Rubriik: FAIL

Read More 679f930.gif

Miks?!??

Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu […]

Kui ma tahaksin Eestile halba, siis…

giphy
1. Ma ajaksin tülli Eesti progressiivid ja konservatiivid, heterod ja geid, insenerid ja humanitaarid, poliitikud ja mittepoliitikud, noored ja vanad. Isegi lapsed ajaksin tülli, kui mitte teisiti, siis juuksevärvi alusel. Ma ajaksin inimesed pimedalt vihaseks, solvates neid nii meedias kui sotsiaalmeedias. Lõhe esimese ja teise Eesti vahel poleks midagi selle kõrval, mida mina teeksin – ma lööks kõik inimesed igal hommikul uude leeri, kuniks kõik, mis võiks neid ühendada, oleks kildudeks pekstud. Ja ma ütleksin neile, et see ongi teie nägu, kallid eestlased. See ongi reaalsus, et me kõik oleme vaid kalakesed vihameres.

See, mis üle jääb

Kes poleks lapsena lammutanud mõnda mänguasja tükkideks ning seejärel kokku pannes avastanud, et a) peotäis seibe ja vedrusid jäi üle, b) mänguasi töötab edasi? Minuga juhtub seda siiani. Laske mind autot parandama või ummistunud nõudepesumasinat remontima ning peagi ulatan teile ülejäänud turvapadja või näiteks mingi müstilise propelleri. Ning põhiline, niimoodi efektiivsemaks muudetud masin toimib jumalast hästi edasi. Vahel.

Midagi sellist on teinud ka Mart Luik viimastel kuudel ajalehes Postimees, võttes selle peaaegu 160 aastase institutsiooni nii väikesteks tükkideks lahti nagu seda pole vist teisest maailmasõjast saadik tehtud. Mis te arvate, mis seepeale juhtus? Midagi ei juhtunud! Tõsi, üle jäi mitmeid reportereid, toimetajaid, analüütikuid, reklaamiasjatundjaid, arendusosakonna töötajaid, pinutäis fotograafe ning suht otstarbetu polt nimega Anvar Samost. Kui aga omanike esindaja Mart Kadastik sel nädalal Postimehe uuesti Merit Koplist ja Ainar Reinapist kokku kleepis, läksin kohe Postimehe leheküljele vaatama ja võtke teadmiseks, portaal töötab nagu kulda.

Sõim

Räägitakse, et Inglismaa kuningas Edward I karjus kord ühe kirikutegelase surnuks. Vaadates Eesti avalikke tekste, tundub mulle vahel, et surnuks sõimata üritatakse ka meil. Vastavat statistikat mul pole, kuid ma julgen väita, et Eestis sõimatakse väga palju. Sõim netikommentaarides. Sõim töökohal. Poliitikud sõimavad. Peaminister sõimab. Rahandusminister sõimab. Pulbitsev viha on nii suur, et kui selle energia rakendada millegi kasuliku heaks võiks öösiti valgustada kõik Tallinna tänavad või ehitada üles pool tuleviku Eestit.

Mis toimub inimese peas, kes enne avalikku esinemist väitlusloogika korrastamise asemel loob nimekirja solvavatest märkustest ja siltidest, millega rünnata oponenti? Mis toimus Andrus Ansipi peas, kui ta nimetas netikogukonda seemnesööjateks? Mida arvab Jürgen Ligi, kui ta saatis kaks aastat tagasi öise ähvardavas toonis e-kirja ERR-ile või nimetas hiljuti noort erakonnakaaslase kriitikat riiklikuks kuriteoks? Kõik on vaenlase poolele üle läinud? Kõik tahavad neile halba?

Või võtame Rein Langi ning tema “lumpenproletariaadi”. Vahel öeldakse selle kohta “reljeefne väljendusviis”, kuid see ei muuda asja kuidagi positiivsemaks, reljeefsus lihtsalt peidab piinliku tegelikkuse ühe segasevõitu kujundi taha. Reljeef, mis on iroonilisel kombel nüri ja porine nagu kirsasaapa konts. Ning siis kui tuleb meelde, et nimetatud poliitikud saavad maksumaksjalt palka ning on seatud kaitsma kõigi kodanike huvisid, hakkab üpris kurb.

Mida üritatakse saavutada? Paremat maine? Mõistmist? Professionaalsel tasandil võin kinnitada, et sõim ei sünnita mõistmist. Enamasti ta sünnitab lihtsalt veel sõimu. Sõimamiskultuur sünnib läbi praktika ning sureb läbi praktika. Tahame seda või ei taha, nii netikommentaatorid kui ka tipp-arvamusliidrid tõmbavad vaikselt, kuid järjepidevalt käima reaktsioonide ahelat, mille tulemuseks on kaugenemine ideede vabast vahetamisest, mis peaks olema teadmistepõhise riigi üks tunnuseid.

Hiiliv Triikraud

Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.

Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.

Pollakise bluus

Tere, helistan Kuku raadiost, kas tahaksite rääkida meile midagi suveniiridest? Suven…? Mis mõttes? No ei midagi tõsist, hommikuprogrammi jaoks, räägime siin natuke suveniiridest, noh nii, kerges vormis ja mõtlesime, et teie võiksite sõna võtta kommunikatsiooniasjatundja vaatepunktist.

Mida paganat ma suveniiridest rääkima peaksin? Äkki Taani peaministri nõuniku silmis peegeldunud õudusest, kui ta nägi, et Riigikantselei kavatseb delegatsioonile kinkida rauast viikingilaeva, millel on seanahast purjed? Okei, see viimane kord veel olen nõus. Pange siis eetrisse. Tere hommikust, Eesti.