Uuring: mida Eesti elanik arvab põgenikest? *

Käesoleval aastal on Euroopasse jõudnud 750 000 põhiliselt Süüriast ning Afganistanist pärit sõjapõgenikku. Objektiivselt võttes on see vaid väike osa maailma rohkem kui 200 miljonist immigrandist. Samas võib Euroopasse suunas liikuma asuda veel miljoneid inimesi, kelle jaoks uus lipp kodulinna kõrgeima hoone küljes kuskil Ida-Ukrainas, Iraagis või mõnes Põhja-Aafrika riigis tähendab valikut surma või põgenemise vahel.

Põgenikud ei ole ainult põgenike mure, kasvõi sellepärast, et sõjapõgenike saabumine Euroopasse Medusa parve sarnaste alustega ei ole vaatepilt, mille nägemise järel saaks eurooplane ilma midagi tegemata edasi rääkida euroopalikest väärtustest. Mida rohkem põgenikke, seda suuremad on aga ka nendega seotud muud mured: majanduslikud, poliitilised ja julgeolekulised.

Helsinkist Ateenani pakutakse olukorrale lahendusi, mis lähtuvad utoopiatest, oportunismist, eelarvamustest, paanikast. Kes tervitab võimalust piiride taassulgemiseks, kes aga näeb võimalust majanduse avatumaks ja elujõulisemaks muutmiseks uute tulijate töökäte abil.

ISIS-e hübriidsõdalased külvavad terroriaktidega hirmu ning kuna pole võimalik teada, kui palju sõdalasi esineb pagulastena, võtab kartus üha suuremaid mõõtmeid. Nii nagu teised foobiad (näiteks lennuhirm), on hirmu võõra ees väga raske tõenditega vähendada. Küll on seda väga kerge võimendada kasvõi ühe fotoga. Hirm müüb seetõttu hästi ning meedia pakub ühe õudse kujutluspildi hommikusöögi alla ja teise pärast lõunat.

Eestis mängivad põgenikeküsimuses omad jõujooned, millest ei puudu aktiivne erakondlik manööversõda rahvuslikumalt meelestatud valija nimel, mille käigus IRL proovib EKRE kõrval ellu jääda, Reform aga üritab säilitada korraga rahvuslikke ja majanduslikult mõtlevaid valijaid ja Sotsid proovivad olla mõnusad nagu alati.

Inimesed ei usalda põgenikeküsimuses poliitikuid, nagu näitas hiljutine uuring. Väikestes arutelugruppides, kogudustes ja kohvikutes üle riigi kinnistuvad hoiakud ja hinnangud, mis tahes tahtmata jäävad lõhkikistuks – me tahame olla eurooplased, me tahame olla iseseisvad ning nagu Põhiseadus ütleb, me tahame tagada rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Me tahame olla korraga inimesed ja korraga eestlased. Kuid mis siis, kui nende kahe vahel tuleb hakata valima? Millise valiku tegi murelik keskealine mees, kes meedia teatel proovis kaubanduskeskuses välismaalast jalaga lüüa?

Jätame kõrvale võimaluse, et tavaline eestlane oleks loomult rohkem ksenofoob kui mõni teine rahvas. Asi pole hirmus, vaid selles, kuidas ühiskond hirmuga hakkama saab ning millised on edasised kogemused. Nagu näitab üks 1938. aasta graafik ei pidanud USA avalik arvamus Saksamaalt põgenevate juutide lubamist riiki kuigi vastuvõetavaks:

CT9-1b8WoAAfYWt (1)
Põhjused, miks paljud ameeriklased olid Saksamaa juutide suurema sisserände vastu, olid nii majanduslikud kui poliitilised. Kardeti, et põgenikud võtavad ära niigi raskustes majanduses töökohti, kuid maailmasõja lähenedes kardeti peagi ka seda, et mõned neist võivad olla natside spioonid. Vaidlused immigratsioonipoliitika üle jätkusid sõja ajal ning õigupoolest alates 1950. aastast hakkas USA liberaalsemalt vastu võtma põgenikke. Samas võime vaid spekuleerida, milline oleks tänane USA majandus ilma suure hulga immigrantideta?

“Oma reisi alguses olin ma naiivne. Ma ei teadnud veel, et vastused kaovad sedamööda, kuidas neid otsiv inimene jätkab oma teekonda, et ta leiab vaid järjest süvenevat keerukust, ja et ilmsiks tuleb üha rohkem seoseid ning rohkem küsimusi,” kirjutas ajakirjanik Robert D. Kaplan 19 aastat tagasi oma raamatus The Ends of the Earth, milles ta analüüsis geopoliitilisi pingeid, milleks ei Euroopa ega USA tema sõnul valmis polnud ja mis täna on palju ilmsemad kui siis.

Kuigi Memokraadi toimetuses on arvamusi, siis erinevalt hulgast kolumnistidest, riigitegelastest ja lihtsatest mootorrattameestest ei kujuta me ette, et me teame vastuseid. Tõenäoline on, et neid vastuseid, mille alusel toimib tuleviku Eesti, polegi täna veel olemas. Kuid alustasime vastuste otsimist enda jaoks sellest, et panime kokku uurimisgrupi Memokraadi toimetusest, kellele lisandusid teadlased Kristjan Vassil ja Mihkel Solvak ning tellisime Turu-Uuringute aktsiaseltsist küsitluse Eesti elanike tänastest hoiakutest.

Uuringu tulemused ja järeldused

Uuring viidi läbi vahemikus 7.-20. oktoober, 2015 Turu-Uuringute aktsiaseltsi poolt, seega enne Pariisi terroriakte. Esindusliku juhuvalimiga, näost-näkku toimunud ankeetküsitluse käigus intervjueeriti 993 inimest ning uuringus küsisime vastajatelt, kui palju pagulasi on nende arvates Euroopa Liidu poolt Eestile määratud, kui suur on Eesti üldine sisseränne ja kui palju sisserändajaid Eesti peaks vastu võtma. Lisaks esitasime küsimuse inimeste hoiakute kohta samasooliste kooseluseaduse kohta, saamaks aru, kas viimaste aastate suuremad tolerantsi puudutavad küsimused jaotavad inimesi sarnastesse leeridesse.

Järeldus 1. Põgenikehirm on olemas, kuid mitte valdav.

Kui küsisime vastajatelt, kui palju on Eestile jõukohane põgenikke vastu võtta, saime keskmiseks arvuks 315 inimest. 25 protsenti inimestest leidis aga, et vastu ei tohi võtta mitte ühtegi põgenikku.

pilt_tajutud_suutlikkusSee lükkab ümber väite Eesti elanikkonna täielikust vastuseisust põgenikele ning viitab sellele, et isegi kui põgenike saabumist hea meelega ei nähta, on nende  saabumise asjaolude üle võimalik arutleda.

Järeldus 2. Erinevaid immigratsiooni liike tajutakse erinevalt.

Jagasime sisserände liigid järgmiselt: varjupaik, õppimine, perekond, töötamine. 92,5 protsendi vastanute arvates peaks Eesti olema avatud neile välismaalastele, kes tulevad siia õppimise eesmärgil ning 81 protsendi arvates neile, kes tulevad siia perekonna liitmise eesmärgil. Töötamise eesmärgil sisserännet lubaks 62,5 protsenti vastanutest ning 39 protsenti toetab varjupaiga pakkumise eesmärgil inimeste vastuvõtmist.

Võib välja tuua veel ka seda, et mehed on rohkem vastu nii perekondade ühinemiseks tulijatele kui varjupaiga taotlejatele. Linnas elavad inimesed pooldavad teistest rohkem pagulaste vastuvõtmist, muud rändetüübid ei eristu. Nii kesk- kui kõrgharitud pooldavad pigem töö jaoks tulijate vastuvõtmist kui põhiharidusega inimesed.
pilt_toetus_rändeliigidToetus rändeliikide kaupa.

Järeldus 3. Eesti elanikud pole vähimalgi määral kursis sisserändega Eestisse, mis toimib rahuajal niikuinii sõltumata suurematest rahvusvahelistest kriisidest.

Kuigi vastajad teadsid küllalt täpselt Euroopa Liidu poolt Eestile määratud kvooti (573 pagulast), ei suutnud 93 protsenti inimestest endale ette kujutada, kui suur on tegelik sisseränne Eestisse kõigi sisserände liikide summana  (3904 inimest aastal 2014). Keskmiselt pakkusid inimesed rohkem kui poole väiksema numbri.

pilt_tajutav_ränneSageli just need inimesed, kes arvavad, et Eestisse rändab sisse täna vähe inimesi, eksisid oluliselt liialdades ka EL pagulaskvoodi osas.

Järeldus 4. EKRE pole ühtne.

Üldiselt on EKRE toetajatel 17.2 protsendipunkti väiksem tõenäosus arvata, et Eestile on jõukohane pagulaste vastuvõtmine kui näiteks Reformierakonna toetajatel. Samas ilmneb, et noored EKRE toetajad on keskmisest tunduvalt rohkem pagulaste vastu, kuid vanemad EKRE toetajad suhtuvad pagulastesse sarnaselt teiste erakondade toetajatele. Võimalik, et et erakonna toetajate hoiakud pagulaste osas lähevad lahku seetõttu, et EKRE on Rahvaliidu baasil moodustatud erakond. Selle vanematest inimestest koosnev toetajaskond on küll konservatiivsete väärtustega maainimesed, kuid mitte otseselt pagulaste vastased samal määral, kui EKRE noored toetajad. Selles valguses ei ole ka otstarbekas käsitleda EKREt ülemäära ühtsena pagulasküsimuses.

Järeldus 5. Haridustase loeb.

Kõrgharidusega inimesel on 17.7 protsendipunkti võrra kõrgem tõenäosus arvata, et Eestile on jõukohane pagulaste vastuvõtmine kui inimesel, kellel kõrgharidust pole.

Järeldus 6. Kooseluseadusega on paralleelid olemas.

Pagulaste teema ja kooseluseaduse teema polariseerivad Eesti ühiskonda sarnaseid jooni mööda,  ehk tegurid, mis seletavad kooseluseaduse toetamist on suures plaanis samad, mis need, mis seletavad pagulaste vastuvõtmise toetamist. Kooseluseadust toetasid nooremad ja kõrgharidusega eestlased.

Kokkuvõtteks

Tegemist oli uuringuga, mille üldistusaste on piiritletud valimi suurusega ja mille põhjal tuleb poliitikasoovituste kujundamisel olla ettevaatlik. Samas näitab analüüs, et suured ja must-valged poliitilised vastandused ei kirjelda tegelikku olukorda Eesti elanike suhtumises põgenikesse. Rahuliku intervjuu käigus teevad inimesed vahet eri põhjustel toimuval migratsioonil ning omavad üsna erinevaid hoiakuid eri rände liikide suhtes.

Siit aga joonistub välja probleem: Kui suur osa eestlasi näeks hea meelega Eestis rohkem välismaiseid õppureid, siis üheülbalised ja vaenu õhutavad käsitlused kahjustavad ka nende inimeste huve.

* Kuigi ise eelistame rääkida põgenikest, kasutasime uuringus läbivalt sõna “pagulane”, kuna see on laialt käibel ja seondub reaktsioonidega, mida tahtsime uurida.

** Uuringu finantseerisid uuringu autorid ise.

Allikad ja lisalugemist:

Cockburn, Patrick. The Rise of Islamic State: ISIS and the New Sunni Revolution. http://www.amazon.com/The-Rise-Islamic-State-Revolution/dp/1784780405

Holocaust Encyclopedia, UNITED STATES POLICY TOWARD JEWISH REFUGEES, 1941–1952, http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007094

Kaplan, D. Robert, The Ends of the Earth: From Togo to Turkmenistan, from Iran to Cambodia, a Journey to the Frontiers of Anarchy. http://www.amazon.com/The-Ends-Earth-Turkmenistan-Frontiers/dp/0679751238

United Nations International Migration Wallchart. http://www.un.org/en/development/desa/population/migration/publications/wallchart/docs/wallchart2013.pdf

  • Kristjan Lepik

    Andmetes on palju huvitavat ja ka minu jaoks üllatavat:

    1. Näiteks kui pagulaste kvoodi suhtes on inimeste ootused üsna täpsed (573), siis kogu sisserände suhtes on väga suur alahindamine – arvatakse, et EL kvoot on 3x suurem tegelikust sisserändest, tegelikult on aga hoopis sisseränne iga aasta 7x suurem!

    2. Vaadake slaid 5 – kui aastane sisseränne on 3904 inimest, siis vaid 35 (loe: kolmkümmend viis) nendest on ettevõtlusega seotult tulnud. Mega kuum sihtkoht oleme, mis?

    3. Slaid 18 – seal on näha, mis gruppide kaupa ollakse positiivsemad või negatiivsemad pagulaste suhtes. Ehk kui on eestlane, on kõrgharidusega ja töötab, siis on pigem pagulaste vastuvõtmise poolt. No see oli üsna ootuspärane.

    4. Kuid huvitav on see, et vanus ei mängi eriti rolli pagulaste poolt või vastu olekul. See on minu jaoks üllatav – ma oleks eeldanud, et vanemad inimesed on pigem selles suhtes konservatiivsemad.

    5. Eriti huvitav leid tuleb aga EKRE kohta – nimelt nende toetajad ei olegi pagulaste suhtes ühtlased – nooremad toetajad pagulaste suhtes kriitilised ja vanemad isegi poolt – päris üllatav! (slaid 21)

    6. Ja väga ootuspärane ka see, et kooseluseaduse pooldajad on suures osas samad inimesed, kes ka pagulaste suhtes tolerantsemad. Kuid ehk üllatav isegi see, kui suures osas statistika põhjal sarnased (slaid 23).

    7. Huvitav on ka see, et õppimise eesmärgil tulnud on kõige rohkem oodatud (92,5% jaoks ok), töötamise puhul on number palju madalam (62,5%), ometi just targad välistöötajad võiks Eesti majanduse jaoks väärtust luua? (slaid 10)

    Head uurimist!

  • alanrein

    Pakun, et inimesed ei tee vahet kogusisserände ja netosisserände vahel. Ohuna tajutakse seda viimast, seetõttu ka oluline alahindamine.

  • Oliver Parrest

    Uuring tarbline ja tänuväärne, aga lajatan mõned nooled.

    Kas arvamuse uurimine eeliserakonna kaupa on ülearu sisuline
    küsimus? Gruppide suurused ja muud sisenäitajad on erinevad; nende
    kõrvalt on puudu erakonnaeelistuseta seltskond.

    On vist nii, et erakond valitakse lähtuvalt selle sobimisest oma
    arvamusega, siin aga uuritakse arvamuse sõltuvust valitud
    erakonnast. Justkui uuriks pagulastesse suhtumise sõltuvus sellest,
    kuidas inimesed on oma suhtumist pagulastesse häält andes
    väljendanud.

    Panen ette esitada sama andmestik teistpidi põhjuslikkusega:
    miskitmoodi arvavad inimesed valivad pigem x erakonda.

    Toetan end veel ühe momendiga. Kardan, et „x erakonna toetajad“
    on kahjulik meediakonstruktsioon inimestest, kes parasjagu on leidnud
    x erakonna kõige adekvaatsema olevat. Kui keegi neist siit loeb, et
    ta kuulub X erakonna toetajate hea maitsega seltskonda, mõjuvad
    väikesed vastikud psühholoogilised jõud ja ta tunneb end selle
    erakonnaga emotsionaalselt seotud olevat. Kui see juba on, muutub ta
    diskussioonile immuunsemaks, erakonna suhtes fanaatilisemaks ja tema
    arvamus erakonna omast otse mõjutatuks. See on midagi, mida ei
    tahaks.

    See tehtud, kinnitan, et ühtekokku on mul isiklikult sellest
    artiklist ja sellest uuringust palju kasu ja hea meel.