Jutuajamine süürlasega

Jaana-SyyriaLugu-pilt-UUS-3

Olen nädalaks Berliinis sõpradel külas. Nagu ikka on kava tihe – päeval jooksen mööda Neuköllni rohkeid galeriisid, õhtuti see-eest mööda erinevaid veinilokaale. Otsustan hambad ristis selle kõige vahele mahutada ka aega oma doktoritöö jaoks. Töö räägib Aleppost ja nii hakkangi ajama mõne süürlase jälgi, kes mind tausta osas natuke hariks. Iraani sõbranna Saman vastab mu Facebooki sõnumile juba järgmisel päeval: „Ma leidsin kellegi. Ta nimi on Ghaith.“ Kogun päevakese julgust ning valin siis numbri. „Jah, muidugi, no problem,“ ütleb mehe hääl torusse perfektses inglise keeles. „Kas teeme Weddingu peatuses? Nii tunni pärast?“

Avan veel kähku faili ning lasen pilgu doktoritööst üle: süürlaste eneserepresentatsioon, orientalism, agentsus, diskursuse analüüs… Uurin oma töös sotsiaalmeedia aktivismi ning mu esimene artikkel käsitleb „hüvastijätu“ säutse Süüriast.

Ühtegi teist kodusõda pole sotsiaalmeedias nii palju vahendatud kui Süüria oma. Osalt on põhjuseks konflikti keerukus, sest osapooli on palju. Sama palju mängib rolli ohtlikkus, näiteks viis aastat tagasi hinnati Süüria maailma kõige ohtlikumaks paigaks ajakirjanike jaoks. Ja kuna ajakirjanikud ei pääse „materjalile” ligi, peabki peavoolumeedia tuginema üha enam amatöörmaterjalile. Viimase levikule aitab aga kaasa järjest arenev tehnoloogia.

Jõuan Weddingusse viisteist minutit varem. Berliini põhjaosas asuv Wedding on tuntud multikulti elanikkonna poolest – peale sakslaste leiab siin ka rahvast Türgist, Araabiamaadest, Aafrikast ja näiteks Hiinast. Kui alles hiljuti oli tegu ühe Berliini vaesema piirkonnaga, siis nüüd on hakatud rääkima gentrifikatsioonist. Perroon on rahvast täis, jalutan ringi ja piidlen inimesi. Perrooni lõpus seisabki musta habemega noormees, suits ees ja hõlmad laiali, paljastades miinuskraadidest hoolimata sallita kaela. Vaatame teineteisele ebalevalt otsa ja noogutame siis kergendatult. „Jaana!“ ruttab ta juba minu poole ning surub siis mul naeratades kätt.

Pärast mõningat sihitut kiirkõndi Weddingus, mida me kumbki hästi ei tunne, maandume kohalikus shisha baaris, mis kannab uhket nime „Mon Rêve“. Kahekorruseline baar on sisustatud suurte velvetdiivanitega, mängib vali hiphop, koht on suitsust tume. Istume ühele kümnetest tühjadest diivanitest. Ghaith võtab koha minu vastas ning naeratab jälle, sedapuhku julgustavalt: „Nüüd saame normaalselt rääkida.“

Elu vannitoas

Uurin alustuseks Ghaithilt tema tausta kohta. Selgub, et Ghaith on pärit Damaskuse äärelinnast Qudssayast. Aastast 2012 on Ghaith elanud Türgis, viimased poolteist aastat Berliinis. „Minu isa on insener, emal on kraad ärinduses. Ka minust pidi insener saama, mul oli kooli lõpuni jäänud ainult üks aasta. Ma poleks iial uskunud, et satun hoopis Berliini,“ ütleb ta.

„Kuidas sõda alguse sai? Oli see ootamatu?“ uurin ma edasi.

„Jah,“ vastab Ghaith. „Qudssayas hakkas kamp tüüpe Assadi vastu mässama. See liikumine kasvas. Nad võtsid üle kohaliku politseijaoskonna ja valitsuse mehed põgenesid. Eks me arvasime, et mingi jama tuleb. Aga seda ei osanud me uneski näha, et Assad vastab pommitamisega.“

Ghaith teeb pausi. Ja jätkab siis: „Kusjuures ma mäletan täpselt, kuidas pommitamine algas. Kell oli kolm hommikul. Ärkasin valju heli peale ja läksin katusele vaatama, mis toimub. Elasime viimasel, neljandal korrusel. Ma nägin igal pool helikoptereid. Jooksin kähku tagasi tuppa ning karjusin vanematele, et peame jooksma esimesele korrusele, vannituppa. Olin kuskilt kuulnud, et vannituba on pommitamise ajal kõige turvalisem koht. Olime seal kümme päeva“.

„Mis mõttes? Kümme päeva vannitoas?“

„Ei noh, vahepeal käisime ikka väljas ka, aga pommitamise ajal olime vannitoas. Aga pommitati peaaegu kogu aeg.“

„Ja mis sai edasi?“

„Varsti tuli jalavägi,“ vastab Ghaith. „Nad käisid majast majja. Paljud inimesed lasti kohapeal maha. Meid jäeti ellu, sest minu isa on haritlane, ta õpetab kohalikus ülikoolis.“

Ghaithi linnas tapeti üle kahesaja inimese. Paljud neist maeti linna keskele parki. Hukati terveid perekondi, kes lamavad nüüd nimetutes haudades. Siis kolis Ghaithi pere Quddsayast ära.

It’s a mess

Muusika keeratakse valjemaks. Vahin maha ja kogun mõtteid. Ghaith vaatab mind pisut murelikult: Kõik ok? Sa tahtsid midagi oma doktoritöö kohta küsida?“

Aga küsida ma ei suuda, sest orientalism ja diskursuse analüüs on korraga jäänud kaugele mägede taha. Pea on tühi. „Tahad ma räägin sulle konflikti taustast?“ pakub Ghaith. Noogutan kergendatult.

„Lihtsustatult, Jaana, on ühel pool opositsioon, mis koosneb Vaba Süüria Armeest ja lõputust hunnikust rühmitustest, mille nimed sul arvatavasti meelde ei jää.” – „Al Nusra Rinne!“ hüüan mina vahele.

„Ah ok,“ jätkab Ghaith „Küllap sa tead siis ka seda, et opositsiooni toetavad laias laastus Saudi-Araabia, Katar ja Türgi. Assadi poolel on Iraan ja Venemaa ja Hesbollah. Ameerika Ühendriigid toetasid algselt opositsiooni, aga hiljem asusid pommitama ISIS-st ja toetama kurde. Kurdid sõdivad Süüria põhjaosas autonoomse riigi eest.“

Ghaithi jutt vastab enam-vähem sellele, mida juba tean, niisiis noogutan. Olen ka lugenud, et kõik osapooled ajavad oma motiivide kohta pada. Venemaa väidab, et võitleb ISISega, aga enamik nende rünnakuid on suunatud opositsiooni pihta. Iraan räägib, et neil on Süürias ainult sõjalised nõustajad, aga tegelikult võtavad nemadki lahingutegevusest osa. Türgi väidab, et võitleb Assadi vastu, kuid nende tegevus on suunatud Süüria kurdide vastu. Ja muide, Assadis ei näe mitte kõik kolli. Näiteks kristlased, kes kardavad sunniitide valitsust, toetavad kindlameelselt Assadi.

Süüria tavaelanike situatsioon on selle kõige keskel sõnuseletamatult kohutav. Praeguseks on surnud umbes pool miljonit süürlast, kaksteist miljonit ehk pool sõjaeelsest populatsioonist on ümber asustatud.

„Basically, it’s a complete, total mess, võtab Ghaith asja kokku.

Ghaithi politiseerumine

„Millal sa Berliini sattusid?“ küsin ma Ghaithilt.

„See on pikk lugu,“ vastab too, ent jutustab sellegipoolest.

„Minu sõbral Samiril on Damaskuse lähedal hobusefarm. Käisin temaga tihti kaasas, aitasin hobuseid hooldada. Ükskord jäi Samir haigeks. Hobuseid niisama jätta ei saanud, neid on farmis umbes kaheksakümmend. Võtsin tema autovõtmed ja otsustasime ühe sõbraga farmis ära käia. Tee sinna oli udune, sisetunne aimas kohe halba.”

Hobustele toit ja vesi ette antud, asusid noormehed tagasiteele: „Ja siis äkki seisis meie auto ees mingi tüüp, käes kalašnikov. Puude vahelt tuli teine auto nelja mehega. Meid käsutati kõhuli maha ja hakati jalgadega peksma.“

„Kes need olid?“

„Valitsusvägede mehed. Nad süüdistasid meid mässulistele ravimite viimises. Noh, ja vanglas…“

„Mis vanglas?“

„Noh, vanglas. Kuhu meid viidi. Ma olin seal neli kuud.“

Ghaith ei peatu pikemalt sellel, mis vanglas toimus. Ütleb vaid, et kaotas seal kakskümmendviis kilo. „It was an experience, ütleb ta ainult. Ghaithi vanemad käisid kõik politseijaoskonnad läbi, neil polnud aimugi, kus on nende poeg. Alul tuli maksta, et seda teada saada. Siis selleks, et Ghaith välja saaks. Talle anti üks päev, et riigist kaduda. “See oli viimane kord, kui nägin oma vanemaid,“ ütleb Ghaith ja jääb vait. „Mis sai edasi?“ küsin ma lõpuks.

„Ma põgenesin Liibanoni. Sealt edasi Türki. Türgis hakkasin tegelema aktivismiga – sest ma suudan õiget valest eraldada.“

Ghaith alustas koostööd kohalike MTÜdega. Ta käis Põhja-Süüria haiglates ja kirjutas neist aruandeid, tõmbamaks tähelepanu sellele, et haiglates ei ole piisavalt ravimeid ega personali. „Aga lõpuks läks asi mu jaoks liiga ohtlikuks, pidin sealt ära tulema,“ ütleb Ghaith.

Kuidas sa Berliini said?“

„Laevaga. Türgist üle mere Kreekasse, sealt edasi mööda maad“.

„Kui suur see laev oli?“

„Meid oli kaksteist inimest. It was an experience, kordab ta jälle.

Pakk riisi auto eest

„Kuidas on olukord Süürias nüüd?“ püüan ma viia vestlust rõõmsamatele radadele. „Uudistest tundub, et sõda hakkab läbi saama?“

„See ei ole tõsi,“ vastab Ghaith. „Olukord on jätkuvalt väga raske. Ka seal, kus otsest lahingutegevust ei ole. Sõda on kestnud seitse aastat. Üks dollar maksis enne umbes 50 Süüria naela, nüüd aga maksab 500 naela. Vahe on kümnekordne.“

„Kuidas inimesed hakkama saavad?“

„Ei saagi,“ vastab Ghaith. „Inimesed nälgivad. Damaskuses sõid inimesed ära kõik puulehed, rääkimata kassidest-koertest. Et ellu jääda. Üks pereisa müüs maha auto, et osta perele pakk riisi. See vist ongi kõige raskem. Näha, kuidas su lapsed nälgivad ja sa ei saa mitte kuidagi neid aidata.“

Mul hakkavad silmad märjaks minema. „Ära kurvasta,“ lohutab mind Ghaith. „Kas ma ostan sulle teed?“. – „Ei-ei,“ vaidlen mina. – „Noh, ühe väikese tee,“ sammub Ghaith juba baari poole. Varsti ilmubki ettekandja ämbrisuuruse teeklaasiga. Ghaith patsutab mind sõbralikult õlale ja keerab mulle ühe suitsu. Ma ei oska suitsetada ning tõmban suitsu endale silma ja hakkan köhima.

Tegelikult ma ei tea, miks ma olen nii šokeeritud. Süüria on nüüdseks aastaid olnud uudistes. Ja kõike seda, millest Ghaith räägib, olen ma Twitteris lähedalt näinud. Nälgivaid inimesi, pommirünnakute ohvreid, surma ja õudust. See kõik on salvestatud.

Ghaith usub aga kaljukindlalt, et inimesed lihtsalt ei tea, mis Süürias toimub. Kui teaksid, siis kindlasti aitaksid. Seetõttu on ta kõvasti sotsiaalmeedia usku. „See on meie ainus lootus, teadlikkuse tõstmine,“ ütleb ta veendunult. „Midagi saab ja tuleb teha.”

Ghaith plaanib luua oma MTÜ ja tegeleda peace buildinguga. MTÜ nimeks planeerib ta panna Same Sky. „Sest me kõik oleme nagu sama taeva all: sunniidid ja šiiidid, kurdid ja türklased, eestlased ja sakslased, sina ja mina.“

Vaatan aknast välja, õues sajab laia lund. Baar on märkamatult inimestega täitunud. Meie kõrvale on prantsatanud kamp noori, kes naeravad ja lonksavad oma jooke.

Uurin Ghaithilt, kas Berliin oli talle kultuurišokk. „Ei, miks,“ vastab ta. „Ega see elu Damaskuses nii erinev polnud. Underground baarid ja ööelu olid meil täitsa olemas. Kuni sa Assadi vastu ei mässanud, võisid teha enam-vähem, mida tahtsid.” Ent möönab siis:

„Mingid kultuurilised erinevused on kindlasti. Sakslased on märksa kinnisemad kui süürlased. Ja vahel on mul tunne, et inimesed vaatavad mind imelikult, kui kuulevad, et ma olen pagulane. Üks tüdruk ütles tööl, et ta kardab mind,“ kehitab Ghaith õlgu.

Ka korterit oli Ghaithil keeruline leida. „Ega pagulastele keegi korterit üürida ei taha,“ räägib ta. Seetõttu maksab Ghaith hetkel oma toa eest Weddingus hingehinda. Ghaith pole ainuke omataoline ning mitmed teisedki üürileandjad teenivad pagulaste pealt üüriturul head raha.

***

Neuköllnis kõnnib mulle vastu kunstnikust tuttav, “Ciao.“ hüüab ta juba kaugelt. Ning jätkab siis „Ma käisin eile ühel show avamisel. Show oli okei, aga aftekas oli nõme, ja ma siis kohe ütlesin neile, et nii küll ei lähe…“. Edasi ma enam ei kuule, jätan ta lihtsalt sinnapaika seisma ja liigun edasi.