Kaire van der Toorn-Guthan – graafiline disainer Hollandis, kes vaatab Eestit läbi 100 silmapaari

Foto: Tõnu Runnel

“Eestlastel on mingisugune autentsus, mis on nagu nii sügavale sisse juurdunud. Uhkus, et sa oled väikese kultuuri kandja, esindaja. Ma ei oska öelda… See on mingisugune tunnetus sellest, et miski asi on ehe.”

Kahekümne üheksandas episoodis on meie saatekülaliseks graafiline disainer Kaire van der Toorn-Guthan, üle 20 aasta Rotterdamis elanud eestlane. Me kohtusime Kairega tänu tema uuele huvitavale projektile, praegu valmivale fotoraamatule “Eesti läbi 100 silmapaari”, millest me saates ka räägime.

Tartust pärit Kairel olid lõppenud neljanda kursuse õpingud Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, kui 1991.a. suvel läks koos sõbrannaga Düsseldorfi lapsehoidjaks. Nii räägimegi tema teekonnast, miks ei saanud temast arst, vaid graafiline disainer, ning mis hoiab teda Eestile lähedal.

Lisaks räägime:

  • miks ja kuidas sündis Eesti Maja Hollandis?
  • kuidas ta mõtleb graafilisest disainist?
  • kuidas on seotud ühiskonna disainiteadlikkus ning heaolu?
  • millised on Eesti ning Hollandi disainikeele erinevused?
  • ja miks on just praegu eriline aeg pildistamaks sadat erinevat inimest sünniaastatest 1918-2017?

Saade on salvestatud 8. oktoobril 2017. aastal üle Skype silla Rotterdami ning Palo Alto vahel. Head kuulamist!

Kuula iTunesis

Saatemärkmed

“Kui sa oled 20. või 21. aastane, siis ta tegelikult ju tegeled ainult iseendaga. Vähemalt mina mäletan, et see mida ise kogeda ja mida õppida, ja mida näha ja teha, see oli täiesti tsentraalne. Ma isegi ei mäleta sellest ajast, kuidas mu perel või sõpradel sel ajal Eestis läks.”

“Kui ma neljakümneseks sain, siis tekkis kindel teadmine, et kui mind ükskord enam ei ole, siis ma siin Hollandis kindlasti maetud ei taha olla. Mina pean kindlasti mingis Eesti surnuaias maetud olema. Täiesti absurdne tegelikult, aga see tunne oli nii tugev. Ilmselt siin ongi see mingisugune nähtamatu niit, külgetõmme või juured.”

“Peale Eesti Kooli oleme asutanud ka Eesti Maja Hollandis, et organiseerida kultuuriprojekte. Selle eesmärgiks on siis mitte ainult kohalikku eestlaskonda kaasata, kes niikuinii palju meie kultuurist osa saavad, vaid pigem seda, et tutvustada hollandi publikule seda, mis on Eesti ja mida tähendab meie kultuur.”

Eesti graafilisest disainist rääkides: “Minu meelest, eriti viimase 5-6 aasta jooksul, on toiminud tõeline kvaliteedihüpe. Kusjuures väga paljud asjad on veel sellised, et hei, seda saaks küll veel palju paremini teha. Aga mul on selline tunne, et uus generatsioon on peale tulnud, kes mõistab. Nad on teisel ajal õppinud, palju käinud ja harjunud vaatama.”

“Inimesed on Hollandis niivõrd palju näinud. On kohutavalt palju head disaini. Inimestel on lihtsalt niivõrd palju kogemusi, et neid on raske üllatada. Siin sul on raske välja mõelda midagi, mis vormilt oleks täiesti teistsugune.”

Raamatuprojektist “Eesti läbi 100 silmapaari”: “See projekt on niivõrd unikaalne, et meil on olemas inimesed, kes ühendavad esimese ja teise Eesti Vabariigi. Kümne aasta pärast sellist asja enam ei saa teha, sest esimese vabariigi inimesi tõenäoliselt enam ei ole.”

“Eestlastel on mingisugune autentsus, mis on nagu nii sügavale sisse juurdunud. Uhkus, et sa oled väikese kultuuri kandja, esindaja. Ma ei oska öelda… See on mingisugune tunnetus sellest, et miski asi on ehe.”

“Kui ma rääkisin seda, kuidas minu ema ja mu vanaema olid Siberisse saadetud, ja mu ema oli siis nelja aastane. Ma ei olnud seda ise niimoodi kogenud. See oli meie pere lugu, mida oli räägitud ja mis oli pähe kulunud, aga mul ei olnud mitte mingit isiklikku emotsiooni sellega. (…) See moment, kui ma seda jutustasin kogu Eesti rahva eest, oma perekonna tasandil, siis täiesti kontrollimatult pisarad voolasid.”

“Soovin, et Eesti kestaks vaba veel 100 korda 100 korda 100 aastat. (…) Et inimesed tunneksid ennast hästi ja vabana sellel vabal maal.”

Foto autor: Tõnu Runnel