Indrek Kasela – investeerides Eesti tulevikku läbi kultuuri, tehnoloogia ning toidu

Foto: Raul Mee (Äripäev)

“Kui ma tahan elada Eestis, siis küsin endalt, et mis on need valdkonnad, mis võimaldavad mul Eestis elada, kuid tegutseda rahvusvaheliselt? Tehnoloogia- ja toiduainetesektor on need, kus meil on tõeline maailmapotentsiaal.”

Indrek Kasela tegevust kirjeldades pole võimalik piirduda ühe kitsa klassifikatsiooniga. Ta osaleb nii toiduainetööstuses kui ka tehnoloogiasektoris, tõmbas kümnendi alguses kinos “Sõprus” käima väärtfilmide ajastu ning osaleb aktiivselt Eesti kunsti tutvustamisel maailmas läbi oma tegevuse kunstigaleriis Temnikova & Kasela. Indrekut võib pidada globaalse eestlase prototüübiks, kelle kodu on Eestis, kuid kellele helistades võib teda leida pea mistahes punktist Maa peal, ning keda oma üleilmse tegevuse tõttu tuntakse mitte ainult väljaspool Eestit, vaid on ka ise üks aktiivne nn Eesti saadik maailmas.

Meie vestlus katab laia teemade ringi:

● 1970-1980ndate lapsepõlvest Sauel ning aknast vabasse maailma nõukogude ajal;
● sündmusterohkest 1990ndatest, millest pool möödus tudengina New Yorgis;
● kuidas hiljem sai New Yorgist Kasela teine kodu;
● miks on kalandus suur võimalus Eesti jaoks;
● eestlaste filmiarmastusest;
● Eesti kunsti konkurentsivõimest maailmas;
● ja miks on Eestis hea elada?

Head kuulamist!

Kuula iTunesis

Valitud mõtteid

“New York on nagu tuumapomm. Et kui sa kord juba oled sellega pihta saanud, siis see mõjutab sind kogu elu.”

“Me olime noored yuppied – young urban ja professional. Meil olid head kraadid headest ülikoolidest ja Eestis hakkas toimuma erastamine. Ja loomulikult vajab erastamise protsess selliseid osavaid investeerimispankureid.”

“Ma ei ole kunagi olnud selline peaosatäitja, aga mul on olnud võimalus olla teatud mõttes kroonik ja näha kõrvalt selliseid olulisi verstaposte Eesti [lähi]ajaloos. Ja kuidagi näppu pidi ka seal juures olla, olgu need suuremad erastamised või nende mudelite väljamõtlemised. Näiteks Tallinna Vesi või Tallinna Prügila.”

“Ma arvan, et Tallinnast põnevamat kohta oli 90ndate lõpus harv leida.”

“Mul õnnestus olla Eesti ID-kaardi loomise juures päris algusest peale. Saime n-ö oma klassikaaslastega Cybernetica majas uuesti kokku. Juba eelmisel sajandil tegelikult ma juba tegelesin tehnoloogiaga, mille ettevõtte nimi oli Privador ehk tänase Guardtime’i eelkäia ja kuidagi me seal siis lõime Sertifitseerimiskeskust.”

“Kui ma tahan elada Eestis, siis küsin endalt, et mis on need valdkonnad, mis võimaldavad mul Eestis elada, kuid tegutseda rahvusvaheliselt? Tehnoloogia- ja toiduainetesektor on need, kus meil on tõeline maailmapotentsiaal.”

“Kui me vaatame lisaväärtuse mõttes, siis kala on kõige kallim loomne proteiin, mida toota. Ja Eesti on nii unikaalses positsioonis, kus me oleme õnnistatud väga pika merepiiriga. Kui võrrelda, siis see on valdavalt jabur olukord, et me oleme ainus riik põhjamaades, kes oma kala ise ei ole kasvatanud.”

“See on vapustav, et me ei näe ennast enam sellise odava tooraine baasina põhjamaadele, vaid suudame ennast mõelda samasse kaasaega.”

“Me tihti unustame ära, et meil siin Eestis sees on n-ö väike lähivälismaal. Ja see on venekeelne kogukond. Ja ma tegin ettepaneku, et meie galerii nimes võiks olla üks äratuntavalt vene ja teine äratuntavalt Eesti nimi. (Temnikova & Kasela)”

“Neid ei pea olema palju. Meil on üks Kelli Sildaru ja meil on üks Arvo Pärt. Meil ei tule Eestis võib-olla kunagi sada head kunstnikku. Aga piisab, kui on piisavalt n-ö staare, kes innustavad teisi.”

“Ma arvan, et Eesti on hästi autentne. Ma olen inglise keeles alati öelnud, et see on nagu no bullshit country. Ta on lihtsalt nii pisike ja nii väike, ja õnneks tavainimeste mõttes selline ilma igasuguse võltsedevuse või sisutühjuseta.”

Saatejuht Rainer Sternfeld