Autor: Peep Sõmera

Üks päev Tallinna kodutuna

Üks väike seltskond on otsustanud püüda jalule aidata 23-aastase noormehe, kes oli sügisel mõnda aega kodutu staatuses, seejärel suutis ta paar kuud teatud asjaolude kokkulangemise tõttu ning ühe hea inimese toel ja nõul hakkama saada, ning kes nädal tagasi oli viinud end jälle sinnamaale, kus ta sügisel alustas – tänavale.

Nagu arvata oli, selgus üsna varsti, et kõik ei ole nõnda lihtne, kui algul tundus, sest abi vajavatel inimestel ongi tavaliselt palju keerulisi probleeme, või nagu üks selle seltskonna liige kohe alguses tabavalt väljendas: “Ei usu mina, et selle noormehe probleemid oleks lahendatavad natukese raha ja uue töökohaga.”

Seltskonna meililistis järgnesid arutelud, et kas on nii, et “inimene peab ISE tahtma muutuda ja aidata saab vaid seda, kes ise ennast aitab” või on see valem pigem mugavam lahendus aitajale, aga mitte alati abivajajale. Arutelud on toimunud ka selle üle, kui sügavale auku peaks laskma inimesel langeda, et tal endal tekiks soov täielikult muutuda, kuid üldiselt on nii, et kui teatud probleemidega inimesed lihtsalt enda hoolde jätta, tulevad nad sellest olukorrast eluga välja vaid harva.

Aga Memokraadi nõudlikule lugejale ei tahaks ma kindlasti pakkuda filosoofilisi, sotsiaalpoliitilisi ja psühholoogilisi arutelusid kodutusest, liiatigi kui selleks puuduvad mul vastavad teadmised ja kogemused. Tarmo palus mul lihtsalt veidi kirjeldada seda, mida olen selle ühe nädala jooksul tolle noormehe vahendusel teada saanud Tallinna kodutute igapäevasest elu-olust. Olgu selle noormehe nimeks täna näiteks Siim.