Uuring: mida Eesti elanik arvab põgenikest? *

Käesoleval aastal on Euroopasse jõudnud 750 000 põhiliselt Süüriast ning Afganistanist pärit sõjapõgenikku. Objektiivselt võttes on see vaid väike osa maailma rohkem kui 200 miljonist immigrandist. Samas võib Euroopasse suunas liikuma asuda veel miljoneid inimesi, kelle jaoks uus lipp kodulinna kõrgeima hoone küljes kuskil Ida-Ukrainas, Iraagis või mõnes Põhja-Aafrika riigis tähendab valikut surma või põgenemise vahel.

Põgenikud ei ole ainult põgenike mure, kasvõi sellepärast, et sõjapõgenike saabumine Euroopasse Medusa parve sarnaste alustega ei ole vaatepilt, mille nägemise järel saaks eurooplane ilma midagi tegemata edasi rääkida euroopalikest väärtustest. Mida rohkem põgenikke, seda suuremad on aga ka nendega seotud muud mured: majanduslikud, poliitilised ja julgeolekulised.

Helsinkist Ateenani pakutakse olukorrale lahendusi, mis lähtuvad utoopiatest, oportunismist, eelarvamustest, paanikast. Kes tervitab võimalust piiride taassulgemiseks, kes aga näeb võimalust majanduse avatumaks ja elujõulisemaks muutmiseks uute tulijate töökäte abil.

ISIS-e hübriidsõdalased külvavad terroriaktidega hirmu ning kuna pole võimalik teada, kui palju sõdalasi esineb pagulastena, võtab kartus üha suuremaid mõõtmeid. Nii nagu teised foobiad (näiteks lennuhirm), on hirmu võõra ees väga raske tõenditega vähendada. Küll on seda väga kerge võimendada kasvõi ühe fotoga. Hirm müüb seetõttu hästi ning meedia pakub ühe õudse kujutluspildi hommikusöögi alla ja teise pärast lõunat.

Eestis mängivad põgenikeküsimuses omad jõujooned, millest ei puudu aktiivne erakondlik manööversõda rahvuslikumalt meelestatud valija nimel, mille käigus IRL proovib EKRE kõrval ellu jääda, Reform aga üritab säilitada korraga rahvuslikke ja majanduslikult mõtlevaid valijaid ja Sotsid proovivad olla mõnusad nagu alati.

Inimesed ei usalda põgenikeküsimuses poliitikuid, nagu näitas hiljutine uuring. Väikestes arutelugruppides, kogudustes ja kohvikutes üle riigi kinnistuvad hoiakud ja hinnangud, mis tahes tahtmata jäävad lõhkikistuks – me tahame olla eurooplased, me tahame olla iseseisvad ning nagu Põhiseadus ütleb, me tahame tagada rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Me tahame olla korraga inimesed ja korraga eestlased. Kuid mis siis, kui nende kahe vahel tuleb hakata valima? Millise valiku tegi murelik keskealine mees, kes meedia teatel proovis kaubanduskeskuses välismaalast jalaga lüüa?

Jätame kõrvale võimaluse, et tavaline eestlane oleks loomult rohkem ksenofoob kui mõni teine rahvas. Asi pole hirmus, vaid selles, kuidas ühiskond hirmuga hakkama saab ning millised on edasised kogemused. Nagu näitab üks 1938. aasta graafik ei pidanud USA avalik arvamus Saksamaalt põgenevate juutide lubamist riiki kuigi vastuvõetavaks:

CT9-1b8WoAAfYWt (1)
Põhjused, miks paljud ameeriklased olid Saksamaa juutide suurema sisserände vastu, olid nii majanduslikud kui poliitilised. Kardeti, et põgenikud võtavad ära niigi raskustes majanduses töökohti, kuid maailmasõja lähenedes kardeti peagi ka seda, et mõned neist võivad olla natside spioonid. Vaidlused immigratsioonipoliitika üle jätkusid sõja ajal ning õigupoolest alates 1950. aastast hakkas USA liberaalsemalt vastu võtma põgenikke. Samas võime vaid spekuleerida, milline oleks tänane USA majandus ilma suure hulga immigrantideta?

"Oma reisi alguses olin ma naiivne. Ma ei teadnud veel, et vastused kaovad sedamööda, kuidas neid otsiv inimene jätkab oma teekonda, et ta leiab vaid järjest süvenevat keerukust, ja et ilmsiks tuleb üha rohkem seoseid ning rohkem küsimusi," kirjutas ajakirjanik Robert D. Kaplan 19 aastat tagasi oma raamatus The Ends of the Earth, milles ta analüüsis geopoliitilisi pingeid, milleks ei Euroopa ega USA tema sõnul valmis polnud ja mis täna on palju ilmsemad kui siis.

Kuigi Memokraadi toimetuses on arvamusi, siis erinevalt hulgast kolumnistidest, riigitegelastest ja lihtsatest mootorrattameestest ei kujuta me ette, et me teame vastuseid. Tõenäoline on, et neid vastuseid, mille alusel toimib tuleviku Eesti, polegi täna veel olemas. Kuid alustasime vastuste otsimist enda jaoks sellest, et panime kokku uurimisgrupi Memokraadi toimetusest, kellele lisandusid teadlased Kristjan Vassil ja Mihkel Solvak ning tellisime Turu-Uuringute aktsiaseltsist küsitluse Eesti elanike tänastest hoiakutest.

Uuringu tulemused ja järeldused

Uuring viidi läbi vahemikus 7.-20. oktoober, 2015 Turu-Uuringute aktsiaseltsi poolt, seega enne Pariisi terroriakte. Esindusliku juhuvalimiga, näost-näkku toimunud ankeetküsitluse käigus intervjueeriti 993 inimest ning uuringus küsisime vastajatelt, kui palju pagulasi on nende arvates Euroopa Liidu poolt Eestile määratud, kui suur on Eesti üldine sisseränne ja kui palju sisserändajaid Eesti peaks vastu võtma. Lisaks esitasime küsimuse inimeste hoiakute kohta samasooliste kooseluseaduse kohta, saamaks aru, kas viimaste aastate suuremad tolerantsi puudutavad küsimused jaotavad inimesi sarnastesse leeridesse.

Järeldus 1. Põgenikehirm on olemas, kuid mitte valdav.

Kui küsisime vastajatelt, kui palju on Eestile jõukohane põgenikke vastu võtta, saime keskmiseks arvuks 315 inimest. 25 protsenti inimestest leidis aga, et vastu ei tohi võtta mitte ühtegi põgenikku.

pilt_tajutud_suutlikkusSee lükkab ümber väite Eesti elanikkonna täielikust vastuseisust põgenikele ning viitab sellele, et isegi kui põgenike saabumist hea meelega ei nähta, on nende  saabumise asjaolude üle võimalik arutleda.

Järeldus 2. Erinevaid immigratsiooni liike tajutakse erinevalt.

Jagasime sisserände liigid järgmiselt: varjupaik, õppimine, perekond, töötamine. 92,5 protsendi vastanute arvates peaks Eesti olema avatud neile välismaalastele, kes tulevad siia õppimise eesmärgil ning 81 protsendi arvates neile, kes tulevad siia perekonna liitmise eesmärgil. Töötamise eesmärgil sisserännet lubaks 62,5 protsenti vastanutest ning 39 protsenti toetab varjupaiga pakkumise eesmärgil inimeste vastuvõtmist.

Võib välja tuua veel ka seda, et mehed on rohkem vastu nii perekondade ühinemiseks tulijatele kui varjupaiga taotlejatele. Linnas elavad inimesed pooldavad teistest rohkem pagulaste vastuvõtmist, muud rändetüübid ei eristu. Nii kesk- kui kõrgharitud pooldavad pigem töö jaoks tulijate vastuvõtmist kui põhiharidusega inimesed.
pilt_toetus_rändeliigidToetus rändeliikide kaupa.

Järeldus 3. Eesti elanikud pole vähimalgi määral kursis sisserändega Eestisse, mis toimib rahuajal niikuinii sõltumata suurematest rahvusvahelistest kriisidest.

Kuigi vastajad teadsid küllalt täpselt Euroopa Liidu poolt Eestile määratud kvooti (573 pagulast), ei suutnud 93 protsenti inimestest endale ette kujutada, kui suur on tegelik sisseränne Eestisse kõigi sisserände liikide summana  (3904 inimest aastal 2014). Keskmiselt pakkusid inimesed rohkem kui poole väiksema numbri.

pilt_tajutav_ränneSageli just need inimesed, kes arvavad, et Eestisse rändab sisse täna vähe inimesi, eksisid oluliselt liialdades ka EL pagulaskvoodi osas.

Järeldus 4. EKRE pole ühtne.

Üldiselt on EKRE toetajatel 17.2 protsendipunkti väiksem tõenäosus arvata, et Eestile on jõukohane pagulaste vastuvõtmine kui näiteks Reformierakonna toetajatel. Samas ilmneb, et noored EKRE toetajad on keskmisest tunduvalt rohkem pagulaste vastu, kuid vanemad EKRE toetajad suhtuvad pagulastesse sarnaselt teiste erakondade toetajatele. Võimalik, et et erakonna toetajate hoiakud pagulaste osas lähevad lahku seetõttu, et EKRE on Rahvaliidu baasil moodustatud erakond. Selle vanematest inimestest koosnev toetajaskond on küll konservatiivsete väärtustega maainimesed, kuid mitte otseselt pagulaste vastased samal määral, kui EKRE noored toetajad. Selles valguses ei ole ka otstarbekas käsitleda EKREt ülemäära ühtsena pagulasküsimuses.

Järeldus 5. Haridustase loeb.

Kõrgharidusega inimesel on 17.7 protsendipunkti võrra kõrgem tõenäosus arvata, et Eestile on jõukohane pagulaste vastuvõtmine kui inimesel, kellel kõrgharidust pole.

Järeldus 6. Kooseluseadusega on paralleelid olemas.

Pagulaste teema ja kooseluseaduse teema polariseerivad Eesti ühiskonda sarnaseid jooni mööda,  ehk tegurid, mis seletavad kooseluseaduse toetamist on suures plaanis samad, mis need, mis seletavad pagulaste vastuvõtmise toetamist. Kooseluseadust toetasid nooremad ja kõrgharidusega eestlased.

Kokkuvõtteks

Tegemist oli uuringuga, mille üldistusaste on piiritletud valimi suurusega ja mille põhjal tuleb poliitikasoovituste kujundamisel olla ettevaatlik. Samas näitab analüüs, et suured ja must-valged poliitilised vastandused ei kirjelda tegelikku olukorda Eesti elanike suhtumises põgenikesse. Rahuliku intervjuu käigus teevad inimesed vahet eri põhjustel toimuval migratsioonil ning omavad üsna erinevaid hoiakuid eri rände liikide suhtes.

Siit aga joonistub välja probleem: Kui suur osa eestlasi näeks hea meelega Eestis rohkem välismaiseid õppureid, siis üheülbalised ja vaenu õhutavad käsitlused kahjustavad ka nende inimeste huve.

* Kuigi ise eelistame rääkida põgenikest, kasutasime uuringus läbivalt sõna “pagulane”, kuna see on laialt käibel ja seondub reaktsioonidega, mida tahtsime uurida.

** Uuringu finantseerisid uuringu autorid ise.

Allikad ja lisalugemist:

Cockburn, Patrick. The Rise of Islamic State: ISIS and the New Sunni Revolution. http://www.amazon.com/The-Rise-Islamic-State-Revolution/dp/1784780405

Holocaust Encyclopedia, UNITED STATES POLICY TOWARD JEWISH REFUGEES, 1941–1952, http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007094

Kaplan, D. Robert, The Ends of the Earth: From Togo to Turkmenistan, from Iran to Cambodia, a Journey to the Frontiers of Anarchy. http://www.amazon.com/The-Ends-Earth-Turkmenistan-Frontiers/dp/0679751238

United Nations International Migration Wallchart. http://www.un.org/en/development/desa/population/migration/publications/wallchart/docs/wallchart2013.pdf