Põlev kardin

Image8

Me tuleme tagasi Eestisse.

Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks. Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, mille California numbrimärgil ilutseb sõna “Tartu”. Märt ja Merle, Magnus ja Irmelin kolisid tagasi kevadel. Silver, Rainer, Anu, Ott, Monica, Timo, Kersti, Urmas, Helen, Elar, Marju, Fredy, Liisi, Lauri ja kõik teised on oma peredega kindlasti suvel kohal. Ainuüksi Silicon Valleyst lendab Eesti poole mõnikümmend last. Kes nädalateks, kes kuudeks, kes pikemalt.

Paljud teised meie sõbrad, nagu Jevgeni, Hardi, Taavet ja Kristo pendeldavad niikuinii kogu aeg, sest nende tänased kodud on Eestile lähemal. Ja nii elavad sajad teised noored ja hakkajad Eesti ettevõtjad, teadlased, tehnoloogid, kunstnikud ja muud “pendelmigrandid” ja “mugavuspagulased” peale ülaltoodud näidete.

Selline riigi- ja kontinendivahetus toob ühe globaalse eesti pere elus kaasa paar tavalisest tihedamat nädalat. Mõned asjad tuleb kokku pakkida, teised jälle lahti haakida. Kohtuda inimestega, keda nüüd mõnda aega iganädalaselt ei näe ja teistega, sest pole ammu näinud. Ei miskit lõplikku, ei midagi “päriseks” — need mõisted jäävad aega, kui töö oli koht, talupoeg oli pärisori ja võimalused ainult kellegi teise poolt virtuaalselt kaardi peale veetud piiride sees. Sellesse aega, millest tehnoloogiad ja nende abil hakkajatele inimestele avatud globaalsed turud on teinud ajaloo.

Mindud ja tuldud on sageli, aga nüüd on meie perel plaanis jääda jälle pikemaks kui lihtsalt suvi. Seekord oleme eemal olnud kolm aastat. Ja naasmisega seotult olen teinud kolm tähelepanekut.

Esiteks on huvitav kuulda päris mitmete sõprade-tuttavate suust üllatuse ja kaastundega segunenud reaktsiooni: “Mis teil juhtus? Miks te küll Californiast tagasi kolite? On kõik ikka hästi?”

Vastan: On küll. Kõik on suurepärane, töö on põnev ja ilm on hea, aga tahaks, et lapsed näeks vanavanemaid sagedamini kui kord aastas ja oleks rohkem eesti keele keskkonnas ja üldse on tiim praegu Euroopa ajavööndites laiali ja… ja tegelikult on Eesti tegelikult nii paljude asjade pärast väga hea koht elamiseks, kui tohib kaugema pilguga seda peegeldada. Jah, november on hirmutavam kui juuni, aga üldiselt: kõrgemat enesehinnangut meie riigi osas, head sõbrad.

Teiseks on õnnestunud kokku puutuda kolimise praktilise asjaajamise teravamate nurkadega. Nagu Washington Post hiljuti kirjutas, on koju naasmise keerulisus paljude mujal elanute suur, tume saladus. “Kui Sa kolid ära, siis eeldad, et kõik saab olema uus ja teistsugune. Aga koju naastes loodad Sa, et elu on põhimõtteliselt samasugune nagu enne. Aga Sa ise oled muutunud, ja asjad kodus on Sinu äraolekul muutunud.” Kui kool kooli järel ütleb Su lastele “Vastus on ei. Kohti ei ole. Aga minge täitke veebilehel veel vorme!” siis ei teagi, kust muutust otsida. Aga see Eesti bürokraatlik avamine välismaalt naasjatele on üks teine jutt ja vajab lihtsalt kokkulepet, plaani ja teostust. Tehtav.

Pikemalt tahtsin peatuda kolmandal tähelepanekul, mis ülaltooduist hoopis rohkem muret teeb. Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum. Soovitan tõsiselt kaaluda paaril arvutilingvistika- ja statistikatudengil panna seljad kokku seda andmetega tõestavaks magistritööks, aga puhtalt põgusa vaatluse põhjal on muutunud räigelt mõnitav toon mõne aastaga ühiskonnas talutavaks normiks.

Mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, mõnes nurgataguses natsifoorumis või pseudonüümses sotsiaalmeedias, vaid Toompeal telekaamerate ees ja must-valgel suurtes päevalehtedes võib nüüd pea igapäevaselt lugeda selliseid silte nagu “homoteerull”, “lilla”, “pede”, “tolerast”, “igasugused murjanid”, “jorisemised Meka suunas”, “immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le”…

Oot, peatuge nüüd hetkeks. Apple’i juht on avalikult gei ja peakontori töötajatest on 36% esimese põlvkonna sisserändajad Californiasse. Eestis valitakse Riigikokku mees, kes varastab nende “homode ja immigrantide” toodetud telefone, uskudes seejuures, et tal on… sünnikohast või rassist tulenevalt kõrgem IQ? Mul tuli see shokeeriv idiootsus korra meelde ka eile, kui San Franciscos üle Caffe Centro laua istuv mees rääkis õhinaga, kuidas tema doktoritöö teemaks olnud ränikristallide kasutamine uutmoodi laserites võimaldaks tuleviku protsessorites viia mõned end läbi pooljuhtide pressivad elektrilised signaalid valguskiirusele, aga akadeemilise publitseerimise tsükkel on nii pikk, et ta teeb nüüd hoopis tarkvara-startuppi. Odiba rääkis ja mina mõtlesin, et ma tahaks, et ta oleks Nigeeriast kolinud hoopis Eestisse. IQ-d ja energiataset tõstma.

Aga üks pildi järgi rahulolev Eesti mees pani samal ajal kirja sellise väite: “Immigratsioon toob majanduskasvu ainult Silicon Valleysse, sest sinna lähevad parimad. Igale poole mujale toob immigratsioon ainult elatustaseme languse, kuritegevuse, sotsiaalsed probleemid ja terrorismi.” Keset sedasama Räniorgu istudes on võimatu aru saada, kuidas nii pahupidi loogika jõuab Tehnikaülikooli magistrikraadi või Postimehe arvamusküljeni? Näiteks Brookings Institute (Technology & Tolerance: Diversity and High Tech Growth; Gates & Florida 2002) ja paljud hilisemad majandusteadlased on tõestanud, et targa ettevõtluse kasv ei vaja mitte ainult vaba majanduskeskkonda, madalaid makse või teadusinvesteeringuid, vaid samavõrra ka keskkonda, mis on elamiseks atraktiivne võimalikult paljudele erinevatele talentidele. Meie inimeste “erinevus rikastab” Eesti riiki ka sõna otseses mõttes. Teistsugusust taluvad väärtused ei ole mingi abstraktne, pehme asi, mis kuidagi juhtus Silicon Valleys, aga peaks kinnitama hambaid kiristavale eestlasele, et kõik võõras on oht.

Varjamatu teistsugususe-viha tõstab Eestis jõuliselt pead, sest vaimselt on kapist välja lastud kamp tõupuhtaid, kes teavad, et nende hädades on süüdi mitte haridus või nutikus või lugemus või laiskus või saatus või õnn, vaid: teistsugused. Üks partei sõimab rasse ja uske, teise minister osatab naisi ja aasta ema põlgab lapsi, kellel on kaks ema. Püha tule all on muulased ja venelased ja geid ja lesbid ja neegrid ja moslemid ja naised ja noored ja tõmmumad ja pikemad ja targemad ja kiiremad ja ausamad sellises tempos, et Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks ei jõua ära pilada.

Ja siis, kui ise oled õige ja teised on valed ja su pea sees on luul, et sul on õigus otsustada teiste eluõiguse üle, ju siis tuleb kiirelt ka veendumus, et sul on ka lahendused: puhastus ja isolatsioon.

Ma pakun, et sõnad nagu “salk”, “brigaad”, “äratus” ja “tõrvik” kõlasid viimati halastamatu võitluse kontekstis nii sageli siis, kui ilmus ajakiri Pioneer, teemaks oli Pavlik Morozov või temast teisel pool rindejoont sama väärastunud ideoloogiat teeninud noorukid, kelle tiitli lõpus järelliide -jugend.

Ühest küljest olen ma nõus Kaarel Tarandiga, kes tundis heameelt, et meie ühiskonna hirmudes vaevlev klass on leidnud omale hääle. Nüüd saab nende seisukohti kuulda ja arutada, mine tea, ehk mõnda enda oma korrigeeridagi. Vähemasti kuni see maskiga “suregem-surmates”-mees püsib oma kivikantsli (wtf?!) taga ohutult YouTube’is. Jah, juba sihitud õel kirjasõna on vaimne vägivald nõrgemate ja erinevate suhtes, aga kirjalikust on juba saanud suuline ja kahjuks on ajalugu täis näiteid, kus järjekindlale sõnale järgnevad ka hullud teod.

screenshot

Me peame vihamõtete avalikus ruumis harjumuspäraseks saamise otsustavalt seisma panema enne, kui neist saavad vihakuriteod.

Mul oleks raamistuseks välja pakkuda üks metafoor.

Kujutlege, et olete ühes pisikeses toas, kus laual põleb küünal. Hubiseb vaikselt ja teda on näha ja “kuulda”, sest tema valgus heidab toas varje. See küünal on iga Eesti inimene oma õigusega tõekspidamistele ja meil kokku lepitud sõnavabadusega. Mulle võib tema leegi toon mitte meeldida, aga tal on õigus öelda, mis ta arvab.

On kõigi inimeste asi, kes sellest toast hoolivad, panna põlema oma küünlad. See on meie teha, et heade inimeste leegid toa valgemaks teeks, tooks nähtavale selle, et see tuba on puhas ja korras, ohutu ja viisakas nii omade kui külaliste jaoks.

Aga kuskil on piir. Mõni tige väike küünal võib pritsida kuuma parafini laiali nii, et kõrvalseisjatel valus hakkab ja tema leek võib lõpuks karata kardinasse. See on see hetk, kus meil, kellele see väike tuba maailmanurgas korda läheb, on täielik õigus mitte ainult kardin kustutada, vaid plöga pritsiv küünal korrale kutsuda ja uuesti kokku leppida reeglid, kuidas meie toa ühises ruumis käitutakse.

Või tegelikult, mis kokku leppida – eestluse kaitset kilbile tõstvad ebakindlad riiukuked on lihtsalt unustanud, et meie põhiseaduses juba on lisaks preambulale ka §12: “Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”

Kui kardinad kärssavad ja vihaving matab hinge, on see sageli materiaalsetest muredest palju tugevam tõuge, et üha kasvav hulk nooremaid, haritumaid, avatud mõttega ja maailma vastu uudishimulikke eestlasi ei taha selles toas kössitada. Ja et üha rohkem neid, kes on juba väljas, ei tahagi tagasi tulla.

Aga kehv lugu, kodukootud ksenofoobid, me ei lähe kuhugi. Ja need, kes käinud, tulevad tagasi. Tuleme ja vahest läheme jälle ja siis tuleme uuesti. Globaalsed eestlased on vabad inimesed vabal maal, nii Eestis, Euroopas kui mujal maailmas. Meid sallitakse, sest me sallime. Meile kõigile meeldib Eesti, meeldib puhas õhk, ja kui see on vihkamisest tiine nagu täna, siis ehk saame anda selle puhastamisse oma pisikese panuse.

Maailmas laiali olles teeme paljusid asju muidugi egoistlikult oma firmade, teadustööde, laste või loomingu hüvanguks. Aga teisi asju jällegi lihtsalt Eesti heaks, nii nagu keegi oskab ja suudab: vaata nt Eesti Startupijuhtide Klubi, Noore Õpetlase Stipendium, Eesti2.0, Eesti Sõprade Rahvusvaheline Kokkutulek, Tamkivi.org jpt.

Nii me tulemegi tagasi ja kutsume sõpru kaasa, kellele oleme kümneid aastaid rääkinud kui ilus ja vaba on Eesti. Mõni tuleb turistina, teine kauemaks tööle, kolmandast saab virtuaalne e-resident ja neljandast ajapikku uus eestlane. Iga uue välise sõbraga kindlustab väike Eesti, et teda on maailmale üha rohkem vaja. Pole paremat tagatist eesti keele, riigi ja mõtte kestmisele kui see, et maailma 8 miljardi elaniku seas oleks palju-palju rohkem inimesi, kellel oleks Eestiga side. Keegi veel, peale eestlaste endi napi miljoni, kes meist lugu peaks ja meist puudust tundma hakkaks kui meid enam ei oleks.

Seega, veel üks asi selle küünla-metafooriga. Kui uksed ja aknad on hermeetiliselt kinni, siis saab väikeses toas hapnik otsa. Kõik küünlad kustuvad.

Palo Altos, 9. mail 2015


 

Samal teemal viis aastat tagasi: Miks ta peaks tagasi tulema?

  • Jaan Kronberg

    Sten just räägib (ja ma nõustun temaga), et viimaste aastatega on asi ainult hullemaks läinud. Kas on “erinevus rikastab” kampaania perse läinud või strateegiline lähenemine ebaõnnestunud?

  • VonAllan

    Oi kari Käsper kah siin.
    Küsimus otse allikalt. Ütle ausalt mitu pagulast/immigranti sa vastu võtaksid Eestisse igal aastal järgneva 5 aasta jooksul. Ma mõtlen just neid, kes praegu paadipõgenikena saabuvad ja kellest Euroopas praegu nii palju juttu on.

    Ära häma ega aja mulli. Aus vastus. Aus number enda arvates. Sellest sõltub väga palju. See info on väga tähtis.

  • Persona Infieri

    EKREsse on kindlasti koondunud erinevad huvigrupid. Rahvaliidust pärinev
    seltskond A.Rüütli juhtimisel on vormilt rahvuslik ja sisult
    sotsialistlik ning loodab, et EKRE toob kolhoosid ja sovhoosid tagasi.
    EKRE noortejuugend Sinine Äratus wunderkind J.Madisoni juhtimisel põeb
    natsivaimustust, mis peaks Eesti “p…sest” välja tooma. Siis on veel
    terve kari militariste, rassiste, russofoobe ja muidu kusagil
    paralleelmaailmades elavaid kodanikke, keda ühendab kõva käe ja
    massirepressioonide kultus. Mingit ideed selle taga küll ei ole, nende
    liikumapanev jõud on seesama primitiivrahvuslik kollektivism, mis
    vapsidel 80 aastat tagasi. The Helme family ise võib-olla tõepoolest ei
    ole natsilembelised, kuid suur osa tema ühemõõtmelisest valijaskonnast,
    kelle intellektuaalne tase on allapoole merepinda, seda kahtlemata on.

  • Zokoljov Axmed

    Unustad Varro ja õndsa ristiusu võrrandist ;)
    Uuri, paljud neist erinevate kirikutega seotud on ja kui leili nad lähevad, kui keegi midagi kriitilist selles osas ütleb.

  • Kodanik Uurija

    Jah ,õige, küllap kõik oskavad midagi teha, küsimus ainult, et kus meil need äraelamist võimaldavad töökohad ootamas on, kui meilt tuhandete kaupa inimesi välja rändab? Arstid jah leiaksid tööd ja muud “oskustöötajad”

  • Kadri Metsik

    Inimesed on võrdsed ja riik peab neisse suhtuma võrdselt. S. t. kindlustama kõigile lastele hea hariduse ühtluskoolis. Eesti kihistunud koolisüsteem tekitabki ebavõrdsust. Printsiip peaks olema, et riik kulutab solidaarset maksuraha ühtluskooli hüvanguks, kus on kõigile maksumaksjaile kindlustatud koolikoht. Kui kedagi ühtluskool ei rahulda ja ta loobub riigi tagatud koolikohast, siis loobub ta ka ühisest maksurahast ja
    rahastab ise oma eraharidust. Selline eraharidus käib meie eliidile üle jõu, järelikult on mõttekam panustada ühtluskooli paremaks muutmisele. Koolivõrgu korrastamise kõrval peaks olema ka sisuline haridusuuendus, uued õppekavad, –metoodikad
    ja õpetajakoolitus.

  • Kadri Metsik

    Täpselt nii, keegi ei sünni sallivaks, eelduse selleks annab võimalus pühenduda, õppida, areneda. Järelikult tuleb inimestele anda võimalus pühenduda, õppida, areneda.

  • Jaanus Jaeger

    Hiljuti ilmus selline artikkel http://uueduudised.ee/miks-pole-jaapanis-islamiterrorismi/. Eeldan, et kirjutatu peab paika. Minu jaoks on jaapanlaste selline käitumine elementaarne loogika. Siinse arvamusloo järgi on tegemist ebatolerantsusega või koguni vihkajatega vms (mis muide on sildistamine, aga see krooniline ebakorrektsus pole praegu oluline). Kes veel ei tea, siis jaapanlased on üks kõrgemalt haritud rahvaid maailmas ning tegemist on väga kultuurse riigiga, rääkimata nende edust tipptehnoloogia tootmisel ning inimeste viisakusest, hoolivusest ja aususest. Kuidas seletate sellist olukorda, ilma et sööksite oma sõnu, rääkides hariduse ja muude heade omaduste ning ühiskonna tolerantsuse ja avatuse korrelatsioonist?

  • Kadri Metsik

    Strateegilise lähenemisega venelastele oleks pidanud alustama 20 a. tagasi, see oleks tähendanud haridusuuendust vene koolides keeleõpetus+aus ja objektiivne ajalooõpetus, mitte maha vaikides inimeste kannatusi ja võimu kuritarvitusi.

  • Taavi Kuusik

    Ega töökohtade hulk mingi konstant ole – kui on hakkajaid inimesi, tehakse neid juurde. Praegu on ju maailma turud suht lahti, et ka vähese klientuuri taha ei pea asi jääma. Eesti koolide geograafia ja majanduse õpetamine jääb kuidagi nigelaks, kui meie inimestel on valdavalt arusaam, et Euroopast idas ja lõunas elavad kõik muldonnis ja sõidavad kaamlitega ringi… Meediast näidatakse ka ainult mingeid ISISe hulle ja Boko Harami, aga need miljonid inimesed, kes seal linnades täiesti tavalist elu elavad, feissbuukis istuvad ja koolis või tööl käivad ei mahu pildile. Ja kui mingi grupp hulle otsustab hariduse ära keelata ja kogu regiooni relvajõul üle võtab, siis normaalsetel inimesed, kes ei taha oma lapsi ekstremistidele mängimiseks anda pakivadki oma asjad ja otsivad uue elukoha.

  • Persona Infieri

    Eks Varroga on sama lugu. No doubt, et ta ise on haritud ja intelligentne inimeseloom, aga see mass, kes tema agenda peal liugu laseb, on hoopis midagi muud ja vajadusel valmis isegi teda laiaks litsuma, kui teerull liikvele läheb ja ta peaks sellele tee peale ette jääma.

  • Zokoljov Axmed

    Ma isen äen tegelikult asja pisut teisest perspektiivist. Intelligentne kindlasti, aga kui selle intelligentsuse ette seatud agenda unistab “keskaegsest kirikuriigist”, siis paraku mädaneb pea rohkem kui keha. Tõin sisse, et näidata, et kõigi nende näiliselt erinevate huvigruppide taga võib olla üks ühine nimetaja, mida praegu tegelikult veel pigem varjatakse. Pelgalt “homopropagandaga” võitlemiseks vaevalt nii tugevat rahalist toetust välisorganisatsioonid mingitele sihtasutustele pakuvad.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    räägi miks see number tähtis on, vonallan?

  • Kari Käsper

    See EKRE uudisteportaal testib tahtmatult inimeste oskusi allikakriitika vallas ja tundub, et feilisid täiega. :)

  • VonAllan

    Oh sellest lihtsalt sõltuvad teatud asjaolud. On vaja teada, milliste inimestega meil siin tegemist on, kes seda immigratsiooni pushivad. Värvikad kujud kõik siiani. Igal ühel enda agenda.

    Väga põnev.

  • Jaanus Jaeger

    Endal sul ununes vist allikale viidata?

    Tegelikult polegi see islami teema tähtis. Pigem fakt, et Jaapan on väga ühe kultuuri keskne, immigrante on väga vähe ning riiki peetakse üpris suletuks. Ometi ollakse kõrgelt haritud jne, nagu kirjutasin. Ühesõnaga lihtne hariduse ja suletuse vastandamine ei pea paika.

  • https://personainfieri.wordpress.com/ Persona Infieri

    Sa pole vist umbes paar sajandit õues käinud. Jaapan ei ole ammu enam suletud maa. See on omaette küsimus, miks Jaapanis immigrantide suhtarv (mitte koguarv, mis on palju suurem kui Eesti rahvaarv) väike on, mitte et seal aetakse väga sallimatut ja protektsionistlikku sisserännupoliitikat. Teine selline tore meediakuvand, mis päriselus feilib, on võrdusmärgi tõmbamine moslemite ja terroristide vahele. See, et islamiterroristidest kõige rohkem ja kõvemini räägitakse, ei anna selleks veel põhjust. Näiteks Aum Shinrikyo on vägagi Japanese.

  • Jaanus Jaeger

    Kui sa oskaksid lugeda, siis leiaksid tekstist “peetakse üpris suletuks” ja ma viitan hetke olukorrale, mitte ajaloole. Jah, sul on tuline õigus, kuidas ma küll võisin niimoodi feilida — seal on immigrante wikipedia andmetel tervelt 1,5%. See mu point ongi, et tegemist pole hüper globaliseerunud kultuuride mekaga ja võiks öelda, et “sellele vaatamata” nad “saavad hakkama”. Samuti nad vist ei liigu forsseeritult rahvaste segamise suunas, mis on väga meeldiv. Las olla maailmas vähemalt üks kultuuri oaas.
    Tõsi, võrdusmärk moslemite ja terrorismi vahel pole korrektne, aga kehtib see, et vastav usuline tunnus on terooristide hulgas väga levinud ja nende tegutsemisel on usulised põhjused. See on informatsioon, mida saab kas eirata või kasutada. Ei ürita siinkohal vihjata mingite konkreetsete järelduste tegemisele.

  • https://personainfieri.wordpress.com/ Persona Infieri

    No just, point oligi sellest, et “peetakse” ja “kuidas päriselt on” võivad olla väga erinevad asjad. Peetakse ilmselt ajaloolistel põhjustel. Muide, selle ilusa suhtarvu 1,5-2,5% juures on immigrantide arv isegi Jaapanis viimasel ajal pigem jõudsalt kasvanud kui kahanenud või jäänud samaks.

  • Jaanus Jaeger

    Vastupidi — “peetakse” ja 1,5% on peaaegu sama. Tuletan meelde, et meie kontekst on Eesti, ehk >30% immigrante, kellest ca pooled (M. Lauristini uuring 2012) pole kaugeltki integreerunud. Integreerumatuse tõttu on pisike Eesti killustunud kaheks tugevaks ja omavahel vähe suhtlevaks leeriks. Küsimus on, kas olukorda on vaja ajada veel keerulisemaks, või esmalt tegeleda praeguse lahendamisega, et oleks võimalik edaspidi tulijaid reaalselt niimoodi vastu võtta, et nad Eesti ühiskonnaga mitte ei põrku, vaid siia sulanduvad/sobituvad. Praegusel hetkel on reaalsus see, et immigrandid võivad samastuda keeleliste iseärasuste tõttu pigem siinse venelaskonnaga, mis on halb, sest suurendab kakskeelsuse survet ning orienteerumist Venemaale.
    Tööandjad mõtlevad lähtudes ainult sellest vaatepunktist, et neil on praegu tööjõudu vaja, et saaks kasumit teenida. Probleemidega nad ei tegeled. Kulud jäävad ühiskonna kanda. Arvamusloo autori soovi, et meid mäletataks, siis kui meid enam ei ole, on üpriski kummaline lugeda. Jätab kogu kirjutisest mulje, nagu juhendist, kuidas viisakalt välja surra.

  • Zokoljov Axmed

    See 30% on mingi müstiline number, mis ikka ja jälle kerkib. Vähemalt sa ütled, et ca pooled neist pole integreerunud ja viitad tööle. Seega me saame rääkida 15% potentsiaalsest probleemsest kogu elanikkonnast. Nüüd oleks huvitav vaadata, paljud neist on eest ära surev pensionäride kogukond, kellel tõesti enam erilist motivatsiooni ilmselt Kalevipoega lugema pole hakata, palju on noort peale kasvavat.

    Valitsus on öelnud ja arvutused on näidanud, et “massiimmigratsioon”, mille abil EKRE ja Sinised Äratajad võõrviha ja rassismi üles peksavad, et tähelepanu saada ja diskussiooni “piire” paika panna (loe Ruuben Kaalepi metapoliitika lugu EPList) tähendab ca 50-100 inimese vastuvõtmist aastas. Massid missugused tõesti.

    EKRE ja Sinise Äratuse eesmärk ei ole sisuline diskussioon mitte immigrantide hulga ja vastuvõtukriteeriumide üle vaid püüd muuta normaalseks see, et diskussioon algab rassiliselt ja usuliselt pinnalt, jättes kõrvale indiviidide üksikomadused, ehk siis rassismi kui ühe teooria muutmine normaalseks ja aktsepteeritavaks lahenduseks.

  • Oudekki Loone

    Immigratsioonipoliitikast tuleb ikka rääkida, vaatamata sellele, et paljudest teistest asjadest tuleb ka rääkida. Sest kui me hakkame immigratsiooni- või põgenikepoliitikast rääkima siis, kui immigrante hakatakse suures koguses Eestisse smuugeldama või kui lähedal puhkeb konflikt, siis on hilja. Ja me kannatame väga palju. Plaanid peavad olema.

  • Jaan Kronberg

    Võib-olla kui me oleme jääkamaka pihta seilanud on mõistlik korra seisma jääda ja mõelda, kuidas paadi vigastused ära parandada, mitte korraldada koosolekut teemal “milline strateegia kasutusele võtta juhul, kui me veel ühe – 100 korda väiksema – jäätüki pihta sõidame”

    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/analuus-euroopa-komisjon-soovitab-eestil-votta-juurde-ule-300-pogeniku-soomel-alla-selle?id=71464633

    Mul on raske mõista, kuidas võimaliku 300 põgeniku saatus on olulisem, kui eestlaste ja venelaste lepitamine (laiemas mõistes). Mul on raske mõista, kuidas on võimalik, et targad, mõistlikud, intelligentsed inimesed lähevad endast täiesti välja, kui näevad triibulist linti kellegi auto küljes. Mul on raske mõista, miks see teema mitte kedagi ei huvita – isegi neid, kes enda sõnul seisavad liberaalsete väärtuste eest. Kõigil on sügavalt pohui. Kaur Kender oli minu jaoks üldse esimene inimene, kes eesti keeles sõnastas hallipassi teema suurema probleemina, kui ametlik “nad ei valda keelt”..

  • Oudekki Loone

    Mul on raske mõista, kuidas üks teema välistab teist.

  • Kodanik Uurija

    Siit tuleks nagu välja, et praegune tööpuudus, mis tuhandeid inimesi Eestist Soome, Norrasse jne tööd otsima ajab, on tingitud hakkajate inimeste puudumisest. Et need lahkujad, kes mujal Euroopas ilusti toime tulevad ja meie mõistes head palka teenivad, ei ole piisavalt head, et siin hakkama saada.Kes see teeb juurde neid töökohti? Riik? Ettevõtjad? Miks praegu ei tehta? Kas siis hakkajad inimesed, keda väidetavalt puudu on, ongi just need võimalikud pagulased, keda Eesti peab vastu võtma ja kelle hulgast ilmselt ei saa valida “sobivaid”?

  • Jaanus Jaeger

    Infoga üleujutamist nimetatakse spämmimiseks. Kui pildile tuua kümnete kaupa vähem olulisi teemasid, siis fookus kaob, eriti ühiskonnal. Inimesed ei mõtle kaasa, võõranduvad, näevad, et tegeletakse kurat-teab-millega, sel ajal kui võib olemas olla nende arvates palju olulisemaid teemasid. Nii et kui tahta ühiskondlikku arutelu, siis ei saa pilti väga laiaks ajada ja kõige suurem ressurss on vaja investeerida probleemi korrektsesse ja mitte sildistavasse kirjeldamisesse.
    Mina näiteks ei saa aru, miks keegi satelliidi pealt järgi ei vaata, kust mingi konkreetne paat tuli, et nad tagasi koju saata (minutilise guugeldamise tulemus: http://ieeexplore.ieee.org/xpl/articleDetails.jsp?reload=true&arnumber=6125999).
    Inimkaubitsemine, kus iga n’s paat põhja läheb, on nagunii väga halb. Palju halvem kui see, kui riik X ei taha inimkaubitsetud inimesi vastu võtta. Tagajärgedega tegelemine ei ole väga tark.

  • Jaan Kronberg

    Kas just välistab, aga .. Seda on tegelikult väga lihtne lahti seletada

    Probleem on nimelt selles, et me elame reaalses maailmas, kus resurssid on piiratud. Me peame pidevalt tegema valikuid, milline teema on olulisem ja väärib rohkem tähelepanu, sest me ei saa kõike teha

    Kui inimene tegeleb “Erinevus rikastab” kampaaniaga 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas siis ei ole mitte mingisugust võimalust, et ta tegeleks samal ajal sama effektiivselt teemaga “Eestlaste ja venelaste lepitamine”

  • Olevs

    Lgp autor tõdeb isegi oma tekstis “Aga koju naastes loodad Sa, et elu on põhimõtteliselt samasugune nagu enne. Aga Sa ise oled muutunud, ja asjad kodus on Sinu äraolekul muutunud.”
    Olukorda sünnimaal vaadates ongi siia koer maetud. Loodus tühja kohta ei salli ja kui kõik tublid-targad-edasipüüdlikud on välismaale ära lahkunud, hakkavad kodumaal asju korraldama ja omal viisil edasi aretama allesjäänud.
    OK, mingi osa mahajäänutest on küll võimekad, aga aktiivses poliitikas või ühiskonnakorralduses ka kaasa lüüa ei saa või ei taha. Teevad oma erialast tööd tipptasemel, kasvatavad lapsi, hoiavad pigem omaette.
    Tulemuseks on see, mida oleme juba praegu nägemas – avalikult tõusevad esile äärmuslikumad vaated, “huvigrupid”, oma-agendaga-noored-inimesed jne. Tekib uus normaalsus ja ainult ajalehes kritiseerimine/kirjutamine seda ei muuda.
    On ju vahe, kas ühes ühiskonnas on 50-60 % elu ja maailma näinud ning haritud inimesi või kõigest 10-20% – supp läheb lahjemaks ja omavahelised suhted teistsuguseks.

    Niiet probleem on pigem selles, et kas pikemalt võõrsilviibinu saab üldse midagi eeldada? Milline oli tema vahepealne panus kodumaal mõistliku ja jätkusuutliku arengu tagamisse? Kas üldse on õigust kodumaale jäänutele etteheiteid teha a’ la “olete mu kodumaa juhtinud hukatuse veerele, miks?” etc. Andmise-saamise vahekord?

    Kodumaale jäid paljud nö missioonitundest – oma riiki tuleb alles hoida ja jõudumööda arendada. Kui võõrsiltnaasejad või seda kaalujad sarnast missiooni ei tunneta, siis ei aita ka ükski kampaania või programm kaasa. Mida rohkem tarku ja tublisid naaseb ning ühiskonnas kaasa lööb, seda kiiremini ka sellest ussitamisest siin lahti saame.

  • Kari Käsper

    See pole nullsumma mäng, et ühe grupiga tegelemine tähendab teise grupi unarusse jätmist. Mõtteviisi muutus ühe grupi osas toob kaasa ka positiivse mõju teistele gruppidele.

  • Kaur Kender

    Richard Villems rääkis mulle, et varsti avaldab uurimuse, et meil, eestlastel, y-kromosoomis kõva mongoli jälg. et liiga palju seal sarnasust volgaäärsetega ugridega meil polevat. Tšingis-khaani lapsed oleme. Nagu Arvo Valton aimas btw. Täielikud kilid.

  • Kaur Kender

    mulle meenutab olukord 2007. a, kui nõustasin tihedalt refi. nad tahtsid siis iga hinna eest vägivaldset konflikti. ükski pehmem lahendus ei sobinud. praegu on tunne sama.

    neil on neli truismi, mida raiuvad. kodakondsus, keele, maksupoliitikat tänases julgeolekuolukorras ei muudeta. ülejäänud ühiskond tegeleb eelmiste valimistega. me proovime mõelda, et kuidas järgmistel paremini teha. kuidas olukorda praegu paremaks teha. kuidas ühiskonnas dialoogi pidada. sa paned tähele, et me kõik räägime paremal juhul omavahel, aga tavaliselt pigem omaette, üksi. ref ei osale mitte üheski debatis. miks?

    rain rosimannus ütles mulle 2014, kui me ei olnud veel tülis, et kardab valmistega seoses ainult kahte asja. et midagi juhtub savisaare või putiniga. nüüd on savisaarega midagi juhtunud. ja kuna savisaare hirmu enam ühiskonnas ei ole, on refi positsioon korraga haavatavam, kui iial. mida nad teevad?

    ma olen suht kindel, et refis (st selle asja tegelikud omanikud) otsitakse aktiivselt võimalust rahvuste vahelise konflikti eskaleerimiseks, et järgmisi valimisi ei peaks niipea tegema. putiniga on jumal tänatud kõik korras, tema peale võivad nad loota, erinevalt savisaarest. babysteps: tallinna tükeldamise plaan on neil laual alates 2014. nõmme eraldi linnaks, lasnamäe ka – jätavad savisaarele. ülejäänud eestimeelseks pealinnaks. arto aasa töö. ja jürgen ligi haridusministrina ei ole rahuingel. poeg viie venelasega kaklemas 9. mai ja pildid fbs, juhus? maybe. aga vt uus riigikaitse seadus. tuleb aru saada, et ref ei taha valimisi võita, ref tahab võimu. Nii JA naa – nagu armastab rõhutada Michal. Meie jutt on kajakakisa.

  • Jaan Kronberg

    Kari, ma väidan, et eestivenelaste probleemid on vägagi erinevat laadi sellest, mida LGBT kommuun või värsked (potentsiaalsed) immigrandid probleemiks peavad. Ehk “Erinevus rikastab” kampaania mõju eestivenelaste ja eestlaste vahelise suhtlemise parandamisele oli null

    Ma pakun, et mitte ükski LGBT kommuuni esindaja ei oleks nõus loobuma rahastusest ja oma projektijuhtidest eestivenelaste-eestlaste suhete parandamise projekit kasuks lootuses, et sa ka LGBT kommuni olukorda kuidagi parandab. Kuna see n.n. “positiivne mõju teistele gruppidele”, millest sa räägid, eksisteerib vaid sel hetkel kui on vaja õigustada puudulikku tähelepanu nende “teiste gruppide” osas. Selline ümmargune poliit-korrektne jutt, mida aetakse, kui pole viisakas öelda “I don’t give a flying fuck”

    Huvitav on ka sinu varasem seisukoht “strateegiliste” sammude osas. Mind vägagi huvitaks – kuna ilmselt on juba arusaadav, et võtan seda eestivenelaste teemat mõnevõrra isiklikumalt – mida meil edasi oodata on? Mida strateegia ette näeb? Kas on võimalik tutvuda praeguste kampaaniate tulemustega? Kas meie ühiskond on muutunud sallivamaks, tolereerivamaks, mõnusamaks? Ma ei tea, mul seda muljet ei jäänud. Sten näe on ka mures, et “ussitama läinud”

  • Taavi Kuusik

    Ma arvan, et ettevõtluse osas on meil veel kõvasti ruumi arenguks, 50a riikliku tsentraaljuhtimist ei mõjunud selles osas just hästi. Aga kes kõvasti kardavad, et immigrandid nende töökoha ära võtavad, siis tsiteeriks klassikuid “If somebody that doesn’t know the language, has no money and no contacts takes your job, maybe you’re a bit shit”

  • Kari Käsper

    Ei no muidugi on spetsiifilised probleemid, aga hoiakute/mõtteviisi probleemid on sarnased. Erinevus rikastab tulemused on teie ees ses mõttes et räägime neist asjust ja ma ei hakka selgitama, mis võitlused need on olnud, et neidki asju teha on saanud. Ja muidugi on mõju pigem kaudne, aga mu meelest on see olemas ka eestivenelaste olukorrale. Nagu ka praegu pagulasteemat arutades räägime tegelikult rahvusküsimusest.

    Ainult kampaaniatega niikuinii hoiakuid muidugi ei muuda, need on vahendid, et katalüseerida mingeid arutelusid või protsesse, aga sallivuse edendamine peab olema järjepidev ja läbiv. LGBTI asjas on mingis mõttes meil ikka areng toimunud ja see on julgustav. Ja ma arvan, et ülekohtune on öelda, et neid teiste probleemid ei huvita, kindlasti huvitavad kasvõi seetõttu, et rahvusküsimus on läbiv (nagu sooküsimuski). St LGBTI inimesed on halvas olukorras, aga venelasest LGBTI inimesed halvemas. Naised on halvas olukorras, aga venelasest naised halvemas. Puuetega inimesed on halvas olukorras, aga venelasest puuetega inimesed veel halvemas jne jne

    Aga isegi kui rahvusteemal mingi edasiminek toimub, tehakse see valimiseelsel rahvuspõhisel vastandumisel maatasa (või juttudega 30% immigrantidest või Narva käsitlemisega võõrlinnana või “sisserändaja poja” või mitme muu igapäevase hoiakuga mida pidevalt levitatakse). Seda on valus ja hirmus kuulda, kuidas ühiskond Eestis sündinud inimesele pidevalt ütleb, et ta on siin riigis külalise staatuses või sunnib teda oma lojaalsust tõestama. Kui ikka eestlased suures enamuses arvavad, et venelasi ei diskrimineerita, ja venelased suures enamuses arvavad, et diskrimineeritakse, siis on see huge problem.

    Ja selle huge problemi lahendamist ei saa lükata ainuüksi inimõiguslaste või mõne muu grupi kaela vaid selleks on vaja poliitilist juhtimist ja kogu ühiskonnalt palju laiemat tähelepanu ja ressurssi. Mina ei oska leida kohta, mida siin spetsiifiliselt saaks teha Erinevus rikastab tüüpi asjaga. Siin on vaja mu meelest midagi teistsugust, nt uuringuid reaalse diskrimineerimise kohta tööturul ja mujal, voliniku nähtavust ja rolli tugevdada rahvusteemade lahendamisel, et inimesed tunneksid, et rahvuspõhine diskrimineerimine on lubamatu, strateegilist hagelemist kaasuste põhjal, mitmekesisuse business case’i välja toomist jne, tehes seda kõike samal ajal piisavalt tundlikult, et mitte asjatult pingeid üles kütta. Samuti on vaja, et eestivenelased paremini organiseeruksid oma huvide eest ja veaksid seda võitlust, et ei oleks seda fenomeni, et räägime kellestki abstraktsest.

  • https://personainfieri.wordpress.com/ Persona Infieri

    300 põgeniku vastuvõtmise küsimus on järjekordne pseudoteema, hea näide populistlikust poliitilisest prostitutsioonist eesti moodi, millega poliitiline eliit ja meedia oma stultoloogilisi objekte hirmutavad. Eriti hea on selle juurde lasta taustamuusikat tüüpilisest tänitamisest, kuidas Lääs meid ei mõista, NATO artikkel V ei kehti ning meie liitlased meid eesootavas pühas sõjas Venemaaga maha jätavad. Selline tore arusaamine solidaarsusest.
    Ise küsimus on muidugi see, kuidas põgenike saabumine Euroopasse probleemi lahendab ja kas seda ei tuleks lahendada lähteriikides. Aga see on hoopis teine teema. Täpselt samuti on valikute küsimus, kas kasulikum on sõjaks valmistuda või üritada seda ära hoida.

  • Kodanik Uurija

    Väga hea vastus, mis viib ringiga tagasi küsimuse juurde, et mida immigrandid siin siis tegma hakkavad, kui keelt ei oska ja kontakte pole? Esialgu ilmselt niisama elama, kas Eesti riigi või Euroopa kulul. Ja küsimus pole selles et koahalike töökohad “ära võetakse”, (kuigi ka see on võimalik, sest tasuta majutuse saavad isikud võivad enesele lubada töötamist väiksema palga eest), vaid et meil on niigi tööpuudus, mis on palju inimesi viinud mujale tööd otsima. Ja et kui riik tahab panustada kellegi majutamisse ja väljaõpetamisse, siis võiks seda teha oma kodanike- elanikega, olenemata rahvusest. Miks mitte võimaldada 300-le noorele perele kusagilt “ääremaalt”, kellel mudu on sundkäik Soome tööle minna, saada aastaks tasuta elamine Tallinnasse või Tartusse, seni kuini leiavad töö.

  • Tom

    Äärmiselt võhiklik, naiivne, lahmiv ning ebameeldivalt ennastupitav jutt. See kirjutis on ehe näide selle kohta, kuidas muidu haritud ja mõnel alal küllaltki edukas inimene võib teistel teemadel olla täiesti ebapädev.

    Esimese asjana torkab silma aga hoopis see, millise põlguse ning üleolekuga suhtuvad “globaasetest eestlastest” sallivuse ja tolerantsuse prohvetid oma Eestis elavatesse rahvuskaaslastesse (kui globaalinimesel rahvust üldse olla saab). Selgub, et nemad, “vaba maailma õhu nuusutajad”, seal on kõik targad, ilusad ja head, meie aga väikesed, tigedad ja rumalad. Kui tagasihoidlikkuse nimelise vooruse ilmselge puudumine kõrvale jätta, siis ei saa küll aru, millega selline suhtumine põhjendatud saab olla. Eriti vaadates seda, millise sagedusega meie isehakanud koorekihi vägitükid välismaal krimiuudiste veergudele jõuavad.

    Suurim probleem globaalinimeste või pendeldajate “laia” silmaringiga on see, et ta kõige usinam pendeldaja ei jõua näha tervet maailma. Veelgi enam ta näeb ainult seda osa, mida ise soovib. Langetada akadeemilisi järeldusi isiklike ja äärmiselt kallutatud kogemuste põhjal ning tõmmata võrdusmärke üle maailma hiiglaslike palkadega meelitatud ekspertide ning harimatute Aafrika migrantide vahele on püham lihtsameelsus.

    Aafrika hädades on ühel või teisel viisil süüdi nendes riikides toimunud meeletu ülerahvastatus. Kummalisel kombel ei kaasnenud sellega aga mingeid töökohti. Vastupidi, veel olemasolnud sots-süsteem varises täiesti põrmu. Tulemuseks riigid, kus pooled ei oska kirjutada, muust haridusest rääkimata. Pole ime, et need riigid pole muud kui üks püsiv kriisikolle.

    Ka Süüria revolutsioon ja sõda ei tekkinud selle pärast, et Süüria oli täis tublisid, harituid ja rahulolevaid töötegijaid inimesi. Sealgi tekkisid pinged eeskätt just inimeste ülejäägi ning ressursside puuduse tõttu. Lisaks valitsus, kes kas ei tahtnud või ei suutnud tekkivaid probleeme kuidagi lahendada.

    Eesti on enam kui piisavalt avatud riik. Me oleme Euroopa Liidus ning meil on viisavabadus pea terve tsiviliseeritud maailmaga. Mida on Eestil võita avades on uksed inimmassidele, kes oma enese kodu on kriisikoldeks muutnud? Jah, kindlasti on nende migrantide hulgas ka tublisi ning süütuid inimesi, kuid Euroopasse sõjapagulase egiidi all voolav mass on eeskätt just need, kellel Euroopale midagi pakkuda pole. Lisaks kõigele muule ei leia nad endale Euroopa ühiskonnas kohta. Kultuur ja väärtushinnangud on lihtsalt liiga erinevad. Ja ei maksa rääkida, et neid on “vaid mõnisada”. Esiteks on sedagi liiga palju. Teiseks, igaüks neist võib oma perekonna järele tuua ning need, seega kirjuta julgelt veel üks null lõppu. Kolmandaks, tegu pole ühekordse juhtumiga. Aafrika ja Lähis-Ida “pagulaste” arv kasvab igal aastal tohutult ning neid sünnib sealsetes kriisikolletes rohkem kui Euroopa eales vastu võtta suudab. See on lõputu jada, tasub vaid avada uks ning ülejäänu on sinu kontrolli alt väljas, kuna EL kvoodisüsteem on juba paigas.

    Autor kasutab oma nõrkade väidete toetuseks “Technology & Tolerance: Diversity and High Tech Growth; Gates & Florida 2002”. Nali on seejuures see, et ta on kasutanud sama “teadustööd” ka varem: https://www.facebook.com/sten.tamkivi/posts/10152825870633793. Ja seal vastas TÜ professor Tõnu Roolaht, et viidatud teadustöö on pehmelt öeldes vigane. Tsiteerin: Tõnu Roolaht Teadlasena pean tõdema, et viidatud artikkel ise on siiski fundamentaalselt vigane, sest korrelatsioonanalüüs kui meetod ei tegele põhjuslikkusega. See, et miski korreleerub ei tähenda, et A on B põhjuseks. Tegu võib olla isegi juhusliku korrelatsiooniga nö kolmandate näitajate tõttu või sellega, et hoopis kogukonna majanduslik areng kujundab selle mitmekesisust. Riigid a la Suurbritannia, Saksamaa, Rootsi ei ole rikkad, mitte selle tõttu, et seal on palju vähemusi, vaid vähemused on just koondunud sinna, kuna nad on rikkad. Lääne-Euroopa ja Põhjamaad olid rikkad ka enne massiimmigratsiooni, ning on (esialgu veel) rikkad vaatamata sellele, mitte tänu sellele. See ei tundu segavat härra Tamkivi kasutamast seda “teadustööd” oma propaganda tegemiseks uuesti.

    Britid on massiimmigratsiooni võlude teemal proovinud veidi arve kokku lüüa: http://www.telegraph.co.uk/news/uknews/immigration/11210687/Immigration-the-real-cost-to-Britain.html. Euroopa Liidu migrantide panus aastatel 1995-2011 oli olnud u. 4 miljardit naela, kõigi muude aga -118 miljardit. Võib julgelt oletada, et ainult Aafrikast ja ning Lähis-Idast pärit migrantide panus on palju negatiivsem. See on meeletu summa. Mis veelgi hullem, siis tegelikult ei saa isegi Suurbritannia sugune rikas riik endale sellist heategevust lubada. Need 118 miljardit kajastuvad kenasti saareriigi üha paisuva riigivõlakoormana. Tegu pole millegi muuga kui hämmastavalt vastutustundetu ning küünilise žestiga oma järeltulijate aadressil, kes selle meeletu võlakoorma ükspäev kuidagi tagasi maksma peavad.

    Eestlane ei ole vihkamisest tiine. Me tahame lihtsalt elada omal maal, oma rahvuskaaslaste keskel, ajada oma rida ning arendada oma riiki. Kas seda on tõesti nii palju paluda? Me ei õhuta vägivalda. Vastupidi, me soovime vältida Lääne-Euroopale omaseks saanud immigrantide tänavalaamendamisi. Pragmaatilisus ning vastutustunne ei ole rassism.