See ei lõpe kunagi

malev

Enne iga valimistsüklit püüavad  ennast parempoolsetena esitavad erakonnad vallutada rahvuslike kannatuste mäetippu ja Urmas Reinsalu inkassonõude  avantüür Venemaa vastu on alles esimene baaslaager. Tõsi, võib-olla on idee laudatoojal hoopis mittepoliitilised eesmärgid. “Mis on hästi tähtis, on see karbist välja mõtlemine,” ütles Reinsalu aasta tagasi.

Reinsalu niiütelda ideel on vastuolusid rohkem kui IRLil valijaid: vähemalt kolm. Ilmselt võib kohe kõrvale jätta küsimuse, millised on antud sissenõude võimalikud välispoliitilised plussid, sest hoolimata sellest, et Reinsalu väitel on tegemist Baltimaade ühise ideega (ja kogu kammajaa saigi väidetavalt alguse Leedust) − neid plusse ei ole. Välispoliitilises prismas on selle sammu tähendus null, et mitte öelda naeruväärne. Järelikult ajavad Reinsalu ja koos temaga ka teised Baltimaad sisepoliitilist agendat ehk teisisõnu: võlanõue on suunatud kohalikele turgudele, signaliseerides Eestis midagi olulist IRLi võimalikele valijatele. Mis see “oluline” on?

Esiteks väide, et nii täna kui ka tulevikus tuleb mitmed otsused konstrueerida läbi mineviku. See, kes me oleme praegu ja milliseks me saame tulevikus, on ära määratud selle poolt, kes me olime minevikus. Või täpsustus, jäime korraks liiga karpi kinni: on ära määratud selle poolt, mida meiega tehti minevikus. See peaaegu et judaistlik lähenemine ei jäta aga eestlaste traagilist ajalugu silmas pidades muud võimalust kui väita: nii praegu kui ka tulevikus on teised rahvad pro riigid kas meile midagi võlgu või meie ees süüdi. Nende ülesandeks on tasuda kas meie hättajätmise või meie hättasaatmise eest.

Mis aga on kastiavantüüris eriti silmatorkav: kui säärast oleviku ja tuleviku konstrueerimist läbi mineviku oleks võinud eeldada pigem 1990ndate esimesest poolest, siis pöörduda teema juurde tagasi aastal 2015 (and counting) tähendab üpris selgelt sõnumit, et säärane lähenemine ei lõpe kunagi. Tõsi, eks piibelikkud motiivid on viimasel ajal Eesti poliitikas moes, eriti nende suus, kelle silme ees seisab valimisapokalüpsis. Ent ajaloo säärane vanatestamentlik käsitlusviis − ajalugu kui miski, mis defineerib eestlaste suhte ülejäänud maailmaga läbi teistele omistatud lõppematu süütunde − ei tule tegelikult erilise ootamatusena.

Olen nimelt kohanud mitmeid põlvkonnakaaslaseid, kes on üllatunud, et Reinsalu on nende põlvkonnakaaslane. Tema vaade Eestile ei ole mitte ainult konservatiivne (keegi ei saa ette heita, kui inimene on konservatiivne), vaid kasvanud läbi rahvusliku pateetika ja viha kummalisest segust. Reinsalu, Indrek Hargla ja nii mõnegi teise temaealise, aga ka temast noorema lähenemine Eesti ajaloole on kompromissitum, agressiivsem ja mustvalgem kui nende isade või vanaisade põlvkonna oma. Ja samas − neil puudub igasugune isiklik kokkupuude meile tehtuga, neil puuduvad armid näos, nad ei ole seda läbi teinud. Võiks eeldada, et see muudab inimese leplikumaks, ta andestab kergemini, proovib välja rabeleda ohvri positsioonist. Ajalugu on tema jaoks nüüd ajalugu. Aga ei.

Too uus põlvkond teeb hoopis vastupidist: nad võtavad ohvri positsiooni vabatahtlikult tagasi ning lülitavad toas kõik tuled sinimustvalgele režiimile. Ma mäletan, kuidas minu vanaisa, kes oli soomepoiss (olen kunagi endale lubanud, et ei kasuta seda argumenti mitte kunagi), ei rääkinud elu lõpuni sõnagi oma karjäärist teadagi kelle vastu võitlemisel. Tal oli uus elu. Ta tahtis elada. Ta ei tahtnud naasta minevikku. Ta tahtis elada tuleviku nimel ja hüpitada lapselapsi oma agronoomikõhu peal. See ei tähenda, et ta oleks eitanud või häbenenud oma minevikku. Ei. Ta mäletas kõike. Kogu tema salk langes lahingus. Ta ise istus mitu aastat vangis. Aga ta ei rääkinud kunagi kellegi lõppematust kaugesse tulevikku projitseeritud süüst, ja kindlasti ei rääkinud ta soovist saada sõja eest boonuseid ja paki küpsiseid.

Millegipärast ei tundu see erandlik lugu. Ka minu teine vanaisa (jah, Saksa sõjavägi ja sellele järgnenu) teeb ta iga kord mõne vaimuka nalja kogu Nõukogude ühiskonna üle, kuid ta ei ole moorapeade kõrvale rääkinud kunagi midagi mingitest “reparatsioonidest”. Minu põlvkonnakaaslased lasevad see-eest välja lepitamatuid kogupauke. Nad ei taha ainult mäletada. Sest mis on halba mäletamises? Mitte midagi. Kuid mäletamise ainus mõte on selles, kui see aitab ära hoida vägivalda tulevikus. Need kutid aga mitte ainult ei mäleta. Nad tahavad ka kättemaksu. Revanši. Verd.

Hiljuti õnnestus näha kõnekat salvestust, kuidas Tony Benn, mainekas Inglise parlamendiliige, protesteeris 80ndatel  Iraagi pommitamise vastu, sest − hukkuda võivad ka naised ja lapsed. Ta teadis seda, sest ta oli sõja ajal varjendisse jooksnud. Ta teadis, mis on sõda. Ta oli kuulnud hävitajaid lähenemas, inimesi karjumas ja majasid kokku varisemas. Ma usun, et ta oli tundnud vere lõhna oma ninas.

Ja nüüd, nädal aega tagasi, pidas tema poeg tulise kõne Süüria pommitamise… toetuseks. Tal ei olnud kogemust sõjaga. Ta oli üles kasvanud rahuajal. Ta sündis jõukas kaubanduspiirkonnas ning õppis Sussexis Ida-Euroopat. Tema jaoks on sõda miski, mida ta ei mäleta. Aga mittemäletamine ei tähenda tema jaoks loobumist. Mittemäletamine tähendab sõjasoovi, verejanu, agressiivsust. Ja säärane on põlvkondade erinev suhtumine ajalukku ka Eestis. Kes on olnud osad ajaloost, kes on näinud ja kogenud, mida meiega tehti, ei tätoveeri endale kunagi haakristi käsivarre peale (erinevalt Kreeka merejumala nime kandva ööklubi omanikust, kes suudab ise errorit tajumata korraga sõdida kahesaja pagulase siiatuleku vastu ja samas põletada okupandi sümboli igaveseks oma nahale). Ja ma miskipärast ei usu, et ka idee tegeleda taas kord ajaloolise süüga tuli nendelt, kes on ise kõik läbi teinud. Nad mõtlevad selleks liiga kastis. See on too uus põlvkond all over again. Kui see oleks nende teha, ei lõpeks see kõik kunagi.

Teiseks. On üks säärane mõiste nagu “ajalugu kohustab”. Või noh, tegelikult ei ole, ma mõtlesin selle praegu välja, kuid see tundub sobivat tänaste noorte parempoolsete suhu, kes püüavad ühendada vabaturumajandust rahvusprotektsionismiga. Ajalugu kohustab oma patte lunastama. Nagu Saksamaa maksab siiani juutidele või Austraalia aborigeenidele või nagu USA ajab indiaanlaseid endiselt kenasti reservaatidesse ehk suurtesse joomapunkritesse, korvates seeläbi oma ajaloolist süüd.

IRLi, EKRE ja paljude vabade radikaalide väide näib pärinevat samast kastist: kui te olete meile midagi halba teinud (või meie heaks midagi tegemata jätnud), siis peate selle nüüd heaks tegema. See väide iseenesest ei ole ju vale. Ajaloos tehtud süüteod kujundavad üle kogu maailma erinevate riikide välis- ja sisepoliitikat. Reparatsioonid on olnud orgaaniline osa ajaloost. Ainult et ajalukku vaadatakse valikuliselt, ühte silma kinni pigistades. Mitte igasugune ajalugu ja mitte kõigi ajalugu ei kohusta mitte kõiki tegema tänapäeval midagi heaks. On olemas ajaloolist süüd, mille korvamine on meile kohustuslik. Ja siis on olemas säärast süüd, mis ei kohusta millekski. Seesama Reinsalu on seisnud otsustavalt vastu samasooliste õigustele, kuigi Nõukogude repressioonid, mis teda kilekotiga Vene saatkonda ajavad, puudutasid neid väga karmilt. Miks ajalugu nüüd ei kohusta? Seesama Reinsalu seisab pagulaste vastuvõtmise vastu, kuigi Euroopa (sh Eesti) tegematajätmine Süürias on pagulaskriisi üks põhjuseid. Miks nüüd tegematajätmine, see üks vundamendiposte Reinsalu ajalookäsitluse all, ei kohusta? Ei. Reparatsioonide nõudjad ei ole need, kelle jaoks ajalugu defineeriks objektiivselt ohvreid ja süüdlaseid. Nad valivad endale sobivat ajalugu. Ainult et – ajalugu ei saa valida.

Ja kolmandaks. Raha. Iga kord, kui ma püüan endale ette kujutada, mis valemit kasutades kavatsevad nõidusunest ärganud Baltimaad välja arvutada inimkannatuste hinda, ei suuda ma välja mõelda, kes tahaks sellises dialoogis öelda esimese sõna. See, mida sõda ja okupatsioon inimestele teeb, on mõõdetamatu. See on isegi kujuteldamatu, kuid ennekõike − seda ei saa mõõta. Toimunu kohutav mõõtmatus on see, mis paneb inimesed leinates vakatama. See on see, mis paneb neid käituma irratsionaalselt: nad nutavad, püstitavad mälestussambaid, käivad surnutega rääkimas, otsivad taga aastakümneid kadunud sugulasi. See ei ole ratsionaalne käitumine ja ma tunnen selle ees aukartust. Ma pean kõiki neid, kes on läbi teinud seda, mis meiega tehti, vaprateks. Ma ei suuda kunagi ette kujutada, mida nad läbi elasid. Ja nemad ei suuda seda kunagi ka kirjeldada. “Need, kes ellu jäid, ei tea, mida öelda, et neid usutaks. Ainus viis edasi elada on mitte proovida mõista, mis juhtus,” nagu kirjeldab holokausti ohvri poeg Goran Rosenberg oma raamatus.

Aga nüüd muudetakse see kõik ratsionaalseks. Kannatused arvestatakse ümber rahasse. Kui mage. Kleepida inimesele külge hinnasilt? Kas tõesti ei tulnud mõnda kastist väljas mõtet? Need, kes on sedavõrd järjepidevalt seisnud ajaloolise kannatuse eest, ütlevad ühtlasi, et sellel kannatusel on oma hinnalipik ja see kannatus on konverteeritav kas rubladeks või eurodeks, vastavalt tellija soovile. Ja oletagem hüpoteetiliselt, et Venemaa otsustabki selle summa tasuda? (Aga miks mitte oletada, sest antud inkassoseiklus ongi ju sümboolne, rahasaamine on vaid hüpoteetiline, kala minnakse õngitsema sealt, kust isegi Ruitlane seda kätte ei saaks.) Mis seejärel? Kas siis on IRLi, EKRE ja Poseidoni jaoks ajalooga suhted tasa? Kas äraostmatud pakuvad tõesti praegu Venemaale tehingut, millega viimane saab kõik kannatused… kinni plekkida? Milleks selline enesealandus? Mu pea plahvatas hetk tagasi.

Ja siis on veel mõned aspektid. Üks mu tuttav ütles, et enne iseseisvumist keeldus ta taksojuhtidega rääkimast vene keelt. Pärast iseseisvumist tegi ta seda aga rõõmuga. Miks? Sest enne esitas ta rääkimisest keeldumisega tugeva väite: te võite mind okupeerida, aga te ei saa mind võita. Hiljem taksojuhiga vene keeles rääkides esitas ta samuti tugeva väite: ajalugu on määranud mind võitjaks, ja see peatükk on nüüd sulgunud. Keeldumine osta vene kirjadega piimapakki ei ole seetõttu mitte märk peremeheks olemisest, see on enese orjana defineerimine − sellisena, keda isegi piimapakk suudab alaväärsena tundma panna.

Ma oleks aru saanud, kui Eesti oleks esitanud säärase võlanõude aastal 1990. Siis oleks see olnud enesekindla väikeriigi väide välismaailmale, et ta võib küll olla okupeeritud, aga ta ei anna alla. Ta ei karda midagi. Juba aastal 1992 oleks see olnud midagi täiesti muud. Tiit Pruuli sõnul valmistati teemat 1990ndatel isegi ette, aga pandi siis sahtlisse − sellel poleks olnud enam mingit tähendust. Täna, aastal 2015, tähendab see aga taas midagi − tähendab vabatahtlikku enesealandust. Need, kes sõnades on rahvusliku uhkuse nimel valmis elama nädala ilma kaherealise pintsakuta, on oma tegudes allaheitlikud. Me oleme vabad. Ja vabal inimesel on eneseuhkus, mis ei luba tal vabatahtlikult võtta uuesti mittevaba inimese hoiakut.

Ohvri parim kättemaks oma isandale on mitte enam olla ohver.

Reinsalu ja tema aatekaaslased on valinud kahjuks teise tee.

  • Marek

    Kompensatsiooni küsimine minevikukannatuste, okupatsiooni jne eest on suht standartne traditsiooniline relv välispoliitikas: (esimene ettejuhtuv näide: http://www.theguardian.com/politics/2013/jun/06/uk-more-colonial-era-compensation-claims )

    Nii et üle võlli emotsionaalne jutt ohvrimentaliteedi põlistamisest on veidi naljakas. Lisaks veel, et tegemist on sisuliselt ühe tegelase avantüüriga, mitte koordineeritud välispoliitikaga. Tundub, et palju kära eimillestki.

  • Mikk Salu

    Jah Marek, aga see Aafrika riikide kompensatsiooninõuete tsükkel on ka üks osa nende jätkuvatest hädadest. Ehk iga kord kui mõni valitsus või partei seal ämbrisse astub, mingi räige korruptsiooniga vahele jääb, mõne järjekordse sotsialistliku reformiga läbi kukub, siis viimases hädas haaratakse alati koloniaalmineviku järele: süüdi on britid, süüdi on prantslased jne… Selleasemel, et ise midagi ära teha, elatakse endiselt minevikku.
    Reinsalu nõude taga pole ka ilmselt midagi ratsionaalselt. Tõenäoliselt vaatas ta mingit erakondade populaarsusreitingut ja nägi, et IRL on taas paar protsenti kukkunud ja oligi vaja kiiresti millegagi välja tulla, et mõneks päevaks ajalehtede pealkirjadesse pääseda. Ma olen üsna kindel, et Reinsalu ise sellesse ei usu ja tegu on eestimeelsuse signaliseerimisega oma imaginaarsele valijale.
    Kusjuures, ega ta ega IRl sellest midagi ei võida, võib-olla mingis valijasegmendis saavad korraks 0,5% toetust juurde, aga mõne järgmise jama või lollusega, kaotavad selle tagasi.

  • Margus Kiis

    Panustamine Eesti russofoobidele ja rahvusäärmuslastele on igati ratsionaalne liigutus IRLi poolt. Muud eriti üle ei jäägi ju. Tegemist on ikkagi poliitikaga, võitlusega valijate pärast, mitte mingi akadeemilise aruteluga.

    Artiklis on muidugi kõik õige aga mina küll ei jää lootma sellele, et inimestele õnnestub midagi ratsionaalselt ära seletada. Inimene on loomult sügavalt irratsionaalne, eestlase poliitiline käitumine seda enam.

  • Ants Johanson

    Hea. Tänu!