Autor: Daniel Vaarik

169. mai

See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis “Lõputu küünlapäev”. Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu.

On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat. Probleem, see ise tundub ju nii väike. “Kurat, me juhime ju riiki. Kas siis see pole suur asi? Eesti on ju vaba.” Ja jälle kostab hommikul raadiost Cheri lugu ning ekraanile ilmub ajakirjaniku küsiv nägu. “I got you babe”.

Memokraat ja Kyylik hakkavad koostööd tegema

Facebookis elav Kyylik, kes enda tutvustuseks täpsustab, et ta on fictional character, hakkab edaspidi ilmuma ka Memokraadis. Aga enne kui asjaks läheb, küsisime Kyyliku autorilt Tiu Sullakatkolt, mis asi see Kyylik on.

Mis asi see Kyylik on?

Kyylik on tegelane, kes satub nädalast nädalasse ahastama panevatesse elulistesse ja vähem elulistesse situatsioonidesse. Ei teagi, kui fictional ta on, natuke nagu elab kõigis. Ju ta siis on ikka olemas.

Mis moodi ta üldse tekkis?

Seda ahastamist on päris ahastamapanevalt palju ja eks see pani veel juurde tootma. Vaatad ringi ja imestad, kui palju on võimalik ahastada.

Reformierakonna rahastamisskandaali kronoloogia

Reformierakonna rahastamisskandaali kronoloogia Eesti meedias ilmunud kajastuse põhjal. Kronoloogia täieneb vastavalt sündmuste arengule.

Eellugu

26. veebruar, 2002.

Äripäev kirjutab sellest, kuidas erinevate erakondade liikmed on annetanud parteikassasse sularaha. Näiteks 34 reformierakondlast on ühe 1999. sügisnädala jooksul läinud panka ning viinud sinna annetusena igaüks 999 krooni. Mainitakse ka 24-aastast ilma väljapaistva sissetulekuta Kristen Michalit, kes toetas sel ajal Reformierakonda 61 000 krooniga. Veidra detailina ilmneb, et panga vahet on jooksnud ka rahvaliitlased Arnold Rüütel ning Villu Reiljan, kes kandsid kahe nädala jooksul iga päev oma erakonna kontole tuhat krooni. Link.

Elagem ilma valeta!

1974. aastal avaldas Aleksandr Solženitsõni alljärgneva essee, mis levis salaja käest kätte. Otsides sellel nädalal teksti, mida avaldada, leidsime selle olevat sobivaima. 

Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, millesse nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud. Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving – meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Raamatu kirjutamisest

Eestis ilmub aastas umbes 4000 erinevat nimetust raamatuid ja ometi oli mul jultumust lisada sinna veel üks nimetus, raamat nimega “Praktikaaruanne”. Enam-vähem täpselt 11 kuud tagasi alustasingi raamatu kirjutamist, mis ilmus enam-vähem täpselt 5 kuud tagasi. Raamatut on määratletud dokumentaalromaaniks ehk siis ilukirjanduseks, mis põhineb tegelikkusel.

Kuigi mul septembri lõpu seisuga raamatu müüginumbreid ei ole, siis on tänaseks selge, et müüdud on vähemalt 2000 eksemplari, mis pidi olema Eesti mõistes suur number. Isegi nii suur, et kirjastus julges alguses trükkida ainult 1000 eksemplari, seejärel suurendas tiraaži tuhande võrra ja tänaseks on veel üks tuhandene trükk väljas, ehk siis, lootust on, et järgnevate kuude jooksul tiksub müük normaalses tempos edasi, miks mitte näiteks 3000ni.

Jah, see kõik tundub päris äge, kuni avastad, et Mihkel Raua “Musta pori näkku” on müünud kuskil 40 tuhande eksemplari kandis. Andrei Hvostov siin üks päev ütles, et “Sillamäe passioon” on müünud kuskil 5000 ringis, see tundub olevat selline lihtsam number, mida tabada.

Rein Taagepera: Lastevanematele lisahäälte andmisest

Memokraat pöördus politoloogiaprofessor Rein Taagepera poole palvega kommenteerida siin toimuvat väitlust lastevanematele laste arvu järgi lisahäälte andmise teemal. Professor Taagepera on uurinud erinevaid valimissüsteeme ning on samas võtnud korduvalt sõna ka laste arvu suurendamise teemal. 

Rein Taagepera:

Lastevanemaile lisahäälte andmise kohta mul tugevat arvamust pole. Olen 7 lapse vanaisa, kelledest viiel olen mähkmeid vahetanud.
Mitu häält mina saaksin?

Mitmele minus kerkivale küsimusele on Liisa Pakosta veenvalt vastanud: Lastevanemaile lisahäälte andmine oleks tehniliselt teostatav; ei muudaks erakondade häälte suhet, küll aga paneks kõiki erakondi rohkem tähelepanu omistama lastevanemaile. Lisaksin, et küllap muudaks ka eri kandidaatide häälte arvu erakonna sees.

Kui ühe huvirühma kaal tõuseb, siis kõigi teiste huvirühmade suhteline kaal langeb — kuid igaühel ainult natuke, kui teisi huvirühmi on palju — ja märgatavaid huvirühmi on meil tosinaid. Ahsoo, et kas lastevanematele lisahäälte andmine oleks demokraatlik? Oleks küll demokraatlikkuse piires – mitteandmine kah

Filmiarvustus: Seenelkäik

Eesti poliitika kujutamine ekraanil või laval lõpeb peaaegu alati sellega, et rahvas naerab. Olgu see siis Esto TV, Pehmed ja karvased või NO99 Reformierakonna koosolek või surnud jänesele piltide seletamine. Poliitikul on seetõttu lihtne Rein Langi kombel öelda, et mis kriitika see on, kus saalis istub kogu valitsus, lõkerdab naeru ja maksab selle kõik kuninglikult kinni.

Ometi on see kriitika tihti sündinud tõsistest teemadest. Ma kahtlustan, et NO teatri aktsiooni Reformierakonna koosolekust poleks kunagi tulnud, kui paar päeva varem poleks ekraanidele ilmunud Jürgen Ligi, kes ärritas nii mõnegi mõtleva inimese üles, öeldes, et Silver Meikar ohustab riigi julgeolekut ja seejärel esitades ka valeväiteid  Meikari palga kohta.

Muide, palganumbri abil inimeste mustamist on Reformierakond varem kasutanud ka Neeme Järvi ründamiseks, kuid tollel puhul oli vähemalt tõene see väide, et maestro palk oli suur. Igatahes tundus see olevat üldiselt ka paljude jõukate inimeste hääli nautival erakonnal suhteliselt kätteõpitud nipp ja peaks ütlema, et ka väga vastik nipp.

Hiljem ütles Ligi, et ta ei valetanud Meikari palga kohta, vaid ta … eksis. Veel kehvem lugu. Kui aga nüüd proovida teatri poolt vaadata, siis on sellist stseeni vist võimatu niimoodi lavale tuua, et publik ennast surnuks ei naeraks.

Vestlus laste häältest ja demokraatiast

Eellugu

Andrei Hvostov on juba mitu aastat tutvustanud ideed anda lapsevanematele võimalus hääletada valimistel ka oma laste eest. Ühel päeval istusime koos temaga ühes köögis maha ja otsustasime sel teemal vaielda nii, et jälg maha jääks. Asi hakkas pihta ühest minu meilist talle ning jätkus läbi terve möödunud nädalavahetuse. Mina olin Tartus, käisin kinos, Andrei aga läks Käsmu kanti seenele. Osad mõtted läksid teele mobiiltelefonist, osad Käsmu muuseumihoonest. Välja ei kukkunud akadeemiline väitlus, vaid just see, mida me tahtsime – kahe mehe vestlus olulisel teemal, aastal 2012. Ja see on pikk.

Antidepressandid: momente

Mul on hea meel, et kahe antidepressantide teemalise postituse peale kokku on tulnud  palju huvitavat tagasisidet ning kui minu esialgne postitus oli kriitilisemat laadi, siis järgnev lugeja vastukaja vastas sellele isikliku kogemuse pinnalt ja tasakaalustas kriitikat.

Ei taha seda teemat veel minna lasta, sest nagu ilmselt kõik ühel meelel võivad nentida, on tegemist valdkonnaga, millest räägitakse liiga vähe ning millega kaasneb palju tabusid. Samas, nagu näitavad numbrid, erinevate antidepressantide, antipsühhootikumide ja rahustite tarbimine Eestis kasvab.

Kui mõnele tundub, et ma ajan mingisugust medikamentidevastast kiusu, siis tegelikult on asi hoopis järgnevas mõttekäigus: iga uus tehnoloogia annab meile mingi uue omaduse või tugevdab vana, kuid alati toimub kasutuselevõtuga ka mingisugune vahetuskaup, mille käigus me anname midagi ära. Faustlik tehing toimib kindlasti ka ravimite puhul ning siin ei saa mööda kriitilistest küsimustest. Mida me ära anname? Milline on selle kõige laiem mõju? Igatahes on mitmeid närivaid momente, millele minul siiski pole head vastust aga äkki teil on. Näiteks:

Kas keegi on kodus?

Minu jaoks algas selle teksti eellugu 2007. aasta Pronksiöö ajal Amsterdamis, kus ma viisin läbi ühte koolitust. Õhtul läksime väikese seltskonnaga linna peale ja muidugi rääkisime me Pronksiööst ja olime stressis. “Mida ma siis kogu aeg olen rääkinud,” kordasin ma mõttetult teistele.

Öö saabudes mõtlesime mingi kanali ääres istudes välja võimalikke lahendusi Pronksiöö mäsu mahasurumiseks ning peagi oli meil idee – skandeerivate rahvuslaste ja venemeelsete vahele tuleks politseihelikopteri pealt alla lasta üks suur plakat, millel on kujutatud tagumik. Ärge rohkem küsige. Kuid muidugi oli see nali, me varjasime nii oma kurbust arenevate sündmuste üle.

Järgmisel päeval helistas mulle üks tuttav Tallinnast ja rääkis muu seas kokkupuutest ühe vastutava riigiametnikuga. Ta oli peaaegu veendunud, et see ametnik oli mingit tüüpi rahusti või antidepressandi mõju all. “Ta oli kuidagi imelikult aeglane või aeglaselt imelik, ta lihtsalt polnud tema ise,” ütles see tuttav ning kasutas veel parema puudumisel ingliskeelset sõna “uncanny”.

On ikkagi suur võimalus, et mu tuttav hindas olukorda valesti ning ametnik oli lihtsalt šokis ja magamata. Isegi kui tal oli õigus, ei usu ma, et sel episoodil kriisi lahendamisele olulist mõju võis olla, kuid ma jäin siiski mõtlema, et tõenäosus, et mõni minugi kolleeg või kaasliikleja on pruukinud antidepressante, on täna juba arvestatav, ning samuti on arvestatav ka see võimalus, et mõni tähtis Eesti otsus tehakse ära inimeste poolt, kes on sarnaseid medikamente tarbinud, et pingeid pisut maha võtta.