Võitlus tõkkepuuga ehk miks ma olen üks Tuleva asutajaid

Manual-Barrier-Design

“What yawr name?” the soldier demanded. “You got something for me? I want some  money for that soya you got.”
Robert D. Kaplan, The Ends of the Earth.

Ühel tuulisel kevadpäeval käis 22 inimest Rävala puiesteel notarile allkirju andmas, et asutada Tuleva ning raputada seeläbi Eesti pensionikogumise turgu uut moodi organisatsiooni ning madalate haldustasudega. Kolm kuud hiljem on Tulevaga ühinenud poolteist tuhat inimest, kellest paljud on pensionifondide algkapitali panustanud kokku 1.5 miljonit eurot.

Mis on neid inimesi keset puhkuste aega sedasi tegutsema pannud? Teiste nimel rääkida ma ei oska, kuid mind isiklikult paelub Tuleva juures visioon, millest ma kirjutasin siin. Ma usun, et Tuleva mõtteviis sobib neljanda tööstusrevolutsiooniga kokku paremini kui näiteks Swedbanki oma. Ning muidugi on mind tegutsema pannud senised halvad kogemused tõkkepuudega.

Tõkkepuu on maailma lihtsaim äriidee ning selle eri variante võib leida kõikjalt maailmast. Mõnes piirkonnas piisab sellest, kui sul on AK-47 ja natuke okastraati. Sa tõmbad traadi teele ja jääd ootama, millal saabub esimene auto. Mõnes kohas piisab sellest, kui sul on ametliku välimusega tšekiraamat, millega saab turistile jätta mulje, et ta peab maksma läbipääsumaksu.

Lääne-Bengali osariigis Indias sattusin kord ise selliste teesulgude keskele, proovides Bangladeshi piirilt Siliguri jõuda. Üks asi, mis kahtlase skeemi reetis, oli “kontrollpunktide” arutu hulk. Kui üks teesulg oleks ehk isegi mõne turisti ära petnud, siis 19 tükki kilomeetri kohta lämmatas igasuguse võimaluse, et äriidee võiks töötada.

Kui sa elad aga Euroopa Liidus ja e-riigis, siis on tõkkepuud sinu ümber tõenäoliselt nähtamatud. Nad peituvad teenusedisainis ning peenikeses kirjas. Nad kerkivad kokkuleppimata kokkulepetesse. Nad käivituvad hääletult ning imbuvad automaatse kommunikatsioonina sinu meilboksi või telefoni. Sa ei näe neid, kuid nemad saevad üles alla ning arvutavad sinu rahakotist väikesi andameid.

Näide sellisest tõkkepuude süsteemist on meie pankade teenustasud pensionide haldamisel. Need on kõrged ning me isegi ei tea kõiki võimalikke tasusid, sest läbipaistvat raporteerimist esineb harva.

Kui pole kedagi, kes tõkkepuid avastaks ja neile tähelepanu juhiks, tekib teesulge ainult juurde, kuni lõpuks on neid liiga palju. Äriideena ei loo tõkkepuud reeglina lisaväärtust. Neid seatakse üles põhimõttel “teen seda, sest ma saan seda teha”. Kui järjest rohkem äri on üles ehitatud hiilivatele tasudele, siis juhtub aga kolm asja:

  • Tõkkepuude omanikud on mõnda aega väga edukad
  • Ülejäänud majandus hakkab ilmutama kurnatuse märke
  • Ühiskonnas tekib hulk inimesi, kes kaotavad usu võimalusse ise midagi teha

Ühistulisel ärimudelil on siinkohal olulisi eeliseid. Tulevas on igal inimesel üks hääl. Meil pole suurinvestoreid, kes seaksid endale eritingimusi. Tuleva ühistul puudub motivatsioon seada oma liimetele tõkkepuid. Omame ise oma pensionit ja seepärast ei ole meil ka midagi iseenda eest varjata. Jah, lõpuks olen ma vist tõesti jõudnud selle põhjuseni, miks Tuleva mind tõesti kõige rohkem innustab.