindlustamiseks. Ma võin kinnitada, et ma ei tea kedagi, kelle jaoks küsimus seisneks otseselt selles. Referendumi õigustus seisneb antud argumendi korral (nii me, perekonna-kaitsjad, vähemalt arvame) konkreetses vastuolus põhiseadusega, mis nimetab perekonda üsna ühemõtteliselt rahva kasvamise aluseks. Kahe samast soost inimese kooselu ei ole sellist tüüpi suhe, kust saaks selline hüve võrsuda, ja kus lapsi hoopis nõutakse endale kui mingit „sotsiaalset hüve“. See viimane aspekt illustreerib olukorda üsna selgelt: samasooliste inimeste kooselu ei ole põhiseaduse kohaselt mingi eriline kaitse alla kuuluv institutsioon. Et sellistes kooseludes kasvab ka lapsi on sama sattumuslik nagu see, kui lapsi kasvatavad vend ja õde või vanaema ja tütar või kolm sõpra. Ükskõiksus selliste kooselude käekäigu vastu on ehk põhjendatav vaid kalkusega, kuid abielu või kooselu nimega abielu laiendamist nõutakse ju vaid monogaamsetele homopaaridele.

    Siit edasi võiks jõuda pelgast õigustusest põhjuseni, kuid ilmselt veniks mu kommentaar ilmatu pikaks …

  • Mikk Salu

    Mussolini, Hitleri või Putini “referendumitele” viitamine ei ole küll eriti veenev. Referendumite puhul ikkagi ju eeldatakse, et need on ausad, vabad, läbipaistvad jne, mida diktaatorite referendumite kohta vaevalt öelda saab. Muus osas ma ei vaidle, Eestis ei ole referendumite traditsiooni, ka selles küsimuses pole mingit põhjust referendumit korralda, Riigikogu võib vabalt (mida kiiremini, seda parem) selle seaduse vastu võtta.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Heido, see postitus oli algselt ca. kolm korda pikem, kui ülalolev versioon, kuid isegi tolles algses ja pikas variandis püüdsin ma hoida selles mõttes selget joont, et mitte ajada segi kooselu pooldamise/vastustamise ja referendumi pooldamise/vastustamise argumente. Kuigi neil on täna ja selles konkreetses küsimuses suur ühisosa, on siiski tegemist sisuliselt erinevate küsimustega. Ma ise (kooseluseaduse pooldajana) oleks muide selle asja rahvahääletusele panemise vastu ka siis, kui 80% elanikkonnast selle poolt oleks.

    Aga kui sellest siin juba juttu tuli, siis lihsalt kiire remargina – seda, kas kooseluseadus on põhiseadusega vastuolus või kooskõlas ei saa küll kuidagi hinnata rahvahääletusel. Sellele küsimusele vastamiseks on meil sellised institutsioonid, nagu õiguskantsler, president ja Riigikohus.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Mikk, selle argumendi point ei olnud mitte see, et kuna Putin, Hitler ja Mussolini on korraldanud referendumeid, siis ei saa rahvahääletuse institutsioon olla demokraatlik, vaid et referendum ei ole iseenesest demokraatlikkuse garantii. Seal on veel terve hulk tingimusi, mis peavad täidetud olema – ja muuhulgas tõesti ka see, et nad peavad olema vabad, ausad ja läbipaistvad. Kuigi, konkreetselt Krimmi puhul ei ole vist suurt kedagi, kes arvaks, et seal ka vabal, ausal ja läbipaistval rahvahääletusel lõpptulemus teistsugune oleks olnud. Krimmi referendumi puhul oli sisuline probleem jällegi just seal, et see referendum ja seal esitatud küsimus ise olid vastuolus Ukrainas kehtiva riigikorraga – täpsemalt Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse printsiipidega.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    aare, minu tulihingelisus ei puutu praegu asjasse. sa esitasid küsimuse, et kas käsitlus rahvast kui lollist massist ei ole mõttetult alavääristav – ja ma vastan, et tõesti on. aga kust täpselt sa selle käsitluse välja lugesid? kus tegin mina ülalpool (või ka üldse kunagi varem) juttu sellest, et probleem oleks “rahva lolluses”? ja veel üks asi, mis mind päris nõutuks tegi: mis on kõigel sellel pistmist sotsialismiga ning miks see üldse sõimusõna peaks olema?

  • Heido Trofimov

    Tahtsin ikka öelda, et kui seaduseelnõu on vastuolus põhiseadusega, siis on seaduse vastuvõtmine referendumi korras enam kui õigustatud. Minu jaoks tuleb see vastuolu üsna selgesti välja ja arvasin, et on aru saada, et see on minu seisukoha eeldus (nimetasin seda õigustuseks), mitte võimaliku referendumi teema. Olen samas teadlik, et meie põhiseaduse järelvalvaja sellist vastuolu vist ei tunnista.

    Iseenesest mina ka ei ole referendumi tulihingeline fänn ega pole isegi väga kindel, et referendumi tulemus oleks mulle meelepärane. Kuid ma ei ole ka referendumi vastu; tunnistan, et ühiskonnal põhimõtteliselt selline õigus on ja referendumi tulemust ma salliksin. Olgu siis märgitud, et minu jaoks ei tähendaks see referendum õiguste jagamist vaid teatud ühiskondlike institutsioonide määratlemist. Nendele kord määratletud institutsioonidele on inimestele õigus, kuid neid ei looda selle õiguse pärast: kõnniteesid ei loodud selle pärast, et nende peal oli luba käia. Minu jaoks referendum tekitaks homopaaride õiguse abielu institutsioonile ex nihilo, mitte ei tunnustaks seda.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Aga kui mingi seaduseelnõu (ärme räägi praegu 650SE-st, vaid üldse ja abstraktselt) pannakse rahvahääletusele ning saab selliselt ka vastu võetud, kuid siis selgub (ütleme, et Riigikohtu otsusega), et see on põhiseadusega vastuolus – mis siis saab?

  • Heido Trofimov

    Antud juhul olekski ju tegu põhiseaduse muudatusega – kui tulebki referendum, peaks see minu nägemuses kindlasti tähendama hääletamist teatud põhiseaduse muudatuse üle, perekonna/abielu selget defineerimist. Kui tehakse mingi referendum, mille põhiseaduslikku loomust mõistetakse alles tagantjärgi – mina ei ole jurist ega oska öelda, mida reeglid sellisel kurioossel juhul ette näevad. Enda loogika ütleb, et referendumi tulemus peaks jõusse jääma.

    Kui nüüd referendumil vastuvõetud otsus on vastuolus mingi teise põhiseaduse paragrahviga, mille üle referendumil otseselt ei hääletatud – aga siin on raske abstraktseks ja üldiseks jääda, see ei lisaks arutelule midagi juurde. Kahtlemata oleks komplitseeritud olukord.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    see ei ole tegelikult vist mitte niivõrd küsimus loogikast, kui õigusrežiimist – nt. USA-s on päris mitmes osariigis võetud vastu piiranguid abielu defineerimiseks, mille siis Ülemkohus on hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud ja seeläbi tühistanud. mis muidugi ei ütle suurt midagi Eesti kohta – aga Eesti muidugi ongi põhiseaduse järgi suhteliselt selgelt valinud nn. “tugeva parlamentarismi” tee, ning selle loogika järgi on jällegi selge, et selle seaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine kuuluks selgelt Riigikogu pädevusse.

    aga ettepanek, et referendum peaks täpsustama antud küsimuses põhiseadust on vähemalt minu jaoks küll uus, seni on juttu olnud ikka konkreetse seaduseelnõu rahvahääletusele panemisest – mille kohta käib ka too viidatud §105. põhiseaduse kallale minek on veel sootuks teine tubakas :)

  • Emil Rutiku

    Juriidikaga tegelevate inimeste arvamus on selline. Kuigi kooseluseadus iseenesest ei võrdsusta veel hetero- ja homoabielu (kooseluseaduse seletuskirjast: “Samasoolistele paaridele oleks võimalik kaitse tagada ka abielu institutsiooni laiendamise kaudu, ent avalikule pöördumisele saadetud tagasiside põhjal on eelnevalt välja toodud, et samasooliste abielu lubamiseks ei ole Eesti ühiskond veel valmis”), siis üheski riigis ei ole jäänud kooseluseadusele järgnemata samasooliste abieluseadus.

    Viimase tagajärjed on järgmised: sisuliselt võrdsustatakse seaduse ees sellega hetero- ja homokooselu. Mis see kaasa toob? See tähendab, et ühiskonnas peab võrdeliselt propageerima mõlemat kooseluvormi, ühte teisele eelistamata. Algab see peale lasteaiast (juba praegu on ette valmistamisel spetsprogrammid), sh vanematele saab kohustuslikuks sellise võrdsuse jutustamine lastele. Edasi muutub lasteraamatute sisu sooneutraalseks, tuleb erimeelsete tagakiusamine jne. Ja see kõik on seaduslik ja lausa kohustuslik ühiskonnaliikmetele alates momendist, kus hetero- ja homokooselu seaduse silmis saab ühiskonnas ühesuguse kaalu. Nii, et koer on sellesse momenti maetud.

  • Heido Trofimov

    Olen siin ikka esindanud enda arvamust, ei tea, mida SAPTK selle peale ütleks (pole nendega eriti seotud), kuigi kindlasti ma nüüd päris originaalset ideed välja ei käinud. Lihtsalt praeguse seaduseelnõu rahvahääletusele panemine tunduks mulle totter ja problemaatiline, kuigi vist mitte vähem problemaatiline kui selle vastuvõtmine riigikogus. Ent nagu mainitud sai, minul teadmisi juura vallas peaaegu ei ole, sh pole ma pidanud ka vajalikuks 650SE-ga lähemalt tutvuda. (olen eelistanud jääda üldiseks ja abstraktseks).

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Emil, neid sinu toodud argumente võiks kaaluda küsimuse juures kas kooseluseadus tuleks vastu võtta või peaks selle tagasi lükkama, aga need ei puutu küsimusse kas kooseluseaduse peaks vastu võtma või tagasi lükkama referendumil. mul on küll olemas oma arvamus ka esimeses küsimuses, kuid ülalolevas postituses rääkisin teisest.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Aga milline see põhiseaduse parandus sinu arust täpselt olema peaks? Kui see puudutab abielu defineerimist ainult mehe ja naise vahelise suhtena (perekonnaga lähevad asjad päris keeruliseks, ma kardan, kuna seal on lisaks samasoolisele kooslusele veel palju muid erinevaid võimalikke variatsioone), siis see ju ei puuduta iseenesest 650SE-d? Ehk siis küsimus oleks see: kui abielu oleks põhiseaduses kitsendatud mehe ja naise vahelise suhtena, kas sulle siis sobiks see, et riigikogu võtaks vastu kooseluseaduse?

  • Heido Trofimov

    Mina ei oska kooseluseadust vaadata teistmoodi kui homoabielude seadustamist teise nimega, kuigi juriidiliselt on ehk kõik korrektne ja põhiseadust poleks vaja mängu tuua. Minu meelest kirjutas sellest üsna ilmekalt Igor Gräzin.

    Iseenesest oleks ehk hea mõte luua mingi riiklik majandusüksus leibkondade jaoks, mis ei seaks piirangut arvu ega soo järgi ja millel puuduks igasugune assotsiatsioon suhte tüübiga, milles liikmed olla võivad. Siis tekib jällegi küsimus, kas seda ei saaks lahendada üsna mõistlikult juba olemasoleva seadusandluse raames.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ok, aga kuidas sa selle siis põhiseadusse sisse kirjutaksid, et sulle ka kooseluseadus ei sobi? Selleks ei piisa ju sellest, kui defineerida abielu vaid mehe ja naise vahelise liiduna. Sa mainisid, et pole 650SE-d lugenud – ma siinkohal siiski soovitaks, see ei ole väga pikk ega ka kuigi keeruline ja tehniline eelnõu, nii teksti kui seletuskirjad ning arvamused leiad siit: http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&enr=650SE&koosseis=12. Siis vast saaksime täpsemalt rääkida, et milles siis ikkagi su probleem on selle asjaga seoses.

  • www.venetuum.info

    “Tuleb tõdeda, et reeglina on referendum ka väga kehv meetod eriarvamuste lahendamiseks. Ja kuivõrd referendum on enamushääletus, siis on ta eriti halb moodus lahendamaks eriarvamusi vähemuste õigustesse puutuvas.”

    § 37.
    “Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.”

  • Heido Trofimov

    Öeldakse ju ka seal seletuskirjas, et “Erisooliste paaride jaoks ei oleks kooselu registreerimise võimalus vältimatult vajalik. /…/ Kooseluseadus saab olla erisoolistele isikutele üleminekuperiood, mil pooltele laienevad õigused ja kohustused on vähem ulatuslikud.”

    Kui nüüd samast soost inimestel on põhimõtteline õigus astuda mingisse eel-abiellu, siis selle valguses peaksime tõesti ütlema, et abielu on homopaaridele lihtsalt millegipärast keelatud, mitte rääkima mingi ühiskondliku institutsiooni määratlusest, mis tegelikult vaikimisi tasalülitati … Ka sealsamas viidatud Notarite Koja arvamuses leitakse, et eelnõu ainus sisuline eesmärk on anda samasoolistele paaridele nende kooselu registreerimiseks võimalus, seda moel, mis väga sarnaneb abielule. Lisa siia juurde teatud asjaosaliste avalik ülestunnistus, et tegu ongi homoabielude ettevalmistamise seadusega (õlalepatsutusega enne vältimatut progressi võidujooksu), ning ei jää suurt muud üle, kui nimetada kooselu ja abielu eristamist soolapuhumiseks.

    See, et põhimõtteliselt oleks võimalik põhiseaduses abielu defineerida selgelt mehe ja naise liiduna, ning samal ajal võtta vastu kooseluseadus, on üsna kurb ja varjamatu jokk-skeem, mitte asi, mida kaaluda. Horvaatias vist täpselt nii juhtuski.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Heido, nüüd me oleme jällegi nihkunud algselt küsimuselt (“kas referendum on õige meetod kooseluseaduse vastuvõtmise või tagasilükkamise otsustamiseks”) teisele teemale (“kas kooseluseadus tuleks vastu võtta või tagasi lükata”). Samuti ei vasta sa ikkagi küsimusele, et kuidas täpselt sa tahaksid põhiseaduses selle asja sõnastada, nii et su probleem laheneks.

    Olgu siinkohal öeldud, et minu arvates peakski ka samasoolistel paaridel olema võimalik abielluda, mitte ainult oma kooselu ametlikult registreerida – aga niikaua, kui see võimalik ei ole, lahendab ka kooseluseadus hulga aktuaalseid ning pakilisi probleeme, millega inimesed täna vastamisi seisavad. Aga veelkord, see kõik ei olnud mu käesoleva artikli teema.

  • cpunks

    Probleem ei ole see, kuidas riigimasinat juhtida, probleem on see, et tema olemasolu järgi on jätkuvalt vajadus.

    Riik on olemuselt teerull. Terrulli porolooniga polsterdamine ja juhiistme kõrvale ohutu kasutamise checklisti jätmine ei muuda seda.

    Kooseluseadus… on nii irooniline.

    Inimesed lähevad pöördesse ja tunglevad seebikarbi otsa eelnõu pärast, mis *kellelgi teisel* (vähemusel) lubatakse oma elu kuidagi korraldada, ilma et see enamuse ühelgi praktilisel viisil korda läheks.

    Ma ütlen otse: inimesed on hulgakaupa eriti lollid olevused. Mida rohkem korraga sama asja kallal, seda lollim lahendus tuleb. Seetõttu mind inimeste hulgakaupa arvamus ei huvita. (Jah, olen anarhist küll.)

    Teerulli meetodiga on vastu võetud asju, mis reaalselt tuhandete inimeste elu väga negatiivselt mõjutasid:

    a) omandireformi aluste seadus
    b) töölepinguseadus
    c) kaitseväeteenistuse seadus
    d) käibemaksu reguleerivad seadused

    Teerulli korras taheti teha ka Pihli geniaalset paketti, mille vastu minu kolleegid kära tegid, kuna see muuhulgas oleks toonud avalike koosolekute keelamise, mille soovitakse rahumeelselt muuta põhiseaduslikku korda.

    Ja kedagi ei kottinud. Ja nüüd järsku kooseluseadus kotib. Lubage kõrvalt vaadata ja välja naerda see ühiskond.

  • Mikk Salu

    Nagu öeldud, ma ei vaidle. (Kuigi ilmselt sa mõistad, ei ole asja lahendamine ka parlamendis iseenesest demokraatlik, sest ka selle kohta võib igasuguseid näiteid tuua.)
    Mina ise arvan, et kumbki väide “vox populi, vox dei” kui ka “inimõiguste üle ei hääletata” on oma kategoorilistes äärmustes absurdsed. Kõik sõltub kontekstist ja konkreetse riigi konstitutsioonilisest ülesehitusest. Ma vestlesin kunagi ühe rahvuslasega, kelle jaoks oli demokraatia musternäidiseks Shveits oma rohkete referendumitega. Paraku unustas ta aga ära Shveitsi võrrandi teise poole – tegu on föderatiivse riigiga ja see on väga oluline osa sellest kuidas Shveits väldib ohtu, et ei tekiks enamuse terrorit vähemuse üle.( Ma ei tea kas see rahvuslane ikka oleks Shveitsi mudeliga nõus kui ta mõtleks selle peale, mida selle rakendamine tegelikult kaasa tooks – kuidas hakkaks nt Ida-Viru hääletama föderatiivses Eestis?)
    Kuna Eesti on aga hoopis teistsugune, tugeva parlamentarismiga riik, siis siin ei saa referendumitele niimoodi vaadata.
    Lõpeks, ja siin pole vahet, missugune on ühe või teise riigi konstitutsiooniline ülesehitus, otsitakse praktilises poliitikas niikuinii mingisugust (tunnetuslikku?) tasakaalu. Parlamendi (otsustajate) ja “rahva (enamuse) tahe” ei pea olema täielikus sünkroonis, aga tõenäoliselt ei tohiks need ka liiga palju lahkneda. Kui nt kooselu seaduse puhul Eestis parlament hääletab poolt, siis ei ole see kindlasti ebademokraatlik ja vähemalt minu tunde järgi ei ole selles ka laiemas mõttes mingit ohtu. Kui aga nt Saudi-Araabiasse saabuks järsku üks valgustatud monarh, kes kehtestaks samasooliste kooselu, siis seal tõenäoliselt lahkneks otsustaja ja rahva tahe liiga palju.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Jah, sisuliselt kõigi punktidega nõus, referendumi puhul ma tahtsingi rõhutada, et see ei ole iseenesest demokraatlikuse garantii, nagu kipuvad väitma need, kes tänase parlamentaarse otsustusprotsessi demokraatlikust kahtluse alla seavad. Täna just salvestasime pühapäevaks “Vanamehed kolmandalt” saate, kus ka neist teemadest juttu oli, ja suuresti samas võtmes, nagu sinagi seda siin käsitlesid.

  • Emil Rutiku

    Tere, see referendum on vajalik, et üldse kodanikkond saab aru oma õigustest asju oma riigis otsustada, sest siiani on see kõik ainult paberil kirjas aga kahjuks pole rahvas selles riigis võim. Ja pole mõttet kirjutada valimistest. Kas teise keele riigikeele staatusesse otsustab kodanikkond või hoopis kõik siin elavad. Soome on vist kehv näide, ja Shveits on kaa kuidagi liiga kauge. Ku räägime tolerantsist. Lühidalt.

  • Renee Riisenberg

    Kirjutisest saame teada, et referendume on korraldanud Napoleon, Hitler, Mussolini, Gaddafi, Pinochet, Khomeini ja isegi Vladimir Putin. Kas te Tarmo tahate öelda, et referendum on midagi halba!? Eestis oli referendum enne Euroopa liiduga liitumist. Oleksime võinud ju ka pigem liberaalselt arutada teemat ja arvestada vähemustega. Sellelgi referendumil selgusid võitjad ja kaotajad ning kokkuvõttes ei juhtunud midagi halba. See kas abielu peaks hõlmama ka samasoolisi paare ei ole inmõiguste küsimus. Seda on kahel korral Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsusega kinnitanud. Samasooliste paaride kooselu nimetamist või mittenimetamist abieluks ei pea me inimõiguste võtmes arutama ega hääletama. http://www.decivitate.ee/?news_id=2347 Referendumi küsimus oleks. Kas abielu on mehe ja naise liit või on abielu ka samasooliste paaride liit? Ei midagi keerulist.