Autor: Tarmo Jüristo

Read More 679f930.gif

Miks?!??

Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu […]

Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt

Tere Ilmar,

Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles’i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid „kas riik võib rääkida?”

Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et „kõri”, ja „vatsa” puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei „neela” ega „seedi”. Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.

Küsimus „kas riik võib rääkida?” on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” – ja ühtlasi „kuidas on kõik see seotud psühholoogia” või kaitsega”? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.

Vox populi, vox Dei

Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”

Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.

Heaoluriigi minevikust ja tulevikust

Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.

Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.

Tarmo Jüristo annab aru

Täpsustuseks Danieli reportaažile pean ütlema, et tegelikult ma siiski lõpuks jõudsin “lavale tagasi”, et püüda kogu ürituse lõpu eel teha omapoolne kokkuvõte. Kuna selleks ajaks oli algsest rahvast kohale jäänud vast tõesti umbes nelikümment inimest ja kuna kõike ei jõudnud laval kokku võtta, panin kirja mõned tähelepanekud ja selgitused.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma käisin Haapsalus kultuurifoorumil. Osalesin seal Peeter Jalaka palvel paneelis “Kultuur ja majandus”, aga kuna me olime just enne Peetriga veidi mu värsketest #OWS-i muljetest rääkinud, juhtus nii, et tegin tema palvel paneeli lõpus veel ka põgusa kokkuvõtte konsensuspõhisest otsustamisest, nii nagu ma seda New Yorgis näinud ja kogenud olin. Sellest vast nii paarikümne minuti pikkusest sissejuhatusest võrsus samal õhtul ning järgmisel päeval kümneid erinevaid vestlusi, mille käigus ma püüdsin väga hoolikalt seletada, kuidas see asi siis täpselt välja näeb ja toimib – ja miks ta toimib.

Reaktsioone oli väga erinevaid, alates ilmsest poolehoiust kuni skepsise või lausa otsese keeldumiseni uskuda, et konsensus võiks kuskil mujal sarnaselt tööle hakata. Kokkuvõtteks pidin ka endale tunnistama, et ilmselt on tegu asjaga, mille puhul lihtsalt ei olegi võimalik kedagi veenda, ükskõik kui heade või põhjalike argumentidega, kes lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, et konsensus-protsess mingis suuremas või heterogeensemas grupis tulemusi võiks anda. Kuid sama mulje jäi mulle tegelikult ka nende osas, kes üldiselt olid pooldaval positsioonil — ka neil tundus olevat keeruline sedalaadi asja endale ette kujutada. Nad pigem vast lihtsalt tahtsid uskuda, et see võiks võimalik olla.

Keeruline demokraatia

Eestis, nagu mitmetes muudes maailma maades, on ametlik seadusega sätestatud nõue, et avalikus teenistuses töötavad inimesed peavad valdama eesti keelt. Selle nõude aluseks on — täiesti arusaadaval moel — tõsiasi, et võime suhelda riigikeeles on nende tööga seotud ülesannete täitmise puhul vajalikuks eelduseks. Kuulates läinud nädalavahetusel Haapsalus kultuurifoorumil esinenud endist kultuuriministrit ja praegust riigikogu liiget Jaak Allikut, hakkas mulle tunduma, et samadel alustel oleks meil mõistlik seada sisse kvalifikatsioonieksam neile inimestele, kes teenivad meid valitsuses või riigikogus.

Ma olen loobunud ärritumast kuuldes kedagi avalikkuses märkimas — nagu seda Eestis paraku sageli juhtub — kuidas “demokraatia on enamuse võim vähemuse üle”. Kui aga Jaak Allik leidis olevat kohase Haapsalu kultuurimaja lavalt inimestele loengut pidada, kuidas “demokraatia on, lõppude lõpuks, süsteem, kus rahvas valib erakondadade vahel ning selliselt valitud esindajad otsustavad ühiskondlike küsimuste üle hääletuse teel”, siis oskasin ma selle peale ainult pead vangutada. Minu arvates oleks kena, kui inimesed, kes on meie demokraatlikult valitud esindajad, omaks vähemalt üldist arusaama sellest, mida tähendab “demokraatia” lisaks triviaalsele sõnaseletusele, et see on “rahva võim”.

#OWS: kokkuvõtteks

Oma 1840. aastal ilmunud ning poliitfilosoofia klassikuks saanud teose De la démocratie en Amérique teises köites mõtiskleb Alex de Tocqueville selle üle, et ameeriklased on kõige vähem revolutsiooniline rahvas, keda ta teab. Selle põhjuseks pidas ta demokraatiat, tänu millele oli tolleaegne Ameerika egalitaarne ja ühetaoline. Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.

Toqueville’i aegadest on Ameerika palju muutunud ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus.

#OWS: back with vengeance

Eile lõunaks meenutas laupäevast tormi veel vaid pilvelõhkujate katustel sulavast lumest kõikjal nirisev vesi ning Zuccotti park oli rahvast tihedalt täis. Nii tihedalt, et kohati oli raskusi ringi liikumisega. Kui tavaliselt üritab politsei pargi esisel kõnniteel inimesi liikumas hoida, et rahvamass seda ära ei ummistaks, siis eile olid nad sellest loobunud ja vaatasid kogu asja veidi eemalt oma autoderivi juurest pealt. Pargi idaosas käis suurema osa ajast paralleelselt vähemalt kaks suuremat inim-mikrofoniga diskussiooni või miitingut ning lisaks hulk väiksemaid töörühmade koosolekuid ja muidu vestlusringe.

Kuna rahvast oli nii palju, ei ulatunud inim-mikrofoni esimene laine kõigi kuulajateni – mille peale keegi korraldajatest peatas korraks kõneleja ning tegi kiirelt uue mic check-i, mis muutis mikrofoni nö. “kahelaineliseks”: kaugemalseisjad ootasid, kuni kõneleja sõnad läbi inim-mikrofoni nendeni jõudsid ja kordasid neid siis omakorda viibega, nii et need ka tagumiste ridadeni jõuaksid. Eilses külaliskõnelejate nimekirjas olid muuhulgas sellised nimed, nagu Alex Callinicos ja Angela Davis ning mingi seltskond 1958. aasta Brooklyni rassirahutustes osalenud tegelasi – ühesõnaga päris revolutsiooniline seltskond.