Televisioonide kuvandiraamistik 2.0

Screen Shot 2015-06-11 at 9.34.05 AM

Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Šeini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna. 

Sissejuhatus

On auväärne täna siin teie ees kõnelda. Kui Andres jaanuaris selle ettepaneku tegi, tundus mulle, et televeterani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tänase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelneva kuue aastakümnega. Tõepoolest, eneselegi üllatuseks olen jõudnud oma 70da eluaasta lõpuveerandisse ja pea 50 neist aastaist on seotud televisiooniga. Enamasti seda tehes, aga ka juhtides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha paljud televisiooni murdehetked, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised pea 25 teisele poole iseseisva Eesti Vabariigi televisiooni algust. See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin 10 aastat tagasi „Suure teleraamatu“ televisiooni 50st aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges. Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60. aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli palju muud tööd.

Kuigi minu endagi viimase seitsme aasta põhitähelepanu on olnud seotud pigem filmiandmebaasi ja kultuuripärandiga kui teleelu detailide jälgimisega, kasutan televisiooni kohta meelsasti isikulist tegumoodi ja ta tundub mulle ikka veel südameasjana. Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkusetest. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav. Sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Olen viimastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealasest lugemisajast anglo-ameerika teaduseruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolitatud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis,  kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.

Peale selle on mulle meeldinud internetist lugeda suurte telekonverentside avakõnesid, nn key-note speeche. See on üks huvitav ja omapärane konverentsižanr. Reeglina oodatakse ettekandjalt valdkonna hetkeseisu põhipunktide sõnastamist, aga nii, et see vaataks tulevikku, puudutaks ja innustaks. Sageli mõjub liitvalt, kui uurida lähemalt takistusi ja näidata, mis võiks muutuda, kui neid õnnestuks ületada. Võib püüda mõtestada minevikku, et otsida sealt tulevikuks kasulikku kogemust. Võib eelistada positiivset kriitilist hoiakut, tehes leebemaid või karmimaid märkusi, mis aga ei solva ja mõjuvad toetavalt. Võib kombineerida ohukõnet, lohutuskõnet ja tänukõnet. Enamasti on võtmemärkused  mõeldud valdkonnaprofessionaalidele, kellel on aga räägitavast oma selge arvamus.

Niisiis, alludes kõigile neile nimetatud mõjutustele, valisin selle mulle huvipakkuva key-note žanri. Pean siiski tunnistama, et nende paari viimase kuu jooksul, mil ma oma teksti kirjutasin, heidutas mind veidi see, et minus on eakohaselt juba rohkem rahu ja vähem rahutust, kui selliste kõnede pidamiseks hea on. Aga ma pingutasin, et anda oma olemasolevast võimekusest parim. 

Muidugi on avaliku esinemise puhul peamiselt küsimus vastutusest, ja ka selles asjas on täna minu seis tänuväärsem kui varem teleasjust kõneldes – minust ei sõltu enam suurt midagi ja ka mina ei sõltu enam suurt millestki. Kui just mitte jätkuvast huvist ja põnevusest, mis televisioonist saab ja kuidas tal läheb. Selles ongi minu seekordne privileeg, kuigi risk, et kordan vaid teadaolevat või, veel enam, et isemõeldud mõtted osutuvad idealistlikeks, on selgelt olemas.

Tõdesin nende kuude jooksul, et konverentsiettekande tegemine on ikkagi väga hea võimalus mõtetes kinnistunud asjadest lahti lasta. Tegevtelevisioonist eemaloldud aastate jooksul olen korduvalt kasutanud võimalust end veidi koormavast telelähedusest lahti kirjutada ja mõnede raamatute, artiklite ja ettekannetega on see enamasti alati õnnestunud ja midagi olulist on saanud südamelt ära.

Veel tahan öelda, et mind saatis kirjutamisel siiras soov olla positiivne. Et kindel olla, panin oma teksti Eesti Keele Instituudi emotsioonidetektorisse, mis määratleb tekstilõigud negatiivsete, positiivsete, vastuoluliste või ekstreemsetena. Detektor ütles, et tekst on domineerivalt positiivne. Niipalju siis pikaleveninud sissejuhatuseks ja eneseõigustuseks.

Televisioon ja avalik sfäär

Legitimatsioon, see võõrsõna minu esinemise pealkirjas osundab eesti keeles ümber öeldes teleasja mõttekusele, tõsiseltvõetavusele ja enesestmõistetavusele, legitimatsioon on õigustamis- ja seletusprotsess. Legitiimset asja tajutakse parimal juhul kui oma, legitiimne televisioon on omaksvõetud televisioon. Muutuva meediareaalsuse ja muutuva telekäsitluse  omaksvõtu protsess ongi see vaatenurk, mis on televisiooni praeguses arengufaasis kõige aktuaalsem, teleteaduslikes kirjutistes ja professionaalsetes aruteludes on see kaalukaim ja tähelepanu väärivaim küsimus.

Me oleme Eestis harjunud televisioonist kõnelema peamiselt meediapoliitilises ja meediamajanduslikus võtmes, sest regulatsioon, tehnoloogia areng ja raha jaotumine mängu osaliste vahel on teleökoloogia sõlmküsimused. Samas on telereaalsuse mõte ja mõju tegelikult sisu ja inimeste suhetes, selles, kuidas saated näitavad ja käsitlevad, representeerivad inimesi ja ühiskonda, milline suhe on sellel  sootsiumiga  ning millisesse tulevikku see meid kannab – kui seda kandejõudu ikka on. 

Legitimatsioon toimub avalikus sfääris, inimeste tõekspidamiste ja arvamustena avalduvate kuvandite ja nende põhjal tehtud otsuste kaudu. Meie oleme viimased 25 aastat teostanud üsna muutumatut, valdavalt liberaalset diskursust televisiooni üle arutamisel ja vastavate otsuste langetamisel.  Ajamärgid näitavad, et peaksime nüüd suutma pilti laiendada, mitte piiritledes seda peaasjalikult võistlustandri kuvandiga, vaid mõtestama ja visioneerima seda kui ühiselt loodavat kultuurivälja, mille eest me kõik vastutame, nii vanad tegijad kui uued tulijad, mistahes institutsionaalsetes vormides või platvormidel me eesti telesisu ka ei toodaks. Tahan sellega öelda, et peaksime rõhud panema uutesse kohtadesse. 

Kui jätta kõrvale teleelu üksikasjade, telestaaride ja telelegendidega seotud teemad, siis peab tõdema, et tõsisem telekäsitlus ei kuulu Eesti avaliku sfääri arutelude tipptemaatikasse ja on, mõned ajutised elavnemised välja arvata, olnud rohkem asjaosaliste omavaheline asi. Oleme oma telesüsteemi arendanud meediapoliitiliste otsuste abil, mis on laiema avalikkuse enamasti üsna leigeks jätnud.

Hetketi köidab kirgi Rahvusringhäälingu järjekordse arengukava esitamine, lisaraha soov või majast väljaulatuv vastuolu, viimati spordikonflikt ja vajadus arutada venekeelse telekanali otstarvet. Postimees pani hiljuti OPi loo esileheküljele, aga arvestas valesti, sest see ei köitnud avalikkuse tähelepanu.  ERRil ebaõnnestus aga selles juhtumis isegi kaks asja – esiteks oleks saanud sarja muutmisvajaduse enne rahulikult kultuurivaldkondade eestkõnelejatega läbi arutada ja teiseks võinuks Postimehe paugutamist kasutada oma programmi arendamise vajaduste põhjalikumaks selgitamiseks avalikkusele. 

Isegi neil hetkeil, kui ilmneb midagi olulist, ei tule sellest suurt midagi. Sel suvel lõpevad Kanal 2 ja TV3 tegevuslitsentsid, neid pikendati juba veebruaris, esmakordselt viie asemel kümneks aastaks, aga selle olulise otsusega avalikke mõttevahetusi ei kaasnenud ja kõik piirdus uudisega Tehnilise Järelevalve Ameti koduleheküljel. Aeg-ajalt tõmbab enese vastu turmtule üles Tallinna Televisioon, aga see ärritus kustub ruttu, kuni järgmise korrani. TV3 ja siis ka Kanal 2 ei kannata enam olla vabalevis ja sinna see jääb, see ei tõmba käima vähematki arutelu, mis meie teletegemise rõõmu ja eriti vaeva sisulisemalt käsitleks. Kui televisioon avalikult siiski jutuks tuleb, võtavad neis asjus midagi arvata ikka enam-vähem samad inimesed.

Peab muidugi tunnistama, et see oleks nõudlik mõttevahetus, mis eeldab kompetentsi üheaegselt ja seotult, et mitte öelda süsteemselt, arvesse võtta paljusid televaldkonda mõjutavaid poliitilisi, institutsionaalseid, tehnoloogilisi, majanduslikke ning sisutootmisega seotud loomingulisi ja kontekstuaalseid protsesse, aspekte ja muutujaid, mis lõpuks teleteona materialiseeruvad. Pole just köitvaim teema lihtsustatud meediakäsitluseks. Meil pole olnud tunnetatud vajadust ega jõudu luua ühist televaldkonda mõtestavat subjekti, mõttekoda või regulaatorit. Televisiooniga seotud nõukogud, liidud, ministeeriumid ja eksperdid, meediateadlased ja avalikud arvajad tiirlevad peaasjalikult oma iseseisvatel orbiitidel. Ilmselt on see üks põhjustest, miks riigimeeste ringhäälingupoliitilised avaldused tekitavad sageli hämmingut, et mitte öelda piinlikkust.

Kas oleme riigina teinud kõik õigesti või õnnestunuks meil avalikkuse osalusel kujundada parem seadusandlik, regulatiivne ja finants-majanduslik teleruum ning suutlikum telepraktika, ja seega loodetavalt parem televisioon, jääb meil teadmata ja ega see polegi enam nii tähtis. Oleme saanud selle, mida oskasime ja suutsime konkreetsest demokraatiast, europõhimõtetest, turutingimustest, meediagruppide rivaliteedist ja oma õppimis- ja loomevõimest tekitada. Tulemuseks on nüüdseks veidi jäik ja riskivaene kultuuritööstuse ja teleäri ökosüsteem, milles igapäevase kõrval tuleb aeg-ajalt siiski ette ka päris ilusaid, elamuslikke ja liigutavaid hetki. Kui tagasi vaadata, siis läks meil oma telesüsteemi legitimeerimisega ikka kaua aega ja sõdida saime kõvasti. Pidasin sellest põhjaliku ettekande juba 2009.aastal.

Küsimus on pigem selles, kas, kuidas ja misläbi mõtestada nüüdset ehk muutumist. Oleme uues arengufaasis, ütleme, et televisioonijärgses ajastus, kus programmitelevisioonile lisanduvad interneti- ja mobiiliplatvormid, sellega koos uued ekraanid ja teleteenuse vormid, mis  teisendavad telereaalsust põhimõtteliselt. Globaalne teleinnovatsioon kujundab lähema kümnendi jooksul kardinaalselt ümber ka rahvuslikud telemaailmad. Me näeme nende muutuste erinevaid tahke lähivaates, seetõttu koondub tähelepanu üksikasjadele, ent ilmselt tajume kõik, et pärast kümnendipikkust suhtelist valdkonnarahu võtab telehooratas uuesti hoogu sisse. See tingib vajaduse aktiivselt tegelda nii eestikeelse telemasinavärgi konstruktsiooniga, kuid peamiselt ja ennekõike selle ainesega. 

Vabaturu konkurentsi tagamise kõrval peaks meediapoliitiliste raamide ja regulatiivse keskkonna ajakohastamise tingimustena nüüd märksa kaalukamaks saama sotsiaal-kultuurilised argumendid. Aga see on võimalik vaid juhul, kui suudame näidata, et televisioon on võimeline sidustuma, lõimuma ja seeläbi kindlamini legitimeeruma eesti kultuuri osana, sellena, mida me kaitseme kui põhiseaduse ülimat prioriteeti. Tehnoloogiajutud on meeldiv asendustegevus, ent ilma televisiooni sisu üle arutlemiseta, ilma kriitilise diskursuseta pole see rõhkude ümberasetamine võimalik.

Kriitiline telediskursus

On iseenesestmõistetav, et arutelu vajab selleks kohast ja sobivat keskkonda. Kui kaaluda võimalusi, siis pakub avalik sfäär vähemalt kolme potentsiaalset kriitilist enesepeegelduse ruumi – ajakirjandust peamiselt jooksva telekriitika jaoks, valdkonnasisest arutlusruumi professionaalse telekäsitluse jaoks ja akadeemilist keskkonda  teadusuuringute jaoks. Hea, kui nendes ruumides on televisioonist lugu pidavaid, kirkaid ja tarku, värvikaid ja mõtterikkad tele- või meediamõtlejaid, pühendunud ja usaldusväärseid institutsioone. Veel parem, kui need oleksid ühe maja toad, mille siseuksed pole lukus, mis on mõtteliselt ühtses vereringes, käivad omavahel läbi, täiendavad üksteist, kõnetavad nii poliitilist, kultuurilist kui laiemat avalikkust ja toimivad nende osalusel. Ja kui ma ütlen kriitiline enesepeegeldus, siis ma pean silmas niisugust käsitlust, mis suudab targalt ja koosmõjus vaadelda televaldkonda kujundavaid tegureid, tuua välja tugevad ja nõrgad küljed ja näidata teed, kuidas asjad võiksid paremini edeneda.

Täna ei mahu televisioon tõsiseltvõetavasse kultuuriarutelusse, arvukad kultuurivaldkonna mõttekandjad, olgu siis paberil või veebis, ei võta televisiooni kuigi tõsiselt ega pea seda oma asjaks. Mitte olla aruteluväärseks kõneaineks on vaegus, sellel on oma negatiivne tulem –  telesisu loojate enesepeegelduse ja ühiskonna vastupeegelduse puudumine, mis on aga tõsine kultuuriprobleem.

Televisiooni sisu arengu teadvustamisele suunatud aktiivne arutelu võiks tugineda ERRi usalduskrediidile ja omaksvõtule ühiskonnas, erakanalite ja sõltumatute teletootjate kogemusele ja potentsiaalsele võimekusele osaleda kultuuritööstuses ja ühisele vastutusele eestikeelse teleruumi säilimise ja arengu eest olukorras, kus kõike telepärast ja audiovisuaalset lisandub muust maailmast ülikülluses.

Asi on seda olulisem, et televisioon globaliseerub internetiajastul märksa kiiremini kui analoogajal ja sellega kaasnevad hoopis kaalukamad kultuurimuutused. Tähtis on teadvustada, et televisioon seondub konvergentsiajastul Eesti ja eestluse jätkusuutlikkusega  märksa kaalukamalt kui varem. Me tahame edeneda keele ja rahvana, mis tähendab, et muuhulgas peame selleks alles jääma ka Google Play, Apple TV, Amazon Prime TV, Sky Go, Megogo, Netflixi, YouTube΄i, Facebooki ja Twitteri maailmas, mis räägivad meiega inglise keeles või Google’i tõlkes ja üldse mitte Eestist.

Peame ka teleasjus suutma piisavalt panustada teadus- ja arendustegevusse, julgen oletada, et selles on Eesti teletegijatel ja teenustepakkujatel konkurentideks olemise kõrval oluline ühishuvi. Televisiooni legitimatsioonidiskursus eeldab kesksemat kohta avalikus sfääris, järjepidevat avalikku professionaalset arutelu, toimivat ja asjatundlikku ajakirjanduslikku kriitikat. Meediasotsioloogia ja regulatiivsete tekstide analüüsi kõrval peaks just teoste eneste sisu ja sõnumid leidma põhjalikumat sotsiaal-kultuurilist mõtestamist. Televisiooni areng sunnib sõnastama aateküsimusi. Me peame inspireerima kultuuriajakirjandust kaasa tulema, loomaks teleasjus kriitilisemat ja vaimsemat enesereflektiivset arutelukeskkonda.

Meil on valdkonnasiseselt üldiselt olnud raske üksteist kuulata ja kuulda, positiivset kriitilist atmosfääri luua, mistõttu valdkonna konstruktiivne avalikkus puudub. Peab kasvatama üles uue telekriitikute ja teleuurijate põlvkonna, innustama selleks juba võimekaid ning muutma teleloomingu oluliseks kriitiliseks kõneaineks. Kui teleaines mahub piltlikult öeldes Sirpi, TMKsse, Müürilehte ja Akadeemiasse ega jää vaid Kroonika ja Õhtulehe tõmbenumbriks, oleme oluliselt panustanud omakeelse telekultuuri jätkusuutlikkusse. On muidugi raske ette kujutada, et suudaksime Eestis publitseerida professionaalset valdkonnaajakirja, aga ERR võiks siin näiteks abikäe anda ja avada lisaks oma üheksale portaalile, mis tegelevad hoolsasti erinevate valdkondade uudisvoogudega, ka kümnes ja pühendada see televaldkonna mõtestamisele, koguda sinna artikleid, jooksvat telekriitikat, teleteoste sisusse, teemadesse, kangelastesse, käsitlusviisidesse ja tähendustesse süvenevaid arvustusi, muuta see platvorm teleasjade üle arutlemise püsivaks foorumiks, innustada huvilisi ja fänne osalema, liidestada see ühismeediaga jne. Rahvusringhääling toetab ja mõtestab kultuuri kuis jaksab, välja arvatud iseennast ja oma valdkonda. Olen veendunud, et televisioonitemaatika avaliku  aruteluplatvormi laiendamine kõlaks kokku ka ERR avaliku missiooniga. Et televisioon areneks, peab sellest muuhulgas lihtsalt rohkem ja sisulisemalt rääkima. Telekultuur vajab mõtestamist ja telelooming kriitilist käsitlust.

Lineaarne televisioon

Kindlasti saame öelda, et Eesti lineaarse, nii vaba kui tingimusliku ligipääsuga programmipõhise tavatelesüsteemi ehitamine pole lõppenud ja selle laul pole veel lauldud. Küsimus on, kuidas säilitada jätkusuutlikkus ja loomevõime, et, ütlen metafoorselt, sünniksid nii laulupeo- kui seltskonnalaulud ja lisaks veel midagi melomaanidele. Sotsiaalne sidusus versus teleteenuse üha individualiseeruvam kasutus on otsustavalt tõusmas telesüsteeme kujundavate jõudude peamiseks veelahkmeks. Mis on tõsi – selles dilemmas navigeerimine ja programmitelevisioonide tuleviku äraaimamine on raske ja arvamusi on seinast seina.

Teleäri poolel tekkis ajutine tasakaal siis, kui TV1 ebaõnnestumise järel sajandi algul otsustati üleriigiliste eralitsentside arvu mitte suurendada. Kanal 2 ja TV3 jäid kahekesi ja optimeerisid omavahel konkureerides kommertsturu. Riik tuli erateleärile lahkelt vastu ja vabastas selle järkjärgult mitmest rahalisest koormisest, kõigepealt avalik-õigusliku ringhäälingu reklaamikompensatsioonist ja seejärel toetades neid digipöörde tegemisel. Ent see tõi rahu väheseks ajaks. Täna on meil juba üle 20 kanali, mis on arusaadavad eesti keeles. Auditooriumid killustuvad ja see tähendab, et ka tähelepanu ja raha jagatakse väheste asemel paljude vahel. Ärimudelid hakkavad muutuma nii või teisiti.

Kanal 2 ja TV3 ähvardasid juba 2012 vabalevist lahkumisega, kui kaabeloperaatorid neile sisu eest ei maksa. Sellega survestati ka valitsust ja seadusandjat elektroonilise side seadust muutma. Telekitsikuse probleem sellega ei lahenenud, TV3 ja Kanal 2 peamiselt majanduslikel põhjustel peatselt toimuv lahkumine vabalevist saab kolm aastat hiljem siiski teoks. Esialgu on see probleemiks ligi sajale tuhandele perekonnale, kellest ilmselt mitte kõik ei taasta enam nende kanalitega vaatajasuhet muudel edastusplatvormidel. Selle sammu kuvandimõõt on aga suurem, sest tingimusligipääsule lähevad üle seni rahvusliku kaaluga, üleriigilist vabalitsentsi omanud kanalid. See tähendab olulist ringhäälingupoliitilist muutust võrdse ligipääsu tagamise põhimõtetes, vähemalt senikauaks, kui on alles kasvõi paar teleperekonda, kes eestikeelset vabalevi vajavad. Ent samas on see märgiks ka kogu teleteenuste väljal alanud muutustest. Parata pole, meile terendab tasulise teleteenuse tulevik. Meie väikesel turul pole tingimatut garantiid, et sellega kaasneb teenuse sisukvaliteedi oluline tõus. Pigem on tegu paratamatute telemajanduslike ellujäämisharjutustega, mida me oma ringhäälingupoliitikas kas ei oska, ei saa või ei taha tõsiselt võtta. Igal juhul on alanud protsessid, mil me samm-sammult lahkume praegu valitsevast reitingute maailmast, sisenedes aega, kus sisupakkujate edu põhineb tasuliste teleteenuste tellijate arvul.

Avalik-õiguslikul poolel on ERR suverään ja kuigi tema seadusest tulenevad avalikud kohustused on selgelt suuremad kui võimalused, on ERR juba nii tugev eesti identiteedi osa, et seda positsiooni ei kõiguta ka see, kui programm pole külluslik ja areng on silmnähtavalt aeglane. Sügisest alustab ERRi kolmas telekanal ETV+ ja selle tegemine toob organisatsiooni ja riiki elevust. Peatoimetaja Darja Saare visioonid ja tõekspidamised on tavatult julged, meie oludes kohati heas mõttes pöörased ja riskirohked, mõeldud ja sõnastatud konvergentsiajastu moodsas meediaterminoloogias. Need lisavad optimismi, et nii ehk saabki Eestis venekeelset telekanalit teha. Kuidas kõik õnnestub, näitab aeg. Tegijatele tuleb siiralt soovida professionaalset edu, kuid sellest olulisem on soovida tolerantsi eesti avalikkusele, sest tulemas on Eesti reaalsusele tuginev vene kultuuripõhjale ehitatud telemaailm, mis saab siinmail tõeliseks lõimumise ja sotsiaal-kultuurilise taluvuse proovikiviks. Olemata taluvuse asjus liialt optimistlik, arvan, et see katse muudab Eesti teleökosüsteemi kardinaalselt.

Kuigi hoomatavas lähitulevikus lineaarne televisioon ei lakka olemast, suureneb uues internetipõhises reaalsuses selle hangumise oht. Teleuuendus, eriti draamas, aga ka süvitsiminevates  faktipõhistes loojutustamise žanrites ja ajakestvamate kultuuriväärtuslike teleteoste tootmises vajab rohkem kulutusi ja loovjõudu kui Eestis saada on. Sisulisi muutusi saab teha muidugi ka olemasolevates raamides teistsuguseid programmivalikuid tehes, ent selleks peavad olema tugevad stiimulid. Vastu töötab asjaolu, et paarikümne teleaastaga on kõigis telekanalites välja settinud otstarbekad, ratsionaalsed ja sissetöötatud lahendused ja formaadid, mida korrates saab piiratud finantsraamides kindla peale minna. Riskipelgusest tekib omaprogrammirutiin, struktuurirutiin, käsitlusrutiin, näguderutiin ja juhtimisrutiin, mida Eesti telekanalites on raske mitte märgata. Kuigi digipööre on üldiselt positiivselt mõjunud lineaarse televisiooni omamaise sisu kvaliteedile, veab formaadi-uuendust pigem üha kõrgetasemelisem hankeprogramm. Ennekõike Eesti originaalse teletoodangu kuhtumisohu vältimiseks peabki end kokku võtma ja võimalusi otsima.

Riigi ringhäälingupoliitiline prioriteet peaks olema avalik meediateenus, selle kvaliteet ja väärtuspõhisus. Televisioon on demokraatlikus riigis sõltumatu, aga ta pole jumalast. See on litsentseeritud tegevus, mis toimub seaduse alusel või põhineb tegevuslubadel, milles legitiimne võim seab tingimused ja kohustused ning mille täitmist ta ka kontrollib. Eesti teleruumi korralduses võiks mitte ainult avalik-õiguslikel, vaid ka era- ja toetatud sotsiaalmeedia subjektidel olla täiendavaid professionaalseid, moraalseid ja kultuurilisi kohustusi Eesti ees. Riigil peab olema võimekust kogu telesüsteemi tervikuna näha ja selle arenemiseks tarku lahendusi pakkuda. On vaja valvata, kuidas meediapoliitilised lahendused toetavad, kaitsevad ja soodustavad omakultuurset telearengut, õhutavad loomingulisust, mitmekesistavad avalikku meediateenust, hoiavad era- ja sõltumatute tootjate elujõudu, tekitades positiivseid arengustiimuleid ja toetades riskijulgust, uuenduslikkust ja seeläbi sisukvaliteedi tõusu. Ja need võimalused pole veel kaugeltki ammendatud ka lineaarses televisioonis.

Meie telemaastiku omapäraseim, et mitte öelda anomaalne juhtum on Tallinna Televisioon, praegu üks viiest, sügisest üks kuuest üleriigilise ambitsiooniga telekanalist. Süvenemata selle telekava hindamisse, osundan vaid, et kanali praegune tegevuslitsents lõpeb 2019. aasta suvel, ent olukord võib muutuda ka pärast 2017. aasta kohalikke valimisi. Positiivse stsenaariumi korral on olemas potentsiaalne võimalus muuta üleriigiline Eesti suurima linna telekanal veel üheks avalik-õiguslikuks telesubjektiks, vabakonda ergutavaks ja sõltumatuid sisutootjaid innustavaks kodanikutelevisiooniks. Kui seda võtta võimalusena avardada avalikku teleruumi, toetada arvamuste paljusust, luua töökohti tele- ja filmiharidusega noortele, ühesõnaga laiendada avalik-õiguslikku teletöökoda, mis ei laseks muuhulgas ka ERRil oma headuses hanguda, siis on põhjust järelemõtlemiseks. Konkurents teeb särtsakamaks, ambitsioonikamaks ja loovamaks ning võib mõjuda uue hingetõmbena Eesti veidi jäigastuval telemaastikul. Potentsiaalselt kuus üleriigilise haardega Eesti telekanalit suudavad kanda üsna suuri sotsiaalseid ja kultuurilisi koormisi ja tagada eestikeelse telesisu jätkusuutlikkuse digiajastu teleruumis.

Muidugi pole välistatud ka negatiivsed stsenaariumid, nii Tallinna televisioonis kui ka televaldkonnas üldisemalt, mis võib ressurssidepuuduses hakata oluliselt kokku tõmbuma. Märke sellest juba on. Konvergentsiajastu telearengu loogika kohaselt oleks muidugi mõistlikum tõdeda, et tulevikku vaadates ei tasu otsida uusi linde vanadest pesadest. Kui uute poole vaadata, siis on ilmne, et tulevikutelevisioon seostub peamiselt mittelineaarsete teleteenustega.

Mittelineaarne televisioon

Muidugi muutus kõik hetkest, mil üha kättesaadavamad ja kiiremad protsessorid ühendati võrku hüperteksti platvormil, mida me kutsume Internetiks. Algas aeg, mil praktiliselt iga soovija sai infotootjaks, sõnumite ja tekstide edastajast sai sellest kiiresti küllastatud liikuva pildi keskkond, mille teostusi me nimetame samuti televisioonideks. Omavahel liidestatud digiplatvormid seovad traditsioonilise lineaarse televisiooni, mittelineaarse internetitelevisiooni, mobiilse televisiooni ja sotsiaalvõrgustike televisiooni arvukate rohkem ja vähem nutikate rakendustega. Selles maailmas juhtub iga päev midagi uut, digiaeg on hüperaktiviseerinud telemaailma, võidujooks ja uuenduste tempo online΄is, striimis ja uute nõudelvideoteenuste pakkumises on muljetavaldav. Vaatame iga päev otsa konvergeeruvale, globaliseeruvale, mobiilsele, fragmenteeruvale ja simulaakrumiteküllasele telemaailmale ja oleme samal ajal ka selle osaks. 

Nendel, kes liidestatud televisioonide temaatikaga iga päev tegelema peavad, on mõtlemist ja tegemist palju, nii institutsionaalses, rakenduslikus kui ka sisutootmise vallas, rääkimata suhetest sotsiaal- või ühismeediaga. On alanud televisiooni uus legitimatsiooniring.

„Vaata, millal tahad, mida tahad ja seal, kus oled“ on uute kasutajapõlvkondade telehümni refrään, selle saatel liiguvad ka raha ja teenused. Telesse panustajate ressursivajadus on suurenenud, sest lisaks programmitelevisiooni sisutootmisele tuleb kohal olla ka mittelineaarsetel platvormidel internetis, mobiilides ja järelvaatamises. Kõik suured teleorganisatsioonid Eestis on selleks pingutanud, aga suur töö on veel ees.  Sest tele-online spurdib edasi kogu maailmas ja meil on oma lahenduste väljaarendamisel vaja muuhulgas mõista, kas jätta kõik turu hooleks või panna võimalik telekaart maha kogu valdkonda kaasavas konsensust taotlevas arutelus. Jälgides mõnede riikide meediapoliitikat, olen sageli kade, kui näen, kuidas rahvuslikud regulaatorid toovad sellele arutelu- ja otsustamistasandile kokku palju vaimujõudu, et teha uues teleruumis tasakaalustatud otsuseid oma riigi teletootmise korraldamiseks, et parimal viisil avalikkust, kodanike ja tarbijaid teenida. Meil pole see seni just kombeks.

Eesti internetitelevisioonide maastik on muidugi rikastunud. Nelja üleriigilise telejaama veebi- ja/või mobiilipikendustele on lisandunud mittelineaarsed nõudelvideokeskkonnad Delfi TV, Postimees Kino, Päevaleht TV, Elioni ja Starmani nutikad platvormid. On tekkinud oma väikesed Netflixi-laadsed teenustekeskkonnad, kus esialgu üritatakse omaette, aga küllap läheb selleski ruumis võistluseks turulejäämise ja sellel vastupidamise eest.

Selles segmendis on suure turujõuga ja portfoolioga välismaised tele- ja filmiveebiettevõtted meil kohal varem või hiljem. Varem või hiljem annab järele ka geoblokeering. Euroopa komisjoni konkurentsivolinik taanlanna Margrethe Vestager ja digitaalse ühtse turu asepresident Andrus Ansip on olnud emotsionaalselt nõudlikud, sest üks tahab Brüsselis vaadata Taani tippteleseriaale ja teise abikaasa „Armastuse saladust“ ja „Su nägu kõlab tuttavalt“. Ansip kiirustaks üleeuroopalise digireformiga, kuigi tema alluv, digivolinik Günther Öettinger arvab, et kiirustada tuleks aeglaselt, sest säilitada tuleb oma kultuuriline mitmekesisus. Ilmselt tuleb sellest veel pikk ja vastuoluline teekond levi- ja autoriõigusi ning vaba konkurentsi toetavas ja raha lugevas maailmas. Aga kui geoblokeering kaob, siis on meil käes globaalne digitaalne maailmatelevisioon ja teada on, kes on selle liidrid. Uued ärimudelid ületavad kiirelt Atlandi ookeani.

Suurte heitlusi pealt vaadates on meile oluline see, kuidas me suudame ära kasutada oma filmi- ja telepärandi, mille suurimad haldajad on filmiinstituudi Tallinnfilm ja Rahvusringhääling. Mida lähemale me jõuame oma rahvusliku filmi- ja telepärandi digiteerimisele – ja see võiks põhiosas saada tehtud järgmise viie aasta jooksul – seda aktuaalsem on küsimus, kas ja kuidas parimal ja otstarbekamal viisil ära teha nö Estflix ehk Eesti audiovisuaalpärandi internetipõhine tellimus- või nõudelvideoteenus. Kuigi suurem osa filmi- ja telepärandist on avalike institutsioonide omandis, võib vähemasti mõtteliselt sellele lisada ka eratelekanalite ja sõltumatute tootjate aastatega kogutud kultuuriväärtuslikud videoarhiivid. Kes ja kuidas peaks sellesse platvormi panustama, kas ainult riik või era- ja avalik sektor koostöös, tuleks lähiajal läbi rääkida. Paljudes Euroopa riikides on neis asjus juba ka praktilised lahendused eeskujuks võtta. 

Üks oluline mittelineaarse televisiooni legitimatsiooni aspektidest on seotud ekraanide paljususega. Noorele põlvkonnale on see loomulik keskkond. Ekraanide suurus pole probleem, neid kasutatakse erinevaks otstarbeks ja üha sagedamini samaaegselt. Info-, tele- ja laiemalt audiovisuaalsed teenused näivad arenevat nii, et erinevad ekraanid ei dubleeri üksteist, vaid peaksid tootma telesisule täiendust ja lisaväärtust, sidustudes üha rohkem omavahel. Platvorme spetsialiseeritakse, luuakse ristmeedialahendusi, mis laiendavad seotud ekraanidel ringlevaid tekste ja lugusid täiendava infoga, hargnevate lugude, laienduste ja lingitud andmetega. Üha enam püütakse tabada väiksemaid erihuvidega vaatajagruppe, sest tehnoloogia, uued teleäri mudelid ja algoritmid võimaldavad neile hoopis lähemale jõuda. Äppe sajab tihedamalt kui viimasel ajal Eestis talvel lund, siiski, teleäppide vallas pole meil esialgu kerget härmatistki. Uued metafoorid on gurmeetelevisioon ja a la carte televisioon. Kõik see tähendab, et ka avalikes huvides tegutsejad peavad sõnastama oma tegevuse eesmärgid ja tegelema praktiliste lahenduste loomisega väiksemate ekraanide kasutamiseks hariduslikel, üldisemalt kultuurilistel ja loomemajanduslikel eesmärkidel.

Tehnoloogia pakub selleks üha uusi võimalusi, kõikjal maailmas toimub aktiivne teenustevormide ja ärimudelite testimine. Mittelineaarsete audiovisuaalteenuste vallas on auditooriumi käitumismallide muutumise ja eelistuste sund palju suurem ja sisukesksem kui enne. Idealism sektoris kipub kaduma ja kõik kaldub loomuldasa tellimustelevisiooni ja tasuliste teenuste ostmise poole. Peame hakkama kõigi ekraanide kasutamist korraga mõõtma, ainult tavakanalite shareˊide ja reachˊidega pole juba täna suurt midagi peale hakata, kogupilt on puudu. Tegelikult peame tõsiselt uuendama kogu oma meediauuringute praktikat, et kogupilti näha.

Siis saab lahti ka praegusest auditoorsest stressist ja nokk kinni saba lahti situatsioonist – mida enam matkida sotsiaalmeedia klipi- ja lühivormide struktuuri ja keelt ning jagada oma saateid võrgustikesse väiksemate apetiitsete tükkide haaval, ühesõnaga flirtida üle platvormide, seda rohkem astub tavatelevisioon ise oma saba peale, kaotades auditoorium suuremal ja luues seda juurde väiksematel ekraanidel. Iseenesest pole siin kurta midagi, sest telemeedia polariseerubki üha enam informatiivse-elamusliku ja argise-piduliku teljel. Teatud piirini pole ekraani suurusel mingit vahet. Mida suurem on teleorganisatsioonide suutlikkus luua kvaliteetseid ja terviklikke telekunstiteoseid, seda suurem ekraan on elamuse tekitamiseks tarvilik. Suurtesse ekraanidesse suundutakse elamust saama ja väikestesse infot hankima ja suhtlema. Protsess on tervik – meediamajandus, sisu, sotsiaal-kultuuriline kontekst  ja auditoorium.

Ja lõpuks otsitakse lahendusi ka sellele, kuidas kujundada tootjate, levitajate ja operaatorite suhteid sotsiaalmeediaga ja selle telelaadsete vormidega. Avalik-õiguslike meediateenuste pakkujatel on siin oma probleemid. Esiteks on ühismeedia tugevalt kommertsialiseerunud. Teiseks on mõlema taotlus esindada ja kõnetada avalikkust ning avalik-õiguslik ja sotsiaalmeedia on seega teatud mõttes konkurendid. Kolmandaks, nende sisukvaliteedis ja usaldusväärsuses on tuntavaid erinevusi. Kuna nooremad kasutajapõlvkonnad eelistavad ühismeedia keskkonda, ei saa avaliku meediateenuse osutajad sealt kõrvale jääda. Küsimus on, kuidas selles osaleda oma väärtusi kandes. Kirjandusest paistab, et kõikjal askeldatakse inspireerivaid lahendusi otsides. See survestab rahvusringhäälingut, aga mitte ainult seda, vastama konvergentsiajastu ühele põhiküsimusele – kuidas talitada andmete ajastul avalik-õigusliku teenusega? BBC peadirektor Tony Hall pakkus hiljuti sellele küsimusele vastates uuesti välja, et „tarbija- või  kodanikukesksuse selge eristamine peab jääma alusprintsiibiks ka tulevikutelevisiooni teenuste loomisel“. On esitatud ideid, et avalik-õiguslikud subjektid peaksid arendama oma väärtuspõhiseid sotsiaaltelevisiooni võrgustikke. Vägisi tahaks öelda, et see on juba avalik-õiguslik teenus 3.0, aga legitimatsiooniaspekt on kindlasti seegi. 

Televisioon kui andmed

Me oleme tõsiasja ees, et kõik, mida me audiovisuaalvaldkonnas igapäevaselt loome ja arhiivides pärandina säilitame, lisaks nende tekstidega seotud meta-, para- ja hüpertekstid muutuvad ühtseks andmevaramuks. Tehniliselt on digitelevisioon andmemassiiv. Välises pildis näeme teleteenuseid erinevatel ekraanidel, serveritest ja pilvedest toidab seda aga konvergentsiajastu digiandmete vereringe, mille tõrgeteta ja kiire toimimine ning ummistumast hoidmine nõuab üha enam pingutusi.

Internetikeskkondades ähmastub telekanali kuvand, sest teenus pole enam rajatud saatekavale. Kanalipõhisus taandub andmebaasipõhisuse ees. Telesisu kohaletoimetamise mõttes on internetiplatvorm uus sisupakkumise mudel, milles tarbija valik põhineb üha enam surfamisel telemetaandmete keskkondades. Andmebaasipõhisus on loonud uue populaar-, aga ka eliitkultuuri tarbimise vormi – teatri- või  kinopileti või romaani kõrval võib osta päeva, kuu, kvartali või aasta sissepääsupileti erinevate ekraanidega ühendatud videoandmebaaside ja videoarhiivide serveritesse, mis pakuvad rikkalikult uusloomingut ja pärandit. Huvipakkuva sisuni jõutakse otsingumootorite ja soovitussüsteemide vahendusel, kus kasutajat toetavad mitmeotstarbelised algoritmid, mis  kasutavad kõikvõimalikke metatunnuseid: teema, sisu, liik, žanr, persoon, funktsioon, koht, staatus jne. Need algoritmid suudavad eristada ka iga üksikut tarbivat indiviidi.

Otsingualgoritmid jätavad meelde individuaalse valikkäitumise ja teevad edaspidi indiviidi maitsekuvanditele põhinevaid pakkumisi. On ära tabatud, et telesaadetel, sarjadel ja filmidel on oma geneetiline kood, mis korreleerub erinevate indiviidide ja vaatajagruppide eelistus- ja maitseotsustustega. Seda mudelit kasutades saab vaatajatele teha neile meeldivaid menüüpakkumisi ja nii muidugi teenida raha. Nende lahenduste loomist innustab ja kiirendab asjaolu, et inimeste valikuid saab nii sisuliselt kui kommertsiaalsetest huvidest lähtudes suunata. Me oleme teel maitsealgoritmidest suunatud virtuaalsesse teletarbimismaailma.

Televisiooni kui andmete aspektist tuleb teha palju lisatööd – luua infosüsteeme, metakirjeldada sisu, timmida otsingumootoreid, kureerida soovitussüsteeme, luua lokaalseid ja personaliseeritud teenuseid. See on ülekülluslikus digitaalses andmemäes paratamatu uus kulukoht – vastasel korral ründab meid digimaailma Alzheimeri tõbi. Digiohtudest rääkides oleme me ennekõike rõhutanud digirünnakute ohtu ja nende tagajärgede vältimist. Teise ohu kõrvaldamiseks meie eriolukorras Venemaa külje all on esiplaanile tulnud sisuimmuunsuse vaktsiinide leidmine, mida tavatsetakse nimetada psühholoogiliseks kaitseks. Nende ohtude kõrval on ka kolmas, vähem teadvustatud, aga mitte vähem halvav oht, mida nimetatakse digitaalse unustamise ohuks. See on tõsine ähvardus kuhjuvatele digitaalselt loodud ja digitaalselt säilitatavatele vaimuressurssidele. Asju, ütleme konkreetsemalt tele- ja filmiteoseid, mida pole kirjelduste puudumise või metaindeksite puuduste tõttu võimalik andmebaasidest leida, pole sisuliselt olemas, need on digitaalselt unustatud. Piltlikult öeldes on digitaalsete varamute puhul oht toota hulganisti digitaalseid surnuaedu. Seega on liidestatud ehk internetipõhises telemeedias ja ühendatud ekraanide õkosüsteemis kergesti haavatavaid kohti mitmeid ja nende vältimine nõuab vaata et sama palju ressursse kui sisutootmine ise.

Töö Eesti filmi andmebaasis on mind veennud, et mõeldes pärandi kasutamise ja kasutaja keskselt, tuleks Eesti audiovisuaalvaramut vaadelda kui tervikut. Tegelikult on digitaalne tervik veelgi ulatuslikum, kui ühendada sellese kõigi Eesti mäluasutuste digiteeritud teosed. Erinevad ja mitteühilduvad metakirjeldamise ja arhiveerimise süsteemid meie arhiivides ja teleorganisatsioonides suurendavad digitaalse unustamise ohtu. Küsimus on, kuidas vältida omaette nokitsemist ja tegutseda ühiselt. Olen viimasel aastal osalenud Kultuuriministeeriumi digitaalse kultuuripärandi nõukogu töös ja tean seetõttu öelda, et meil on riigi tasandil veel pikk tee nende probleemide sõnastamise ja lahendusteni.

Arengustsenaariumite legitimeerimine

Oleme Eestis kurtnud, et meie demokraatlik legitimatsioon jätab üldiselt soovida, et igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad, pole seni toiminud laitmatult. Riigi ja selle avalike ning erainstitutsioonide koostöö ei laabu parimal ja mõistlikumal viisil.  Kui jääda televaldkonda, siis on Riigikogus aegade jooksul olnud palju televaldkonna tegelasi. Nüüd on seal nende uus põlvkond, ajakirjanduse-, tele- ja filmiinimesi on Riigikogu koosseisust praegu lausa viiendik. See on suur jõud. Usun, et nende meediatunnetus on terav ja tundlik ja isiklik kogemus suur. Võimalik, et nad suudavad edaspidi akumuleerida riigitarkuse paremini ka televaldkonnas ja saavad telearengu heaks veidi enam ära teha. Vähemalt püstitada õiged küsimused. Riik ei juhi ajakirjandust, televisiooni ega internetti, aga valitsemine loob nende toimimise tingimused, kohustused ja kontrolli ja mõtestatud väärtuspõhisuse.

Kui poliitilise legitimatsiooni põhiküsimus on õiglasena tajutav võim, siis legitiimset televisiooni tajutakse inimesi puudutava ja vajaliku, mõttemaailmale olulise ja meeli puudutava kultuuriruumina, milles on mõtet olla ja oma aega kulutada. Võtkem ERR, kellel on sellel maastikul varsti kolme kanaliga keskne koht. ETV arengukava alates aastast 2002 ja ERR arengukava alates aastast 2008, mida seadusest tulenevalt  1+3 mudeli järgi igal aastal uuendatakse, on olnud meediasotsioloogiliselt, strateegiliste ja sisuliste eesmärkide mõttes igakordselt korralik visioonitekst. Tõsi, see võiks olla veidi analüütlisem sotsiaal-kultuuriline ja valdkonnakriitiline dokument, mis kõnetaks ka avalikkust ning näitaks täpsemalt, millise sisu ja kvaliteediga kultuuritekstide loomine avaliku teenuse mõttes on konkreetses ajaraamistuses ühiskonnale ülioluline, millistest lugudest ja nende võimalikest sotsiaalsetest tulemitest ühiskond puudust tunneb või ilma jääb ning mis meil vajaka jääb, kui ERRi uuenduslik loomevõime ülemäära raugeb.

Paraku on arengukavast saanud tekst, mis ei tööta aktiivse legitimatsioonidokumendina. Kõigi nende aastate jooksul  on seda teksti nõudev parlament haruharva selle kohta avaliku motiveeritud seisukoha võtnud. Ringhäälingupoliitiline protsess on pigem rahandusministeeriumi kui Riigikogu keskne. Veelgi enam, 12le aastale ringhäälingu- ja ERR nõukogu liikme kogemusele tagantjärele vaadates ei mäleta ma hetki, et nõukogu poliitikutest liikmete häälestatus tekitanuks tunde riigimehelikust haardest, mida ringhäälingu kui olulise sotsiaal-kultuurilise institutsiooni puhul võinuks eeldada. Ma ei tea, kas pilt on viimastel aastatel kuidagi muutunud, aga avalikku representatsiooni selle kohta pole ma märganud.

Võimalik, et see on peegeldus meie valitsemise üldisemast legitimatsiooniprobleemist, mis ilmneb vähesest võimest lihtliberaalset diskursust loovamalt käsitleda. Aga ilmselt on ka ERR olnud ettevaatlik end ühiskonna jutuaineks pakkuma. Ositi võib seda mõista, sest enamasti pole tehtud katsed kuigi hästi lõppenud – meediaturul ja ega ka poliitikas ei olda lihtsalt vennad ja õed ning enamasti kiputakse eelistama lobitegevust avatud arvamustevahetusele.

Kui vaadata seekordset koalitsioonilepingut, siis leiame sealt avalik-õigusliku meediaga seotult kaasajastamise, toetamise ja jätkamise kontekstis peamised digiajastu märksõnad – audiovisuaalse ja filmipärandi digiteerimine, autoriõiguste kaitse, vaimse kultuuripärandi kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine, vabakasutus. Olulised asjad, aga need ei puuduta põhiküsimust – ressursse eestikeelse omaprogrammi arendamiseks. Rahvusringhäälingut mainivas paaris muus lauses nähakse seda pigem kui keskkonda, mille läbi ja kaudu midagi toimub. Lepingu lauset “Toetame kodumaise tippkultuuri (muusika, teatri, filmi, animatsiooni, kaasaegse kunsti ja tantsu) jõudmist laiema vaatajas- ja kuulajaskonnani läbi avalik-õigusliku meedia” võib lugeda ka nii, et televisioon ise tippkultuuri ei produtseeri. See on mõneti ekslik ja vananenud seisukoht, sest oma püüdlustes ja ka parimates saavutustes on Eesti televisioon ka omatoodangus kindlasti üle populaarkultuuri raamidest. Televisiooni sisulisi arenguvajadusi puudutavaid seisukohti ma leppest ei leidnud. Televisiooni  käsitlemise poliitilist diskursust tuleb meie riigis oluliselt täiustada.

Kui vaadata hoolega ERRi kui multimeediaorganisatsiooni arengukava, siis eeldaks see tingimata ringhäälingupoliitilist reaktsiooni ja diskussiooni. Rahvusringhääling näeb oma põhjendatud visioonis arengupidurduse vältimiseks üsna olulist lisaressursside vajadust järgmise nelja aasta jooksul – 6,5, 10, 14,5 ja 15,5 miljonit eurot aastas. See katab üle 50 kirjeldatud lisameetme rakenduse, mille tagajärjel avaliku meediateenuse kvaliteet oluliselt kasvaks ja eestikeelne omatelevisioon ei jääks üleilmsele meediatulvale alla. Ühelt poolt peavadki silmad vaatama kaugemale, kui käed ulatuvad. Teisalt ei pruugi Eestil majanduslikult nii hästi minna, et sellist raha avalikus sektoris juurde tekiks. Aga põhjust aruteluks, kaalumiseks ja realistlike lahenduste otsimiseks on siin küllaga. Avalik meediateenus ei peaks istuma tagapingil ja jääma juhuse või ringhäälingupoliitilise lühinägelikkuse hooleks.

Realistlikult öeldes saab ju mängida ainult nende kaartidega, mis käes on. Teoreetilised võimalused ressursse suurendada on kõik raskelt teostatavad, et mitte öelda konfliktsed – loobuda vabalevist piirkondades, kus enamik telekodudest on niikuinii kaablis, leppida kokku tasus oma programmide taasedastamise eest operaatoritelt, kes selle sisuga oma tasulisi teenuseid osutavad, ja/või taotleda seaduse muudatust mõõdukaks reklaami müümiseks vähemalt ühes oma kolmest kanalist. On asju, mille nimel tasub võtta riske konfliktsusest hoolimata. 

Televisiooni loopõhine ja filmilik evolutsioon

Kui püüda iseloomustada televisiooni viimaste aastate valdavaid sisulisi ja vormilisi arengujooni, siis on nendeks kahtlemata süvenev loopõhisus enamikus televisiooni avaldumisvormides, televisiooni filmilik evolutsioon, selle kaudu juba toimiv televisiooni kultuuristaatuse kasv ja legitimatsioon kunstina.

Interneti ajaga paralleelselt kulgevat telearengu perioodi on nimetatud televisiooni uueks kuldajaks, filmilikku teleloomingut aga kvaliteettelevisiooniks. Kvaliteettelevisiooni on käsitletud ka iseseisva žanrimõistena. Kuigi televisioonis on erinevaid loomingulisi kuldaegu täheldatud ka varem, on just uued digitaalsed tehnoloogiad, suured ekraanid ja nendega kaasnev etenduslikkus telemeediumi oluliselt estetiseerinud. Teiselt poolt on televisiooni loomepotentsiaali tõusu seletatud kui teatud vastukaalu interneti ülikiirele visualiseerumisele ja sotsiaaltelevisioonile, mis on omakorda lähendanud professionaalset televisiooni ja filmikunsti. Kolmandaks on digipööre võimaldanud luua internetitelevisioonis uusi äri- ja teenusemudeleid, muuhulgas over-the-top lahendusi, mis loovivad mööda administratiivsetest barjääridest ja võtavad riske, jõudmaks kiiremini ja paindlikumalt uute ideede ja loovlahendusteni.

Kui televisioon alustas, eeldasid selle esimesed mõtestajad, et sündimas on kaheksas kunst. Analoogajastu kinnistas siiski kuvandiliselt, et film on kunstiliik ja televisioon visuaalne kommunikatsioonivahend. Et film on ideaalis kunstnikust autori eneseväljendus ja telesaade massimeediatoode. Et esteetiliselt jääb teleteos alati alla filmiteosele ega suuda pakkuda samaväärset visuaalset, intellektuaalset ja emotsionaalset naudingut. Kui vaadata ajalukku, siis on filmikunsti ja televisiooni enamasti vastandatud, helesinise ekraani metafoor hõbedase ekraani metafoori vastu. Filmitegijatele ei olnud eriliseks uhkuseasjaks televisioonis kaasategemine. Seda kinnistas nii ülemäärane kommertsiaalsus, orienteeritus massipubliku köitvusteguritele kui ideoloogiline angažeeritus, kolm telemeediumi lahutamatut kaaslast selle pikal arenguteel. Tuli ära oodata digipööre, atraktiivsed koduekraanid ja tellimustelevisioon, et tõdeda, et telemeediumil ei puudu olemuslikult ühtki omadust, mis takistaksid teda olemast sama palju kunst kui film, kui sellesse panna piisavalt ressursse ja loojate annet.

Pikka aega vastas tunnetatavale telespetsiifikale pigem teatriesteetika. Nii oligi ETV kuulus Teleteater üks kunstiväärtuslikumaid asju meiegi teleajaloos. Parimaid lugusid saab korrata ka aastate pärast, mõned neist on muutunud tüvitekstideks. Teleteater lõppes teatriesteetikas tehtud televisiooni tippteosega „Wikmani poisid“ 1995. aastal. Pikema vaheaja järel sündinud „Tuulepealne maa (2008), Klass: elu pärast (2010), Riigimehed (2010), Alpimaja (2012) ja lõpuks „Nullpunkt“ (2014) näitavad aga juba filmiliku televisiooni samm-sammulist arengut.

Maailmas on jõuliselt arenemas kinemaatiline, filmilik televisioon –, läbiva loostruktuuri ja lookaartega, ilmekate ja huvitavate karakteritega, hiilgavalt tehtud rollide ja filmilikult mõtlevate režissööride ja lavastajate kunstilise kvaliteediga looming. Uue aja televisioon legitimeeritakse filmilikes, suurel kodusel ekraanil naudingut pakkuvates ja köitvates sotsiaalselt tundlikes lugudes, mida teevad hiilgavad stsenaristid, andekad showrunnerid ja režissöörid, loovad operaatorid ja väga head näitlejad. Filmiloojad ei hoia enam televisioonist kõrvale, lavastuslik televisioon ja filmikunst sulanduvad, on ühendatavad ja teineteist rikastavad võimalused.

Kvaliteettelevisiooni mõistesse mahuvad tippseriaalid, sarjastatud loojutustused, nii ajaloolised, poliitilised, krimi- kui sotsiaalsed draamad. Filmilikkus toob teleesteetikasse põnevuse, köitvuse, elamuslikkuse ja viib televisiooni laiemasse kunsti- ja kultuuriruumi. Televisioon on hakanud kõnelema läbi omaenda kunstiväärtuslike teoste ja kunstnike. Tippseriaalid on ilmne telekunsti avaldus, mille vormikeel on selgelt filmilik, aga sisu- ja karakteriteulatus sageli romaanilik ja rõhutatult sotsiaalne. Nendel teostel on ühiskonnaga palju pistmist. Tavafilm või teatrietendus võib kesta kaks kuni kolm tundi, televisioonis jutustatakse lugusid enamasti hooaega läbivates seriaalides mitmeid telehooaegu järjest. Pikkade läbi aja kulgevate ja rikkaliku tegelaskonna suhteid jälgivate sotsiaalselt kaalukate lugude, konfliktide ja seostega suudetakse televisioonis luua ja ajas arenema panna sageli sügavamaid karaktereid kui filmides. Tippteleloomingut toodetakse nagu novelle, jutustusi ja romaane ja need laetakse nõudelvideokeskkondadesse nagu raamatukogusse, neid võib laenutada ühe- ja mitmekaupa ja vaadata järjest.

Loomulikult on väikesele rahvale hea televisioon tõsine pingutus ja suur kingitus. Telearengu loogika näitab, et televisioon koosneb üha vähem traditsioonilistest telesaadetest, konvergents teisendab saadete-ajastu teoste-ajastuks. Viimasel ajal, kui toetuda selle aasta MIP TV toimunule, on näha, et draama valitseb ja tippteosteks vajalike ressursside koondamiseks tehakse üha enam rahvusvahelist koostööd.

Kuigi televisioon on säilitanud peamiselt meelelahutusmeediumi  kuvandi,  ei jää loopõhisuses  varju ka hea teleajakirjandus, publitsistika ja kultuuriprojektid. Palad ja vormid ehitatakse üles kui lood, minijutustused, otsides läbivat pinget, dramatismi, arenevat lookaart, eripäraseid ja arenevaid karaktereid ja isiksusi, sündmuse- ja tegevuspõhisust ja seda alates 90-sekundilisest palast pooletunnise stuudiovestluseni, lühema või pikema dokumentaalini. Filmilikkus ja loopõhisus tungib kõikidesse žanriväljendustesse ja formaatidesse, see on hakanud mõjutama kogu teletegemist, ka ajakirjanduslikke žanreid ja uudised. Telekunst sünnib vajadusest lugusid loovalt jutustada ja isegi lihtsaimad televormid on selleks suutelised. Võiks isegi öelda, et toimumas on televisiooni sõnumi- ja sisuesituse põhiparadigma muutus. Selle poole tuleb lihtsalt teadlikult püüda. Seda toetab ka uuest telereaalsusest tingitud tarbimiseelistuste muutumine, mis on üha vähem kanali- ja saatevoo põhine ja üha enam teosepõhine.

Televisiooni põhiolemuseks on saamas heas mõttes etenduslikkus. Televisiooni geneetika avaldubki üha enam emotsioonide ja elamuse tekitamises. Hea televisioon on võimalikult tõe- ja elutruu emotsionaalne etendus, olgu see siis fakti- või fiktsioonipõhine. Televisioonis kannab ratsionaalset sisu ja tähendusi emotsionaalne vorm ja seepärast pürgib nüüdisaegne televisioon loopõhisuse poole kõigis oma avaldustes. Lugu on midagi üdini inimlikku, sest see matkib inimese elukaart.

Sotsiaalsus seevastu on televisiooni olemusliku geneetika teine spiraaliharu ja see on võimendunud ka telekunsti avaldustes. Uut lugudepõhist televisiooni valitseb emotsiooniderikas värvikate karakterite mitmetahuline sotsiaalsus, mis rikub reegleid ja väljakujunenud norme. Televisioon legitimeerib karakterite ja eluviiside paljusust. Moodne telestsenaristika kasutab sotsiaalset mõõdet sihiteadlikult, kasutades konfliktide, karakterite, kangelaste ja tegevusliinide loomisel ka moodsat andmetöötlust. On teada, et näiteks „Kaardimaja“ sündmusi, konflikte ja karakterite tüüpe arendati suurandmeid, big datat, analüüsides.

Mida suurem teleriik, seda teravamalt sotsiaalsem on draama või krimilugu. Meie poliitilised draamad kasutavad peamiselt irooniat, satiiri või komöödiat (Riigimehed, ENSV), aga oleme teinud ka teravalt sotsiaalseid lugusid (Alpimaja, Klass). Teledraama loob väärtuspõhiseid domineerivaid diskursusi ja kultuurinorme. Tänaste tippseriaalide mees- ja eriti naiskangelaste tüpoloogia innustab teleteadlasi neid kangelasi kui ühiskonna domineerivaid sotsiaal-kultuurilisi representatsioone tõsiselt uurima, kümneid raamatuid on kirjutatud püüdes mõista, milliste kangelaste ja konfliktide kaudu tänapäeva moodne telelegitimatsioon ja köitvustegurid toimivad.

Me näeme maailmatelevisiooni lugude paremikku Eesti telekanalites. HBO, BBC, Netflixi, Norra, Taani või Prantsuse tippseriaalid pakuvad vaatamiselamust, naudingut ja võrdlusainet. See inspireerib ka meid tegelema sellega, kuidas ja millest oma pikki telelugusid jutustada. Küsime endilt, mida on vaja, et selleks tekiksid vajalikud tingimused ja vahendid. Me oleme siin Eestis kindlasti suutlikud kvaliteettelevisiooni tegema. Oluline on maha panna teekaart ja seda toetada kogu valdkonnaga. Kunagi inspireeris Lennart Meri artikkel „Suur üksiklane“ meie filmikunsti uut lainet, näidates filmi kandejõuna sügavamat seotust eesti kultuuri ja kirjandusega. Eesti teledraama riiklikult toetatud kultuuriprojekt võiks ju saada meie järgmiseks suureks hüppeks, kui Eesti Vabariik 100 raames toetatud filmid ja lavastused ükskord tehtud saavad.

Teletööstus ja koostöö

Meie teleasjandus on sama suur nagu kõik muugi Eestis, see tähendab, et on mastaabilt väike, ent samas funktsioonilt meile ülioluline. Euroopalik meediakorraldus on seatud nii, et peamiselt liberaalses turumajanduslikus ühiskonnakorralduses eksisteerib avalik ringhääling seetõttu, et riiklikult peetakse õigeks ja legitiimseks sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel sekkuda meediaturgu. Aga kindlasti ei tohi eirata fakti, et avalik-õiguslik ja eraringhäälingul on ka kattuvaid rolle avaliku teenuse osutamisel, ja täna lisanduvad sellele ka online ja sotsiaaltelevisioonide võrgustikud. Kogu seda konglomeraati saab ringhäälingupoliitiliste meetmetega stimuleerida ja isegi suunata. Euroopa näited televaldkonna uuest sümbioosist riigi ja rahvuse huvisid ühendavates sünergias on siin inspireerivad ja väikeriikidele eriti kasulikud silmas pidada.

Kõigil meediateenuse tüüpidel – avalikus, erasektoris ja ühismeedias – on erinevad tooted. Teha vahet, kas üks kaupleb parema ja õilsama kaubaga kui teine, on kohati võimatu. Müüakse seda, mida ostetakse ja ostjaid on kõikidele kaupadele. Demokraatias seistakse selle eest, et kõik teenustetüübid püsiksid arenguvõimelistena, hea, kui tasakaalus. Vastutus, kas avalik-õiguslik teenus, avalik väärtus suudab püsida ja areneda sidestatud televisiooniteenuste keskkonnas, jääb lõppkokkuvõttes iga riigi enese teha ja otsustada. 

Kõlab ehk pidulikult, aga Eesti väikeses kultuuriruumis ja piiratud ressursside tingimustes peaks telesektoris saama valitsevaks avaliku-, era- ja sõltumatute tootjate, laiemalt kogu audiovisuaalsektori senisest otstarbekam põimumismudel, mis võiks targalt koostööd ja konkurentsi kombineerides ja ülesandeid jagades edu tuua. Politoloogid ütlevad, et poliitikas on võitja alati see, kes defineerib põhiküsimused. Televaldkonnas pole enam võitjaks üksikud kanalid, on aeg hammas-hamba ja reiting reitingu vastu mõtlemine hüljata ja defineerida eesti teleruumi arendamise põhikusimused koos. 

Koos- ja kaastegevuses saab teha palju rohkem eesti kultuuriväärtusliku ja aegadeülest teletoodangut. Meil on tuua häid näiteid Eesti Filmi Instituudi ja Rahvusringhäälingu ühistest püüdlustest selliseid vorme luua, olgu siis „Eesti lugude“ või madalaeelarveliste mängufilmide näol. Ringhäälingupoliitiliselt on igati mõistlik toetada teletootjaite suutlikkust võtta filmilikke kohustusi. Üldisemalt tähendab ju ka televisiooni legitimatsioon kunstivormina, et serialiseeritud teledraama, filmilik loovdokumentalistika ja ajakirjanduslik teledokumentalistika leiavad tähelepanu kui rahvuskultuurilised eesmärgid ja tunnustust kui väärtustatud loometeosed. Võimalik, et ka Kultuurkapitali audiovisuaalne sihtkapital saab oma missiooni edaspidi laiemalt käsitleda. Digiajastu arenedes pole võimatu, et filmi ja lavastusliku teleloomingu põhimõtteline tootmiserinevus kaob ja sotsiaal-kultuuriline kaalukus võrdsustub.

Jagada kohustusi ja teha koostööd võiks olla televaldkonnas selgelt prioritiseeritud paradigma.

Legitimatsioon läbi tunnustuse

Meie kultuuriruumis võib juba paari lauluga tuntuks saanud noor inimene end artistiks või kunstnikuks nimetada. See ei tee kõrvale kuidagi haiget, see on eneseteadlike ja pürgimisele pühendunud noorte loomulik õigus. Teletegijate legitimatsioon kultuuriruumis on segasem. Popkultuuri normistik  põhjustab ebakindlust ja anomaaliat,  meil on hea ja hinnatud teletegija avalikkusele „telestaar“ ja „telelegend“, mõni neist juba eluajal, kuid selline representatsioon ei iseloomusta andekate tegijate tegelikku kaalu, väärtust ja panust. Meil oleks aeg hakata teletegijaid hindama nagu loomeinimesi autorite ja loovate kunstnikena. See oleks veel üks legitimatsioonitasand ehk omaksvõtt avaliku tunnustuse kaudu.

Võime osa sellest küsimusest sõnastada „puuduva telegala probleemina“. Oivalisust ja väljapaistvaid professionaalseid saavutusi on vaja tähele panna tegijate ja valdkonna ergutamiseks. See loob oodatud sündmusi ja ühisidentiteeti, mis on Eestis paljudes kunsti- ja kultuurivaldkondades õnnestunud. Enamikust neist üritustest teeb televisioon ülekandeid, oma käed on aga pooleldi tühjad. On Kuldmikrofon, ERR tunnustab omasid ja „Kroonika“ annab meelelahutajatele publikuauhindu. Kolleegipreemiad on loomulikult tänuväärsed, ent valdkonnaülene, professionaalne legitimeeritud tunnustus on puudu. Kultuurikapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital on filmikeskne. Riiklikud kultuuripreemiad on kunstidele. President on kaks aastakümmet aumärke annetades teletegijatest valinud vaid ajakirjanikke. Teleauhindu antakse väga paljudes riikides, siin lähedal näiteks Televis Soomes, Kristallen Rootsis ja Gullruten Norras. Vahel jagatakse neid koos filmiauhindadega, enamasti neist eraldi, aga sageli avaliku ja eratelevisiooniga ühiselt. Päris võimatu ei ole aasta teleauhindade hääletuseks koondada Eesti filmi- ja teleakadeemia. Esimesed sammud selle idee teostamiseks on just astutud, nüüd tuleb jõuda reaalse tulemuseni, milleks esimene võimalus avaneks juba 2017.aastal, kui me Eesti Filmi Instituudis koos käinud töögrupis algatatu suudame teoks teha.

Panustada andekusse ja loovusesse

Kui veidi üldistada ja lihtsustada, siis võib meie rahvuslikus televisiooniloos eristada nelja põlvkonda. Esimene pani eestikeelsele televisioonile aluse, teine arendas need põhimõtted välja, kolmas viis televisiooni ühest ühiskonnakorraldusest teise, postmodernse duaalse telekorralduse aega ja neljas tegutseb juba konvergentsiajastu reaalsuses. Kõik need põlvkonnad on olnud õppimisvõimelised, loovad, missioonitundelised ja ühelgi neist pole millegi pärast häbeneda. Televisioon Eestis on kohati päris hea. Aga saaks olla veelgi parem, kui tegijatel oleks piisavalt võimalusi areneda. Väljaspoolt vaadates tundub, et seda pole piisavalt ja reitingutoojad ekspluateeritakse üle. Võimalik, et praegune teletegijate põlvkond on surutud aneemiliselt kitsastesse raamidesse. Ahendades tänast telepakkumist, takistab see ka kõige olulisemat – uute tegijate ja tulijate pealekasvu, kelle tegevus- ja kasvuruum ning kogemuse omandamise võimalused jäävad seetõttu professiooneohustavalt  piiratuks, olgu siis telejaamades või sõltumatute tootjate sektoris.

Lõppude lõpuks on võti alati loomevõimeliste inimeste ja annete toetamises. Telejuhtimistarkus, et mida vähem on vahendeid, seda rohkem tuleks neid panna programmi loojatesse ja tootjatesse, on kõikjal maailmas osutunud targaks lahenduseks. Ja kui tundub, et oma argumendid ei veena, siis võin abiks võtta „Kaardimaja“ produtsendi ja peaosatäitja, esimese internetitelevisiooni Emmy auhinna võitja Kevin Spacey visioonikõne Edinburgi filmifestivalil, kelle sõnumit võiks uskuda – uues telemaailmas on anne ja andekad inimesed, tavapärase eiramisvõime ja kanalite etableerunud standarditest loobumine teleedu otsustav tegur. Just sellesse, katsetamisse, riski ja loovusesse tuleb investeerida, sest häid lugusid ei tee tehnoloogia, vaid head loojutustajad.

Kindlasti peaks paranema analüütiline kriitiline erialane enesepeegeldus. See pole küll kunagi meie tugev külg olnud ja tundub viimasel ajal päris tagasihoidlik. Nagu mulle on selgitatud, on telemajade sisefoorum kitsukene, väline vastukaja programmidele ja saadetele aga teadaolevalt piiratud. Surfake Rahvusraamatukogu artikliandmebaase eestikeelsete märksõnadega „televisioon“ või „ringhääling“, pange ajavahemikuks viimased kolm aastat ja te jääte üsna tühjade kätega. Ilma tagasisideta, analüüsi ja arvamustevahetuseta jätkusuutlikkus, innovatiivsus ja muutumisvõime lihtsalt pidurdub.

Kui lubada endale julgust ja vabadust hinnata angroo ehk „televisiooni üle põllu“, siis oleme kõige edukamad pehmetes formaatides. Informatiivsesse meelelahutusse on koondunud ka paljud praegused tippvormis teletegijad. Poliitilise telepublitsistika ruumis on häid ajakirjanikke, aga neid on vähe, järeltulijaid ei paista ja kogu ala on veidi tardunud ja uuendustevaene. Uuriva ajakirjanduse lipulaeval on purjed endiselt võimsalt täistuules, missioonitunne ja professionaalsus aukartustäratav. Sotsiaalses publitsistikas, ajakirjanduslikus  ja tarbedokumentalistikas on palju väga kenasid asju, see on värav Eesti tegelikkusesse, neile annaks vaid jõudu ja innustunud tegijaid juurde. Temaatilised teleajakirjad on tasemelt kõikuvamad, oma valdkonna professionaalsete vaimukandjatega tugevalt seotute kõrval on ka pealispinnal traageldamist. Realitid on probleemsed nagu ikka, aga kogu maailma realitivaldkond on uue tõusu ootel ja matkimisväärseid uuendusi võib tulla sealtki. Uhked meelelahutusformaadid on köitvad, peamiselt aktsiooni- ja sündmuspõhised, aga muuks originaalseks meelelahutuseks on jõudu üha vähem. Uudised on stabiilsed, ent liiga ei teeks huvitavamad visuaalsed lahendused ja seosterikkam ajakirjanduslikkus. Lavastuslikku fiktsiooni on kanalites arvukalt ja tipud head, aga nagu juba öeldud, kvaliteedihüppe tegemiseks teledraamas kui praeguse telearengu peateel oleks vaja suuremaid panuseid. Nagu ka loovdokumentalistikasse.

Jääb üle loota, et hool ja panus loovmeeskondadesse – stsenaristidesse, saatejuhtidesse, toimetajatesse, režissööridesse, produtsentidesse, operaatoritesse, monteerijatesse, heli- ja valgusekunstnikesse ja -inseneridesse kasvavad tulemuseni, mis legitimeerib teleloojad autorite ja loovinimestena, kunstiprofessionaalidena, mida parimad meie teletegijaist kahtlemata on. 

Lõpetuseks

Vaevalt, et ma mõnda pikemat telekõnet hoomatavas tulevikus pean. Seepärast tahan pakkuda lõpetuseks mõtte, mis võiks laiendada meie regulaarse konverentsi raamistikku ja toetada televisiooni legitimatsiooni Eestis. Nagu öeldud, puudub meil euroopalik regulaator, aga valdkonnaülene professionaalne mõttekoda võiks olla. Kui me suudaksime selle luua, näiteks loome- või professionaalse liidu eeskujul, saaks see vaimselt ja praktiliselt toetada televaldkonna jätkusuutlikkust. Kui aastakonverentside vahel tegutseks pidev tööorgan, saaks see avaldada publikatsioone, toetada juba nimetatud telekriitilise portaali tegevust, algatada ettekannete ja uuringute põhjal avalikke diskussioone ja arutelu, esineda nn teleakadeemiana auhinnakonkursside valikužüriina, vajadusel esindada teleprofessionaale suhetes riigiga. Ma usun, et me suudaksime defineerida huvide ühisosa, panna kokku ja aastapõhiselt uuendada manifesti-laadset teksti, mis sõnastab peamised konsensuslikud telearengu väljakutsed. See aitaks avalikkusel teadvustada neid televisiooni praktilisi suundumusi, vajadusi ja visioone, mida tahame Eestis teoks teha. See oleks sotsiaalses, kultuurilises ja praktilises võtmes teekaart televisioonile Eestis. Rõhutan, mitte iga institutsiooni sõnum eraldi, vaid valdkonnaprofessionaalide ühine sõnumitoomine, mis seaks jutupunkte ka siis, kui televaldkonna asju mistahes tasemel arutatakse. Ideaalis võiks see mõjutada nii ringhäälingupoliitilist kui telemajanduslikku agendat ja töötada ka kodanikuühiskonna instrumendina. Televaldkond vajab alati auditooriumite tuge. Muidugi oleks mul hea meel, kui mõni täna esitatud mõtetest oleks selles võimalikus koostöökojas tarvitatav.

Rohkem kui 20 aastat tagasi, veidi enne laulvat revolutsiooni, kui muu maailm hakkas meile avanema, lugesime me telemajas esimest korda avalik-õigusliku ringhäälingu euroopalikest põhimõtetest. Õppisime seda nii usinasti, et 1988. aastal kirjutasime nende ideede põhjal Lohusalus mõttetalgutel rahvustelevisiooni manifesti, millest veidi hiljem sai deklaratsioon „Eesti televisioon rahvuskultuuris“. Need ideed kandsid meid läbi radikaalsete uuenduste aastate. Kui Toompeal koguneti esimest korda uuele ETVle peadirektorit valima, osutusid need mõtted sobivaks ja ma sain oma meeskonnaga volitused alustada. Tol korral oli see eriti tugev mandaat, sest see oli esimene ja viimane kord, kui seadusandja ETVle otse juhi valis ja üks väheseid kordi üldse iseseisvas Eestis, kui teletegija Toompea saalis kõnepuldis on seisnud. Aasta oli 1992, sel ajal polnud veel ringhäälinguseadustki. Viis järgnevat aastat olid pehmelt öeldes keerulised. Aga me asusime teele, sest kui teele ei asuta, et jõuta ka iial pärale. Meid toetas see, et olime kirja pannud oma ühisväärtused ja sihid, nägime selget eesmärki ja tegutsesime vastavalt.

Aeg on muutunud ja meid ühendab täna rohkem kui lahutab. Olen läbi kogu oma tänase jutu püüdnud vedada mõtet, et just ühine selge valdkonda liitev sihiseade ja selle nimel kõigil legitimatsioonitasemetel ühis- ja koostegevus – televaldkonnas, laiemalt audiovisuaaltööstuses ja loomemajanduses on see, mis meie professionaalset mõtte- ja tegevusruumi edasi viia võiks.

Avalik ringhääling kitsamalt ja avalik eestikeelne telemeediateenus laiemalt, valdavalt pingerohke loometöö paljudele auditooriumitele paljudel platvormidel on siiski ennekõike kohustus, sotsiaalne ja kultuuriline kohustus oma rahva ees. See pole lõppude lõpuks vähem kaalukas kohustus kui hoida korras riigikaitset, haridussüsteemi või tervishoidu, kogu haldussüsteemi, keelt ja kultuuri. Nõrgavõitu legitimatsioonist tänases meediareaalsuses enam ei piisa. On vaja näha kogu meie televaldkonna suurt pilti, Eesti televisioonide ühisraamistikku, ja olla valmis selle edenemiseks koos töötama. Kui me sellisena asja võtame, tegutseme eelarvamustevabalt, teadmistepõhiselt, realistlikult ja julgelt, panustame muutumisse, annetesse, loojatesse ja järelkasvu, peaks lõppkokkuvõttes kõik minema hästi.

Olen jõudnud positiivse lõpulauseni. Põhjust mäe otsa ronimiseks, sealhulgas ka telemäe otsa ronimiseks, pole enamasti raske leida, ronija peab aga ise hoolitsema selle eest, et pärale jõudes ei ole mäkkeronimise põhjus ise vahepeal ära langenud.