Inimesed on liikvel ja Eestil on neid vaja

Maailmaturg

Sten Tamkivi esines 2. märtsil Tööandjate aastakonverentsil Tuulelohe Lend, kus jagas Teleporti andmetel põhinevaid mõtteid migratsioonist maailmas ja Eesti võimalustest meelitada endale häid inimesi. Ettekande video on vaadatav siit (algusega 4:18) ja slaidid on siin, ja allpool järgneb Steni kokkuvõte räägitust.


Me ehitame Teleportis tarkvara, mis aitab inimestel teada saada, kus on nende jaoks maailmas kõige parem elamiseks ja töötamiseks, ja siis ka sinna parimasse kohta kolida. Andmed, millest allpool räägin, tulevad erialakirjandusest, mida oleme firmat ehitades läbi töötanud ja meie esimeste toodete reaalsest kasutusest. Jagan need kolme blokki:

  1. globaalsed trendid inimeste liikumisel
  2. liikumise sihtkohaks olevate riikide ja linnade kasu targast migratsioonist
  3. Eesti tugevused ja nõrkused riikidevahelises talendikonkurentsis

Inimesed on liikvel

Maailmas on väga vähe head migratsioonistatistikat, sest see kipub olema ajalise viivitusega, ja keskendub sageli vaid lõplikele residentsuse- ja kodakondsusmuutustele, mille üle riigid arvet peavad. Paarkümmend aastat tagasi oli ju tavaline, et kui inimene kolis välismaale jäi sinna pikaks ajaks pidama – mis siis omakorda ilmub 3 või 5 aasta pärast ÜRO stastikas nähtavale. Tänaseks on töö muutuv iseloom, turgude globaalsus ja kaugtööd võimaldav tehnoloogia viinud selleni, et me näeme kasutajaid, kes kolivad uude riiki iga paari aasta tagant, või veetavad kuude viisi aega lausa mitmes linnas aastas.

Maailmaturg

Maailmas on umbes 3.5 miljardit töötajat, kellest umbes 1.5 miljardit on ühel või teisel moel mobiilsed. See tähendab, et nende oskused ja teadmised on nõutud enamates asukohtades kui see, kuhu nad juhuslikult sündisid, ja kuigi see võib olla pisut ebamugav, ei ole neil põhimõttelisi suuri takistusi, mis välistaks nende töötamise mujal. Neist eriti huvitav alamgrupp on hinnanguliselt 700 miljonit teabetöötajat (knowledge worker), kes töötavad peamiselt informatsiooniga. Selliseid töökohti on arenenud maailmas juba ca 45%. Ja kui sa töötad bittidega, mitte aatomitega, siis muutub su töö füüsilisest asukohast sõltumatuks. Piltlikult öeldes, kui Sa oled programmeerija, kes oskab inglise keelt, võid Sa täna kolida ükskõik kuhu ja suure tõenäosusega leiaksid erialast tööd.

Selle suurusjärguga klapib ka teiste uuringute hinnang, et ligi 20% maailma töötajatest ehk umbes 680 miljonit inimest teevad ühel või teisel viisil kaugtööd. Ilmselt lähevad siia hulka ka need, kellel on esialgu lihtsalt üks konverentskõne kliendi või töökaaslastega nädalas, aga trend suurema kaugsuhtluse suunas on siiski vääramatu.

Ja huvitavalt veel üks sarnane suurusjärk on uuringutes see, et viiendik kõigist inimestest, umbes 665M töötajast, kes otsib mis tahes ajahetkel paremat, huvitavamat või tasuvamat tööd. Ja neist omakorda 2/3, ehk 420M inimest ütlevad, et nad oleksid valmis kaaluma ka tööpakkumist välismaal.

Kui otsida nende erinevate andme-vaadete ühisosa, siis me Teleportis hindame, et meie sihtturg maailmas on täna ca 350 miljonit teabetööd tegevat inimest, kes on nii oma oskuste kui võimaluste poolest potentsiaalselt kolimas. Võrdluseks, eelpool viidatud aeglane ÜRO statistika näitab, et 232 miljonit inimest juba elab täna teises riigis kui see, kus ta sündinud on. Tempo kasvab. Võrdluseks, Eesti tänane sisserändekvoot on 0.001317 miljonit inimest aastas.

Rääkides meie lootusest Eestisse meelitada maailma parimaid inimesi kuuleme sageli allaheitlikku hüüatust: “aga me ei ole ju Silicon Valley!”. Tõsi, Silicon Valley, kui 40-aastase stardieelisega tehnoloogia-maailma Mecca on jätkuvalt selle äri jaoks absoluutnumbrite mõttes suurepärane koht, aga kaugeltki mitte enam ainus või kõigi jaoks.

Suure Eesti-sõbra ja Skype asutaja Niklas Zennströmi riskikapitalifirma Atomico avaldatud regulaarsest raportist selgub, et enam kui miljard dollarit väärt edukatest tehnoloogiafirmadest asub Räniorus kolmandik (60), ülejäänud 120 on laiali pillutatud Hiina, India, Euroopa uute keskuste vahel. Ja samamoodi näitab Teleportis töödeldud AngelListi andmestik, et nii uute startuppide asutamise kui nende poolt uute töökohtade loomine tempo on Londonis, Pariisis, New Yorkis ja teistes aktiivsetes linnades ületanud San Francisco ja Silicon Valley taseme:

screenshot

Maailmas on seega väga palju teisi linnu ja riike, kus tehnoloogiasektor kasvab ja, kus on puudu tarku töötajaid.

Miks meil Eestis neid inimesi vaja on?

Tööandjate konverentsi ettekannete hinnangul jääb Eestis järgmise 10 aasta jooksul puudu 85-125 tuhat tööealist inimest. Tänasest 870,000 tööealise eestimaalase numbrist tuleb selle arvutamiseks maha lahutada teatav väljaränne, aga märksa olulisemalt meie negatiivne iive ja elanikkonna vananemine ehk siis kasvav pensionäride osakaal. Näiteks Euroopa Komisjoni andmete põhjal saab arvutada ennustuste koridori keskele ümmarguse 100,000 puuduvat töökätepaari aastaks 2025:

Eesti tööjõu vähenemine

Aga me ei räägi oma mures Eesti majanduse säilimise ja kasvu mõttes ainult nendest 100,000 töökohast, need ei eksisteeri isolatsioonis olemasolevatest. Berkeley ülikooli professor Enrico Moretti on oma raamatus The New Geography of Jobs näidanud, et teabemahukat äri ajavates piirkondades toob iga kõrgtehnoloogilise, eksportiva töökoha loomine kaasa keskmisel viie täiendava töökoha tekke samas linnas: “Kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks, ja arstid, juristid, katusepanijad ja joogaõpetajad on tagajärg.” Silicon Valley puhul on selleks koefitsendiks lausa 6.2, just nii palju tekib keskmiselt uusi töökohti, et igale Facebooki või Google’i tarkvaraarendajale kohvikus latte’t serveerida, tema juukseid lõigata, teda Uberiga ringi sõidutada või talle koduks kortermaju ehitada.

Ehk siis, kui me ei lase neil 100,000 töökohal Eestist vaikselt kaduda, vaid loome samas tempos ja mahus juurde tarku ja kõrge väärtusega uusi töökohti, siis me tegelikult lahendame sellega poole miljoni Eestlase töökohad kodumaal. Mis omakorda tähendab, et keegi meist ei pea vastu tahtmist minema rakendust mujale Euroopasse otsima.

Kuidas Eesti liikvel talendi jaoks välja paistab?

Alates möödunud aasta aprillist on Teleport Cities teenuse abil ligi 40,000 inimest (ehk siis umbes niipalju kui Pärnu linnas elanikke) teinud üle veerand miljoni elukohaotsingu. Seda on juba piisavalt palju, et lisaks visioonile kasvavast inimeste liikumisest maailmas saame täna esitada ka statistilisi fakte nende liikvel inimeste reaalsete huvide, vajaduste ja käitumise kohta.

Kasutajad täidavad otsinguid tehes oma profiili, kus nad panevad kirja, kes nad on, mis tööd nad teevad, mida nad elult ootavad ja millised kriteeriumid neile uue elukoha valikul kõige rohkem korda lähevad. Alltoodud graafikul on välja toodud meie kasutajate nö “püsivad” eelistused, ehk siis kriteeriumid, mis nad on seadnud oluliseks vähemalt pooltel konkreetse kasutaja poolt tehtud otsingutel. Esikümme meie enam kui 160 võimaliku andmekihi seast on selline:

Mida talent otsib?

Esikohal troonib puhas keskkond (ligi 70% kasutajatest) — Eesti atraktiivsusest rääkides muretseme tavaliselt oma kliima pärast, aga tegelikult on see, mida talendid otsivad siiski midagi muud kui õhutemperatuur. Teiseks tahavad üle poole kasutajatest loomulikult tunda ennast turvaliselt. Ja kolmandal kohal, joonin selle alla, on tolerantne ühiskond. Eespool kulusid, eespool palku, rendihindu, meditsiini kvaliteeti, ühistransporti, majanduskasvu ja madalat korruptsiooni.

Kui hetkeks mõelda, on see muidugi ülimalt loogiline. Kui Sa oled rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline talent, kes läheb teise maailma otsa tegema midagi, mis on Sinu kutsumus, aitama mõnda põnevat firmat või rahvusvahelist teadusgruppi, siis viimane asi, mille pärast Sa tahad muretseda on see, et keegi sõimab tänaval Sul nahavärvi pärast näo täis või hirmutab bussis Sinu teistmoodi last.

Positiivne selle edetabeli mõttes on see, et kõige muu osas on Eestis asjad ju tegelikult päris hästi. Pakume ju mõistliku hinnaga puhast keskkonda, kus on hea elada. Meil on tubli meditsiinisüsteem ja hoogne startup-renessanss ja korruptsioonijuhtumid tunduvad nii dramaatilised, sest neid on vähe ja nad kistakse päevavalgele.

Selleks, et meelitada Eestisse maailma tipptalente, on meil probleeme vaid ühe suure teemaga: ühiskonna avatus, iga inimest austavad väärtused ja sallivus teistsugususe vastu. See võib olla jätkuvalt kellegi jaoks ebaintuitiivne, aga me peame aru saama ja kokku leppima, et need väärtused on Eesti ja eestlaste säilimise garant, mitte vastupidine.

Migratsioonimatemaatika

Kui inimesed on liikvel, meil Eestis on inimesi juurde vaja, ja meil on ühe erandiga üsna hästi nende vajadustele vastav koht, siis kuidas me oma töökohate probleemi võiksime lahendada?

Kui vaadata meie rahvaarvu kogu maailma rahvastikust ja nüüd seda võrrelda selle osaga liikvel talentidest, keda me tahaks enda juurde kutsuda, siis piltlikult öeldes on vaja meil olla ainult +50% parem kui keskmisel maailma riigil. Ma usun, et see on meile täiesti jõukohane ülesanne, mis ei löö sassi ei rahvuste tulevikku, unikaalseid keeli-kultuure ega majandusi ei Eesti ega maailma pildis:

JagamistehtedEesti 100,000 loomulikku teed kaduva töötaja sujuval asendamisel 100,000 uue targa töökohaga on minu nägemuses kolm suuremat komponenti:

  1. migratsioon tänases mahus toob meile ca 50,000 uut inimest aastaks 2025. Jätkuvalt saabumata sõjapõgenike ümber külvatava paanika käigus ilmselt paljud ei teagi, et tegelikult tuleb Eestisse juba praegu igal aastal üle 4 tuhande uue elaniku. Valdav enamus neist Euroopa liidust ja pisut üle tuhande mujalt maailmast, viimasel ajal peamiselt sõjast räsitud Ukrainast.
  2. aktiivne ja sihitud välisturundus on vajalik, et ka meie tänaseid väikseid numbreid täita. Kui isegi põgenikud ei seisa meie piiri taga sabas, siis on rumal arvata, et maailma tipptalentide meelitamine on vaid kvoodi seadmise küsimus. Eesti kõige rahvusvahelisemad tööandjad nagu Skype, Transferwise või Tartu Ülikool näevad parimate inimeste Eestisse palkamisel kurja vaeva ja riik saab erasektorile koordineerivate algatustega nagu WorkInEstonia.com programm olla suureks abiks. Ei tohi lihtsalt unustada, et me tegutseme rahvusvahelises konkurentsis – ja kui nt Rotterdami 600,000 elanikuga linn teatas hiljuti, et paneb talentide meelitamiseks tööle 70 inimest 7-miljoni eurose eelarvega, siis on selge, et 10X vähem investeerides saame vaevalt sama edukateks.
  3. ja nüüd siis see teine puuduolev pool ehk 50,000 uut inimest. Tark migratsioon ei ole piiride puudumine või müütiline “massiimmigratsioon”, mida kapseldunud eestlane kindlalt kahtlustab, mida valitsus on kindlalt välistanud, aga kumbki teineteist ei usu. Me oleme leidlikud ja meil on palju paremaid variante. Kas me leiame viisi, kuidas Eestisse tuleks tänasest 2-3x rohkem vabalt liikuvaid noori eurooplasi, alguses näiteks magistriprogrammidesse ja hiljem tööle jäädes? Või tõstame kolmandate riikide kvooti või teeme sellesse spetsiifilisi erisusi, et näiteks Bangladeshi õmbleja ei võtaks Ukraina programmeerija “kohta ära”, juhul kui meie majandus peaks ühte rohkem vajama? Ja äkki on siin e-residentsus tõeline kübaratrikk, mida täna veel maailmas keegi teine kopeerida ei suudaks — tuues Eestisse informatsiooni-põhiseid ja rahvusvaheliselt toimetavaid ettevõtteid, kes tekitaks tööd kohalikule teenuseärile ka ilma suurt hulka inimesi püsivalt riiki lisamata?

Seda viimast 50,000 töötaja punkti julgengi pakkuda meie ühiskonnas migratsiooniarutelude sisuliseks fookuseks. Räägime konkreetsetest ametitest (nagu peaminister Taavi Rõivas juba on alustanud dialoogis startup-firmadega), tingimustest, mida Eestisse kutsutavatele seame ja miks mitte ka lausa konkreetsetest inimestest nagu pakkus David Vseviov. Ja ilma lahmivat viha külvamata, paanikavabalt, palun, nagu soovitasid tööandjad.

Kui soovite, siis Eesti avatuse hinnasilt on piltlikult öeldes poole miljoni eestlase palk kümne aasta pärast.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Tahtsin veel eraldi tänada Ardo Illastet ja Kristjan Lepikut abi eest andmete kogumisel ja töötlemisel.

  • S.K.

    Kui me iga iteratsiooniga asendame teatud hulga [sündimata] eestlasi välismaalastega, siis kui hästi läheb see 50 aasta perspektiivis kokku Eesti Vabariigi põhiseadusliku eesmärgiga?

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Siin ma usun on aluseks meie definitsioon selle kohta, kes on eestlane. Põhiseadus seda ei ütle, ütleb, et tuleb kaitsta Eesti rahvust ja kultuuri.

    Selge on see, et eestlase definitsioon ei saa olla “valgest rassist isik, kes on sündinud Eesti kodanikest vanemate kristilikku perekonda füüsiliselt EV territooriumil” – me oleme enamikest neist tunnustest juba oma tänaste seaduslike kodanike ja toredate eestlastega igatepidi väljas.

    Ja kui mõisteid laiendama hakata, siis paljudes punktides on ilmselt lihtne järele anda, nt füüsiline sünnikoht või nahavärv, kui muud eesti kultuuri tunnused säilivad? Usun, et üks neid, mis peaks põhiseaduse mõttes jääma kultuuri tunnuseks on eesti keel. Selle näiteks võime võtta näiteks samal konverentsil esinenud dominikaani programmeerija Carlose, kellel sai kolmapäeval Eestis täis 10 aastat, räägib keelt, on eestlannaga abielus ja kasvatab poega. Ma arvan, et kui meie ühiskonnas 1% või 10% Carloste ja tema pere õigused, rahu ja vabadused on Eestis kaitstud, nagu põhiseadus ette kirjutab — siis on ka eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade tagatud. See on lihtsalt kasvav, arenev ja muutuv kultuur, mitte seesama, mis 1980 või 1880 aastal oli Eesti kultuur. Ja see on ju alati nii?

  • Juhan Voolaid

    Meie kartused põhinevad ikka nende Põhja-Aafrika doktorite ja inseneride hordidel, mis Euroopat hetkel üleujutamas on. Aga jah, maailm globariseerub. Lausa tsivilisatsioonid on segunema hakanud. See on muidugi vinge, kui mõni neist progeda oskab. Paari põlve pärast paistab mis tegelikult juhtus. Kardan et Eesti keele tarbimine jääb paljudele hobi korras käibele.

  • S.K.

    Kas see vastus tähendab, et need inimesed mitte ei tule tööea alguses Eestisse ja ei lahku tööea lõpus? Sellisel juhul toimub ju vaid probleemi paisutamine: ka nemad saavad vanaks ja ühel hetkel on 1-miljonilise vananeva ühiskonna asemel 2-miljoniline vananev ühiskond, millel on täpselt samad probleemid.

  • Märt Ridala

    Väga hea artikkel ja väga huvitavad ning uued andmed!

    Ma lisaks teesi, mille toeks mul küll ei ole andmeid, aga on jutuajamised mitmete immi- ja emigrantidega. Väidan, et töökoht, majandus, karjäärivõimalused ja raha võidavad inimeste otsustes alati ilma, traditsiooni hoidmist, tavasid ja muid pehmeid väärtusi. Näiteks teistpidi dimensioneerides ei oke Võru või Setu noortele mingi probleem kolida Tartu või Tallinn “multi-hõimsesse” keskkonda. Usun, et isegi iga töötu Odini sõdalane läheks jaapanlasest omaniku sushi kohta tööle kui vaid palk ja tingimused on OK.

    Nii, et teeme Eestist tolerantsema ja me kõik võidame.

  • Raul Veede

    Kui nad oskavad “eesti keele” väikse tähega kirjutada, on seal õigekirja juba rohkem kui pärismaalastel. Eesti ortograafia on muidugi maailmas märksa haruldasem oskus kui programmeerimine. Tegelikult võiks me pakkuda piiramatult tasuta eestikeelseid veebikursusi progemises jms ning kõigi suuremate keelte baasil eesti keelt ja kultuuri – erinevalt progemisest seda maailma tippülikoolid Courseras ei õpeta, see peaks ikka meie endi mure olema. Mitte nii, et interneerime kõik välismaalased Kapa-Kohilasse, kus kohalik nad kividega loopides eemal hoiab ja eesti keele õpetaja käib kord nädalas üheks tunniks. Nõnda muidugi head nahka ei saa.

  • Pärtel-Peeter Pere

    Väga hea lugemine.