Reekviem Suur-Ameerika ühele

 

Screen Shot 2015-09-15 at 7.15.21 PMVõib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt  seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.

Kuid järele mõeldes oli peale inimeste see fassaad tõesti ainus asi, mida ma selles ehitises imetlesin, sest töökeskkonnana meenutas maja pigem tule ja jää vahel kõlkuvat Crematoria nimelist planeeti Riddicki kroonikast, kus pärast päikesetõusu põles kõik tolmuks ning öösel valitses põrgulik pakane – sarnasus oli eriti tugev suviti, mil ministeeriumihoone päikesepoolse külje kabinettides aurustus mitu ametnikku. Töötajad hakkasid seepeale vaistlikult päikese käest liikuma maja vastasküljele või jäid säravamal suveajal koju. Nii käis pool majast tööl hommikuti ja teine pool õhtuti.

Mõned ametnikud avasid kuuma eest pääsemiseks aknaid ning maja külgedel olnud rõdude uksi, kuid isegi tuulevaiksel päeval tõi see kaasa sellise tõmbuse, et kabinettides ja koridorides ei hakanud vihinal ringi lendama mitte ainult valged paberilehed, vaid ka klambrilööjad ja arvutiklaviatuurid. Nii tundis riigi raha-asjadega tegeleva ametniku nõupidamisel sageli ära selle järgi, et tema laubal ilutses tuhatoosi või printerikaane kujuline vorp.

Algselt oli ülekuumenemisele olnud olemas küll lahendus, kui majaesises pargis asuv purskkaev – just see, mille taustal Els Himma siin laulab ja tantsib, oli olnud osa antiiksest jahutussüsteemist (vaata ka: nõukogude dildo), kuid minu sinnajõudmise ajaks  oli plaanikomiteele leevendust pakkunud härmamasin lakanud toimimast ning selle parandamine oleks olnud maksumaksja rahakotile liialt koormav. Pooliku vastuse palavusele andsid lõpuks peegelklaasidest aknad, mis mõjusid arhitektuuriliselt umbes sama veenvalt nagu keegi üritaks Tallinna raekoja külge BMW suunatuled kinnitada, ning millest peegelduv päikesekiirte kimp süütas Hansapanga maja kohal aeg ajalt mõne kajaka.

Õhtune jahedus muutis ellujäänud kollektiiviliikmed ülemeelikuks. Eelarve osakond kogunes pärast rasket päevatööd oma korruse eesruumi ministrit mängima, mis seisnes selles, et vajutati vaheldumisi lifti nuppu ning kui lift saabudes oli seal sees minister, siis olid sina võitja. Ministrimängu rekord oli ühe õnneliku käega spetsialisti käes, kes hiljem selle omaduse tõttu leidis tööd lobistina Brüsselis. “Varitse kannatlikult, ning kui vajutad, siis kõhklematult ja täie jõuga,” tunnistas ta mulle, kui me pärast tööd üle tee bowlingusse jalutasime.

Teinekord sattusin keset kõige päisemat päeva ühe ukse taha, kus ma kunagi polnud varem käinud. See oli erinev kõigist teistest ning üle löödud kunstnahaga. Koputus ei tekitanud vähimatki heli, niisiis katsusin lihtsalt linki. Uks avanes hääletult ning minu ees laius rohelus. Taimed igal pool. Nahast mööbel. Kontrollitud temperatuur. Nähtamatutest kõlaritest kostab vaikselt Sinatra. Laual on klaasist teekann, milles hõljub vaikselt allapoole Gurmansi Hiina roositee nupukene, et siis minuti aja pärast jälle üles hõljuma hakata. Inimesi ruumis polnud. Hiljem ma seda kohta enam üles ei leidnud.

Ja siis muidugi kaheksas korrus, ministri ja kantsleri avarate kabinettidega, hoopis teisest puust ustega. Täpselt piisavalt kõrgel, et näha head vaadet, täpselt piisavalt madalal, et ei peaks väga pikalt liftis sõitma. Kui ma esimest korda sinna sattusin, mängis minister saksofonil Candy Dulferi lugu “Lily was here”. Poliitilised nõunikud arutasid diivanil õlleaktsiisiga korruptsiooni vastu võitlemist. Väliseestlane Natuke, kes hakkas minuga samal korrusel kabinetti jagama, rääkis lugusid Taani eraettevõtluse murrangulistest sõjajärgsetest aastatest.

Minu esimeseks tööks Suur-Ameerika ühes sai hoone infovoogude kaardistamine. Varasemalt olin ma seda teinud igasuguse kujuga, igasuguses vanuses ning igasugusest materjalist ehitistes. Ma olin seda teinud lossides, paneelelamutes ning isegi puukuurides ning seetõttu ei tundunud selles hoones liikuvad teabemasiivid mulle kuigi keerulisena. Põhimõtteliselt oli asi lihtne – ülemised 12-13 korrust olid kõik täpselt ühesugused, ning neid ühendas vertikaalne liftišaht ning trepikoda. Sama korruse ametnikud kohtusid koridoris, eri korruste omad liftis, sööklas ja koosolekutel. Võiks öelda, et töö käis liigselt sektsioonides, kuid selle vastu olid teadus ja tehnoloogia välja arendanud erinevaid rohte – e-kiri, messenger, spordiklubi, suvepäevad.

Ainult et sel hetkel, kui ma hakkasin testima praktilisi võnkeid, ilmnes ootamatu tähenduse kadu. Näiteks 15. korruselt saadetud ping jõudis 14. korrusele hilinemisega, just nagu läbiks ta sinna jõudmiseks pikki vahemaid. 13. korrusele jõudis negatiivne versioon, 12. jäi vahele, ja nii edasi, kuni 2. korrusel hakkasid tuletõrjekellad helisema. Panin selle kõigepealt asutuse senise suletuse arvele ning leidsin, et küllap tuleb hoonet alles harjutada resoneeruma tänapäevase infoedastuse võtmes, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aimama, et kusagil peab olema mingi infovälja häiriv kõverus või lõkspind.

Võib olla oli asi hoone alumine osas, mis oli täis koridore ja saale, mida keegi ei osanud kasutada. Kuskil oli isegi oma aja ära elanud saun, jumal teab, mida see omal ajal näinud oli, sel ajal kui majas asus veel plaanikomitee ning juba kolmapäeva pärastlõunati hakkas vanemate olijate mälu järgi lehvima kinniste uste tagant Belõi Aisti aroom. Kuskil oli aga jõusaal, kus oli paar velotrenažööri ning nurgas hunnik telepoest ostetud Torso Tigereid.

Teati rääkida, et jõusaalist pisut edasi on üks, millel kiri “Sissetulevate ja väljaminevate fakside operaator”, ning kust pääseb eraldi maa-aluse Tšehhi kiirtrammi peale, mille lõpp-peatus on ühes seni avalikustamata suvilarajoonis, ühtlasi pidi see olema ka ainus tee sinna hästi peidetud rajooni. Räägiti, et tööpäeviti kella viie ajal sahisevad koridorides nähtamatute inimeste jalad.

Nüüd, kus maja ei ole ning turvaliselt kollaseks värvitud rahumeelne ekskavaator sobrab suvisel keskpäeval Rahandusministeeriumi hoone viimaste betoonist seinatükkide seas, ei tundu see kõik kuigi reaalne, kuid siis olid lood teisiti. Mõeldes hoone alumise osa ruumidele, hakkas mul sageli kõhe.

Ma ei tahtnud kaotada juba koduseks saanud kauni vaatega kabinetti 8. korrusel ning ühel õhtupoolikul võtsin ma kaasa taskulambi ja asusin otsima faksioperaatori ruumi. Seekord oli alumisele korrusele jõudes tunne, nagu oleks mind oodatud. Tuled põlesid just teatud koridorides, nagu tahaks keegi mulle suunda näidata ning kõik õiged uksed olid lukust lahti. Ma jõudsin suurde saali, kus samuti põlesid tuled ning nägin, et seinal rippuvat gobelläänvaipa oli pisut nihutatud ning selle taga paistiski faksioperaatori kabineti uks.

Ka see oli lukust lahti ning sisenedes nägin punabeeži Tšehhi trammi seismas tunneliavause juures. Trammis polnud kedagi, kuid tuled põlesid ning sel hetkel, kui ma sinna sisse istusin, sulgusid uksed ning vagun sööstis unnates tunnelisse. Akende taga vilkusid üha kiiremini kollased laternad ja mingit sorti signaallambid, trammirataste rütm rööbastel muutus üha tempokamaks, kuskilt saabus ja kadus mingi märgukellakõlin, ning kui tramm sööstis tramm tunnelist välja, avastasin, et liigume mööda merd, trammi tömp nina pihustamas vahuseid laineid kahte lehte. Taevasse ilmus täiskuu, suur ja kollane. Möödus umbes pool tundi, kuni tramm jõudis  tundmatu saare randa ning jätkas kiirust aeglustades teekonda kuuskede vahel.

Viimase käänaku taga paremat kätt oli paekivist perroon koos nikerdatud puust ootepaviljoniga. Tramm peatus, uksed avanesid elektrimootorite surinaga ning ma astusin värskesse öisesse õhku. Paviljoni kohal oli latern, mis valgustas kirja “Parentum voto ac favore”, kuid ma ei näinud kuskil peatuse nime ega sõiduplaani, mis andnuks aimu, kuidas ma tagasi saan. Sellest hoolimata hakkasin jalutama mööda ilmselt paljude jalgade poolt sissekõnnitud teerada, mis viis  loogeldes nii kõrgete puude vahele, et mulle meenus kuskilt loetud sõna “kuusekatedraal”.

Minust paremale poole jäävale lagendikule oli laskunud kristalne kaste, milles peegeldus kuu ning umbes poole kilomeetri kaugusel virvendasid puutüvede vahel tuled, mis võisid vabalt kuuluda legendaarsele suvilarajoonile.

“Tere tulemast Eesti süvariiki,” lausus suvilarajooni klouniriietuses väravavalvur, “ehk sellega tahtsin ma öelda, et tere tulemast kohta, mida pole olemas ja isegi, kui see oleks olemas, oleks selle olemasolu sulle mõistmatu, kuid tere tulemast sellegipoolest,” lausus ta. “Ma tean küll, mis süvariik on,” ütlesin ma, “see on  salapärane riik riigis, erasektori ja avaliku sektori ämblikuvõrguna kokku seotud liit, mida ei huvita teoreetiline võimalus valimistel midagi saavutada, sest süvariik on alati võimul.”

“Kuid Eestis süvariiki ei ole, sest me oleme väike, avatud ja läbipaistev,” lisasin valvurile.

“Sa illusioonide mängukann,” ütles väravavalvur, “vaata mu riideid.”

“Need kuuluvad klounile?”

“Ja millisesse vormi on kõige parem peita sõdurit?”

“Klounivormi?”

“Bäng,” ütles valvur.

“Muuseas, sissepääs on 80000 krooni või käekell,” ütles valvur.

Kui ma hakkasin oma taskute kallal kohmitsema, vaatas valvur mind nagu idiooti. “Mitte sina ei maksa mulle, vaid mina maksan sulle,” lausus ta ning tõmbas kuskilt välja kohvri, mille sees olid pakid rahaga ning kaane küljes rippusid, nagu mulle tundus, et ehtsad, Breitlingud, Tag Heuerid ja Rolexid. “Vali endale sobiv ning väravad on lahti,” ütles valvur.

“Aga mul pole midagi vaja, ma tahaksin lihtsalt ringi vaadata,” ütlesin.

“Okei,” ütles valvur, “ise tead, sul oli su võimalus,” ning seejärel läks ta oma valvuriputkasse, tõmbas selga halli mantli ning jalutas minema. Ma vaatasin ringi aga koht polnud enam päriselt sama, nüüd meenutas maastik mulle tavaliselt Tallinna valglinnastunud lähiümbrust, Peetri, Tiskre, Viimsi, misiganes. Metsaraja asemel paistis pooleldi valmis ehitatud jalgrattarada. Kell oli kaks läbi, tuled kustusid akendes ning võis peaaegu kuulda jahtuvate saunakeriste naginat.

Järgmistel õhtutel ei leidnud ma ei saali ega vaipa ning koridorid viisid üha uutesse kohtadesse. Juhtus nii, et poliiitline olukord riigis muutus ning mina liikusin edasi uutele töödele. Suur-Ameerika ühte vaadates meenutasin aeg-ajalt oma poolelijäänud analüüsile, kuid nähes pilti oma kunagise töökoha varemetest, jäin mõtlema ajaloole nähtamatule käele. Ma ei hooli palju sellest, mida tulevik toob. Hetk on siin. See on gaasiboileri mühin. Facebooki chati kolks ja Ida-Kalamaja kohal kõõksuv kõrbenud sulgedega kajakas. Mind ei häiri üldse, et me oleme maha lammutanud Suur-Ameerika hoone, kuid mind paneb mõtlema, et ilmsel ehitame asemele uue ja täpselt samasuguse, ainult suurema.

Foto: nihilist.fm

  • http://jaanus.com/ Jaanus

    test