Autor: Daniel Vaarik

See, mis üle jääb

Kes poleks lapsena lammutanud mõnda mänguasja tükkideks ning seejärel kokku pannes avastanud, et a) peotäis seibe ja vedrusid jäi üle, b) mänguasi töötab edasi? Minuga juhtub seda siiani. Laske mind autot parandama või ummistunud nõudepesumasinat remontima ning peagi ulatan teile ülejäänud turvapadja või näiteks mingi müstilise propelleri. Ning põhiline, niimoodi efektiivsemaks muudetud masin toimib jumalast hästi edasi. Vahel.

Midagi sellist on teinud ka Mart Luik viimastel kuudel ajalehes Postimees, võttes selle peaaegu 160 aastase institutsiooni nii väikesteks tükkideks lahti nagu seda pole vist teisest maailmasõjast saadik tehtud. Mis te arvate, mis seepeale juhtus? Midagi ei juhtunud! Tõsi, üle jäi mitmeid reportereid, toimetajaid, analüütikuid, reklaamiasjatundjaid, arendusosakonna töötajaid, pinutäis fotograafe ning suht otstarbetu polt nimega Anvar Samost. Kui aga omanike esindaja Mart Kadastik sel nädalal Postimehe uuesti Merit Koplist ja Ainar Reinapist kokku kleepis, läksin kohe Postimehe leheküljele vaatama ja võtke teadmiseks, portaal töötab nagu kulda.

Valitsuse vahetus

Вы неправильно коня поставили, товарищ гроссмейстер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извиняюсь,-ответил гроссмейстер,-после лекции я несколько устал.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli

Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).

See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.

Strateegilisest kommunikatsioonist ehk sellest, mida me muidu teeme

Teatades oma tagasiastumisest neljapäeva õhtuses Kahekõne saates, nentis Rein Lang, et valitsusel on probleeme kommunikatsiooniga.

“See on kommunikatiivne probleem. See on valitsuse jaoks suur probleem ja kuidagi tuleb sellele läheneda,” ütles ta. (ERR)

Samas andis lahkuv kultuuriminister mõista, et on olemas mingisugused kommunikatsioonist eraldiseisvad tegevused, mida valitsus lihtsalt pole suutnud rahvale piisavalt hästi selgitada:

“See, et strateegiline kommunikatsioon nii valitsuse kui ka kultuuriministeeriumi tasemel ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde ja mis ei ole, teiselt poolt suudab üks ajakirjanik, kellel on unenägu, teha tervele ühiskonnale selgeks, et keegi on lurjus ja kaabakas, see on probleem – seda probleemi tuleb vaadata kainelt, ratsionaalselt ja ilma emotsioonideta,» lisas ta. (Postimees.ee)

Olles  lahkuva ministriga nõus, et selline olukord ei ole valitsuse ja riigi seisukohalt sugugi hea ning seda saavad ära kasutada muuhulgas ka näiteks lurjused ja kaabakad (tegelikult täpselt ka minu mõte!), on aga eriti oluline küsida: kas on ülepea olemas poliitikat, mis poleks olemuselt kommunikatsioon? Kas tänapäeva maailmas on võimalik olukord, kus riigi valitsus teeb üleüldse midagi, mis pole kommunikatsioon?

Et paremini aru saada, vaatame Vabariigi Valitsuse seadust ning peaministri ja ministrite pädevust nii nagu seadus sätestab, ehk siis seda, mida valitsuse liikmed tegelikult “teevad”:

Muudatustest Memokraadis

Kuna Daniel Vaariku panus Memokraadi arendamisse ammendas ennast ning tema nägemus organisatsioonist läks ootamatult lahku organisatsiooni nägemusega temast, ei tööta ta tänasest enam selles väljaandes. Alates esmaspäevast hakkab Vaariku ülesandeid täitma Exceli algoritm nimega Estimaator.

Estimaatori sõnul on tal plaanis tuua väljaandesse mitmeid uuendusi ning muuta see oluliselt kiiremaks. “Meie peame olema kiirem kui Zaum.ee, sest me peame olema väga kiired,” ütles ta ning lisas, et “kiirus on üks asi, millest tänasel meediamaastikul on kõvasti puudus.”

Vaata ka Estimaatori viiest punktist koosnevat plaani Memokraadi kasumlikumaks muutmiseks:

1. Selleks, et kiirendada nii öelda klikikäivet, loobume 2014. aastal postitustest üldse, järele jäävad vaid kohad, kuhu klikkida ehk kliktiklid. Selleks, et lugejad saaksid aru, mida nad tegema peavad, on klikitavate asjade peale kirjutatud “kliki siia”. Efektiivsus, mille saavutame postitustest loobumisega, on peaaegu sajaprotsendiline ning kulude kokkuhoid on hüppeline.

Kivi, paber, käärid

Lubasin Facebookis endale väikse nalja inglise keelt mitteoskava poliitiku arvel. Mõistan, et see polnud väga ilus aga samas ilmus ju see lugu rahvusvahelises meedias ning oli naljakas ilma selleta, et mina oleksin midagi tegema pidanud. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu. Selle peale sadas koheselt kommentaariumi kaks tüüpi, laup-põrkesse parem- ja vasakpoolsuse teemal. Hea veel, et Kender, Isotamm või Raud fiidi peale ei sattunud, muidu oleks biiti olnud hommikuni.

Kuidas nad sellest jutust ideoloogilise varjundi välja võlusid? Järgmine kord lähen üle Toompuiestee ning teen seda ideoloogiliselt. Kõnnin nagu Hayek. Kas kõik peavad tänapäeval olema juunikommunistid või gordonkekko wannabe-d? Mõõtma vorsti grillides poliitilisi identiteete, sinised mäed taamal turris? Kui nad pole ühtedega, siis kindlasti on nad teistega? Ühel peol küsis keegi, mida ma arvan vasakpöördest. Teisel arutati tõsimeeli sellest, et neoliberitel on plaan õhukese riigi sildi all Eestist teha arvutimäng, kus elanikud kaevandaksid Neinar Selile bitcoine.

“Nemad” on tunginud sügavale meie sekka. Kuidas neid peatada enne kui paratamatu kahju on tehtud? Kuidas nad peatada enne kui nad mängivad maha meie iseseisvuse, meie majanduse, meie iksi ja meie igreki? Kõigepealt tuleb nad raisad ära tunda! Tuleb olla päevad läbi valves ning jälgida ega meedias ei tõsta pead mõni neist. Tuleb reageerida. Õnneks on nüüd nutitelefonid, saab kiiremini.

Meie

Aasta tagasi esinesin Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni Instituudi lõpetajate ees kõnega. Täna lugesin seda mingil põhjusel uuesti ja jäin mõtlema, miks ma seda Memokraati pole üles riputanud. Taas on käes lõpetamiste aeg ning siin see on.

Tulevik on tume

Eestlase elu pole kunagi olnud kerge. Aga siis mõtles keegi välja valimised ning mitte ainult ühed valimised, vaid kokku lausa neljad: parlamendi-, kohaliku omavalitsuse-, europarlamendi- ja presidendivalimised. Kui mõni neist on lähedal, tõuseb  päikese asemel […]

Kus on Priit Hõbemägi?

Hõbemägi eile TV3-s: “Ma võin eksida aga mul on sellised andmed.”

Viimastel nädalatel on mul aga tõesti suu lahti jäänud, avastades, et Priit Hõbemägi proovib nii leheveergudel, raadios kui televiisoris levitada ideed, et Rahvakogu on presidendi kantselei “vandenõu” eesmärgiga suukorvistada Eestis toimuv revolutsioon. Vabariigi Presidendi Kantselei sepitsus, mille tulemusena kanaliseeritakse nooruslik muutuste energia vanadele jäätunud radadele.

Tahaks täpsustada, Priit Hõbemägi, kas me räägime ikka sellestsamast presidendi büroost, mis ei suuda Rootsi visiitigi korralda, ilma, et järgneks mütsiskandaal? Seesama büroo opereerib nüüd sellise sujuvusega nii avaliku arvamuse kui poliitiliste jõuvahekordadega, me kõik sipleme tema niitide otsas nagu banaanivabariik CIA embuses?

Kohtudes mingisuguse nii tõsiselt lolli väitega, on ilmselgelt raske seisukohta võtta, mis ilmselt on ka põhjus, miks keegi rohkem pole seda üles korjanud. No hästi. Vaadates eilset Kolmeraudse saadet märkasin, et Hõbemägi ka allakirjutanu nime sellesse teemasse mässis, hüüatades:  “Kus on Daniel Vaarik? Kus on Tarmo Jüristo?”.