Autor: Daniel Vaarik

12 poliitilist tooli

Memokraat sai hiljuti kirja Endlilt, kes palus lahti seletada mis tööd teeb poliitik. “Mida teeb poliitik, kui ta ongi lihtsalt poliitik, mitte näiteks minister?” küsis ta meilt.

Vaata, Endel, erakondades on inimestel palju rolle ning mitmeid selliseid huvitavaid ameteid, mida ei ole üles loetletud ametlikel kodulehtedel. Memokraadi poliitikavaatlejad panid märkmed kokku ning sul on nüüd võimalus piiluda sellesse veidrasse ja huvitavasse maailma.

Arvamusveskid

Alljärgnev on õuduslugu. Põhjamaine death metal. Lõpus saavad kõik surma. Kuid alustagem sellest, et Homo Sapiensi sotsiaalmeediakäitumise sarnasust niinimetatud sipelgaveskitele on varemgi täheldatud. Sipelgad, kes on teatavasti pimedad, jätavad üksteisele erinevaid lõhnasõnumeid, mis aitavad leida […]

Meie avangard

Kust alustada? Mul ei ole kombeks puusalt tulistada, ma ei tunne ennast kuigi mugavalt seda tehes, sest mulle tundub, et leidub ka paremaid laskemehi, palju paremaid kui mina. Ma üldiselt piirdun teadustööde ümberjutustustega, sest mulle […]

Ennustame valimistulemusi?

Memokraat avaldab täna Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi teaduri Mihkel Solvaku analüüsi erakondade valimistulemuste ennustamisest. Üks selle analüüsi kainestavamaid järeldusi on see, et Eesti poliitika on ülimalt stabiilne ning hoolimata valimistevahelise ajal toimuvatest kõikumistest erakondade reitingutes, liiguvad reitingud valimiste ajaks tagasi sinna kohale, kus nad olid eelmistel valimistel. Reform käib vahepeal ikka põhjas, Kesk käib vahepeal ikka tipus, kuid valimiste ajal on nad tagasi seal, kus olid varem.

Mis saab kevadel? Kui seda analüüsi võtta aluseks, saab tõenäoliselt suurimaks valimistulemuste mõjutajaks olema majanduse käekäik. “It’s the economy, stupid!” Aga tutvu ise lähemalt ja ütle, mida arvad.

Loe siit!

Minu õllereklaami sees on midagi*

Eellugu, erinevad hoiatused ja countdown

Eestis tehakse alkoholireklaami 18 miljoni euro eest aastas, väidab Terve Eesti Sihtasutus. Millega seda summat võrrelda? Mäletad seda Reformierakonna “Uhke” kampaaniat 2011. aastal, mil bussipeatused olid kollased ning teles jooksis prime time reklaam, kus inimesed olid uhked? Kuidas see kõik käis mitu kuud üle Eesti, lehtedes, raadios, online’is? No see maksis ametliku info kohaselt kaksteist korda vähem. Nii et jaanuarist detsembrini kulub alkoholiturundusele iga kuu umbes samasugune summa, mis aitas ühel erakonnal võita valimistel peaministritooli.

Poolteist aastat tagasi palus Terve Eesti Sihtasutus (TESA) mul kaasa mõelda alkoholireklaami mõjude teemal ning kuigi osa tööst olen teinud tasuta, olen ma saanud nende käest tasu 3344.- eurot koos käibemaksuga. Ma mainin seda sellepärast, et sa teaksid edasi lugedes, kus ma istun ja seisan. Sest alkoholireklaamist rääkimine on üpris radioaktiivne värk, eriti pärast seda, kui alkoholist on saamas julgeoleku kõrval üks lähenevate valimiste keskseid teemasid.

Alkoholireklaamid on aja jooksul väga kõvasti muutunud. Vaata kasvõi seda fotot 1990. aastate alkoholireklaamist. Kas see võiks ilmuda mõnes tänases ajalehes ilma, et avalikkuses ei hakkaks kõlama süüdistused purjuspäi autoga sõitmise propageerimises?

Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine

Kujutlegem, et kuue aasta pärast veebruaris kirjutavad Tesla elektriauto leiutaja Elon Musk, režissöör Quentin Tarantino ning Jaapani kirjanik Haruki Murakami Eesti presidendi Facebooki seinale õnnesoovid vabariigi aastapäevaks. “Kuigi ma ei ela Eestis, ja peamiselt olen ma siiski jaapanlane, tunnen ma juba mitu aastat, et Eesti on natuke minu maa ka,” kirjutab Murakami, kellel on Eestis investeerimiskonto ning kes kasutab sarnaselt sadade tuhandete teiste inimestega rahvusvaheliseks asjaajamiseks Eesti riigi poolt antud digitaalset identiteeti.

Selline uus edulugu tooks Eestile rahvusvaheliselt tuntust ja suurendaks pehmet turvalisust. Riigikassasse laekuks rohkem raha tänu miljonitele maksvatele klientidele, kes samas ei kasutaks meie riigi füüsilist infrastruktuuri või loodusvarasid.

Eesti majandus on otsinud tükk aega uut suunda. Me püüdleme oskuste poole, mis ei oleks vaid lihtsakoeline transiit poliitiliselt keeruka Venemaa ja Lääne vahel ning tahame leida midagi, mis tooks rohkem kasu kui allhanke tegemine meist rikkamatele.

Lubage, et küsin ühe lihtsa Mnemoturniiri stiilis küsimuse: “Enamik maailma kõige väärtuslikematest ettevõtetest on registreeritud ühes kindlas kohas. Kus?” Vastuseks on USA osariik Delaware, kes on suutnud enda juurde meelitada Apple-i, Google-i, Coca-Cola, aga ka meie oma Grabcad-i. Põhjuseks, miks firmad ennast seal registreerivad, ei ole eelkõige madalad maksud või asukoht, vaid usaldusväärne äriseadustik.

UTC +2, me kodu!

Pühendatud Šotimaa iseseisvusele ja peatsele suurele kellade keeramisele.

Miski ei ühenda paremini kui biit. Mu biit on sama 406 miljoni inimesega, kellest paljudega ma ärkan, lähen magama, söön ja sebin enam või vähem ühel ja samal ajal. See kõik toimub 15 tuhande kilomeetri pikkusel alal, mis ühendab Soome kõige põhjapoolsemat tippu Lõuna-Aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning mis on tuntud ka kui ajavöönd UTC+2.

Öösiti, kui miljarditel väikestel ekraanidel pilgub ette number 0:00, väikelinnade tornikellade osutid joonduvad otse üles ning raadiojaamade hilisõhtused DJ-d vahetuvad smooth jazzi spetsialistide vastu, resetib kogu UTC+2 jõuk ühiselt oma eilse. Meie öö on tõeline. Ta on samal ajal. Teist sellist pole kuskil.

Kuidas vahele segada

Kas olete märganud, kuidas avalikes aruteludes vohab vahelesegamise praktika? „Vabariigi kodanikes“ ja „Ringvaates“ on see justkui osaks brändist muutunud: saatejuhid tunduvad vahel kõige rohkem sõna võtvat, saatekülalised ei oska aga tihti vestluskaaslasi tähele panna. Kuku ja Vikerraadio päevapoliitika saadetes räägivad kõnelejad innukalt üksteise peale, nii et raadiokuulaja ei saa mõtetele pahatihti üldse pihta.

Vahelerääkimine avalikes aruteludes on muutunud nii domineerivaks, et segab sisukate arutelude tekkimist. Liiga tihti tundub, et argumenteeritud arutelu asemel keskendutakse vormile ja kahjuks ka teiste arutlejate mahategemisele.

Vahelesegamise vastand on aga monoloog, mille puhul on igasugune vahelesegamine üldse võimatuks muudetud. See olukord pole sugugi parem. Puutudes igapäevaselt kokku kohaliku elu maailmaga, näen, et paljude omavalitsuste jaoks tähendab „vahelesegamine“ tüütute protestijate, aktiivsete vabaühenduste ja kodanike pidev pildisolek, ametlike otsuste kritiseerimine ja arvamuste avaldamine.